Usuõpetus õndsuseks
Usuõpetus õndsuseks apostel Pauluse Efesose kirja järgi, mille esimest peatükki esitles lihtsal viisil asepastor ja filosoofia magister Fredrik Gabriel Hedberg
Uskonoppi autuuteen apostoli Paavalin efesolaiskirjeen mukaan jonka ensimmäisen luvun yksinkertaisesti esitti varapastori ja filosofian maisteri Fredrik Gabriel Hedberg. 16. uus. ja tark. p. SLEY-Kirjat Oy. Jyväskylä 1986. (1843.)
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
Armas lugeja!
Mulle on juba lapsest saadik õpetatud kristliku usu aluseid ja mulle on seega juba ammu selge, et patune saab Jumala ees õigeks üksnes Kristusesse uskudes. Tunnistan siiski, et südametunnistuse võitlustes ja kõiges sisemises ängistuses ei oleks ma osanud enda juures rakendada ega tõeliselt uskuda, et minugi patud on andeks antud ning et mul on õigus ja elu Kristuses, kui Jumal ise ei oleks oma Püha Vaimuga mind evangeeliumi kaudu valgustanud ja õpetanud ega teeks seda oma armus endiselt iga päev. Me kõik tunnistame ju ühiselt, „et ma ei saa omast mõistusest ja jõust uskuda Issandasse Jeesusesse Kristusesse ega pääseda tema juurde, vaid Püha Vaim on kutsunud mind evangeeliumi vahendusel”.
Sellepärast ei ole kerge uskuda ärganud südamega patusena Jumala Poja nimesse, ehkki need inimesed, keda ei ole proovile pandud, oma pimeduses nii mõtlevadki. Inimeses on ju loomu poolest sügavale juurdunud väär arvamus püüda toetuda oma õigusele, kui nad tunnevad pisutki pattu ja Jumala viha. Ta ei saa kuidagi mõista ega julgeda just selles seisundis, hukka mõistetud ja hukka läinud patusena, tõeliselt uskuda, et Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on ta tõesti lunastanud ning „oma võiduga vabastanud ta kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast”. Pigem püüab ta selles hädas tasuda kuidagi ise oma pattude eest ja lepitada Jumala viha. Seda on siiski päris asjatu püüda, sest see toob hukatuse. Kui keegi püüab varasemast kangemini ja kibedamini kahetseda oma patte, kui ta neid ja Jumala viha enda meelest veel piisavalt ei tunne. Mõni teine hakkab armu vägisi ära teenima oma palvetega. Ta ei saa siiski iialgi piisavalt palvetatud, vaid jääb ikka teadmatusse armu suhtes. Endiselt on neid kes püüavad kõigiti täita seadust ja vabastada end ise oma tegudega. Nii ei saavuta nad siiski iialgi õiget südametunnistuse rahu ja kindlustunnet Jumala armust, sest on kirjutatud, et „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees” ja „et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata” (Rm 3:20, 28).
Neist selgetest Püha Piibli tunnistustest järeldub seega vastuvaidlematult, et patuse kangeimgi kahetsus, kohutavaimgi patutunnetus, hardaimgi palve, pühitsuse järelejätmatu harjutamine ega enese vaevamine seaduse all ei saa anda rahu ärganud südametunnistusele ega lepitada Jumalat tema õiglases vihas. See toimub ainuüksi uskudes Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kelle Jumal ise on seadnud meie vahemeheks, päästjaks, armutrooniks, õiguseks, eluks ja õndsuseks usu kaudu tema veres. Ütleb ju apostel: „...et näidata üles oma (temale kõlblikku) õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.” (Rm 3:25,26) See on Püha Piibli üldine õpetus, see on prohvetite, evangelistide ja apostlite ainus teejuht õndsusele. See on ka Issanda Kristuse enese tunnistus. Ta ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6)
Selle asemel kõik teised niinimetatud õndsuse soovitused ja korrad ei väljenda selgesti ega puhtasti seda põhiõpetust Kristusest ja usuõigusest, vaid pigem peidavad selle paljude tingimuste, mõistuse määruste ja seaduse nõudmiste taha, nõnda seda täielikult pimendades. Seega ei juhata need rahutut, vaevatud südametunnistust Kristuse juurde. Need on tõesti pimeduse peamehe enese üles seatud kavalad ja petlikud püünised, millega ta tõmbab kõikjalt maailmast tuhandeid ärganud hingi hukatusse. Seepärast hüüab suur Issanda apostel Pauluski oma pühas ägeduses sellise väära ja petliku, ehkki inimlikust tarkusest läbini pühaks läikima löödud võltspühade õpetuse vastu: „Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8)
Pidades hoolikalt meeles seda apostli hoiatust ning hinnates asja enese tähendust ja väärtust, olen minagi Issanda antud jõu ja mõistmise kohaselt püüdnud siin seletuses ülima täpsuse ja tulisusega alla kriipsutada ja avalikustada evangeeliumi õnnist, varjatud õpetust Kristusest ja usuõigusest temas.
Olen püüdnud olla selles töös võimalikult usin ka sellepärast, et olen täiesti kindel ja tean, et just see õndsakstegev õpetus on päris paljudele ärganud hingedelegi peaaegu tundmatu. Vähemalt katsumustes on seda rakendatud vaid pisut. Ja kui ka sina, armas lugeja, mõistad seda õndsuse õpetust kuitahes selgesti, ei ole sa õppinud seda sellest hoolimata nii hästi, et sulle poleks vaja selles alatasa nõu anda ja sind julgustada. Muul juhul oleks näha, et sa ei tunne veel oma kogemusest seda suurt uskmatuse pimedust, mis valitseb iga Aadama lapse südames. Eriti ahastuse aegadel kalduvad liha ja veri kergesti omaõiguse eksiteele, korjates kokku kas või mingeidki oma ettevalmistusi, võimalusi ja teeneid, selle asemel et uskuda alasti patusena kõhklematult Jumala Pojasse.
Kõik õiget teed käivad siirad hinged tunnevad seda läbi ja lõhki ning enamgi, kui seda saaks sõnul väljendada. Iialgi ei taha nad aga oma eluajal pidada endid täielikult õpetatuiks selles, mida isegi apostlid ei öelnud end täielikult mõistvat (Fl 3:12).
Sellepärast ma loodan ja tean kindlasti, et nad ei pea tarbetuks seda nõrka katset juhtida tähelepanu sellele usu tuumale ja põhiõpetusele, mida selles maailmas ei rõhutata ega selgitata siiski iialgi liigselt ega piisavalt.
