Pauluse esimene kiri korintlastele 6 internetis (Piibel.net)

Kuuendas peatükis jätkab Paulus korintlaste vemmeldamist. Viies ja kuues peatükk teevad koguduse olukorra lohutamatult selgeks. Kindlasti kõrvaldab see ka meie väärarvamusi sellest, millised olid esimesed kogudused.

Kohtu ees (6:1–8)

Korintose koguduse liikmete vahelised tülid ei jäänud ainult koguduse sisesteks. Nende peale kaevati edasi ilmalikesse kohtutesse, kes langetasid oma otsuse. See ajas Pauluse vihale. Mis imega võis midagi sellist juhtuda Jumala koguduses? Asi on ju ometi selge: Jumala riigis ei tohi keegi üksteiselt riisuda ja teisest küljest ei hoia keegi omast nii jäigalt kinni, et ta peaks kedagi kohtusse kaebama. Kõige kurbloo tipuks oli see, et oli kaevatud ilmalikku kohtusse ja antud asjad mittekristlaste lahendada. Kui ollakse tõesti sunnitud kaebama kristlase peale, miks ei kaevata mõnele koguduses austatud kristlasele? Peab ju koguduses olema sedavõrd sisemist korda ja üksteisemõistmist, et argiseid asju saab anda mõne uskliku lahendada.

Pauluse silmis ei ole mittekristliku kohtu otsimine mingil juhul mõni pisiasi. See tuleneb sellest, et tal on selles asjas, nagu ka kõiges muus, ees „armas viimnepäev”, maailma lõpp ja viimne kohus. Paulus hakkab kõnelema asjast, mis on meile võõras, aga korintlastele ilmselt hästi tuttav. Sõnadega „või ei tea teie” peab ta silmas, et seda peaksid kõik teadma: pühad tulevad maailma üle kohut mõistma. Jeesus tõotas oma jõngritele, et nad tulevad kohut mõistma Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle (Mt 19:28). Paulus laiendab selle kõigile kristlastele ja kogu maailmale ning kõneleb kui vähemalt tuntud asjast. Kristlased mõistavad kohut inglitegi, kõigist loodutest kõrgeimate üle. Nende tohutute vaatepiltide juures peab Pauluse meelest lausa vihale ajama, et korintlased saa oma igapäevast elu omavahel korda. On vaja kohtunikku ja veel väljaspoolt kristlaste hulka!

Kohandades Pauluse sõnu meie olukorda, peame arutama üht ja teist. Soomes kuulub valdav enamus kirikusse. Ka enamus kohtunikke on vähemalt nime poolest kristlased. Teisest küljest on ka kohtusse kaebajate isikuandmed enamasti vaimuliku luku taga. Keegi võiks seega väita, et kristlased on parandanud oma kombeid: praegu otsitakse õigust tõepoolest kiriku seest. Kes nii ütleb, mõistab ilmselt ka ise, et tema sõnad on üksnes kui skaudi targutamine. See piiblikoht ei ole kaotanud oma ajakohasustehkki peaaegu kogu rahvas on nime poolest kristlased. Jumala omad peaksid kohtuasja väga pikalt kaaluma. Kui vastasmängijaks on kristlik inimene, tuleks asjaga alustada veel pikaldasemalt ja hoopis teises suunas. Kiriku sees peaks leiduma selliseid inimesi, kelle abil otsitakse lepitust. Nii öeldes ei pea ma üldse silmas tingimata pastoreid, vaid ka teisi kriitikavõimelisi inimesi. Kas meie hulgas võiks selliseid leiduda?

Kes ei päri Jumala riiki? (6:9–11)

Edasi kirjutab Paulus ühe paljudest Uue Testamendi pahede loeteludest. Teised sarnased on Gl 5:19–21 ja Ef 5:5. „Ülekohtused” on jumalatu inimese üldnimetus. Abielurikkumine tähendab igasugust kuuenda käsu rikkumist. „Lõbupoisid ja meestepilastajad” tähendavad mõlemad homoseksuaale: viimane aktiivset osapoolt ja esimene sellist, kes alseb end ära kasutada. On hea korrata, et Korintose mehed olid saanud oma kasvatuse, milles seksuaalelu algas varakult, partnereid oli mitmeid ja abielu väliseid seksuaalsuhteid ei pidanud halvaks keegi. See erines oluliselt juutide ja kristlaste moraalist, mis keelas seksi enne ja väljaspool abielu. Patuste loetelus on ka joodikud, vargad, ebajumalateenijad ja riisujad. Tasub pöörata tähelepanu sellele, et samasse loetelusse kuuluvad ka ahned ja pilkajad. Neil kõigil on üks ühine omadus: nad ei päri Jumala riiki. Paulus annab taas mõista, et korintlased pidid seda küll teadma. Mõned uurijad on pannud imeks, kust pidid kõik korintlased seda siis teadma. Heaks vastuseks on pakutud, et ristimise juures loeti need loetelud ette ja et sellepärast pidi iga ristitu jätma maha need rängad patud. Sellele viitab ka asjaolu, et Paulus kõneleb pärast loetelu ristimisest. Paljude Korintose kristlaste minevik oli vähem auline. Ometi olid nad ristitud Kristuse omadeks ning nad olid tehtud pühadeks ja õigeteks. See kohustas neid ka loobuma patuelust.

