Pauluse esimene kiri korintlastele 8 internetis (Piibel.net)

Kaheksandas peatükis tõstab Paulus esile probleemi, mida ta käsitleb pikalt, lausa 11:1-ni. Ebajumalatele ohverdatud liha söömine jagas koguduse kaheks. Paulusel pole vaja kogudusele selgitada, millest on jutt. Seevastu meie vajame selgitust: mis on ebajumalatele ohverdatud liha ja miks see põhjustas tüli?

Erinevalt tänapäevast oli antiikajal liha haruldane maiusroog. Vaene rahvas elas üldiselt aed- ja teraviljast. Ometi oli liha müük päris üldine. Probleem oli selles, et kõik müüdav liha oli mingil moel seotud ebajumalateenistusega.

Vagale juudile oli jäledus juba see, et muidugi ei olnud kaupmehe liha tapetud Moosese seaduse määruste kohaselt. Veel halvem oli see, et tapmise hetkel ohverdati väike osa – võimalik, et mõni karvatups – ebajumalatele. Ja vähe sellest: suur osa loomadest ohverdati esmalt templis ebajumalatele. Väike osa lihast ohverdati altaril, ülejäänu viidi müügiks lihapoodi. Juutidele oli asi päevselge: sellist liha ei saa keegi süüa. Valitud rahva liikmed moodustasid ka muidu suletud kogukonna, milles söömisosadus hõlmas vaid peret, suguvõsa ja hõimlasi.

Hoopis teistsugune oli pagankristlaste olukord. Nemad ei elanud suletud, vaid avatud kogukonnas. Kui keelati liha, keelati ka peod koos sugulaste ja sõpradega. Eriti põletavaks sai probleem siis, kui tähistati suuri religioosseid pühi. Nende puhul jagasid rahva soosingut taotlevad ametnikud tihti kõigile pidulistele süüa, sageli liha. Paljudele Korintose koguduse vaestele oli see liiga suur kiusatus. Nii tekkis jagunemine, kus ühed sõid, teised mitte. Need, kes ei söönud, süüdistasid teisi ebajumalateenistuses. Mõistame hästi, et sellise jutu peale sündis kopsakas tüli.

Tunnetus või armastus? (8:1–13)

Mõned korintlased olid halvendanud olukorda, mähkides kogu probleemi teoloogilisse paketti. Nad mõtlesid nii: „Mingeid ebajumalaid ei ole olemaski. Kuna ebajumalaid ei ole olemas, on neile ohverdamine võrdne nulliga. Kuna ebajumalaile ohverdamine on võrdne nulliga, ei muutu hea liha ohvritalitusega mitte kuidagi. Sellepärast võib igaüks liha süüa, olgu see ohverdatud mis tahes kuradile, kuna on ju teada, et ebajumalaid ei ole olemas.” Selles konstruktsioonis näeb Paulus palju head, aga ka laiduväärset.

On tõsi, ütleb Paulus, et ebajumalaid ei ole olemas. On vaid üksainus Jumal, kes on elav Issand ja kogu maailma Looja. Kõik teised on „niinimetatud jumalad”, kelle võim lähtub inimeste teenistusest; sel moel on ebajumalaid küll piisavalt. On ometi vaid üks Jumal, kes on Issand, sõltumata sellest, mida inimesed ütlevad. Selles mõttes on mõnedel korintlastel päris õigus: ebajumalad ei ole mitte midagi ja neile ohverdamine ei ole mitte midagi. See ei ole siiski kogu tõde, kuna kristlik usk ei ole üksnes tunnetus. Iga kristlane peab arvestama ka teiste inimestega, ja selle on korintlased kahjuks unustanud. Neil on õige tunnetus, aga see tunnetus on ajanud nad ennast täis. Sellepärast hoiatab Paulus neid:

„Kui kellelegi tundub, et ta on midagi tunnetanud, siis ta pole veel tunnetanud, kuidas peab tunnetama.”

Korintlased olid täielikult unustanud nendega koos elavad kristlased. Mida mõtles üks kristlane, kui teine osales tema meelest meelsasti ebajumalateenistusel? Ta ei suutnud mõista teise mõtteviisi. Sellist jäledust nähes mõni vihastas, mispeale tekkis tüli. Teine aga lubas endale südametunnistuse vastaselt osalemist ebajumalate kummardamises, nagu ta asjast aru sai, suutmata mõista teise peeni teooriaid.