Teisest küljest olen püüdnud selles raamatukeses hoolikalt esitada ja kõigest jõust ümber lükata neid võltspühaduse ja silmakirjalikkuse valesid nõuandeid ja ohtlikke eksiradu, millele hingevaenlane alatasa kõige salakavalamini püüab ahvatleda õndsuse otsijaid ainsalt elu ja õndsuse teelt. Mäletame hästi apostli ennustust: „Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et tulevastel aegadel mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole nende valerääkijate silmakirjalikkuse mõjul, kes on põletanud tulemärgi oma südametunnistusse.” (1Tm 4:1,2)
Püha Vaim, kes on armu ja tõe Vaim, valgutagu õndsuse pärast muretsevaid hingi ja juhatagu neid kõigesse tõesse! Tema avaldagu sellegi odava vahendi kaudu mõju, mis on temale meele järgi, Jumalale auks ja hingele igaveseks õndsuseks Jeesuses Kristuses, meie Issandas! Aamen.
Pöytyäl, septembri 6. päeval 1843.
F.G.H-g
APOSTEL PAULUSE KIRI EFESLASTELE.
Esimene peatükk lihtsalt seletatuna.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(1) Paulus, Jumala tahtmisel Kristuse Jeesuse apostel – pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses.
Paulus alustab peaaegu kõiki oma kirju nende sõnadega: „Paulus, Kristuse Jeesuse apostel.” Nii avaldab ta kohe alguses oma ameti ja kutsumuse. Kreekakeelne sõna „apostel” tähendab esmalt üldises tähenduses saadikut, näiteks sellist, keda maine kuningas või vürst saadab toimetama tähtsaid ülesandeid. Paulus ei ole siiski maise kuninga saadik, „apostel”. Ta on kõrge taevase majesteedi, lihas ilmunud Jumala, Jeesuse Kristuse apostel. Apostlite tegudes (Ap 26:16–18) on kirjutatud, kuidas Issand Kristus ise valis ja kutsus ta üleloomulikul viisil sellesse kõrgesse ja tähtsasse ametisse. Sellepärast võis Paulus ka veenvalt näidata, et teda oli eraldatud ja kutsutud Kristuse apostliks temast kuulutama, tehes avalikuks evangeeliumi sõnumi paganate keskel. Apostliameti otstarve ja tegelik ülesanne oli Kristuse enese käsu järgi „kuulutada evangeeliumi kõigele loodule” ja teha kõigile rahvastele avalikuks need Kristuse armu uurimatud rikkused, mis olid olnud varjatud maailma algusest alates. Märkimisväärne on apostli seda puudutav sõna 2Kr 5:19,20: „...see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!”
Sellepärast on apostlid lepitusjutluse kuulutajad ja evangeeliumi meeldiva sõnumi jutlustajad. Nad on need, kes Kristuse valituina ja tema käsul teevad kogu maailmale avalikuks selle jumalikkuse suure saladuse, et Jumal oli Kristuses ja on juba lepitanud maailma iseenesega. Nad annavad seega Kristuse eest nõu ja ka paluvad patuseil leppida Jumalaga, parandada meelt ja uskuda Kristusesse pattude andekssaamiseks (Lk 24:47).
Märkad seega, et apostliamet on hoopis midagi muud kui Moosese ja seaduse jutlustajate oma. Mooses ja tema seadus ei tee ju muud, kui nõuab alatasa tegusid ja nende täitmist, ähvardab ja äratab kartust ning kuulutab needva kohtuotsuse pisimategi üleastumiste eest. On ju kirjutatud: „Neetud olgu, kes ei pea selle Seaduse sõnu ega tee nende järgi!” (5Ms 27:26) Kristuse apostlid olid selle asemel rahu ja õndsuse sõnumi saatjad, kes kuulutasid pattude andeksandmist, armu ja vabadust seaduse needusest, surmast ja hukatusest, ilma seaduse tegudeta (Rm 3:28), päris ilma teeneteta, üksnes usu kaudu Jeesuse Kristuse nimesse. Nii ennustab ju prohvet Jesaja: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!”” (Js 52:7) Seega ülistab Paulus oma kirjades alati põhjendatult seda kõrget, aulist ametit. Igas paigas näitab ta end olevat Jeesuse Kristuse apostel, mitte üksnes vääritu inimene, mitte mingi tavaline õpetaja, kõige vähem seaduse jutlustaja ja võltspühaduse nõudja. Seda selleks, et inimesed paremini usuksid ja hindaksid oma õndsuseks tema jutlust ja õpetust.
Miks ta lisab nüüd need sõnad „Jumala tahtmisel”? Ta annab teada, et ei ole tunginud kõrgesse apostliametisse omal algatusel ja tahtel, vaid teda on valitud, kutsutud ja määratud Jumala tahtmisel. Ka kogudused pidid seda teadma, sest juba tollal teesklesid valeapostlid ja petlikud töötegijad, et on Kristuse apostlid (2Kr 11:13), ja nad jooksid Vana Testamendi valeprohvetite kombel, ehkki Issand ei olnud neid läkitanud (Jr 23:21). Erinevalt omal tahtel kogudustesse tunginud valeapostlitest on Paulusel apostli kutsumus Jumala tahtel. Selle üle ta kiitleb. Nood teised, kes jooksid omal algatusel, põhjustasid juba tollal Kristuse kogudusele suurimat kahju. Nad ei osanud ju eristada seadust evangeeliumist, vaid ajasid need omavahel segi, ehkki suure pühaduse ja ise valitud vaimulikkuse varjus. Nii nad eksitasid sõna kuuljaid ja ahvatlesid neid õige kristluse nime all evangeeliumi lihtsuse asemel usaldama kord hukatusse viivat oma õigust ja oma tegusid. Ometi on Kristuse evangeelium kergesti kahjustatav ja täpne õpetus, mis ei salli vähimatki võõrast lisandit. Seda tuleb hoida kui silmatera selge ja puhtana, sest muidu saab see hõlpsasti päris täielikult rikutud. Ütleb ju Paulus: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.” (Gl 5:9) Nood valeapostlid, kes omal algatusel, Jumala tahte ja kutse vastaselt asusid õpetaja ja apostli ametisse, ei suutnud hoida evangeeliumi puhtana, vaid rikkusid selle täielikult kõiksugu seaduse nõudmistega, võideldes ägedalt inimtegude pühaduse eest. Ühe sõnaga, nad seadsid evangeeliumi teenimatu, vaba armu oma meeleparanduse, pühade harjutuste ja tegude palgaks, justkui saaks armu nende abil välja teenida ja säilitada, ehkki Piibel ütleb: „...õige jääb usust elama” (Gl 3:11; Hb 10:38) ja „kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all” (Gl 3:10).
Seega võitleb Paulus põhjendatult väga ägedalt ja järjekindlalt vastu sellistele valeapostlitele, kes rikkusid koguduse lihtsuse. Ta nimetab neid töötegijateks ja koerteks (Fl 3:2) ning saatana teenriteks (2Kr 11:15). Nende vastu kiidab Paulus oma, Jumala tahtel saadud apostliameti kutsumust.
