Pauluse esimene kiri korintlastele 7 internetis (Piibel.net)

Nüüd käsitletav Esimese Korintose kirja seitsmes peatükk on kristliku abielu seisukohast kõige tähtsamaid Uue Testamendi lõike. Eriti kõigil abielupaaridel oleks hea seda lõiku koos lugeda ja sellest vestelda vähemalt kord aastas. Selles lõigus annab Paulus kogudusele juhiseid kui kogenud hingehoidja. Nüüd ei ole ta ründav ega range, vaid annab rahulikult nõu. Kordame seda juba mõned korrad esile tõstetud vaatenurka, et eriti paganlusest pöördunud mehed olid harjunud hoopis teistsuguse pere- ja seksuaaleetikaga kui koguduse juudi kasvatuse saanud liikmed: kreeklaste seas algas mehe seksuaalelu koos füüsilise küpsusega vabades suhetes ning abielus olles ei olnud truudus oma abikaasale isegi mitte ideaal.

Kas Paulus oli abielus?

See, et me teame väga vähe Uue Testamendi kesksete isikute elust, ilmneb ka selles peatükis. Just seitsmendas peatükis kõneleb ta sellest, kuidas ta ise suudab raskusteta elada ilma abikaasata. Mineviku kohta ei ütle ta midagi. Varases juutluses õpetati enamasti, et abielu oli Jumala käsk: „Teid saagu palju ja täitke maa!” on käsk, mis seob kõiki Jumala omi. Sellepärast pidasid rabid oma kohuseks täita käsku ja abielluda. Ehk oli apostelgi seda käsku täitnud ja abiellunud, aga jäänud leseks. Siiski ei saa keegi öelda selle kohta midagi kindlat ei ühes ega teises suunas.

Kas abielu on Jumala tahe? (7:1–7)

Paulus viitab taas korintlaste poolt talle tõenäoselt kirjalikult esitatud küsimusele. Mõned olid nii aru saanud, et parim on olla abiellumata. Pauluse silme ees on tulevased kristlaste tagakiusamised (7:26). Vallalisust peab ta heaks ja väärtuslikuks. Iseenda suhtes peab ta vallalisust Jumala temale antud armuanniks. Mingil juhul ei ole see üldine reegel. Paulus ei jäta ebaselgeks, mis on normaalne olukord: igaühel olgu oma abikaasa. Nii väheneb tung nn vabade suhete poole. Lühikeste, täpsete ja ilusate lausetega jätkab Paulus oma kõnet, mis on kristliku abielueetika aluse tähtis osa. Mõlemal abikaasal on seksuaalne kohustus teise osapoole suhtes ja seda tuleb täita. Tähelepanuväärne ja antiikajal mõistetamatu on, et Paulus asetab siin abikaasad võrdsesse positsiooni. Naise ihu ei ole tema enda, vaid ta mehe meelevallas, aga samuti ei ole mehe ihu tema enda, vaid ta naise meelevallas. See on sihiteadlik järeldus sellest, et Jumala loodud mees ja naine saavad üheks olendiks. Paulus keelab ühel abikaasal võtta omapead vastu munga tõotust: selle tagajärjeks oleks vaid talitsematus. Tähtajaliselt võib kokku leppida, et mõlemad saaksid keskenduda palveelule, aga see tuleb kokku leppida üheskoos. Aga ka selline kokkulepe on Pauluse luba, mitte käsk. Normaalne olukord on seega abielu ja sellega kaasnev seksuaalelu.

Kas siis abielluda? (7:8–9)

Paulus pöördub tagasi vallaliste ja leskede juurde. Uuesti tuleb esile see suur väärtus, mille ta omistab vallalisusele. Selles järgib ta Uue Testamendi üldist joont, eriti Jeesuse antud õpetust (Mt 19:10–12), mis oli juutluses veelgi enam uus. Vallalisus võis olla Jumala and ja tema antud ülesanne. See on olukord, millest pole vaja iga hinna eest vabaneda. See ei ole mingi teisejärguline eluviis, vaid väga auväärne ja hinnaline. Samas hoidub Paulus asetamast koormat kellegi peale: Kui vallalisus on raske, siis ei takista Jumal kellelgi abielluda.

