Pauluse kiri koloslastele internetis (Piibel.net)

Pauluse kiri koloslastele 1 – Kristus on pea

Väike tööstuslinn

Kolossa asus Lükose jõe orus Lõuna-Früügias. Linn paiknes Efesosest Süüriasse viiva tee ääres umbes 160 km Efesosest. Lähimad linnad olid Laodikeia (umbes 15 km) ja Hierapolis (Kl 4:13).

Kolossa kogudus ei olnud Pauluse asutatud; tegelikult ei olnud Paulus selles linnas kunagi käinudki (Kl 2:1). On oletatud, et koguduse asutas Epafras (Kl 1:7), kes oli olnud ilmselt kunagi 50-ndate keskpaiku Efesoses ja saanud kristlaseks Pauluse kuulutustöö kaudu. Hiljem naasis ta kodulinna ja asutas seal – ja ehk ka Laodikeias (Kl 2:1) – koguduse.

Kolossa oli villaste kangaste valmistamise keskus ja – tänu asupaigale tähtsa tee ääres – ka oluline kaubanduskeskus. Ei olnud siis ime, et linnas oli palju juute. Näib siiski, et kogudus koosnes peamiselt endistest paganatest (Kl 2:13).

Paulus kirjutas Kolossa kirja vangistuses (Kl 4:3,18). Päris ilmsesti oli tegu Pauluse vangistusega Roomas 60-ndate algupoolel. Sellele viitab ka asjaolu, et mõnes Kolossa kirja käsikirja lõpus on märge: „Kirjutatud Roomas Tühhikose ja Oneesimose abil.”

Kolossa linn hävis maavärinas aastail 60–61 pKr ja ilmselt ei ehitatud seda enam üles, kuna pole leitud tõendeid, et seda linna oleks mainitud pärast maavärinat. Pärast Pauluse kirja jäi Kolossal vaid mõni aasta hävinguni.

Paulus kirjutas selle kirja, et hoiatada kogudust sinna levinud eksiõpetuse eest, mis oli eri usundite segu, sünkretism. Sellesse kuulus ühest küljest askeetlus (Kl 2:16), teisest küljest inglite ja vaimsete jõudude kummardamine (Kl 2:18), ja vahest nõuti ka ümberlõikamist (Kl 2:11).

Ilmselt oli Paulus saanud teada koguduse raskustest Epafraselt, kes oli uuesti tema juures (Kl 1:4,7–8; 4:12).

Algustervitus – Kl 1:1–2

Kokku viies Pauluse kirjas mainitakse teise saatjana Timoteost (2Kr 1:1; Fl 1:1; Kl 1:1; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1). Timoteos järgnes Paulusele kohe, kui oli kristlaseks saanud (Ap 16:1–3). Timoteos ei olnud kirjutaja, vaid kirja teine saatja. Kui ta oleks olnud kirjutaja, oleks tema nimi olnud kirja lõpus, mitte alguses (võrdle Rm 16:22).

Paulus oli Jumala kutsutud ja volitatud apostel. Sellepärast võis ta jagada õpetust ja nõu ka sellisele kogudusele, mis ei olnud tema asutatud. Paulus ei kõnelnud enda nimel, vaid Kristuse, Kolossa koguduse tõelise asutaja nimel.

Tänu usu eest – Kl 1:3–8

Paljud eksiõpetused lähtuvad mõttest, et „tavalistel kristlastel” on küll õige alus, aga neil puudub midagi, mis teeb nad „paremateks, tõsikristlasteks” (näiteks keeltega rääkimine, usuristimine jne). Nii võis minna ka Kolossas. Eksiõpetajad soovisid lisada mõningaid asju sellele, mida Epafras oli

neile õpetanud. Võimalik, et eksiõpetajad soovisid ka vahet teha Paulusel ja Epafrasel: „Epafras ei ole jutustanud teile kõike, mida Paulus õpetab...” Selles tänupalves rõhutab Paulus siiski kaalukalt seda, et Kolossas tunti algusest peale päästvat usku. Ja et Pauluse ja Epafrase vahel ei saa vahet teha (salm 8).

Kõigi Pauluse kirjade – välja arvatud Galaatia kiri – alguses on tänu. Ehk oleks meil hea Pauluselt õppida: tänu sünnitab tänu, usku ja lootust, uskmatus rahulolematust jms.

Usus kasvamine – Kl 1:9–11

Kolossasse tulnud uued õpetajad on väitnud, et Epafras ei olnud kuulutanud kogu evangeeliumi. Sellepärast olid nad tulnud „täiendama” koloslaste usku. Paulus rõhutas Galaatias (Gl 5:1–6) ja Kolossas päris samamoodi: evangeeliumi ei saa täiendada. Selle saab kas vastu võtta või tagasi lükata, aga seda ei saa ümber kujundada. Koloslastel oli küll kogu vajalik usk, aga nad pidid kasvama selle tundmises.

