Johannese kolmas kiri internetis (Piibel.net)

Kiri Gaiusele

Johannese kolmandas kirjas on juttu samadest asjadest nagu Johannese teises kirjas, aga probleemiasetus on hoopis teistsugune. Ka siin on juttu rändõpetajatest ja kohalikust kogudusest. Aga nüüd on kohaliku koguduse juhtimine valedes kätes. Olukorda püüavad parandada rändõpetajad, kel seekord on õige, mitte vale õpetus.

Gaius, õige kristlane (3Jh 1–4)

Erinevalt Johannese esimesest ja teisest kirjast ei ole kolmandat kirjutatud kogudusele. Kirja saaja on „Gaius”, kellele kirjutab „Vanem”. Vanem ei pea end tutvustama, nagu ka teises kirjas. Ta on oma kandis tuntud isik ja tema autoriteet peaks olema vaieldamatu.

Nimi Gaius on rooma eesnimi. Neid nimesid oli üsna piiratud hulk ja enamus neist olid väga levinud. Seetõttu on asjatu püüda otsida seost Korintose Gaiusega, kelle täielik nimi oli tõenäoselt Gaius Titius Justus. Kus oli Rooma kodanikke, seal oli rohkesti Gaiuseid. Selle mehe kohta ei suuda me seega öelda muud kui seda, mida sellest kirjast loeme. Seegi pole liiga napp, nagu märkame. Mees on Vanemale hästi armas ja ilmselgelt komplitseeritud kiriklikus kriisiolukorras on ta püsinud „tões”, seega õigel pool piiri.

Õiged õpetajad liikvel (3Jh 5–8)

Vanema mõned sõnad annavad unikaalset ajaloolist teavet varajaste koguduste olukorrast. Oli olemas rändõpetajate hulk, kel oli selja taga Vanema tugev toetus. Ilmselt oli Gaiusel tavaks neid rändõpetajaid vastu võtta, nende eest hoolitseda ja edasi saata. Vanem oli sellest kuulnud ja sellega väga rahul. Rändõpetajad ei ajanud ju oma asja ega olnud palunud kelleltki midagi enestele. Nad on liikvel „Nime” ehk Kristuse nime pärast ega võta midagi vastu paganatelt. Nad tegutsesid seega samamoodi nagu Paulus, kes 1Kr 9 järgi ei lasknud end evangeeliumi töös teistel elatada.

Diotrefes ja Demeetrios (3Jh 10–11)

Nüüd tõstab Vanem esile kirja kirjutamise tegeliku põhjuse. Probleemiks on mees nimega Diotrefes, kellest öeldakse, et ta sõna otseses mõttes püüdis koguduses „olla nende seas esimene”. Tegu ei olnud siiski mehega, kes alles pürib koguduse etteotsa, vaid kes juba on selles positsioonis ja kasutab oma tugevat võimu. Vanem on kirjutanud kogudusele soovituskirja tuttavatest rändõpetajatest, aga Diotrefes ei ole andnud sellele kuigi kõrget hinnangut. Ta on avalikult vaidlustanud Vanema autoriteedi ja rändõpetajad tagasi lükanud. Peale selle on ta kogudusest eemaldanud need, kes on neid enda juures vastu võtnud. Ta on seega talitanud nii, nagu õpetab 2Jh, aga rakendanud juhist valede inimeste suhtes. Sellepärast on ees päev, mil Vanem tuleb kogudusse kohale ja asjast kõneldakse avalikult.

Ka Demeetriose rolli suudame peajoontes üsna hõlpsasti visandada. Ta on just selline rändõpetaja, kelle Diotrefes on kas juba tagasi tõrjunud või kavatseb tõrjuda. Mees ajab siiski päris õiget asja ja tal on hea tunnistus nii teistelt kristlastelt kui ka Vanemalt ja – nagu pisut salapäraselt öeldakse – Tõelt eneselt. Kuidas Issand selle tunnistuse on andnud, jääb meile varjatuks.

Lõputervitus (3Jh 13–15)

Lõputervitus tuletab osaliselt meelde Johannese teise kirja lõppu. Nüüdki kirjutatakse vaid üsna lühike ja selge tegevusjuhis, aga peagi kõneldakse silmast silma ja siis on aega. Seni tullakse toime nüüd saadud juhisega. Keerulises olukorras palub Vanem tervitada igaüht isiklikult. Ehkki Diotrefes ei tunnusta tema autoriteeti, paljud teised siiski tunnustavad, ja neil tasub olla olukorrast teadlik. Milles on siin üldse küsimus?