Meie ajal on üksikute inimeste seksuaalsusest kõneldud avameelsemalt kui varem. Mingil määral tuleneb seegi asjaolust, et meie aeg on rõhutatult seksuaalne ja see lihtsalt ei mõista seksuaalset vaoshoitust. Vaevalt on kunagi maailma ajaloos tõstetud seksi sellisele poodiumile kui praegu. Põhjus ei ole miski muu kui raha ja inimlike himude ebapüha vabaabielu: reklaamides õnnestub meestel müüa kõike tänu oma seksuaalsusele ja veetlevusele. Eriti noortele inimestele on see kibe suutäis. Seksuaalsed seiklused või nende puudumine on inimese väärtuse mõõt. Sel teel ei tohi me astuda sammugi kaugemale. Inimese väärtus ei sõltu tema seksuaalsusest, seksuaalsest võimekusest ega veetlevusest. Selle aluseks on üksnes Jumala loomistöö, mistõttu iga inimene on ainulaadne ja imetlusväärne. Vabad suhted ei vabasta kedagi ega kergita kellegi enesehinnangut, pigem vastupidi. Sellepärast on Jumala sõna juhtnöör selge: kui üksi on raske elada, tuleb abielluda. Lutheri järgi tuleb hea abikaasa Issandalt ja teda tuleb paluda juba varakult.

Lühike seadus (7:10–11)

Abielulahutusest kõneldes ei soostu Paulus arutlema ega pakkuma oma mõtteid. Selle kohta on ühemõtteline Jumala sõna, mida ta korintlastele vahendab. Abikaasat ei tohi maha jätta, aga kui see siiski juhtub, tuleb jätta uks lahti. See tähendab, et uut abielu ei tohi sõlmida enne, kui surm on abikaasad lahutanud. Selle lõigu mõistmiseks on vaja vaid sisemist lugemisoskust. Pauluse õpetus on selgelt ankrus Jeesuse sõnas, mis on talletatud näiteks Mk 10:11–12 ja Mt 19:6.

Erijuhtum (7:12–16)

Ühest erijuhtumist soostub Paulus vestlema ja ütlema välja oma arvamust. Kui kristlus levis, hakkas see ka jagama perekondi. Üks abikaasadest tuli usule, teine mitte. Mida siis teha? Kas tuleks siis minna võimalikult kiiresti pakku maailma eest ja abikaasa maha jätta? Mitte mingil juhul, ütleb Paulus, kui teine ei lahku. Aga kui teine lahkub, mis sa siis teed? Siis olgu kristlase süda rahul ja ärgu võidelgu pidevalt südametunnistuspiinadega. Salmi 14 üksikasjalik tähendus on ebaselge. Igal juhul kandub Jumala pühadus mingil viisil tema omade kaudu teisele üle. Milline see pühadus on, ei ilmne. Igal juhul on põhjust näha Jumala seatud abielu tähendust, kuna see toob Jumalale kuuluva ja jumalatu inimese suhtesse Issanda pühadust. Mingit kaugele arendatud kristlikku õpetust ei tasu selle salmi alusel looma hakata, kuna see tuleks üles ehitada ühemõttelistele kirjakohtadele.

Põhireegel 7:17–24

Paulus seob oma abieluõpetuse laiemate kontekstidega. Igaüks elagu Jumala ees selles, mis Issand talle jagab. Kui Jumal on kutsunud kedagi ümberlõigatuna, järgigu ta Issandat juutkristlasena. Kui aga Jumal on kutsunud kedagi teist ümberlõikamatuna, ei pea ta saama esmalt juudiks, et saada kristlaseks. Tähtsaim on, et mõlemad kuuluvad Kristusele. Ori või vaba, vallalisuse anni saanu või ilma selleta – kõik kristlased peavad tõrkumata püsima selles rollis, mis Jumal on andnud. Mida tähendab orjale Jumala antud vabaduse kõrval see, et ta on ostnud end juriidiliselt vabaks? See tähendab vähemalt seda, et soov pääseda kõrgele ja nähtavale paigale, kus kõik saaksid sind imetleda, ei ole kristlik iseloomujoon.