Aga see „on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp” (1Kr 10:11). Sest kui juba apostlite ajal tungis kogudusse nii palju eksitavaid vaime ja ahvatlejaid, eks siis tänapäeval veelgi rohkem. Kuulgem selle kohta apostli tunnistust: „Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et tulevastel aegadel mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole.” (1Tm 4:1) Näeme seda kogudustes teostuvat eriti ärkamisaegadel. Nimelt siis ilmuvad mitmesugused eksitavad vaimud ja ahvatlejad Kristuse nõrka karja. Tihti tungib selliseid kogudusse ka kaugelt, et ahvatleda kogenematuid, äsja ärganuid Jumala sõna ja suure pühaduse varjus üht ühele, teist teisele poole, kas hingetule ja orjalikule tegude pühadusele või kõrgeid sihte püüdlevale ekstaatilisusele, lahti tõe aluselt, eemale usust Jumala sõnasse. Seepärast tuleb nüüd, kui üldse iialgi, järgida apostel Johannese soovitust: „Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.” (1Jh 4:1) Sellepärast tahame siin selgituses näidata apostli sõnade alusel neid märkimisväärsemaid valeteid ja eksitusi, mis praegu – nagu varemgi – rikuvad Jumala tööd inimestes. Kõigi nende vastu tahame ülima teravusega pühade apostlite ja usuisa Lutheri jälgedes teha avalikuks ainsat õiget, lihtsat ja puhast evangeeliumi õndsuse teed meile antud Jumala armu kohaselt.
„...pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses.”
Nagu enamikus oma kirjadest tervitab apostel siingi usklikke, nimetades neid pühadeks. Vahel ta ütleb aga: „Kõik pühad saadavad teile tervisi” jne.
Nii nimetab ta päris kõiki usklikke neile kuuluva oma nimega pühadeks. See tava oli kristlikus kirikus pikka aega käibel: kõik nimetasid üksteist pühadeks. Luther ütleb, et nii peaks nüüdki olema, „sest me ei ülista oma haisvat võltspühadust, vaid Kristust, tema ristimist, tema sõna, tema armu ja Vaimu, mida meil ei ole loomu poolest, aga mida on meile kinkinud tema”. Siin tuleb teha selget vahet. See pühadus, nimelt võltspühade endi valitud vaimulikkus, mida inimesed endi sisimast otsivad, on vaid salajase ja valeliku pettuse katteks olev varjulaadne, läikiv, tühi koor. Jumala ees on see ju selge rüvedus ja ebapühadus. Sest kuitahes kaugele keegi oma võltspühaduses ja enda valitud vaimulikkuses ka ei jõuaks, ta jääb Aadamast alates ikka neetud patuseks. Kui sa siis tahad olla püha Jumala ees, hoia, et sa sugugi ei looda oma elu peale, sest muidu sa kuulud hukatusse. Sinu pühaduse ja õndsuse aluseks peab olema Jumala selge kingitus, halastus ja arm, mitte aga sinu oma teod ja elu. Sellel alusel me peame seisma ja nii mõtlema: „Oh Issand Jumal! Kui sina mõistad mu üle kohut mu tegude ja elu alusel, ei jääks ma püsima, kui mul oleks ka Peetruse, Pauluse ja Johannese pühadus, sest nemadki tunnistasid endid patusteks sinu ees. Mu ainus sinu ees kõlblik õigus on see, et sa tahad olla minu vastu armulik oma ainusündinud Poja Kristuse pärast. Ehkki mina ei saa olla sinu ees vaga, on seda tema. Ehkki mina muretsen ja kardan, ei tee seda Kristus.” Nõnda siirdugem endast justkui väljapoole, tõustes usus Kristusesse, et oleksime temas ja tema kaudu vagad. Sel viisil võime kiita endid vagadeks ja pühadeks – Kristuses, mitte iseendis või oma teenete alusel. Iseendis oleme armetud patused. Sellepärast ütleb Luthergi: „Kes nimetab end kiideldes pühaks oma tegude alusel, pilkab Jumalat. Ta varastab Jumalalt au ja salgab täiesti ära Kristuse. Tulla tõe tundmisele on temal vaevalisem kui neil, kes elavad rüvedais pattudes või on avalikult jumalatud.” Seda kinnitab Jeesus, öeldes sellistele inimestele: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!” (Mt 21:31) Sellepärast ütleb Luther teisal nii: „Meie tunnistame otse kogu maailma ees, vastupidiselt saatanale ja kogu tema kambale, et mitte mingi tegu või elu, mitte mingid sügavad vaimulikud mõtisklused, meie oma hardus või mida iganes maailmas ei suudetaks sooritada, ei saa meid teha pühadeks Jumala ees. Meis ei leidu ühtekokku midagi sellist, millest kasvaks pühadust, sest kurjad lurjused ja pilkajad, isegi türklased ja paganadki oskavad paastuda, riietuda odavatesse riietesse, palvetada alatasa usinasti, käituda alandlikult ja vaimulikult ja muud taolist. Seevastu ei ole inimesele jõukohane toetuda usu kaudu Kristusele ja rippuda tema küljes, kuna me saame Jumala armu ja igavese elu kingituseks ilma oma tegude ja teeneteta. See on Jumala enese töö.” Kristuski ütleb: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” (Jh 6:29)
Vaat sellest sõltub kõik. Kus see on, seal on ka õige pühadus, mis oskab tühja ja läikivat võltspühadust selgesti näha ja seda hukka mõista. Aga suure vaevaga leiab selline usk meis ruumi ja seda saadab palju ängistust. Sest ka meis, kristlastes, on see tõbi, et pühadeks saades püüame otsida endi seest ja ise midagi saavutada. Ealeski ei nõustu keegi loomu poolest toetuma üksnes Jumala sõnale ega otsima varju Kristuse pühaduses.
Ometi on kristlaste õigus ja pühadus Jumala ees selles, et Kristus on läinud Isa juurde (Jh 16:10). See tähendab, et tema on meie eest kannatanud, tõusnud üles surnuist ja lepitanud meid Isaga, nii et meil on nüüd tema pärast pattude andeksandmine ja arm. Meil on arm ainult sellepärast, et Kristus on meie eest läinud Isa juurde. Meile seega kingitakse ja antakse omaks hoopis teise õigus, mida meie mingi teo või teenekusega ei ole ära teeninud ega saagi teenida. See on meie õigus, ja ainult selle varjus oleme Jumalale meelepärased, saades tema armsateks lasteks ja pärijateks.
Aga kuidas see kingitud õigus meile tuleb ja kuidas me saame rõõmustada selle meie omaks saanud alustrajava aarde üle? Üksnes usu kaudu, võttes vastu ja omades südames Kristust, rippudes tema teenete küljes usus, et meil on nüüd temas ja tema kaudu pattude andeksandmine ja pääste patust ja surmast, täielik õigus Jumala ees ja igavene elu.
See meie õigus ei ole seega väline pühadus, mille võiksime saavutada Kristuse abil käitumisreeglite, harjutuste ja tegudega. Selle asemel on see usus vastu võetud imeline, varjatud, ääretu aare, mida ei saa silmaga näha ega loomu poolest tajuda, vaid mis võetakse vastu usus.