Paulus on suurepärane asjatundja vastama meie küsimusele, kes pärib Jumala riiki ja kes mitte. Olek rumal seada tema sõnad küsimärgi alla. Igal juhul on tema õpetus meie maal unustatud. Kas teavad kõik meie maal, et nimetatud avalike pattude tegija ei päri igavest elu, vaid igavese hukatuse? Kas me sellele üldse kunagi mõtleme? Kas on olemas taevas ja põrgu? Kas kristlik usk on meile vaid harrastus ja ajaviide või mõistame, et küsimus on elust ja surmast? Kui mõistame, miks ei süüta see siis meie südames muret teiste pärast ja häda oma seisundi pärast?

Vabadusel on omad piirid (6:12–20)

Ilmselt olid Korintose ekstaatikud kasutanud just neid väljendeid, mida Paulus nüüd kasutab: „Mulle on kõik lubatud!” „Toit on kõhu jaoks ja kõht toidu jaoks.” Antiikajal esines filosoofiasuundi, mis rõhutasid inimese vajaduste loomulikkust. Ei neis ole vaja midagi häbeneda ega talitseda. Võimalik, et taustaks on just selline õpetus. Võib-olla on piisav seletus, et Korintose ekstaatikud ei hoolinud ihulikest pattudest, imetledes oma Vaimu väge. On tüüpiline, et Paulus haarab oma vastaste sõna sabast kinni, aga kasutab neid uuel otstarbel. Ehkki kõik on lubatud, ei ole kõigest kasu. Ja olgu kõik kuitahes lubatud, miski ei tohi inimest orjastada. Päris eriliselt hoiatab Paulus hooruse patu eest. Siingi tähendab see sõna ilmselt igasugust üleastumist kuuendast käsust, mitte üksnes abielu eelseid suhteid.

Niisiis on Paulusele päris võimatu mõte, et kristlased harrastaksid abielu väliseid suhteid. Iga kristlane on Kristuse ihu ehk tema Kiriku liige. Kui kaks inimest ühinevad, saavad nad üheks lihaks. See on abielu suur ime. Seevastu on päris võimatum mõelda, et kristlane võiks saada iheks lihaks tänavanaisega, ja tema vahendusel ka Kristus. Sellepärast rõhutab Paulus lausa eriliselt, et koguduse liikmed ei tohi elada vabades seksuaalsuhetes. Kristlased üheskoos on Püha Vaimu tempel, milles elab Jumala Püha Vaim. Ei ole inimese oma asi, kuidas ta elab. Kõige taga on see, et Kristus on koguduse ostnud kallilt oma verega. See kohustab ka võitlema patu vastu.

Me peaksime seda lõiku hoolikalt lugema. Tihti rõhutatakse meie seas, et kuuenda käsu rikkumine ei ole ainus patt ja et juba südames tehtud langemine on väär Jumala ees. See on päris õige jutt, aga sellest hoolimata nimetab Paulus siin seda pattu halvimaks. Meil on kalduvus lugeda Piiblit nii, et see kõneleb ainult naabri pattudest. Oma patud jäävad siis varjule. Sellest hoolimata kõneleb see kirjakoht meile selget keelt. Abielu väärtus on meie keskel kurjasti hämardunud. Vabaabielu ja abielu eelsed suhted on pigem reegel kui erand, vähehaaval ka kristlaste seas. „Piibel ei ole seaduseraamat,” on tavalisim põhjendus, et selle juhised kõrvale heita. Ei ole kummaline, et abielu on kriisis. Ometi on see Jumala seadmine, mis kehtib igavesti. Ainult Jumal saab ütelda, kes pärib tema riiki ja kes mitte. Ainus võimalus on kuulda tema sõna ja parandada meelt selle järele. Jumalal on palju andeksandmist sellele, kes on nõrk ja tunneb oma patte. Kõrk ja enesekindel olgu valmis kurbadeks üllatusteks.