Pauluse esimene kiri korintlastele 1 internetis (Piibel.net)

Tervitus (1 Korintose 1:1-9)

Antiikajal algasid ja lõppesid kirjad vastavalt kindlale eeskirjale. Kõige lihtsamalt öeldes on eeskiri selline: “X ütleb tervitusi Y-le” või ainult: “X-lt Y-le.” Kirja lõpus oli harilikult lühike hea soov, näiteks: “Ole terve!” Näiteks võis antiikajal alata kiri järgnevalt: „Apostlid ja vanemad, teie vennad, tervitavad vendi paganate seast, kes elavad Antiookias ja Süüria- ja Kiliikiamaal!” (Ap 15:23) 

Paulus järgis oma kirjades osaliselt seda eeskirja ning osalt lisas midagi uut. Praegugi tundub see tervitus ebaharilikult pikk. Paulus nimetab ennast julgelt Kristuse apostliks Jumala tahtmise järgi. Kirja teise saatjana on nimetatud Soostenes. Ta võib olla Korintose sünagoogi endine ülem, keda juudid ründasid, sellal kui maavalitseja Gallio seda rahulikult pealt vaatas (Ap 18:17). Sellisel juhul oli endine Pauluse vastane kristlusesse pöördunud ning on nüüd Paulusega koos tegutsemas.

Paljud piibliuurijad jätavad väikesed tervitussõnad kirja alguses märkamata. Paulus kirjutab oma kirja “Jumala kogudusele”; inimestele, kes on “kutsutud olema pühad” ning kes on “Kristuses Jeesuses pühitsetud.”

Me ei julge iseennast väga kergesti pühaks kutsuda. Meie meelest on seda liiga palju ütelda. Me ei tunne ennast teab mis jumalatutena, ent ka mitte väga pühadena.

Pauluse keelekasutus õpetab meile, mida pühadus tähendab. Jah, ta teadis vägagi hästi, milline Korintose kogudus oli. Nad tülitsesid üksteisega, elasid kes teab millistes pattudes ning kelkisid oma armuandidega. Sellele vaatamata ütleb Paulus, et see kogudus on püha ja pühitsetud.

Põhjus on see: ei ole olemas mingit pühaduse taset. Inimene kas on või ei ole püha. Kui ta ei ole püha, on ta Jumala needuse all. Kui ta on püha, ei ole ta Jumala needuse all. Koguduse pühadus ei ole tema liikmete pühadus, vaid pühadus, mille Kristus on kingitusena andnud. 　 Pärast algustervitust on Pauluse kirjades oluliseks osaks Jumala tänamine (vt Rm 1:7-10; 2Kr 1:3-4; Fl 1:3-6). Nüüdki ei kaldu Paulus sellest tavast kõrvale, vaid tänab Jumalat korintlaste pärast. Siinkohal ei räägi Paulus ühestki probleemist kogudusega ega lähe kõigest talle teada olevast hoolimata nendega vastuollu. Ilmselgelt ei taha ta Korintose kristlaste kõrvu juba kirja alguses nende peale karjudes lukku panna, vaid püüab kirjutada nii, et see, mis tal ütelda on, ka kohale jõuaks. Seetõttu kirjutab ta lugupidavalt ja maitsekalt ning alguses lausa kiidab kogudust. Eriti tõstab ta esile Korintose koguduse vaimuandide rikkust. Selle koguduse keskel oli rohkem erilisi ande kui üheski teises koguduses. 　

Tülid koguduses (1 Korintose 1:10-17)

Pärast Jumala kiitmist asub Paulus kohe asja kallale. Korintos oli riiakas kogudus. Paulus ei ütle, et tema info koguduse kohta pärineks koguduseliikmetelt (1Kr 16:15-18) – see oleks ainult suurendanud vastuolusid, mitte neid vähendanud. Infoallikaks on “Kloe pere”. Kloe on tavaline orja nimi ning on põhjust uskuda, et see kristlasest naine oli üsna jõukas vabakslastud ori. Kuigi selles osas täit kindlust ei ole, võime me oletada, et ta ei elanud Korintoses. Paulus näeb ilmselt palju vaeva, et endale allikat väljaspoolt kogudust leida. “Kloe pere” ehk orjad, kes Korintost külastasid, on piisav seletamaks, kust Paulus tülide kohta teada sai, nii et korintlased ei pidanud üksteist nende asjade rääkimises kahtlustama. Samas võime me eeldada, et tülid olid sellised, et igaüks, kes kogudust külastas, võis neid märgata.

Üks teatas, et ta on Pauluse poolel, teine, et Apollose poolel, keegi Keefase (=Peetruse) poolel ja veel keegi Kristuse poolel. Uurijad on püüdnud täie põhjalikkusega noid Korintose koguduse poliitilisi parteisid ning nende õpetusi välja selgitada. Aastakümnete pikkune töö ei ole eriti edasi aidanud. Eriti küsitav on Kristuse partei olemasolu. Paulus võis samahästi olla lihtsalt ärritunud ning neljanda partei kolme olemasoleva kõrvale omast peast välja käia, et olukorra absurdsust näidata. Peetrusel ja Apollosel (Ap 18) olid oma toetajad koguduses, just nagu Paulusel olid oma toetajad.