Paulus teadis hästi, et toit ei too meid Jumalale lähemale ega vii ka temast eemale. Seevastu võib ühe kristlase käitumine tõmmata kaasa sellise, kes ei mõista tema põhjendusi ja peab tema talitusviisi ebajumalateenistuseks. Nii on ühe iseenesest õige tunnetus pannud teise langema ebajumalateenistusse, mis ei olnud kellegi kavatsus. Sellepärast ütleb Paulus, te tema ise annab ära oma vabaduse ja tunnetuse ning keeldub liha söömast, kui selle tõttu langeb keegi Kristusest ära.

Meil on Pauluse sõnadest palju õppida. Oleme harjunud pidama usuasju oma eraasjaks. Mida me teeme või mida ei tee, pole kellegi teise asi. See on teatud mõttes päris õige: me vastutame oma elu üle otse Jumala ees. Ometi nõuab kristlik armastus, et arvestaksime teiste inimestega. Rakendusviise on mitmeid ja võime neis ehk raskustesse sattuda. Mis on kahepalgelisus ja kuidas järgida seda peatükki?

Paulus ei kasutanud ära oma vabadust (9:1–27)

Üheksandas peatükis näib Paulus jätvat ebajumalatele ohverdatud liha küsimuse sinnapaika. Ometi tuleb ta selle juurde tagasi kümnendas peatükis ja sellepärast on 9. peatükk mõistetav oma kontekstis. Paulus seab end eeskujuks, kuidas kristlik inimene loobub vabatahtlikult oma õigustest ja vabadustest.

Paulusel oleks päris kindlasti olnud õigus saada Korintose koguduselt elatist. Mitte keegi ei lähe sõtta omal palgal ja keegi ei istuta viinamäge, söömata selle vilja. Jumala seaduski on määranud – ja siin söandab Paulus seletada Jumala sõna viisil, mida meil ei maksa püüdagi –, et sõna teenijad peavad saama oma elatise koguduselt. Paulusel oli vaieldamatu õigus saada elatist Korintose koguduselt, aga seda õigust ta mingil juhul ei kasuta ega hakka kasutama. See on tema uhkuse alus, mida ta ei lase korintlastel endalt ära võtta. Et evangeeliumile ei tuleks takistust, teeb Paulus pigem tööd oma kätega ja elatab end ise.

Nii teeb Paulus, kes on kõigist sõltumatu, end vabatahtlikult kõigist sõltuvaks. Ehkki ta ei arva, et ta kuulub Moosese Seaduse alla, allutab ta end Moosese Seaduse määrustele juudiga kohtudes. Paganate seas elab ta Moosese Seadusest hoolimata. Kõiges on eesmärgiks, et evangeeliumile ei seataks takistust.

Pauluse tegevuse taga on tohutu mure, et kõik inimesed pääseksid. Selle mure tõttu on ta valmis ohverdama iseend ja oma vabaduse. Ta soovitab, et korintlased võtaksid temast eeskuju ja harjutaksid nii, nagu harjutab sportlane. Olgu kristlane kuitahes vaba, peab ta teiste inimeste pärast kohustama end nende teenijaks.

Ja siin on tarvis sama distsipliini nagu võidupärga taotleval tippsportlasel. Sportlasel on sihiks närtsiv loorberipärg. Kristus annab omadele närtsimatu pärja, kui elu lõppedes minnakse tema juurde võitjana. See võit ei ole siiski iseenesestmõistetav. Just sellepärast peavad korintlased loobuma oma vabadusest ja harjutama oma usku.

Selles peatükis on küsimus just selles, millest Luther kõneleb oma raamatus „Kristlase vabadusest”:

„Kristlane on vaba isand, kes valitseb kõike ega ole kellegi alam. Kristlane on kõigi abivalmis teenija ja igaühe alam.”

Need kaks teineteisele vastandlikku lauset peame oma elus ellu rakendama. Ühest küljest on kristlane Jumala poolt vabastatud ja vastutab kõige üle üksnes tema ees. Ta ei pea ühestki inimesest sugugi hoolima. Teisest küljest teeb kristlane end vabatahtlikult kõigi teenijaks. Nagu Kristus end alandas ja võttis orja näo, nii alandab end ka kristlane ja hakkab teisi teenima. Selle alusel peaks tuntama Kristuse omi. Aga kas tuntakse?

