Pauluse esimene kiri korintlastele 11 internetis (Piibel.net)

Kõnelnud pikalt ebajumalatele ohverdatud liha söömisest ja sellega seoses ligimesearmastusest, asub Paulus hoopis teise teema juurde. Lõik 11:2–16 kõneleb koguduse jumalateenistusest.

Pea kaetud või katmata? (11:2–16)

Selles lõigus võtab Paulus käsile asja, mida ta tahab Korintoses korda seada. Esmalugemisel pole üldse selge, milles on täpselt küsimus. Igal juhul sekkub Paulus sellesse, et Korintose naised ei katnud jumalateenistusel oma pead. Lõigust ilmneb, et Pauluse meelest ei ole tegu pisiasjaga.

Salm 2 on antiikaja kõnekunstile tüüpiline kuulajate heatahtlikkuse taotlemine. Selles lõigus paitab Paulus korintlasi jälle pärikarva ja püüab samas oma tahet heaga läbi suruda.

Pauluse järgi on tähtis, et palvetades või prohveteerides mehed paljastaksid, naised aga seevastu kataksid oma pea. Palvetamine ja prohveteerimine tähendavad mõlemad avalikku esinemist, palveteenistuse sooritamist või Vaimu vahendatud sõnumi esitamist.

Paulus leiab sellele praktikale põhjendused loomiskorrast: kuna naine pärineb mehest, peab ta kandma peas „meelevalla tunnust”. Seda juukseid, aga mitte nägu katnud peakatet tunneme antiikaegsete piltide järgi. Mehed aga seevastu ei pea kandma avalikult palvetades või prohveteerides mingit peakatet, kuna nad ei pärine naisest. Ka loodus õpetab apostli järgi, et pikad juuksed on mehele häbiks, aga naisele auks. Mingil moel on asjaga seotud ka inglid (s 10), mis viitab ilmselt taevasele jumalateenistusele (kas just sellepärast ei ole tegu pisiasjaga?). Kui keegi tahab vastu vaielda, peab ta Pauluse järgi teadma, et Jumala koguduste komme seob ka teda.

See lõik on tekitanud hämmingut nii seletajates kui ka kirikulistes. Samades oludes elanud kirikuisa Tertullianus aitab meid õigetele jälgedele. Tema mõistis Pauluse sõnu nii, et Korintose naised olid alati kandnud peas kõnealust peakatet. Kui neisse tuli prohvetlik Vaim, heitsid na selle kõrvale.

Millest see komme märku andis? See ütles, et kõneleja ei tahtnud siis enam kõnelda naisena, vaid tahtis hakata koguduse õpetajaks. Seda pidas Paulus halvaks. Sellepärast tahtis ta vältida vääritimõistmisi. Tegu ei ole seega ilmselt niivõrd Pauluse korraldusega, et kõik koguduse naised peaksid tulema jumalateenistusele ühtviisi rõivais. Pigem püüdis Paulus takistada Korintose naisi hakkamast koguduse õpetajateks. Seda ta keelab 14. peatükis väga selgesti.

Selle lõigu alusel on mehed mitmel pool kristlaskonnas järginud aastatuhandeid tava, mille järgi müts võetakse kirikusse tulles peast. Vastavalt on naised meilgi nende päevadeni kandnud kirikus rätikut või mütsi. Mõnes äratusliikumises toimub see tänaseni. Kellelgi ei ole kindlasti midagi selle kombe vastu. Siiski tuleb ütelda, et see lähtub ilmselt vigasest piibliseletusest. See vigane piibliseletus omakorda on tulenenud lihtsalt sellest, et sajandite jooksul riidemood muutus ega mõistetud enam Pauluse eesmärki.

Probleeme armulaual (11:17–22)

Suurem probleem Paulusele on see, et korintlaste armulaua kombed jätavad palju soovida. Sellest oli ta kuulnud neilt, kes olid Korintoses käinud.

Nüüd ei taha apostel hakata noomima kogudust tülide pärast, millest ta oli kõnelnud rangelt juba peatükkides 1–4. Nüüd ta ütleb isegi ilusasti, et lahkarvamusi peabki kindlasti olema. Neist sõnadest hoolimata ilmneb selgesti, et Pauluse meelest põhjustas kildkondlikkus Korintoses probleeme.

