Pääste aluse küsimus on kirikus alati ajakohane. Paulus kirjutas selle kirja Rooma kogudusele, kus ta polnud käinud. Sellepärast esitas ta õpetuse tuuma. Paulus käsitleb nii pääste alust kui ka seda, mida tähendab pääste kristlase elus. Rooma kirja abil saame nii teadmisi oma usust kui ka väljakutse õpitut ellu rakendada.

Kirja roomlastele võib pidada apostel Pauluse peakirjaks, ka kogu Uue Testamendi kristliku õpetuse aluste kõige kontsentreeritumaks esituseks.

Kirja kirjutaja

Kirja roomlastele kirjutas apostel Paulus. Paulus ehk Saulus sündis Kiliikia Tarsoses, mis asub tänapäeva Türgi territooriumil. Ta oli juut ja kuulus Benjamini suguharusse.

Jeesus suri ristil umbes aastal 30. Esimesel nelipühal sündis kristlik kirik, mida peagi hakati taga kiusama. Esimestes tagakiusamistes osales ka Saulus (Ap 7:58; 8:1–3; 9:1–2). Damaskuse kristlasi taga kiusama minnes kohtus Saulus ülestõusnud Kristusega (Ap 9:3–30), kes kutsus ta paganate apostliks (9:15–16). Tarsose Saulusest, juudist, sai kristlane Paulus.

Umbes aastal 35 käis Paulus Jeruusalemmas, kus ta kohtus Peetruse ja Jaakobuse, Jeesuse vennaga (Gl 1:18–19). Aga alles 15 aastat hiljem alustas ta esimest misjonireisi (võrdle Gl 2:1 ja Ap 13:1–3).

Pauluses olid ühendatud hellenistlik haridus ja rabiinlik õpetus, mistõttu ta sobis suurepäraselt – valitud tööriistana (soome keeles „relvana”; võrdle Gl 2:1 ja Ap 13:1–3) – viima sõnumit Kristusest kreeka keelt kõnelevasse maailma.

Pauluse misjonistrateegia oli jutlustada evangeeliumi seal, kus teised ei olnud seda veel teinud (võrdle 1Ts 1).

Kirjutamisolukord

Rooma kogudus oli sündinud üsna varakult, aga selle asutaja pole siiski teada. Rooma – pealinna – levisid religioonid „iseenesest”, ja nii on see ka meie ajal: uute religioonide levik algab suurlinnadest. Rooma koguduse enamiku moodustasid algul juutkristlased. Roomas oli tollal hinnanguliselt umbes 50 000 juuti.

Pauluse eesmärk ei olnud minna Rooma üksnes evangeeliumi viima, vaid ta kavatses reisida Rooma kaudu Hispaaniasse (tänapäeva Hispaania ja Portugal; vaata Rm 15:23–28).

Kirja roomlastele on nimetatud Pauluse õpetuslikuks peakirjaks. Pauluse kirjadest tähendusrikkaimaks peetakse üldse nelja kirja: 1Kr, 2Kr, Gl ja Rm. Ülejäänud kolmes kirjas võitleb Paulus vaadeldavas koguduses levinud valeõpetuse vastu. Rooma kirjal selline taust puudub: Paulus kirjutab kogudusele, kus ta ei ole käinud.

Kiri roomlastele on Pauluse usuõpetuse üldesitus; ta esitab roomlastele seda õpetust, mida ta on kuulutanud paganaile kõikjal, kuhu Jumal on teda saatnud. Paulus kirjutab rahulikult ja pöörab tähelepanu võimalikele vastuväidetele.

Rooma kirja kirjutamisaja osas on tähtis kirjakoht Rm 15:23–28. Seal mainib Paulus, et on minemas Jeruusalemma, et viia pagankristlaste abi Jeruusalemma koguduse vaestele. Kiri roomlastele on seega kirjutatud pisut enne Pauluse viimast Jeruusalemma külastust (aastal 55 või 56). Jukka Thurén tuletab meelde, et aasta 54/55 oli sabatiaasta (3Ms 25), mistõttu kevadel 55 oleks rahaline abi jõudnud kohale parimal võimalikul ajal, kuna nelipühal oleks lõigatud esimene viljasaak pärast sabatiaastat (võrdle Ap 20:16).

Kiri roomlastele toimis samas ka Pauluse mõtete koondajana ja arendajana nendeks vestlusteks, mida ta teadis end ees ootavat Jeruusalemmas.

Kirja kirjutamise ajal oli Rooma kristlaste enamik paganliku taustaga (võrdle Rm 1:13), sest 40–50-ndail ei pöördunud juudid enam eriti kristlasteks, ja nii oli kiriku üha kasvav enamik endised paganad. Rooma puhul tasub meelde tuletada ka juutide väljasaatmist Roomast aastal 49 (Ap 18:1–2). Ajaloolane Suetonius kirjutab, et Claudius ajas juudid Roomast välja, kuna „Chrestusega seotud tülid tekitasid segadusi”. Ilmselt oli küsimus Kristuses, sest kreeka keeles hääldusid nii e kui ka i tollal ühtviisi i-na.

On oletatud, et kirjutamiskoht oli Korintos, kus Paulus viibis enne Jeruusalemma reisi (Ap 20:2). Seda oletust toetab ka asjaolu, et Paulus soovitab kirja lõpus Korintose sadamalinna Kenkrea diakonissi Foibet (Rm 16:1).