Hoiduge ebajumalateenistusest!

Paulus teeb kümnendas peatükis uuesti juttu ebajumalastele ohverdatud lihast. Mõned korintlased olid seletanud asja leidlikult: kuna ebajumalaid ei ole olemas, ei tähenda neile ohverdamine midagi. Mõned olid valmis olema lõpuni järjekindlad ja minema isegi ebajumalate templisse maiustama. Edasi tuletab Paulus meelde, et kristliku armastuse nõudmisel tuleb arvestada ka ligimesega. Nüüd ta jätkab, hoiatades tõsiselt väära kindlustunde eest.

Iisrael on hoiatav näide (10:1–13)

Uue lepingu rahval on põhjust tunda vana lepingu rahva ajalugu ja vigu. Nüüd kõneleb Paulus sellest, kuidas Jumal vabastas rahva Egiptuse orjusest. Paulus rõhutab, et kõik olid pilve all, kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosese järgijateks. Kõik sõid mannat ja kõik jõid vett kaljust. Sellest hoolimata jõudsid vähesed pärale Tõotatud maale. Kõik ülejäänud surid teel. Sedasama tuletab meelde ka Hb 3–4. Ilmselt on see olnud üldine kristliku manitsusjutluse teema.

Ka nüüd ütleb Paulus, et kogu sündmuste kulg on hoiatav näide ja eeskuju „meile” ehk Kristuse Kirikule. Püha Vaimu võrdleb ta pilvega (ilmselt tuleb seda nii mõista), ristimist võrdleb ta Punase mere ületamisega, armulauda mannaga. Tähtis on näha, et Kirik on alles teel kirkuse poole ega ole öeldud, et sinna pärale jõutakse. Ka kirikuga võib juhtuda nii, et pärale jõuavad vaid mõned vähesed.

Möödaminnes on hea näha, kui selgesti kõrvutab Paulus sakramente Jumala rändavale rahvale tehtud imedega. Võime sellest näha, et sakramenti ei loo inimese usk. Meie kirik usub, õpetab ja tunnistab et sakramendil on alati oma tähendus. See vahendab Jumala armu või – kui inimene on tema armu lõplikult tagasi lükanud – kohut.

Me peame seda lõiku hoolikalt lugema. Pauluse päevadest alates on ajad muutunud. Neil aegadel võisid kogudused hoolitseda iga üksiku liikme eest. Praegu kõneldakse koguduse „tuumikust” ja peetakse silmas neid, kellele läheb korda käia jumalateenistustel. Teisteni jõudmine on üle jõu käiv ülesanne. Kirik saab küll osaleda inimeste pidulikel talitustel – ristimisel, konfirmatsioonil, laulatusel ja matusel. Muidu ei tunta vajadust tulla sõna kuulama. Praegu vaadeldav lõik on hoiatus, mida meie rahvakirik peaks hoolega kuulma. Ehkki ajad ja kombed on muutunud, ei ole Jumala tõde sugugi muutunud. Endiselt on eluohtlik Jumalast loobuda, elada hooruses ja mässata Issanda vastu.

Eriti hoolikalt tuleb pidada silmas, et seda lõiku ei ole kirjutatud meie rahvakiriklikku olukorda. Pauluse kardetud jagunemine ei ole seega lihtne: kirikurahvas pääseb ja teised lähevad põrgusse. Jumal tõmbab piiri kirikurahva seas. Just sellepärast hoiatab ta siin Korintose kristlasi, mitte väljapoole jääjaid.

Issanda söömaaeg ja ebajumalateenistus (10:14–22)

Alles nüüd on Pauluse meelest aeg vastata küsimusele ebajumalatele ohverdatud liha ja selle söömise kohta paganlikes templites. Vastuseks tõstab Paulus esile pühima, mis on olemas, nimelt Issanda armulaua. Ta kõneleb sellest sakramendist ainult selles kirjas, ometi nii, et armulaua määratu tähtsus ei jää kellelegi ebaselgeks. Salm 16 sisaldab tõenäoselt vana, juba arameakeelse koguduse tunnistust. Täpne sõnastus jääb ebaselgeks, aga mitte sisu. Karikas, mille eest täname, on osasaamine Kristuse verest, ja leib, mida murrame, on Kristuse ihu osadus. Sama leiva söömine teeb kõik sööjad üheks Kristuse ihuks. See teeb ebajumalateenistuse võimatuks.