See on nüüd seega õige ja Piiblile vastav selgitus tõelisest õigusest ja pühadusest Jumala ees. See ei tähenda esmajoones väliseid, inimlikke käitumisreegleid, vaid see on selle loomuliku elu eest varjatud ja nähtamatu taevane õigus, mida ei ole olemas inimeses eneses ja mis ei ole maa peal inimese enese jõul kättesaadav.
Selle õiguse on Kristus üksinda valmistanud ja täitnud oma surma ja ülestõusmise kaudu meie jaoks. Seda taevalist õigust ei saa me näha, vaid me mõistame seda usus, kuna see on igavene, lõppematu elu ja osadus seal, kus Kristus valitseb Isa paremal käel uues taevases elus. Vaat sinna on ta asetanud ja rajanud meie õiguse. Seal on see puhas ja päris täielik ning jääb ikka kindlaks igavesti. Kurat ja põrgu väravadki ei saa seda alistada.
Ilma oma tegude ja kaasmõjuta oleme jäänud patu ja surma alamateks. Samuti saame ka pühadeks ja õigeteks ilma oma tegude ja mõjuta. „Nõnda siis, nagu ühe (Aadama) üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe (Kristuse) õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.” (Rm 5:18,19)
Sellepärast samuti, nagu me oleme Aadamalt päritud patu osalised, peame saama ka Kristuse õiguse ja elu osalisteks, et meis avaldaks mõju seesama õiguse ja elu vägi, justkui oleksime selle temalt pärinud. Sest Kristus ei ole ainult iseeneses õige, vaid temas on see vägevasti mõjuv õigus ja elu, mis otsekui pulbitsema pääsev allikas voolab ülikülluslikult kõigisse, kes saavad osa Kristusest. Samal viisil on ju patt ja surm katnud oma voogudega Aadamast alates kogu inimkonna.
Seega me peame teadma, tundma ja tunnistama, et Aadama lastena oleme iseenestest tõeliselt neetud patused, kelles ei ole Jumala palge ees üldse oma õigust ega pühadust. Kuna me oleme siiski ristitud Kristusesse ja kui me usume temasse, oleme koos Kristusega ja Kristuses pühad ja vagad, sest tema on meilt meie patu ära võtnud ja kinkinud meile armust oma pühaduse, meid sellega kattes ja ehtides. Sel viisil on Kristuse kogudus püha, mitte iseeneses ega oma tegude alusel, vaid Kristuses ja Kristuse pühaduse pärast. Ütleb ju apostel Paulus selle kirja viiendas peatükis: „...puhastanud vees pesemisega sõna läbi.” Selle alusel otsustab nüüd Luther: „Kes seega ei tunnista ega suuda kiidelda, et ta on püha ja õige, on sama, nagu ta ütleks: ma ei ole ristitud, ma ei usu Kristusesse, ma ei usu, et tema on surnud minu eest, ma ei usu, et tema on kandnud minu patud, ma ei usu, et tema veri on mind puhastanud või saaks mind puhastada. Ühe sõnaga, ma ei usu ainsatki sõna sellest, mida kogu Piibel ja Jumal ise oma Pojast tunnistab. Aga mida sa arvad mehest, kes nii mõtleb ja kõneleb? Vaevalt sa leiad nii pahaloomulist meest isegi türklaste ja juutide seast. Aga just nii mõtlevad ja usuvad päris tõesti kõik need, kes mõtlevad saada vagaks ja õndsaks tegude alusel. Sellepärast pead sa uskuma ja tunnistama, et sa oled püha Jeesuse vere kaudu, mitte oma vagaduse alusel, ja tõesti uskuma seda nii, et oled valmis andma oma elu ja kõik, mis sul on, ning võtad enda kanda kõik, mis selle pärast sind maailmas ka peaks tabama.”
Sellest kõigest, nagu ka apostli selgetest sõnadest meie tekstis, me otsustame seega, et Kristuse kogudus on usu kaudu tõeliselt püha. Ometi ei tähenda see pühadus patutust ja eksimatust maa peal, vaid pühadust Vaimus, Jumala sõna kaudu, aga patusust lihas (1Jh 1:8). Patt on küll Kristuse Vaimu pärast andeks antud, aga see ei muutu siiski iialgi õiguseks ega tõeks, sest andeks antud patud ja eksimused on ikka patud ja eksimused ega muutu iialgi õiguseks ja tõeks, kui nad ka kohe usklikku ei hukuta. Sellepärast ütleb Luther: „Need on läbini rumalad targutajad ja pimedad talutajad, kes kujutlevad oma südames, et püha kogudus on iseeneses täiesti püha, patuta ja eksimatu. See on ainult nende pimeda mõistuse tühine kujutelm, mille najale nad siis oma õpetuse üles ehitavad. Aga Piibel nimetab pühadeks neid, kes kuulevad Kristuse sõna ja võtavad selle usus vastu, kuigi nad elavad veel liha ja vere alluvuses. Sellepärast peame meiegi koos Kristusega pidama pühadeks ja nimetama pühadeks neid, kel on tema sõna ja kes päris tõesti ning eriti kitsikuses ja tagakiusamises seda usuvad ja tunnistavad, ehkki nad ongi siin vaesed, nõrgad inimesed, kelles ei ole üldse suurejoonelist pühaduse läiget. Ma ei taha ju isegi mitte püha inimese nime enesele ega enese pärast, mis puutub inimlikku pühadusse, kõnelematagi sellest, et selle üle kiitleksin. Selle asemel olen püha seetõttu, et saan kõhklematult usus ütelda: Kuigi ma küll olen vaene patune, on Kristus võtnud enda kanda minu patud ja lepitanud need täielikult. Tema on võtnud mind ristimises oma mõrsjaks, kinkinud mulle oma pühaduse ning sellega mind endale meelepäraselt ehtinud, puhastanud, pesnud ja pühitsenud.”
Seda ainsat Jumalale meelepärast, õiget ja tõelist usklike pühadust ei saa võltspühad ealeski mõista, sest nad ei tunne Kristust, vaid usaldavad variseri kombel kõrgilt oma haisvat pühadust, oma tegusid, harjutusi ja vaimutut vaimulikkust, nagu jutustab evangeelium (Lk 18). Sellepärast jääb Jumala viha nende peale ja nad surevad oma pattudesse.
On ju kirjutatud: „Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole Seaduseni ulatunud. Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi.” (Rm 9:31,32) „Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.” (Lk 20:18) „Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.” (Ps 2:12)
Kristus Jeesus „on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks” (1Kr 1:30). „Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind... Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.” (Jr 9:23)
Lõpetuseks lisame siia veel Lutheri sõnad: „Kõik usklikud on pühad, ja neetud olgu see, kes ei julge end nimetada Kristuse pühaks ja sellest kiidelda! Selline kiitlemine ei ole kõrkus, vaid tänulik alandlikkus. Kes nii ei tee, häbistab Kristust ja ristimist.”
