Pauluse esimene kiri korintlastele 16 internetis (Piibel.net)

Korjandus Jeruusalemma vaeste heaks (16:1–4)

Ainus Jeruusalemma apostlite koosolekul sõlmitud leping, mille apostel tunnistab pikema jututa endale kohustuslikuks, oli „pidada meeles vaeseid” (Gl 2:10). See ei olnud mis tahes vaeste aitamine, vaid sel olid sügavad teoloogilised juured. Evangeelium oli pärit juutidelt ja pagankristlased pidid seda tunnustama oma armastusanniga Jeruusalemma algkogudusele.

Paulus tahab oma lepingust kinni pidada ja kogub innukalt annetusi – mitte iseendale, vaid Jeruusalemma pühadele (vt ka 2Kr 8:1–7; Rm 15:25–29). Salmides 1–4 annab Paulus korintlastele üksikasjalikke korjandusjuhiseid. Asi on temale väga tähtis ja ta ei taha pettuda korintlaste panuses.

Külastused (16:5–12)

Apostel kirjutab Efesosest, kust pääses laevaga hõlpsasti Korintosesse. Paulus kavatseb siiski liikuda apostliküüdiga. Ilmselt on tal kavas hoolitseda samal reisil Makedoonia – Tessaloonika, Filipi ja Beroia – koguduste eest. Paulusel on kavas viibida mõnd aega Korintoses. 2Kr teeb selgeks, et see plaan ei saanud teoks: Paulus käis Korintoses, aga pidas paremaks kiiresti lahkuda (vt sissejuhatus). Ei saanud olla juttugi sellest, et ta oleks võinud minna edasi korintlaste saadikuna.

Efesoses kavatses Paulus viibida „nelipühani”. Juudid tähistasid nelipüha 3Ms 23:15–22 määruse järgi. Püha peeti 50 päeva pärast paasapüha. Kas Paulus kõneleb juudi nelipühast (nädalatepüha) või juba kristlikust pühast (Püha Vaimu väljavalamine), on ebaselge. Seevastu on selge, et Efesoses tõesti juhtus midagi: ühed uskusid evangeeliumi, teised vihkasid seda. Meil ei ole täit selgust, mis kõik oli Paulusega Efesoses juba juhtunud (vt 1Kr 15:32). Apostlite tegudes jutustatakse suurtest korratustest (Ap 19). Sellises olukorras oli Paulus otsekui kodus: inimestel oli palju indu kas evangeeliumi poolt või vastu.

Timoteus oli tõenäoselt Korintosesse tulemas. Apollos ootas aga paremat hetke. Alguspeatükkidest (1–4) ilmneb, kuidas paljud korintlased pidasid Apollost Pauluse konkurendiks. Nüüd püüdis Paulus viidata, et vähemalt kahe sõnakuulutaja suhted olid korras. Apollos on küll apostlist sõltumatu ega nõustu järele andma isegi tema harda palve peale. Siiski on ta „vend Apollos” ja Paulusel ei ole midagi selle vastu, et ta läheb Korintosesse, vastupidi. Ilmselt oli Korintoses läinud nüüd nii kuumaks, et Apollos ei ihanudki siia herilasepessa oma nina pista.

Manitsusi ja tervitusi (16:13–24)

Paulus hakkab kirja lõpetama ja esitab sellega seoses veel mõningaid manitsusi. „Valvamine” tähendab Issanda tulemise ootamist. Kristuse tulemise päev ei näi iialgi puuduvat Pauluse mõtetest. Ta seostab selle niihästi Korintose koguduse tülidega (3:13) kui ka vaidlustega ülestõusmisest (15).

Stefanas, Ahhaikos ja Fortunatus olid viibinud Efesoses koos Paulusega ja viisid nüüd kirja Korintosesse. Kirjas järgneb manitsus toetada ja tunnustada täielikult neid, kes nagu Stefanaski näevad palju vaeva koguduse heaks.

Lõputervitustes on põhjust tähele panna salmi 22 ja väikest sõna „Maaranata” – „Issand, tule!” See sõna on esimeste kristlaste palvehüüd, mis kõlas varajase Kiriku armulauaga jumalateenistusel. Õiged kristlased ootavad pidevalt Issanda tagasitulekut.