Korintlastel oli küll õigus, öeldes, et ebajumalad ei ole midagi ja et neile ohverdatud ohver ei ole midagi. Ometi ohverdavad paganad kurjadele vaimudele, deemonitele, ja saavad nende kaaslateks. Sellest aga peavad kristlased endid hoolega eemale hoidma. On võimatu tulle vahel Issanda lauda ja vahel kurjade vaimude lauda. Kes teenib ebajumalaid, ei tohi tulla armulauale. Kes tuleb armulauale, ei tohi minna ebajumalate templitesse ohvripidusöögile.

Mõned korintlased olid püüdnud probleemi lahendada skautliku leidlikkusega. Jumala ees ei aita aga leidlikkus, kui sa pole juhtumisi temast tugevam. Kuna korintlased ei suuda lahendada erimeelsusi, mida neil tekib Jumala suhtes, on kõige parem mitte tülisid algatadagi ja jätta ebajumalate auks korraldatavad pidusöögid sinnapaika. Jumal on „kiivas” Jumal. See kiivus on armukade armastus, mis ei talu võistlejaid. Sellepärast peab igaüks, kes on Issanda oma, ütlema selgesti lahti ebajumalateenistusest.

Meie aja ebajumalateenistusel on mitu palet. Puhtana näival kujul on see raha kummardamine ja Jumala unustamine. Mõnede lauljate ja tippsportlaste jumaldamine sisaldab juba ebaterveid jooni. Veel ilmsem on see ebajumalateenistus, mis moodustub horoskoopide ja selgeltnägijate ümber. Tänapäeva inimene kujutleb end olevat Kristuse jaoks liiga valgustatud. Samal ajal neelab ta läkastamata alla selle vana paganliku mõtte, et tähed on jumalolendid ja et neisse on kirjutatud inimeste saatus. Veel robustsemaks läheb ebajumalateenistus, kui kõneldakse vabamüürlusest ja sellega seotud „pühadest pidusöökidest”. Siin on Issanda sõna ühemõtteliselt selge: sellistele pidusöökidele ja sellisesse seltskonda ei ole usklikul inimesel midagi asja.

Aga lihapood? (10:23–11:1)

Lause „kõik on lubatud” oli ilmselt mõnede korintlaste seas populaarne (vt 6:12). Nüüd on Paulus õpetanud korintlastele vabadust palju sügavamini ja ehtsamini. Kuigi kõik võib olla lubatud, ei ole kõik kasulik. Tuleb mõelda ka teistele kristlastele.

Järele jääb veel üks küsimus. Kui ohvriliha söömine on nii ohtlik, mida siis tuleks teha lihapoes? Seal ju – nagu varem mainitud – ei olnud müügil muud kui ebajumalatele ohverdatud liha. Kas siis kristlane peab jätma alati ja kõikjal liha söömata? Ei pea, õpetab Paulus. Jumal on kogu maailma Looja ja ohvritalitusel ei muutu miski ebajumalate omandiks. Kui ei osaleta ohvripidusöökidel, võib kõike lihapoes müüdavat süüa rahuliku südametunnistusega. Seevastu tuleb olla tähelepanelik selles, mida teised ütlevad. Kui külla tulnud kristlasele pakutakse liha, võib seda süüa midagi küsimata. Kui keegi juhib tähelepanu, et liha on ohverdatud ebajumalatele, on põhjust jätta liha tema pärast söömata. Kristlik armastus nõuab ka loobumist oma õigusest ja vabadusest. Nii ei solvata asjata juuti ega paganat. Paulus söandab seada end korintlastele eeskujuks. On ta ju siiski kogu 9. peatüki kõnelnud sellest, kuidas ta ei ole kasutanud Korintoses oma õigusi.

See lõik annab meile paraja õppetunni. Üksteise järel on tulnud esile, kuidas kristlane peab oma elus teistega arvestama. Ta on vaba ja keegi ei saa teda orjaks sundida. Sellest hoolimata teeb ta end ise kõigi teenijaks. See sõnum ei ole mõeldud teesklevaks ega teoreetiliseks aruteluks. Seda näitab Paulus ise oma eeskujuga. Sellepärast on see lõik meile väljakutse rakendada selle õpetused praktilisse ellu.