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(2) Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Kuna meie usuisa Luther on tähelepanuväärsel moel seletanud neidsamu püha apostli sõnu Galaatia kirja seletuses, tahame võtta sellest raamatust siia suurima osa selle salmi seletusest.
Luther ütleb nende apostli sõnade kohta esmalt nii:
„See apostli tervitus oli uus ja ennekuulmatu, enne kui hakati jutlustama evangeeliumi. Neis kahes väikeses sõnas – arm ja rahu – sisaldub kogu ristiusk. Arm annab patu andeks, rahu vaigistab südametunnistuse. On ju patt ja halb südametunnistus meie kaks kuradit, mis meid piinavad. Kristus võitis ja tallas jalge alla need mõlemad koletised, pidades silmas nii seda praegust kui ka tulevast maailmaaega. Ometi ei tea maailm sellest midagi. Sellepärast ei suuda see patu, halva südametunnistuse ja surma võitmise kohta midagi kindlat õpetada. Vaid kristlastel on õige viis, kuidas seda õpetust õpetada, ja nemad harjutavad ja relvastuvad, et võita pattu, lootusetust ja igavest surma. Selle õpetuse on andnud Jumal ise. Seda ei ole leiutanud mingi vaba tahe, inimmõistus või inimese tarkus.
Neis kahes sõnas – armus ja rahus – sisaldub seega kogu ristiusk: armus pattude andeksandmine, rahus rõõmus ja rahulik südametunnistus. Kuidagi ei saa omada rahu, kui ei ole patud andeks antud.” (Ometi ei anta patte andeks selle alusel, et keegi täidaks seadust, sest selleks pole keegi suuteline.) „Seadus ju süüdistab ja kohutab südametunnistust pärast pattu. See kaob üksnes armu väel, mitte kuidagi teisiti. Seda tuleb eriti hästi õppida. Sõnu on küll lihtne mõista, aga ahastuse ajal on ääretult raske südames otsustada, et meil on pattude andeksandmine ja rahu Jumalaga üksnes selgest armust ilma mingite tegudeta taevas ja maa peal.
Kui on käes Jumala arm ja rahu, on inimesel julgust kohaneda nii risti kui ka rahuga, nii rõõmu kui ka murega. Ta saab ju jõudu Kristuse võidust surma üle ja hakkab oma südametunnistuses valitsema patu ja surma üle usu kaudu, sest tal on kindel pattude andeksandmine. Kui see on saadud, tunneb südametunnistus rõõmu ja lohutust. Nii võib siis inimene, keda lohutab ja julgustab Jumala arm ehk pattude andeksandmine ja südametunnistuse rahu, taluda vapralt kõiki muresid, isegi surma ennast. Seda Jumala rahu ei ole antud maailmale, kuna see ei igatse ega mõista seda, vaid üksnes usklikele, ja seda ei saa mingil muul viisil kui Jumala armust.
Kui nii juhtub, on äkki kaotatud inimeste, maailma ja liha, see tähendab iseenese ja kuradi soosing ja rahu ning süüdatud kõigi inimeste viha ja raev meie vastu. Sest see, kes elab Jumala armust, teeb vaid seda, mis on Jumalale meelepärane. Sellepärast on see vastumeelne kuradile, maailmale ja tema enese lihale. Olles õige Jumala ees, on ta patune liha ja maailma silmis. Ja nii tekib sõda, väline sõda, sisemine rahu. „Ma ütlen „sisemine”, aga see ei ole tunnetes valitsev kooskõla, vähemalt mitte alaline, vaid pigem nähtamatu, usus. Sest Jumala rahu on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4:7), seega mõistetakse seda usus.
Nõnda siis paigutab Paulus sellesse tervitusse oma õpetuse peapunkti ja tuuma: ükski ei ole õige muidu kui Jumala armust, sugugi mitte tegudest. Rahutu südametunnistus ei või leida rahu muidu kui Jumala rahus, sugugi mitte heade tegude või Jumala lepitamisega vaeva nähes.” Siiani olid Lutheri sõnad.
Vahest küsid sa, kas efeslased ei olnud siis mõistnud seda Jumala armu ja rahu? Päris kindlasti olid nad saanud usu kaudu osa Jumala rahust, aga kas sa märkad, et apostel ei rahuldu veel sellega, vaid soovib neile armu ja rahu alati, pidevalt. Miks nii? Sellepärast, et nad iga päev tundsid endas tahtmatult pattu ja kõike kõlvatust. Patu tõttu olid nad ka oma südametunnistuses rahutud ja ahastuses. Nad vajasid seega kogu aeg uut armu pattude andeksandmiseks ja sellega kaasnevat südametunnistuse rahu Jumalalt, usus.
Nii on ikka veel tarvis, et igaüks, kes on hakanud uskuma armu sõna, iga päev ka kasvaks ja tugevneks usus. Nii ta õpiks täielikumalt usaldama Jeesuses Kristuses saadaval olevat armu, nagu apostel õpetab (Pt 1:13). Saatan ei väsi ju iialgi ega lakka varitsemast sellist usku, vaid hirmutab seesmiselt, viitab valelikult mõistuse valgusele, laseb uskmatuse tuliseid nooli, võttes appi maailma võltspühad ja salakavalad eksiõpetajad. Seepärast on alati tarvis kasvada armus ja rahus usu kaudu. Seda apostel siin soovib.
Kellelt ta nüüd soovib neile seda armu ja rahu? Kas maailmalt? Mitte sugugi. Usklikud peavad ju kannatama maailmas ahastust (Jh 16:33) ning ka viha ja vaenu (2Tm 3:12). Aga kas ta soovib armu ja rahu lihalt ja verelt? Ei, sest need ei anna usklikule iialgi rahu (Rm 7:23), ja saatangi ei lakka teda siin varitsemast, kiusamast ja ahistamast (1Pt 5:8).
Seetõttu soovib apostel neile armu ja rahu üksnes Jumalalt. Kuna nad siiski tundsid endas endiselt pattu, otsustasid nad oma südametunnistuses: kuidas saab Jumal mulle enam armu anda, kui ma olen ikka patune ja tema on Püha, kes vihkab pattu?
Neile südametunnistuse noomitustele ja uskmatuse teedele mõeldes ei ütle apostel üksnes: „Jumalalt,” vaid lisab sinna kohe sõnad: „...meie Isalt, ja Issandalt Jeesusest Kristusest.” Nii tahab ta julgustada kõiki südametunnistuses vaevatuid ja manitseda neid, et nad kindlasti meeles peaksid ja südametunnistuse võitlusteski ripuksid turvaliselt ja kindlalt selle küljes, et Jumal, kes on alati meie armas Isa, kes nõnda ei taha ega saagi meilt võtta ära oma armu ega keelata oma rahu, ehkki meie oleme endiselt nõrgad ja kõikuvad, eksivad ja kõlbmatud lapsed. Ei hülga ju mainegi isa oma last sellepärast, et laps on nõrk, komistab ja teeb endale haiget, isegi talitab tema tahte vastaselt. Kuna laps on niikuinii tema oma ja usaldab oma isa, siis ta jälle meelsasti halastab oma lapse peale, võtab ta sülle ja annab üleastumise andeks, kuigi vahel ka karistab. Samamoodi ja veel palju enam tema, kes on kõigi nende õige Isa, keda taevas ja maa peal isadeks nimetatakse, halastab siin patu ja kiusatuse maailmas nende nõrkade ja armetute lapsukeste peale, kes loodavad tema kindla sõna ja igavese lepingu peale. Ta mäletab ju ristimises nendega sõlmitud armulepingut ja neid enda antud kalleimaid tõotusi, millele nad nüüd usus toetuvad.
