Pauluse esimene kiri korintlastele 2 internetis (Piibel.net)

Väriseva südamega Korintosesse (1 Korintose 2:1-5)

Esimeses peatükis alustas Paulus korintlaste tüliküsimuste käsitlemist. Nüüd näib, et ta räägib millestki muust. Juba eelmise peatüki lõpus rõhutas ta, et Jumala evangeelium ei ole inimlik õpetus ning et Jumala tarkus on täiesti erinev inimeste mõtetest. Ometi ei tohi me siiski unustada, et Korintos ja selle riiud olid tal kogu aeg meeles. Me märkame (järgmiseks peatükis 4), et Paulus kannab jätkuvalt koguduse lahkhelisid oma mõtetes kaasas.

Apostli saabumine Korintosesse polnud mingi pidulik rongkäik. Vastupidi, Paulus oli oma teekonnal läbi Kreeka paljust läbi läinud: kallaletung ja vangistamine Filipis, põgenemine Tessaloonikas ning filosoofidega ajaraiskamine Ateenas. Paulus ei olnud terasnärvidega jutlustaja. Kulgedes Ateenast Korintosesse oli ta lihtsalt hirmul: kes teab, mis teda Korintoses ees ootab? Seetõttu polnud tema esinemine Korintoses kuigivõrd haarav ja võimas. Tolles olukorras suutis ta ainult kõige olulisemale keskenduda: ta rääkis Kristuse ristist ning pattude andeksandmisest. Ta oli jutlustamas Jumala saladusest. See, keda Jumal kutsus toda saladust uskuma, tuli ja jäi kuulama, ristiti ning ta sai Jumala omaks.

Paulus ei saabunud Korintosesse sõnaosavatega võistlema ega hakanud filosoofidega vaidlema. Sõnum oli lihtne. Need, kes seda uskusid, leidsid Jumala. Kes ei uskunud, läksid mööda. Seetõttu ei olnud korintlaste usk rajatud inimlikule tarkusele, Pauluse retoorilistele võimetele või sarmile. Nende usk oli rajatud Jumalale endale ning tema hullumeelsele õpetusele Kristuse lepitussurmast – ning see õpetus kandis imelisel kombel vilja.

Evangeelium on maailma kõige ilusam lilleõis (1 Korintose 2:6-16)

Rääkides sellest, et selle maailma targad lükkavad Jumala evangeeliumi tagasi, ei taha Paulus Kristuse evangeeliumit häbistada. Vastupidi, just selles peatükis ülistab ta evangeeliumi kaunidust. See on tõeline ja täiuslik tarkus, tohutu ja imeilus. See on täielikult selle maailma tarkade oma probleem, et nad ei ole seda evangeeliumi tundma õppinud. Kui nad lükkasid selle omast meelest tarkadena tagasi, kaotasid nad oma rumaluse tõttu kõige väärtuslikuma asja maailmas. Selle maailma vägevad hindavad kõrgelt oma võimu ning neid austatakse väga. Tarkust peetakse väärtuslikuks ja imetletakse. Ometi leiavad nii targad kui ka vägevad viimaks, et nende tarkus ja vägevus on väärtusetud. Selle asemel on Jumala varjatud tarkus, Kristuse vere evangeelium, olnud Jumala mõtteis juba enne maailma loomist. See on olnud siin maailmas peidetuna ja varjatuna.

Suurim tõendus selle kohta, et inimene Jumala tarkust ei näe, on see, et kirkuse Issand ristile naelutati. Need, kellest inimesed lugu peavad, ignoreerivad Jumala tarkust. Selle asemel need, kes Jumalat armastavad, saavad Kristuse evangeeliumis osa enamast, kui ükski inimene iial on suutnud ette kujutada.

Kuidas võib siis ükski inimene evangeeliumi tundma õppida, kui inimlik tarkus ei suuda selleni ulatuda? Kui mitte keegi ei suuda ei filosofeerides ega vaistliku tunnetuse abil sõnumit Kristusest vastu võtta, kuidas saab keegi üldse kristlane olla? Kui inimlik tarkus on vaid piduriks, kas ulatub siis inimlik rumalus Jumala tarkuseni?