Tollal kuulus Issanda armulaua juurde korralik söömaaeg, mis oli paljudele päeva ainus korralik kõhutäis. Selle juurde nauditi ka leiba ja veini, tegelikku armulauda. Tegelikku nälga kustutavat toitu tõid inimesed kodudest kaasa. Tõenäoselt söödi esmalt leiba, siis oli päris söömaaeg ja alles siis õnnistati karikas.

Ometi ilmnes nüüd selgesti kildkondlikkus. Ilmselt ei viitsinud jõukamad kristlased oodata pärast pikka tööpäeva tulijaid. Igal juhul ei oldud nõus jagama rohkem kui oma rühma keskel. Nii oli mõnedel süüa vägagi palju, teistel polnud õieti midagi. Nii tähendas armulaud ebavõrdsuse ja kildkondlikkuse rõhutamist. See omakorda tegi koguduse liikmed riiakamateks ja halvemateks. Paulus soovitab kõhud täis süüa ja juua mujal ning hoopis teistes kodades. Koguduse koosolekuil tuli tarvitada ainult leiba ja veini.

Issanda armulaua seadmine (11:23–26)

Korintlasi tuleb suunata õigetele radadele, tuletades meelde, kuidas Issand armulaua seadis. Paulus viitab vanale pärimusele, mis ulatub Jeruusalemma Ülemise toani. Selles lõigus leidub Uue Testamendi vanim kirjeldus armulaua seadmisest. Sellepärast sobib hästi, et see on ka meie kiriku jumalateenistusel armulaua seadmissõnadeks.

Armulaual jagatav leib on Kristuse ihu, mis on antud meie eest. Vein on uus leping tema veres. Iga armulaua pühitsemine Kristuse mälestuseks tähendab seda, et seal osalejad kuulutavad oma osalemisega Issanda surma. Nii toimub ajani, mil Kristus tagasi tuleb.

„Leiva murdmine” ja „õnnistamine” on seotud juudi söömiskommetega. Söömine algas sellega, et peremees võttis laualt leiva ja tõstis selle üles kõigile näha. Hoides leiba üleval, kiitis ta Jumalat näiteks nii: „Kiidetud oled Sina, Issand, meie Jumal, maailma Kuningas, kes lased maal toota leiba!” Sellega ühinesid külalised, öeldes: „Aamen.” Pärast seda murdis peremees leiva nii mitmeks tükiks, kui oli sööjaid, ja jagas seda kõigile. Seejärel söödi. Kui Issand seadis püha armulaua, järgnes söögile veinikarikas ja sellega kaasnevad Jeesuse sõnad. Nii viivad Pauluse korratud armulaua seadmissõnad meid juudi traditsiooni, kuni Ülemise toani.

Armulaud on Püha asi (11:27–34)

Korintlaste väärtarvituste tõttu manitseb apostel koguduse liikmeid hoolega mõtlema, mis on Issanda söömaaeg. Tema sõnad on tõsine hoiatus: vääritu Issanda armulauast osasaamine tähendab süüd Issanda surmas. Sellepärast peavad inimesed meeles pidama armulaua pühadust. Endale nuhtluseks sööb ja joob nimelt see, kes „ei anna aru sellest ihust”.

Sõnu „ei anna aru sellest ihust” saab mõista kahel viisil. Üks tõlgendus on, et Issanda ihu tuleb eraldada muust söögist. On olemas ka teine võimalus: „sööb ja joob, lahutamata Issanda ihu ehk tema kogudust.” Viimati nimetatud võimalus viitab sellele, et Issanda armulaual on kohal tema ihu, nimelt tema kogudus. Selles ihus on kõik võrdsed ja kedagi ei tohi kõrvale tõrjuda, nagu Korintoses oli juhtunud. Esimene seletus on ilmselt tõenäosem, ehkki selles on raske kindlust saavutada.

Salmis 31 kõneleb Paulus enese õigest läbikatsumisest: „Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka.” Issanda armulauale minnakse õigesti meelestatuna siis, kui inimene ise enda üle kohut mõistab. Siis ei mõista Jumal meid hukka.

Osalt jäävad mõistatuslikeks Pauluse sõnad Korintose koguduse liikmete põdemistest ja surmajuhtumitest. See on Issanda kohtumõistmine mitte niivõrd üksikisikute, kuivõrd kogu koguduse üle. Selle kohtumõistmise otstarbeks ei olnud Korintose koguduse hävitamine, vaid selle äratamine. Muul juhul oleks saanud maailma rahvale osaks sama kohtuotsus.