Sellest hoolimata vangub, väriseb ja võbiseb arg ja ahastav südametunnistus, mõeldes, et sellest hoolimata ei saa sellisele osaks Jumala arm, kuna see puudutab vaid parimaid, pühi ja kõlblikke.
Pane nüüd ometi tähele, et apostel ei soovigi Jumala armu ja rahu sinu enese teenete või pühaduse alusel, sest sel juhul poleks see ju arm. Ta soovib seda Isalt, meie Jumalalt. Ja kuna sina nagu väikesed, arglikud ja häbelikud lapsukesed ei tunne veel õieti oma Isa, vaid põgened tema eest hirmunult, lisab ta sõnad: „...ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.”
Alles sel viisil ta esitleb ja seab su ette õige Halastaja, Verepeiu, Vahemehe ja Päästja, kelle ees sa ei pruugi sugugi karta ega põgeneda. „Aga kristlik ja tõeline usuõpetus” – öeldes veel armsa usuisa Lutheri sõnadega – „ei esitle Jumalat tema majesteetlikkuses, nagu seda teevad Mooses ja teised õpetused, ega manitse uurima Jumala loomust ja olemust, vaid soovitab meil tunda üksnes tema Kristuses ilmutatud tahet. Kristus pidi ju sündima inimeseks ja surema meie pattude pärast. Seda tuli jutlustada kõigile rahvastele.
Kui sul on siis tegemist õigeksmõistmisõpetusega ja sa uurid, kuidas leida sellist Jumalat, kes mõistab õigeks ehk võtab vastu patuseid, nimelt kust ja mil viisil teda tuleb otsida, ära siis tea üldse ühestki teisest Jumalast kui vaid sellest inimesest Jeesusest Kristusest. Võta ta omaks ja ripu tema küljes kogu südamega, jättes sinnapaika mõtiskluse jumaliku majesteetlikkuse üle. Ütleb ju Kristus ise: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Seega ei leia sa muud Isa juurde viivat teed kui see, Kristus. Sa ei leia tõde, vaid eksituse, teeskluse ja vale, mitte elu, vaid igavese surma. Pea siis hoolikalt meeles, et õigeksmõistmise ehk armu asjas, milles me kõik puutume kokku seaduse, patu, surma ja kuradiga, ei saa tunda mingit muud Jumalat kui see lihaks, inimeseks saanud Jumal, kes on saanud meie vahemeheks ja ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28) Kui sa nii teed, siis saad näha Jumala armastust, headust ja meeldivust, saad näha Jumala tarkust, väge ja kirkust, mida kujutatakse su ees nii meeldivalt ja armsasti, et sa võid selles meeldivas ja armsas Jumala valguses vastu pidada, mõista ning selges rõõmus ja armastuses vaadata, mida ütleb püha Paulus: Kristuses „peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded” (Kl 2:3) ja „temas elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9). Maailm neid Kristuses ei näe, kuna see vaatleb teda kui nõrka inimest. Seepärast uurib maailm enda suurimaks kahjuks Jumala tahet ilma evangeeliumi tõotuseta Kristusest. „Ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.” (Mt 11:27)
Just selleks, et õpetada meile kristlikku usku, mis ei alga kõrgustest nagu kõik muud päästmise õpetused, vaid sügavustest, on Paulusel tavaks nii tihti ühendada Jeesus Kristus ja Isa Jumal. Ta tõuseb mööda Jaakobi redelit, mille ülemises otsas on Jumal ja mille alumine ots puudutab maad Jaakobi pea kõrval.” Seni on olnud Lutheri sõnad.
Teisiti öeldes ei suuna evangeeliumi õpetus meid otse kõrge Jumala, püha ja patuseid hirmutava majesteedi juurde, vaid see talutab meid esmalt hellasti Kristuse, õige Vahemehe ja Päästja juurde, „kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks” (Fl 2:6,7), et lepitada meid Jumalaga, „et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2Kr 5:19,21). „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame. (Rm 5:1,2)
Ilma selle vahemehe Jeesuse Kristuseta ja tema tundmiseta usus ei oleks meil, patustel, mingit teed Jumala juurde ega lootust osa saada tema armust ja rahust – ei mingi teo, võitluse, Jumala teenimise või pühade kirjade alusel, „vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased” (Hb 10:27). Kes seega nüüd otsib ja läheneb Jumalale ilma Kristuseta, uskumata tema sõna, ei saa leida armulist Jumalat taevast ega maa pealt (Jh 14:6), vaid ta saab näha, et tema teod ja harjutused on täiesti asjatud (Js 55:1). Viimaks ta mõistab, et „meie Jumal on neelav tuli” ja „hirmus on langeda elava Jumala kätte” (Hb 12:29;10:31).
Seepärast me peame õppima evangeeliumi sõnast Kristust tundma ja temasse uskuma. Nii me leiame temas õige vahemehe, kelle kaudu voolab taevast ülikülluslikult armu ja rahu ning igasugu õnnistust.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(3) Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses!
Seaduse jutlustajad ja võltspühad alustavad ja lõpetavad oma kõnesid, tähtsustades kõiksugu käske, kohustusi ja reegleid, öeldes: „Pääseb see, kes nii elab, valvab, palvetab, pingutab, salgab maailma ja iseennast, teeb nii ja nii palju head jne.” Seda tuleb küll teha, aga selles ei ole õndsust, mida ei saavutata iialgi tegudega (Ef 2:8,9).
Apostlid ja Kristuse evangeeliumi apostlid seevastu alustavad oma õpetust hoopis teisiti, nagu teeb seda siin ka Apostel Paulus. Tema ise elab ju Kristuse usus, ja Püha Vaim on valgustanud tema silmi uskuma neid sõnul väljendamatuid pääste ja armu aardeid, mis on varjul Kristuses. Need on täielikult täitnud tema hinge, neid ta ülistab, neist jutlustab ja neid ta pakub kõigile.
Sellepärast ta nüüdki, armsatele efeslastele kirjutades, hakkab kohe kogu südamest ülistama neid Jumala suuri armutegusid Kristuses. Nii ta teeb ka sellepärast, et ka efeslaste hulka oli tunginud vääri apostleid, kes püüdsid pühaduse varjus meelitada nende südameid ära lihtsast usust ja aheldada neid Kristuse usust seaduse orjuse ikkesse.