Ometi jääb ebaselgeks, mida peab Paulus silmas salmis 21. Salmi alguspool on selge: „kui sa võiksid saada vabaks,” aga edasi saaks lugeda kahel viisil: a) „siis ole pigem selles oma osas” või b) „kasuta pigem seda võimalust”. Igal juhul on selge, et Paulus ei pea inimese väärtuse aluseks ühiskondlikku positsiooni.

Pigem kuidas iganes! (7:25–40)

Paulus hakkab kõnelema vallalistest noortest naistest ja leskedest. Siin ta keeldub andmast tingimatuid käske. Selle asemel on ta nõus ta ütlema oma arvamust. Paulusel on silme ees kristlaste tagakiusamised, mis varsti algasidki. Lõppude lõpuks näeb ta, et see maailm on hävimas. Seda peab kristlane meeles pidama, kui ta oma elule mõtleb. Kristlasele muutus maa väärtusetuks, kui taevas sai omaks. Tagakiusamiste tõttu tuleks Pauluse meelest soovitada igaühel püsida oma vanas olukorras. Kes on abielus, ei pea lahutama, ja kes on vallaline, ei pea abielluma. Nimelt on tagakiusamise ajal kõige suurem kurbus seotud perekonnaga. Ometi võtab Paulus oma nõuande kohe tagasi: kui keegi tahab teha teisiti ja abielluda oma mõrsjaga, ei ole Paulusel selle vastu midagi ütelda. Kas abiellutakse või mitte, korintlased talitavad selles asjas õigesti, sest ei ole Issanda käsku. Peaasi on, et kõik toimuks „Issandas”. See tähendab üsna kindlasti, et mõlemad abikaasad peavad olema Issanda omad.

Tuleb tähele panna, et Paulus lubab siin leskedele uut abielu. See on nende endi otsustada. Paulus ütleb oma arvamusena, et lesk on õnnelikum üksikuks jäädes, aga ta ei taha sellega kedagi orjastada.

Seksuaalsus on Jumala kingitus

Meie vaatevälja hägustab see, et läänemaises mõtlemises on teineteisega põimunud nii juudi kui ka kreeka mõtteviis.

Niisiis ei piirdunud kreeka maailmas mehe seksuaalsus abieluga. Samas pidas filosoofiline mõtteviis teise soo vastu tuntavat tõmbejõudu siiski nõrkuseks ja lihalikkuseks. See askeetlik vaatenurk omandas sajandite jooksul üha enam kandepinda. Nagu toidu ja kõige lõbutsemisega, nii oli põhjust suhtuda tõsiselt, „platooniliselt” vaoshoitult ka seksuaalsusse. Nii oli ka abielu paljude meelest vältimatu paha ja pereelu kurss ei olnud kõrge.

Praegu käsiteldavas lõigus tuleb hästi nähtavale, kuidas Piibel suhtub seksuaalsusse. Vana Testamendi lehtedelt tulevad meile vastu värsked tuuled. Piibel kõneleb seksuaalsusest ja abielust häbenemata, loomulikult ja kaunilt. Jumala korraldused on selged ja toetuvad tema loomistööle. Nende otstarbeks on meid kaitsta ja hoida, et kaunis asi ei muutuks põrgulikuks hävitusjõuks.

Meie keskel segunevad need kaks mõtteviisi teineteisega. Sellepärast seostatakse tihti teineteisega seksuaalsuse eitamine ja kristlus, ehkki neil ei ole teineteisega midagi tegemist. Selleski asjas võiksime lugeda rohkem Piiblit, selle asemel et ringi vahtida. Hoopis iseasi on siis see, et praegusel hetkel tallatakse täielikult porri Jumala tahe ja tema korraldus. Kui nii juhtub teistes asjades, siis miks mitte siin? Kes hülgab Jumala sõna, hülgab elu tee ja võtab vastutuse oma elu üle enda kätte. Selle eest hoia meid, armas taevane Isa!