Ei tarkus ega rumalus, ütleb Paulus, vaid Jumala Püha Vaim on põhjuseks, et üldse keegi kristlaseks võib saada. Jumala saladused on suured ja tohutud. Inimene ei suuda neid uurida. Ei tunne inimestki keegi peale tema oma vaimu, ega tea, millised mõtted tema sees liiguvad. Veel palju enam kehtib see Jumala kohta. Inimese jaoks on ta varjatud, kuid mitte oma Vaimule, Pühale Vaimule. Inimese ainus võimalus Jumala tarkust tundma õppida on see, et Püha Vaim teda kutsub.

Just sellest räägib kolmanda usuartikli selgituses ka Luther:

“Ma usun, et ma ei suuda oma mõistusest ja jõust oma Issandasse Jeesusesse Kristusesse uskuda ega Temani jõuda, vaid et Püha Vaim on mind evangeeliumi abil kutsunud, valgustanud mind oma andidega, mind pühitsenud ja mind õiges usus hoidnud."

Ilma Püha Vaimu tööta on kõne Kristuse ristist võõras, raske ja tobe. Kui Püha Vaim tegutseb, hakkab Kristus tunduma armsana ning evangeelium Jumala lohutusena. See on ainus viis, kuidas inimene oma südames teada saab, mida Jumal talle kinkinud on.

Just seetõttu, et evangeelium ei põhine inimlikul tarkusel, ei tahtnud ka Paulus oma kõnet sellele rajada. Ta räägib Kristuse ristist sõnadega, mida Püha Vaim talle andnud on. See leiab vastukaja neis, kelles Püha Vaim tööd teeb. Loomulik inimene ehk inimene sellisena, nagu ta on, lükkab evangeeliumi tagasi ning peab seda täiesti pööraseks õpetuseks. Vaimulikus inimeses ehk sellises, kelles Püha Vaim tegutseb, sünnib vastukaja Jumala evangeeliumile. Seda vastukaja kutsume me usuks.

Paulus lõpetab selle taevastesse kõrgustesse ulatuva peatüki Jesajat tsiteerides (Js 40:13). Paulus ei tsiteeri heebrea Piiblit, vaid kreekakeelset Septuagintat, mis ei kõnele mitte “Issanda Vaimust”, vaid “Issanda meelest”. Ehk hoidub ta teadlikult sellisest väitest, nagu me “omaksime Püha Vaimu” (nõnda kõlaks need Pauluse sõnad kreeka keeles). Just seetõttu ei räägi ta “Issanda Vaimust”, vaid “Kristuse meelest”. Igal juhul näitab see lõik, kuidas Paulus Vana Testamenti loeb: isegi, kui mingi piiblikoht kõneleb Jumalast (Isast), kannab ta selle tähenduse üle Kristusele (Pojale). Kolmainsuse saladused on juba Vana Testamendi lehekülgedel.

Paulus on esimeses ja teises peatükis Kristuse evangeeliumist ja inimlikust tarkusest juba väga sügavalt rääkinud. See osa on tema kirjadest kõige võimsam. Just need osad tõstavad paganate apostli ka inimlikus mõttes kõrgetasemeliseks mõtlejaks. Paulus ei pidanud tõepoolest oma aja filosoofidega arutledes häbi tundma, kuigi tema tugev judaistlik haridus ei sisaldanud ilmselt kreeklaste tarkuse õppimist.

Mitmed uurijad oletavad, et mõnedel kristlastel Korintoses oli hobiks filosoofilis-religioosne mõtisklemine ning et see lõik on eriliselt neile mõeldes kirjutatud. Me peame siiski tunnistama, et me ei tea piisavalt Korintose koguduse oludest, selleks et taolistes asjades kindlad olla.

Huvitav on see, et Paulus just selles raskesti mõistetavas ja sügavas peatükis kummutab kogu inimliku tarkuse. Küllap just nõnda on hea: kui harimatu kalamees ütleks, et inimlik tarkus ei ole midagi, oleks selle tagajärjeks ehk vaid naer. Haritud ja terasel paganate apostlil on teistsugused võimalused: ta tõuseb haritud inimeste tasemele, osutamaks, et nende tarkus on tühine, kui see hülgab Kristuse risti.

On Jumala loomistöö rikkus, et meie, inimesed, oleme erinevad. Mõni ei hooli üldse sügavatest mõtisklustest, teiste jaoks annavad need elule vürtsi. Igal juhul näitavad just sellised peatükid, et usu sees on ruumi ka Jumala antud mõistuse kasutamisele. Parim näide selle kohta on apostel Paulus.