Nüüd näitab Paulus, et tülid koguduses olid täiesti tarbetud ning patu tagajärg. Kristlik ühtsus põhineb sellel, et kõik on ristitud Kristusesse. Mitte kedagi ei ristita Pauluse ega Peetruse nimesse. Seetõttu ei tohiks keegi kogudust eri parteidesse jagada. Paulus tänab Jumalat selle eest, et ta on ainult mõned korintlased ise ristinud ning jätnud teised oma abiliste ristida. Vastasel juhul oleks ristimist, ühtsuse alust, kasutatud koguduse lammutamiseks.

Salmis 17 jätkab Paulus selle asja käsitlemist, mis jätab tülitsevad Korintose inimesed häbisse, ja selleks on Kristuse evangeelium.

Arutu jutlus ristist? (1 Korintose 1:18-25)

Paulus ei asu kohe selgitama, kellel Korintose riiukukkedest on õigus ja kellel mitte. Ta jätkab Jumala evangeeliumist rääkimisega. See evangeelium on niivõrd palju kõrgem inimeste mõtetest, et neil, kes seda imetlevad, on võimatu selle pärast inimlikul viisil tülitsema hakata.

Kristuse evangeelium ei ole üldse inimlik ega seega inimeste leiutatud tarkus. Kui evangeeliumi jutlustatakse, viib Jumal eriliselt täide ennustused, mille kohaselt teeb ta inimeste tarkuse tühjaks (Js 29:14).

Enne Kristuse sündi, surma ja ülestõusmist lubas jutlustada Jumal omaenda tohutust tarkusest ja õiglusest. Sellele pöörasid inimesed aga selja ning elasid jumalatult.

Jumala vastuseks oli, et kui tema tarkus kord ei kõlvanud, andis ta inimestele narri õpetuse, Kristuse evangeeliumi. See ei sobitu inimmõistuse raamidesse.

Juudid nõudsid suuri imesid, kreeklased raudset loogikat ja sügavat tarkust. Inimlik tarkus eirab alati seda, mis on Jumalast. Siiski andis Jumal jutlustada evangeeliumi kõigile ning seda usuvad need, keda Jumal on kutsunud seda uskuma. Ning see näitab, et isegi Jumala hullumeelsus ja tema nõrkused on midagi täiesti teistsugust kui inimeste kõrgeim tarkus.

Paulus söandab rääkida sellisel moel, mis kohutab isegi kogenud lugejat. Kui Issanda apostel ise ei ütleks neid sõnu, julgeks keegi vaevalt oma suhu võtta sõnu “Jumala hullumeelsus”. Ning ometi on Paulus just selliselt kõneldes evangeeliumi võrratu sügavuse põhjani ära tabanud.

Koguduse mitmesugune aare (1 Korintose 1:26-31)

Pilguheit Korintose kogudusele kinnitab Pauluse juttu, et inimmõistus ei võta Jumala tarkust vastu. Vägevad mehed, filosoofid ja suured ninad ei ole suurte hulkadena Kristuse juurde kogunenud. Koguduseliikmed olid peamiselt vaesed ja harimata inimesed. Just nõnda oli Jumal häbistanud kõike seda, mida maailm väärtuslikuks pidas. See hulk, keda maailm ära põlgas, leidis oma aarde ja tarkuse Kristuses. Nõnda läks ka täide Jumala sõna, mida Ta oli andnud Jeremijale kõnelda:

“Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.”
(Jr 9:23)

Tähelepanuväärsed on Pauluse sõnad:

“Aga teie olete tema [Jumala] tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks”
(1Kr 1:30).

Napid sõnad kätkevad endas puhast ja kaunist evangeeliumi. Kristus on nende tarkus, kes ei lükka tagasi Jumala antud kingitust.

Ta on inimestele ka vagaduseks saanud. Luther räägib sellega seoses “võõra vagadusest”. See tähendab, et meie, patused inimesed, võime Jumala ees end turvaliselt tunda – mitte meie oma heade tegude tõttu, vaid ainult Kristuse pühaduse ja täiuslikkuse tõttu.

Kui Paulus ütleb, et Kristus on meile pühitsuseks saanud, on need sõnad kui hoop näkku kõiksugustele pühadele kristlikele liikumistele, mis rõhutavad inimese oma pühadust või paremaks saamist. Meie ainus pelgupaik on see, et Kristus on ka meie pühadus.

Lunastusest rääkides mõtleb Paulus ilmselt orjade vabaks ostmist. Nõnda nagu keegi võis orja vabaks teha teda endale ostes, ostis Kristus meid oma verega endale. Üsna tõenäoliselt viitab see pilt ka tulevikule: viimses kohtus toimub lõplik lunastus, kus meid patuseid Kristuse tõttu Jumala viha eest päästetakse.

Nõnda siis alustab Paulus kirja oma armastatud, problemaatilisele kogudusele. Ta ei salanud probleeme maha, vaid võtab need kohe kirja alguses käsile. Paulus ilmselgelt ei silita selles kirjas korintlaste päid. Ent ometi söandab ta koguduseliikmeid kutsuda pühadeks ja Jumala armastatuteks. Selles on kindlasti palju, mille üle järele mõelda.