Seetõttu pöörab apostel kohe oma kirja alguses nende südamed eemale kõigest sellisest pääste otsimisest, mis toimub oma teenete, pingutuste ja tegude alusel. Ta avab nende ees Jumala armu ja halastuse rikkused, mis on meile Kristuses juba valmistatud ilma meie teeneteta ja mis võetakse vastu ja saadakse kingituseks ainult usus. Apostli süda on niivõrd sellise Jumala headuse, halastuse ja armu uskumise meelevallas, et tema suu ja keel on lausa ülemäära täis tänu Jumalale, kui ta ütleb: „ Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa!” Nende sõnadega ei kõneta ta Jumalat kui kedagi kauget, võõrast, tundmatut maailma valitsejat ja isandat, nagu teevad paganad ja kõik uskmatuses elavad kristlasedki. Tänades läheneb ta Jumalale kui armsale ja armulikule Isale, hoides siiski kinni vahemehest Kristusest. Ainult tema kaudu on meil pääs lapseõiguse vaimus Isa juurde. See Jumala ainusündinud Poeg tuli taevast alla otsima meid, patuseid, ja juhatama meid meie eksimustest tagasi taevase Isa juurde. Tema võttis ära kõik Jumala ja meie vahel olevad takistused, nimelt patu, Jumala viha ja needuse. Need ta võttis enda peale ja lepitas meid nii oma Isaga. Nii me oleme võitnud tema läbi ka lapseõiguse, nagu apostel eespool ütleb. Jumal on nüüd meie ja meie Issanda Jeesuse Kristuse ühine Isa. Seda ju Jeesus Kristus ka ütles hauast tõusnuna Maarja Magdaleenale ja samuti kõigile jüngritele: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Jh 20:17)
Õppigem siis siit kõigis oma palvetes kõnetama Jumalat kui meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Kristuse läbi ka meiega lepitatud armulikku ja armast Isa, ja seadkem meie vahemehe ja Issanda Jeesuse Kristuse töö vastu kõigile mõistuse takistustele, uskmatuse, patu ja saatana hirmutustele ning ka eksivaimude ahvatlustele. Need ei laseks meil iialgi Jumalat sel viisil kõnetada ega üldse uskuda tema armu.
Miks apostel nüüd selles kirjas kohe alguses ülistab Jumala nime? Ta ise väljendab selle põhjust nii: „...kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.”
Kas näed, kui tõsises usus kuulutab ta siin mõnede väheste sõnadega ääretuid asju? Ja kuigi me tunneme endid päris võimetute ja kõlbmatutena seletama nende sõnade põhjatult sügavat tähendust, tahame siiski lihtsalt midagi neist esile tuua. Apostel tänab siin niisiis taevalist Isa selle eest, et ta on meid õnnistanud Kristuses. Kuulge hinged, taeva Jumal on tulnud meid õnnistama oma ainsas Pojas! Oh rõõmu, oh õndsust! Pöörake oma kõrvu, et kuuleksite teiegi, murelikud ja kiusatud hinged! Ärge laske saatanal riisuda endilt neid sõnu või teha neid tähtsusetuiks. Kuulge, Jumal on meid õnnistanud Kristuses! See, keda Jumal ise õnnistab, on tõeliselt õnnistatud üle kõige ja igavesti, sest selline, nagu ta ise on, on ka tema õnnistus: kõrgem, parem ja püsivam kui taevas ja maa koos kõige muuga.
Arg ja uskmatu süda vastab siiski: „Saada Jumalast õnnistatud on tõepoolest kallis ja õnnis, aga see õnnistus ei puuduta ju mind ega kuulu ju minule, sest ma olen selline patune, rüve ja kõlbmatu. Ma ju usun, et Jumal võis õnnistada apostel Paulust, usklikke efeslasi ja teisi Jumala pühasid, aga mina ei kuulu nende hulka.” Sellisena näib see asi mõistuse valguses ja sellisena maalib seda uskmatus. Vaadakem siiski apostli sõnu veelgi hoolikamalt. Kelle kaudu ta ütleb Jumalat meid õnnistanud olevat? Kristuse kaudu. Kelle Päästja ja vahemees on Kristus? Kas ainult Pauluse, efeslaste ja teiste pühade? Kas ta ei olegi kogu maailma Päästja? On tõesti! Ütleb ta ju ise: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks” ja „et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:17,16).
Need on selged sõnad, mis tunnistavad, et Kristus tuli kogu maailma Päästjaks ja et igaüks, kes vaid usub temasse, saab tema kaudu igavese elu. No mis sa nüüd selle peale ütled? Siin ei kõnelda sõnagi Sinu sobivusest või sobimatusest, siin pakutakse armu, päästet ja igavest elu kogu maailmale Kristuse pärast, niisiis ilma vähimagi meie teeneta. Kes nüüd võtab selle usus vastu, selle oma on see tõeliselt. Jumala ees ei ole ju mingit vahetegemist patuste vahel, sest apostel Paulus ütleb: „Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud,” „ei ole õiget, ei ühtainsatki.” (Rm 3:12,10) „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.” (Rm 3:23,24) Sellest sa näed ju selgesti, et Paulus, Peetrus või teised apostlid ja usklikud ei olnud iseeneses sinust või minust paremad, kuna kõik, nii üks kui teine, on patused. Sellest näeme samuti, et Kristuse lunastus kuulub ilma meie teeneteta vahet tegemata igaühele.
Kui apostel seega meie ees olevas tekstis ütleb, et Jumal on õnnistanud meid Kristuses, on see tõesti öeldud kõigile patustele, kes selle vastu võtavad, mitte üksnes efeslastele või mõnedele pühadele. See on päris kindlasti öeldud nii minule kui ka sinule. On ju meil sama Kristus nagu Paulusel ja efeslastel, kui me oleksime ka neist palju nõrgemad ja halvemad. Peale selle ei ole Kristus tulnud ju tugevate ja täiuslike, vaid patuste ja vääritute Päästjaks. On ju kõik tema ees sellised. „Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Mt 9:13)
Avarda siis oma südant võtma usus vastu, mis Paulus siin ütleb: „Jumal on meid taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.”
