Pauluse esimene kiri korintlastele 3 internetis (Piibel.net)

Esimese peatüki lõpus ja teises peatükis kõneles Paulus sellest, kuidas Kristuse evangeelium ei ole inimlik, vaid jumalik õpetus. See ei olnud eraldiseisev osa, vaid Pauluse vastus Korintose koguduse sisemistele tülidele. Nüüd jätkab Paulus vastusega ja naaseb Korintose maastikele. Edasi on tema objektiks sealsed tülid. Samas laseb ta heinakoti tavalisegi lamba söömise haardeulatusse. Kolmanda peatüki tekst on märgatavalt lihtsam kui eelnev osa.

Lihtne toiduvalik (3:1–4)

Korintosesse tulles ei paljastanud Paulus kõiki Jumala saladusi ühekorraga. Ta oli nagu ema, kes hoolitseb hellalt oma lapse eest ja imetab teda. Vastsündinud laps ei saa süüa mida iganes. Selle tagajärjed oleksid kohutavad. Sellepärast hoolitses Paulus korintlaste eest hästi, kordas ikka ja jälle põhiasju ega läinud edasi sügavamate ja raskemate küsimuste juurde. Kogu Jumala tarkus oleks olnud neile tollal liig – ja nüüd tuleb Paulus nagu välk Korintose tülide juurde – ja oli ilmselt liig ka praegu. Näis, et korintlased ei olnud jõudnud usuasjades kuigi kaugele, kuna nad olid innukad tülitsema oma õpetajate pärast. Näis igati, nagu igatseksid nad uut piimakuuri, põhiasjade kordamist. Ometi kujutlesid nad, et on juba „vaimulikud”. Öeldes „vaimulikud”, „pneumaatikud”, viitab Paulus selgesti Korintose koguduses rohkesti esinevatele armuandidele. Äkki ilmnes, et need, kes kujutlesid, et elavad Issanda Vaimu väes, käisid alles usuelu esimeses klassis, kellele tuli käest kinni hoides õpetada usuelu aabitsat.

Jutlustajate tähendus (3:5–9)

Korintoses tülitseti selle üle, millise jutlustaja poolt oli keegi koguduse liikmetest. Eriti näib, et Apollose vägev jutlustamine (vt Ap 1:18) tõmbas paljusid tema poole. Nüüd keelab Paulus korintlastel jaguneda kildkondadesse isikute järgi. Salmis 9 rõhutab ta, et apostlid on Jumala kaastöölised, et põllumaa kuulub Jumalale ja et korintlased on Jumala hoone. Kuna nii põld kui ka töötegijad kuuluvad Jumalale, ei ole mingit mõtet jaguneda kildkondadesse isikute järgi. Üks jutlustaja teeb üht ja teine teist. Paulus oli koguduse asutanud ehk tema istutas. Apollos hoolitses koguduse eest ehk kastis taime. Kõige taga oli siiski Jumal, kes andis kasvu. Nii Apollos kui ka Paulus saavad kumbki Jumalalt palga oma töö järele ehk igaüks vastutab oma töö eest. Jutlustajate koosvastutust Paulus seega ei tunnista – sellest hoolimata, et nad kõik tegid sama Jumala tööd.

Jutlustaja ülesanne (3:10–17)

Paulus kasutab jätkuvalt pildikeelt. Kogudus on Jumala hoone. Korintosesse saabudes oli Paulus hakanud ehitusmeistriks ja rajanud hoonele kindla aluse. Teine Jumala töötegija, keegi muu jutlustaja, oli jätkanud tööd, ehitades Pauluse rajatud alusele. Hoone ise ei kuulunud ei Paulusele ega teiselegi ehitajale, vaid Jumalale. Paulus hoiatab rangelt, et keegi ei ehitaks Korintoses mingile muule alusele kui sellele, mille tema oli juba paika pannud, nimelt Kristusele ja tema ristisurmale. See on ainus alus, mis vastu peab. Sellele alusele ehitab iga tööline nii hästi, kui oskab, kasutades erinevaid ehitusmaterjale. Viimses kohtus katsutakse tules läbi, kas töö jääb püsima või mitte. Kohtupäeval võib ilmneda, et mõne jutlustaja töö on võrdne nulliga – teiste sõnadega: tema vaevaga ehitatud hoone, näiteks Korintose kogudus, põleb kohtus põrmuks ja ükski ei pääse. Juhul, kui Jumala töötegija on ehitanud ikkagi Kristus-kaljule, ehkki oskamatult, tema ise pääseb. Ometi peab ta minema justkui läbi tule, saamata Jumala riiki midagi kaasa. Seega ei kõnele see kirjakoht puhastustulest. Ja üldse ei kõnele see ilmikutest, vaid karjastest, sellistest, kellele on usaldatud vastutus Jumala koguduse üle. Siiski teeb sellise ehmatava pildi vaatamine head kõigile kristlastele. Viimsel päeval algab kohus Jumala hoonest ehk kogudusest. Siis vaadatakse, kas hoone jääb püsima või mitte. Pauluse sõnadest paistab kergelt varjatud hoiatus Korintose koguduse õpetajaile.

Paulus tõstab esile veel ühe hoiatava sõna. Ta ei olnud ehitanud Korintoses mis tahes hoonet, vaid Jumala templit, milles elab Issanda Vaim. Vana Testament rõhutab korduvalt, et Jumala tempel on püha ja puutumatu paik, mida keegi ei saa hävitada (Ps 125; 129; 132). Kui nüüd keegi on käinud Korintose kogudust rikkumas ja pannud selle loobuma õigest õpetusest, ei ole sel häid tagajärgi. Kui keegi rikub Jumala templi, rikub Jumal ka tema. Kogu sellest peatükist näeme, et lisaks kõigi kristlaste vaimulikule preesterlusele on olemas karjase amet. Keegi vastutab koguduse ja selle üle, mis ta on seal teinud.

Tülid ja kildkondlik vaim (3:18–23)

Selles lõigus hakkab Paulus kulgema vähehaaval kokkuvõtte poole, mida ta teeb lõplikult 4. peatükis. Siin ta rõhutab, kuidas korintlaste kildkondlikud tülid on täitsa tarbetud ja rumalad. Nende taustal on inimeste soov näidata end teistest targemana. Paulus naaseb teises peatükis käsitletud teema juurde. Evangeelium ei ole inimliku tarkuse kohane õpetus. Kui keegi arvab end olevat tark, see saagu narriks ja võtku omaks tarkus Kristuses. Inimeste pärast ei tasu õhutada tüli Jumala koguduses. Paulus, Apollos ja Keefas (= Peetrus) on kõik Jumala antud töötegijad tema enese põllul. Kõik on mõeldud korintlaste heaks, just nagu Jumal on jaganud korintlastele pillavalt oma muidki ande. Jumalast hellitatuna ei tohi keegi siiski sattuda kiusatusse mõtelda, nagu kuuluks kogudus temale. See kuulub Kristusele, kelle nimesse on korintlased ristitud, ja Kristuse kaudu ükspäinis Jumalale. Sellepärast peavad kristlased õppima andma au üksnes Jumalale.