Pauluse esimene kiri korintlastele 4 internetis (Piibel.net)

Esimeses peatükis tõstis Pauluse esile Korintose koguduse probleemi, jagunemise kildkondadesse õpetajate järgi. Pärast seda hakkas ta möödaminnes kõnelema sellest, et evangeelium ei olegi inimlik õpetus, vaid jumalik. Kuna see on Jumala tarkus ja mõistusele narrus, ei sobi siia inimlikud vaidlused. Pärast seda rõhutas ta kolmandas peatükis, kuidas igal sõnakuulutajal on oma ülesanne ja vastutus Jumala ees ning nende üle ei sobi kogudusel tülitseda. Alles nüüd, pärast mitmeid käänakuid, puudutab Paulus seda koguduse keskel vohanud tüli, mis oli talle endale suur probleem: kõik korintlased ei tunnistanud Pauluse autoriteeti. Seda ei tahtnud ta puudutada enne kui nüüd, pärast pikki õpetuslikke selgitusi.

Üksnes Jumal mõistab kohut (4:1–5)

Nüüd teeb Paulus juttu oma positsioonist. Paulus oli Korintose koguduse asutaja. See ei olnud takistuseks, et pärast tema lahkumist tuli teisi, kes tõmbasid koguduse liikmeid enda poole oma vägeva jutlusega. Paulus lubab seda korintlastele meelsasti. Selle asemel tekkisid probleemid siis, kui taheti Pauluse autoriteeti kõrvale tõugata. Koguduses oli rühmitusi, kus ei tahetud enam Paulust kuulata. Teda ei tunnustatud apostlina Jeruusalemma algkoguduse suurte apostlite kõrval. Paulus hoiab oma positsioonist kinni. See ei ole tühi enese tähtsaks tegemine, vaid ustavus Jumala poolt talle antud ülesandele. Jumal ise oli kutsunud ta paganate apostliks. Seepärast ei ole korintlaste otsustada, kas nad peavad apostli sõnale kuuletuma või mitte. Paulus on Kristuse käskjalg ja Jumala saladuste majapidaja, ja sellele toetub tema positsioon Korintoses. Inimeste arvamused temast on talle võrdsed nulliga. Ainult Jumala ees tahab ta oma ülesande täitmisest aru anda. Nüüd hoiatab Paulus korintlasi, et nad ei võtaks endale Jumala osa ega hakkaks tema, Jumala „saladuste majapidaja” üle kohut mõistma. Kord tuleb päev, mil Jumal mõistab kohut kõigi, ka oma teenijate üle. Seda päeva ootab Paulus alandliku meelega, alistudes Jumala tahtele. Selle asemel vaidlustab ta täielikult korintlaste õiguse mõista kohut tema ja teiste üle.

Apollos ja Paulus kui eeskujud (4:6–7)

„Aga neid sõnu, vennad, olen ma tarvitanud enese ja Apollose kohta teie pärast, et te võiksite meilt õppida...” Mõte on selge. Eelpool on Paulus kasutanud ennast ja Apollost kui eeskujusid, et selgitada korintlastele piltlikult jutlustaja ülesannet. Nii Paulus kui ka Apollos on Jumala teenijad ja üksnes tema mõistab nende üle kohut. Probleem on siiski selles, et korintlased kipuvad kangesti ütlema oma kaalukat sõna ja hakkama kohtunikeks. Paulus küsib nüüd rangelt, kust on korintlased sellise meelevalla saanud. Tegelikult ei ole neil mingit õigust kohtunikuks hakata, aga ometi püüavad nad seda ülesannet endale võtta. Mida iganes nad olid saanud, oli saadud Jumalalt kingituseks. See ei andnud korintlastele õigust seada end teistest kõrgemale.

Kuningad ja narrid (4:8–13)

Paulus jätkab korintlaste noomimist terava irooniaga. Korintlased olid tõusnud juba sellisesse kadestamisväärsesse positsiooni, et nad olid Jumala omadena tugevad ja kindlad. Nad olid tõusnud kuningaiks ja kohtunikeks. Neid ei tee Kristuse rist maailma silmis narrideks ja keegi ei vaidlusta nende auväärset positsiooni. Hoopis teisiti on läinud apostlitega – ja nüüd kasutab Paulus seda sõna enda kohta esimest korda pärast algustervitust. Jumal oli alandanud apostlid kõige viimasteks olevusteks, kel tuli palju kannatada. Nad elasid puuduses ja koduta, elatades endid, kuidas oskasid. Neid pilgati, kiusati taga ja sõimati. Jumal oli teinud oma apostleist maailma kloaagi, süljetopsi, kuhu sülitama ei olnud keegi liiga vääritu. Õnneks on korintlaste asjad siiski igati hästi ja neist on saanud suured isandad, kel pole jõust puudu. Pauluse iroonia on salvavalt käre ja kirjanduslikult tipptasemel. Ometi ei taha ta olla üksnes pilkav. Korintlaste armuanded iseenesest on tema meelest suurepärane asi. Probleem oli vaid selles, et nad ei andnud au Jumalale.

Apostel käsitleb juba siin teemat, mis on tegelikult Teise Korintose kirja kesksemaid teemasid ja meile, luterlastele, loovutamatult tähtis. Jumala vägi ei avaldu maailmas inimliku võimekuse ja hiilgusena. Selles ajas peidab Jumal oma väe nõrkusse. Nii ta tegi ju ennekõike Kristuse elus: Tema ei sündinud õukonda, hiilguse keskele, vaid vaeseks ja kõrvaletõugatuks. Ka Kristuse lunastustee ei olnud au tee, vaid ta alandas end nii madalale kui iganes võimalik, kuni häbini ristil. Kui saabus aeg asutada Kirik, ei valinud Jumal oma asja ajama maailma tippfilosoofe, vaid harimatuid kalureid. Kui Paulus võis minna Jumala asja ajama, lubas Jumal juba töölekutses palju kannatust (Ap 9:16) ja ta täitis oma lubadust viimseni. Risti teoloogia tuum on see, et Jumal varjab siin maailmas oma au ja et tema vägi tuleb nähtavale selle vastandis – nõrkuses. Au teoloogia armastab Jumala nähtavat väge, võimekaid ja tugevaid kristlasi ning superjutlustajaid. Paulusele oli see täiesti võõras õpetus.