Olukorra visandamine on peajoontes lihtne, ehkki Gaius, Diotrefes ja Demeetrios on meile päris tundmatud. Neid on siiski suhteliselt lihtne rollidesse oma paigutada. Diotrefes on koguduse karjane, Gaius koguduse liige ja Demeetrios ilmselt rändjutlustaja, kes tuleb Gaiuse juurde Vanema soovituskirjaga. Diotrefes ei soovi rändõpetajaid vastu võtta ja ründab avalikult Vanema autoriteeti. Siis läheb Vanem Diotrefesest mööda ja pöördub Gaiuse, koguduse liikme poole ning julgustab teda rändjutlustajaid vastu võtma juhist hoolimata.

Pealiin on seega üsna kindel, aga siis algavad küsimused. Kas Diotrefes tõrjub rändjutlustajaid eemale õpetuslikel põhjustel või on tegu õigesti õpetava, aga ennast täis koguduse karjasega? On raske uskuda, et küsimus oli üksnes erinevates iseloomudes või võimuihas. Veel nõrgemal alusel on arusaam, mille järgi küsimus oli kahes erinevas ja teineteisega põrkuvas kogudusekorras. Selgelt tõenäoseim on seletus, et Diotrefes tõrjus rändõpetajaid eemale usuõpetuslikel põhjustel. Selles polnud tal õigus ja seega ei pidanud keegi talle kuuletuma.

Me ei tea, kuidas kõik lõppes. Ehk sai Diotrefes siiski võidu ja Gaiuski heideti kogudusest välja. Samahästi on ometi võimalik, et Gaiuse kodu võis olla tugipunktiks, mille kaudu Vanem ja tema sõbrad vallutasid koguduse Diotrefeselt tagasi. Vähemalt keegi pidas vajalikuks panna see kiri tallele ja kopeerida järeltulevatele sugupõlvedele. Kes seda tegi, kui mitte Gaius või Vanem ja tema kogukond? Õpime vähemalt seda, et eksivale koguduse karjasele ei pea keegi kuuletuma.

Mida me võime õppida?

Johannese teine ja kolmas kiri joonistavad meie ette kaks erinevat olukorda. Esimeses on kogudus õigel ja rändõpetajad valel teel. Teises oli kogudus vääral ja rändõpetajad õigel teel. Kuidas rakendame seda oma ajas ja oma olukorras?

Meie kirik on tahtnud tagada puhta õpetuse säilimist nii, et iga karjane kohustub vaimuliku ametivandega kinni pidama luterlikust usutunnistusest. See on mõeldud koguduse kaitseks, et eksitust õpetavad vaimulikud ei tõmbaks ühtainustki endaga kaasa hukatusse. Viimastel aastakümnetel on sellest saanud üksnes teooria. Peaaegu kes tahes tohib õpetada kirikus mida tahes. Ehk just sellepärast on sel kirjal meile ajakohane sõnum.

Esiteks õpime, et valeõpetajaid pole tõesti vaja soosida. Ilmselgetes olukordades on seda lihtne mõista. Me ei võta enda juurde Jehoova tunnistajaid ega mormoone ega paku oma kodusid neile tugipunktideks. Kirikuõpetaja vastutusel on endiselt, et teisigi Jumala sõnast erinevaid õpetajaid ei kutsutaks jumalateenistusele jutlustama. Me ei osta nende raamatuid, ei telli nende lehti, vaid ütleme kõiges neist lahti. Eksiõpetus ei ole kerge asi. Lutheri järgi pilgatakse just sellepärast Jumala nime meie keskel.

Teiseks me õpime, et ametipositsioon ei tee kedagi võitmatuks. Koguduse karjasel ja piiskopil on suur ülesanne kaitsta apostlikku õpetust. Kui ta sellest kõrvale kaldub, kaotab ta oma volitused. Siis pole vaja tema keelde tõsiselt võtta. Tuleb soosida väljaspool kogudust olevaid ja sealt tulevaid õigeid õpetajaid ka siis, kui sind ähvardatakse tembeldada lahkusuliseks ja eksiõpetajaks. Tähtis ei ole seega inimese positsioon koguduses, vaid ustavus apostlikule usule. Kui pole õigus kirikuõpetajal, siis pole tal ikkagi õigus, kui õiget usku tunnistab tavaline koguduse liige, on tal õigus, öelgu keegi mida tahes. Ja siin on meil meie segases ajas küllalt mõtlemisainet.