Usus kasvamine ei ole teatud asjade tegemine jms, vaid just Jeesuse lähedal elamine, Jeesusest kinnihoidmine kõigis olukordades (salm 11). Kui meil on elav osadus Jeesusega, tuleb temalt jõud usuliseks kasvuks. Pole vaja niivõrd vaeva näha erinevate „vaimulike harjutustega”, kuivõrd keskenduda tähtsaimale: elavale osadusele Jeesusega (Jh 15:5). Vilja saame kanda ainult Kristusesse püsima jäädes (salm 10).

Hümn Kristusele – Kl 1:12–20

See on üks Pauluse kirjades leiduv hümn Kristusele – teine on Fl 2:5–11. Mõlemad on ilmselt tsitaadid tolle aja jumalateenistusliturgiast.
  Paulus on teinud hümnile kaks täiendust. Salmis 18: „...ihu, koguduse...” ja salmis 20: „...ristivere läbi” (võrdle Fl 2:8: „...ristisurmani...”, mis on samuti Pauluse täiendus).
  See, et juba enne Paulust on olnud selliseid hümne, näitab, et päris ristiusu algusest peale lisati jumalikkusele olulised epiteedid, nagu Looja, Kõigeväeline, Lunastaja jne.

Salmis 13 ütleb Paulus, et inimesed on viidud pimeduse meelevallast Jumala Poja kuningriiki. Seda ei soovita täna alati aktsepteerida, aga ometi on tänagi tõsi, et on olemas kaks riiki: Jumala ja tema vastase võimupiirkond. Inimene kuulub emba-kumba. Hingevaenlase riiki sünnitakse pärispatu tõttu, seevastu Jumala riiki siirdutakse ristimise kaudu (Kl 2:12).

Samast asjast kõneleb ka hümni lõpp (salm 20), kus Paulus kõneleb lepitusest Jumala ja inimese vahel. Lepitust pole vaja, kui ei ole „sõjaseisukord”. Inimene on loomu poolest Jumala vaenlane, aga Jumal soovis päästa inimese Jeesuse lepitustöö kaudu.

Hümni võib jagada kahte stroofi, mis mõlemad algavad sõnadega: „Tema on...” Esimene stroof (salmid 13–18a) kõneleb Kristusest kui Loojast, maailma isandast ja valitsejast. Teine stroof (18b–20) kõneleb Kristusest kui Lunastajast. Võimegi ütelda, et Jumalal on inimese peale kahekordne omandiõigus: esmalt loomise ja siis lunastuse kaudu.

Üsna varsti pärast kristliku usu sündi hakkas esinema eksiõpetajaid, kes õpetasid, et Jeesus ei olnudki Jumal, vaid mingi jumalinimene, Jumala mees. Ariaanid õpetasid, et Jumal vaid elas „inimeses Jeesuses” alates ristimisest Jordanis, aga Jumal lahkus „inimene Jeesusest enne ristilöömist, nii et ristil suri üksnes „inimene Jeesus”. Kahjuks ei ole meie aeg ses suhtes mingi erand: tänagi kuulutatakse – teaduse jms nimel –, et Jeesus ei olnudki Jumal.

Piibel õpetab, et Jeesus oli olemas enne sündimist neitsi Maarjast – nn preeksistents (võrdle Jh 1:1). Need, kes eitavad Jeesuse sündi neitsist, ei soovi üldiselt ütelda, millal sai Jeesusest Jumal või kas temast üldse sai Jumal, kui ta kord ei olnud Jumal sünnist alates.

Judaism ei oodanud, et Messias oleks Jumal – see on Jumala pilkes süüdistamise põhjus, mille alusel juutide juhid soovisid lasta Jeesuse risti lüüa (Lk 22:70–71, võrdle ka Mt 22:41–45). Selle asemel kõneldi judaismis personifitseeritud Tarkusest, kes osales maailma loomises (Õp 8:22–31). Kristlik kirik tõlgendas siin Vana Testamenti nii, et Tarkus tähendab Kristust. Ka tänapäeval lahutab just Jeesuse jumalikkuse küsimus teineteisest kristlikku usku ja judaismi.

Hümn lõpeb mõttega: „Jeesus lepitas kõigi inimeste kõik patud.” Seda õpetust on evangeelses liikumises traditsiooniliselt nimetatud „kogu maailma õndsuseks”. Ometi on tähtis teha vahet Jeesuse lepituse kõikehõlmavuse ja kõigi inimeste pääste vahel. Jeesuse hangitud pääste saab tagasi lükata, ja sellepärast läheb osa inimesi hukatusse, ehkki Jeesus lepitas Kolgata ristil nendegi patud. Kogu maailm on lepitatud, aga kõik ei võta lepitust vastu ega pääse.