Paulus on apostel Korintoses (4:14–21)

Kirjeldanud viisi, kuidas Jumal alandab oma sõnumiviijad täbaratesse olukordadesse, pöördub Paulus taas korintlaste poole. Korintlased olid pidanud oma õiguseks põlata Issanda apostleid, antud juhul Paulust. Paljud olid seadnud Pauluse autoriteedi Korintoses küsimärgi alla – mõjustasid ju kogudust paljud teisedki õpetajad ja isegi apostlid. Nüüd tõstab Paulus esile oma lõpliku põhjenduse: olgu korintlastel kas või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, neil on siiski vaid üks isa Kristuses. Paulus oli koguduse asutaja. Tema oli toonud evangeeliumi Korintosesse ja selle alusel oli ta apostel vähemalt korintlastele. Ja Paulusele ei piisanud, kui teda tunnustati apostlina teiste apostlite seas. Korintlastele oli ta apostel number üks, kes vastutas kogu koguduse üle. Seda vastutust ei ole ta nõus loovutama. Sellepärast hoiab ta kindlalt kinni oma kohustustest ja oma autoriteedist. Siin pidi kogudus järele andma. Kuna oli tõenäone, et kõik ei anna siin heaga järele, peavad mõned järele andma kurjaga. Tulles Korintose kogudusse, kavatseb Paulus asjad korralikult selgeks teha. Sõltub koguduse liikmeist endist, kas sellest kohtumisest saab rõõmus jällenägemine või karm korralekutsumine.

On nauditav näha, kuidas Paulus korintlasi oma kirjas käsitleb. Tema peaprobleemiks oli see, et vaidlustati tema autoriteet, nii et koguduse eest hoolitsemine muutus võimatuks. Paulus ei ole nii rumal, et ütleks seda esimeses peatükis. Esmalt kõneleb ta ühte ja teist Kristuse evangeeliumist ning sõnateenijate ülesandest ja vastutusest. Pärast seda pöördub ta korintlaste poole, kes näevad apostli raskusi. Nii ta võtab kaasa kõik, keda ta võib heaga enda poole saada. Neid, kes heaga järele ei anna, painutab ta kurjaga, karmide sõnadega. Paulus oli seega eriti osav hingehoidja ja kirjamees. Ta hoiab oma ägedust tükk aega tagasi ja laseb selle siis talitsetult valla. Igatahes on apostel otsustanud mitte jätta kogudust valeõpetajate rebida. Sellepärast ta võitleb – mitte oma au, vaid Jumalalt temale antud ülesande pärast.

Esimese Korintose kirja neljas peatükk ei ole üksnes huvitav dokument sellest, kuidas Paulus korintlaste seas korda loob. Meile tähendab palju rohkem see, et apostel Paulus võib luua korda ka meie, kangekaelsete eestlaste [algtekstis soomlaste] seas. Perutamine Issanda apostlite vastu ei ole tõesti üksnes korintlaste sisseharjunud patt. Eks ole mujalgi kõigil aegadel olnud inimesi, kes ei ole võtnud tõsiselt Pauluse ja teiste apostlite sõnu. Ka meil on palju neid, kelle arvates oli Paulus vaid üks ekslik inimene ja kelle meelest on tema arvamusel vaid ühe inimese arvamuse väärtus. Ometi ei kõnelnud tema ega teised Issanda apostlid enda nimel. Paulus ise kirjutab tessalooniklastele nii: „Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.” (1Ts 2:13) Jumal on kõnelnud meile inimeste vahendusel ja just nii on ta andnud meile oma sõna. Puudulike inimeste sõna on nende läkitaja sõna, Jumala enese sõna. Seepärast on väär näiteks vastandada Jeesuse sõnu ja Pauluse sõnu – mõlemad on meile Jumala sõna. Seda tagab Issand ise, ja nagu äsja tsiteeritud kohast ilmneb, laseb sel ka meid mõjustada. Selles me ei järgi inimeste arvamusi, vaid Piibli sõna, millega ühinevad meie kiriku Usutunnistuskirjad, öeldes näiteks nii: „Me usume, õpetame ja tunnistame ainsa reegli ja juhisena, mille järgi kõiki õpetusi ja õpetajaidki tuleb läbi katsuda ja arvustada, üksnes Vana ja Uue Testamendi prohvetlikke ja apostlikke raamatuid, nagu on kirjutatud: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal,” (Ps 119:105) ja nagu Paulus ütleb: „Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8)

Paljude meelest tähendab selline Piibli autoriteedi tunnustamine ahelat või orjust. Asja tuleb näha siiski hoopis teisiti. Me oleme patused ja teel hukatuse poole nii kaua, kui me liigume vaid omaenese jõul. Nüüd tõotab Jumala sõna meile Kristuse vere pärast pattude andeksandmist ja taevast. Kes söandaks üldse midagi sellist uskuda, kui seda ei kinnitaks meile Jumala sõna, mis alt ei vea? Mida Jumal on tõotanud, seda ta tagasi ei võta. Sellepärast tohib nõrk ja vilets usklik otsida pelgupaika Jumala teos ja sõnas.