See, et Jeesus lepitas kõigi inimeste kõik patud, tähendab ka seda, et enam pole vaja ühtki muud lepitajat või päästjat. Jeesus on ainus Jumala valitud päästetee (Jh 14:6), kõik muud – ka Kolossa eksiõpetajate kuulutatud – päästeteed on inimeste leiutatud.

Enne – nüüd – tulevikus – Kl 1:21–23

Tihti järgivad nn tunnistuskõned skeemi: „Enne olin..., aga nüüd, olles saanud kristlaseks, olen...” Nagu eespool tõdesime, tähendab kristlaseks saamine siirdumist hingevaenlase võimu alt Jumala riiki. Sellepärast on selline kõneviis täiesti õigustatud. Samuti talitas ka Paulus selles lõigus. Ometi ei jäänud Paulus üksnes „käesolevasse hetke”, vaid kõneles ka sellest, mida tulevik kaasa toob.

Saame jagada selle lõigu kolme ossa:

1. Enne (salm 21).
2. Nüüd (salm 22).
3. Tulevikus (salm 23).

Salm 21 viitab sellele, et lõviosa Kolossa kristlasi olid endised paganad. Ka juute oleks saanud küll põhjendatult nimetada Jumala vaenlasteks, aga parem on seda seostada paganatega (võrdle Kl 2:13).

Kristlaseks saamise alus ei ole meis endis, vaid Kolgata sündmustes (salm 22). Kristlane ei peaks seda iialgi unustama!

Ka elamine ja kasvamine kristlasena on seotud Kolgata sündmusega: kui ei jääda tollele õigele alusele, ei saada kõlblikku „hoonet”, ehitatagu seda kuitahes peenetest materjalidest (võrdle Mt 7:24–27).

Pühitsuselu ähvardab kaks ohtu. Esmalt on oht hakata mõtlema, et pühitsus sõltub täielikult kristlasest enesest. Aga elust kristlasena ei tule omal jõul midagi välja. Me ei suuda võidelda omal jõul patu vastu; see õnnestub üksnes Püha Vaimu abil – võrdle Lutheri seletus usutunnistuse kolmanda artikli kohta:

„Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu.”

Teine oht on patu alahindamine. „Küll Jumal annab patud andeks. Keegi ei ole ju täiuslik...” Tuleb jääda kindlalt usu alusele, mitte hakata ekslema tagasi hingevaenlase riiki. Paulus kirjeldab seda eriti Rooma kirja kuuendas peatükis: inimese elust on näha, keda ta teenib (Rm 6:15–23). Pühitsuse alus on: „Püsi Kristuses!”

Apostli ülesanne – Kl 1:24–29

Kui Jumal kutsus Tarsose Sauluse Damaskuse teel paganate apostliks, „lubas” ta samas, et oma tunnistaja ülesandes saab Paulus kannatada vaenu ( Ap 9:16). Kuna maailm ei soovi evangeeliumi vastu võtta, kiusab see justkui loomulikult kristlasi taga – eriti neid, kes avalikult kuulutavad evangeeliumi ja Kristust.

Paulus nägi oma ülesannet kahesugusena: ta pidi kuulutama Kristust kõigile (salmid 27–28), ja teisest küljest pidi ta õpetama kristlasi tundma kõiki Jumala saladusi (salmid 25–26,28b). Pole mingit mõtet evangeliseerida inimesi, kui ei hoolitseta ka nende õpetamise eest (võrdle Mt 12:43–45).

Misjonitöös on vaja mõlemat: pidevalt tuleb kutsuda uusi inimesi pääste osadusse, aga ei tohi unustada ka noorte kristlaste õpetamist.

Salmi 27 tõlge on problemaatiline: 1938. aasta Soome kirikupiibel tõlgib: „Kristus teis, kirkuse lootus,” (samuti eestikeelne 1997. aasta tõlge: „Kristus teie sees, kirkuse lootus”), seevastu 1992. aasta Soome kirikupiibel tõlgib: „Kristus teie keskel, kirkuse lootus.” (Tõsi küll, allviites mainitakse ka teist tõlkevõimalust.) Kumbki tõlge on nii grammatiliselt kui ka teoloogiliselt võimalik. Üks kõneleb üksikkristlasest, teine kogudusest või kogu kirikust. Üksnes Kristuses on tulevik ja lootus, vaadeldatagu siis kogukonda – kogudust või kogu Kristuse kirikut – või üksikkristlast.