Jumala suur ja kiiduväärt õnnistus on tõesti ka neis maistes asjades, milles ta meid ja kõiki inimesi, aga ka muid elusolendeid iga päev õnnistab. „Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.” (Ps 145:16) Keegi ei suuda täielikult mõista ega piisavalt ülistada neid Jumala tegusid looduseski. Seda võimatum on mõistusel tajuda ja inimmeelel tõlgendada tema vaimulikku õnnistust, millega ta õnnistab usklikke taevast Kristuses, nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9) Tema armulik tahe on siiski see, et me tema armu kaudu vaatleksime neid väsimatult oma südames, võtaksime need usus vastu ja naudiksime tema kalleid armuande ja vaimulikke aardeid, millega ta on meid ülikülluslikult õnnistanud oma armsas Pojas. Sellepärast kõneleb apostel Pauluski neist siin ja hakkab varsti neist täpsemini jutustama. Selle peatüki lõpu poole soovib ta efeslastele veel, et „tarkuse ja ilmutuse Vaim” valgustaks nende südame silmi, et nad teaksid, usuksid ja mõistaksid Jumala armu ja headuse rikkust Kristuses, nagu apostel ka teises kohas ütleb: „Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!” (2Pt 3:18)
Armu ja pääste aarded Kristuses on nimelt üliväga suured ja erakordselt kallid. Inimsüda on seevastu päris kitsas ja niivõrd pimedast uskmatusest pimestatud, et ei leia kuidagi julgust neid tõeliselt uskuda. Sellepärast isegi apostel Paulus, kel on sedavõrd suur Vaimu valgus, tunnistab omalt poolt: „Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga...” ( Fl 3:12,13)
Eks siis kõik silmakirjalikud kristlased peaksid ses asjas kangesti häbenema. Nemad usaldavad ju ainult oma meeleparandust, ärkamist ja vaimulikkust, kiideldes suurest valgusest, ja nad arvavad isegi uskuvat, ehkki on kõige rumalamad tohmanid, päris kaugel õige usu Vaimust ja väest!
Meie omalt poolt tahame hakata meelsamini Kristuse õpilasteks koos apostliga. Me ei taha üldse usaldada iseennast ega oma vaimulikkuse väärtust. Selle asemel tahame usinasti õppida panema oma täielikku lootust üksnes Kristusele ja tema igavesele sõnale, mis seisab kindlana ka veel siis, kui taevas ja maa oma alustega hävivad.
Sellest kinni pidades hakkab apostel järgmistes salmides eriliselt mainima ja loetlema neid vaimulikke eesõigusi ja taevasi armuande, mis Jumal on andnud ja kinkinud meile rohkesti Kristuses. Ta ütleb, et Jumal on juba igavikus valinud meid enda omaks Kristuses ja võtnud meid tema kaudu oma lasteks, halastanud oma armus ja andnud andeks kõik meie patud. Edasi on ta valgustanud meid vaimuliku tarkuse ja arukusega, valmistanud meile ääretult suure pärandi taevas ja selle kinnituseks pannud meie südameisse Püha Vaimu pitseri juba ristimises, nagu ta viimaks surmas ja ülestõusmises päästab meid kõigest kurjast ja juhatab oma igavesse ausse.
Kõike seda toob apostel esile selles Efesose kirja esimeses peatükis väheste sõnadega, aga väga ülevalt. Ta ei sea seda efeslastele nähtavale mitte selleks, et õpetada neile kauneid sõnu ja uhkeid lausepaare, vaid et õhutada neid – nagu meid kõiki – jääma kindlaks usus ja usaldama kindlalt armu sõna, nii et me iialgi ei laseks inimestel endid kavalasti ahvatleda igatsema sõnale mittepõhinevaid Vaimu ilmutusi oma asjatus pingutamise vaevas. Edasi, et me ei läheks koos võltspühadega oma tegude, harjutuste ja ettevalmistustega teenima meile juba Kristuse poolt välja teenitud ja valmistatud Jumala aardeid ja neid Jumala halastuse ja armastuse suuri ande, mis jääksid meist igavesti välja teenimata. Tõesti on ju kõik valmis, ja siin pole mingit väljateenimist vaja! Esmajoones on siin vaja usku, jah, üksnes usku! Usk võtab ju vastu ja saab kingituseks kõik selle, mis Jumal on tõotanud oma sõnas. Kui ka kogu maailm oma eksivaimudega peab sellist Jumala palja sõna uskumist tühiseks ja laiduväärseks, on see siiski Jumala silmis ülikallis ja õigeksmõistev (Rm 4:3,23). Laskem vaid uskmatuse lastel pilgates korrutada „lodevast ja kerglasest usust”! Mida mõistavad pimedad! Kõik läbi katsutud hinged tunnevad siiski küll ja küll, kui vaevanõudev on rippuda julgesti palja sõna küljes patu ja oma võimetuse sügavikes, isegi surma õudustes, kui saatan ahistab, ja uskuda, et kõik on hoopis teisiti, kui oma süda tunneb, mõistus otsustab ja saatan jutlustab. Tõesti, see, kes nimetab sellist usku kergeks, ei ole eales tundnud usu tõelist olemust. Harjutagem siis iga päev väsimata ja vihastamata seda rasket asja: uskuda tõemeeli, et evangeeliumi kallid armuanded on antud ja kingitud just meile päris omaks, nii et me saaksime nende najal elada, surra ja kohtu ette astuda. Saame küll näha, et selles on õppimist kogu eluajaks, ja ikkagi ei õpi me täielikult, sest seadus, patt, uskmatus, oma loomus, maailma targad, eksivaimud ning kõik võltspühad ja kõige lõpuks veel saatana riik võitlevad selle usu vastu. Nad ei lase meil sugugi olla rahus ja jõude, kui tõemeeli püüame kas või hakata tegutsema.
Nüüd, kui oleme eeloleva eessõnaks esitanud, on siiski juba aeg siirduda meie pühale tekstile lähemale ja asuda Issanda palge ees uurima ja lihtsas usus vaatlema, mis on need taevased aarded, millega taevane Isa meid on õnnistanud oma Pojas Kristuses.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(4–5) Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.
„Tema on meid valinud” – seega otsekui eraldanud ja omaks määranud maailma kõigi inimeste hulgast. Kes on seda teinud? Kõrge Jumal ise, taeva ja maa looja, kõrgeim ja kõikvõimas Issand ja valitseja.
Keda on ta siis omaks valinud? Apostel ütleb: meid, seega kõiki, kes usuvad Kristusesse, sõltumata sellest, millal ja kus nad elavad või on elanud selles maailmas. See sõna „meid” hõlmab kogu kristlikku kogudust maa peal algusest lõpuni, kõiki, kes on ristitud Jeesuse nimesse ja usuvad temasse Püha Vaimu mõjul. Siin ei ole seega sugugi küsimus oma teenetest, oma tegudest, ei oma pühadusest ega oma pingutusest, vaid üksnes vahemehe Kristuse teenest ja täielikust õigusest. Sest miks ja milles on ta meid valinud? Vastus on: Kristuses. Sina patust vaevatud ja kiusatud hing, see valik puudutab ka sind, see ulatub ka sinuni. Avarda oma südant ja võta Kristus usus vastu oma Issandaks ja Päästjaks. Ta on ja tahab tõesti olla ka Sinu oma. Sa tohid olla kindlasti veendunud selles, et lausa patuse, armetu ja võimetuna oled sa tõesti üks neist õndsaist, keda Jumal on valinud Kristuses enda omaks.
Iseenestes oleme ju kõik patused, tõesti needust ära teenivad patused. Paremad või kõlblikumad ei olnud iseenestes ei Paulus ega efeslased. Sest apostel ütleb teise peatüki kolmandas salmis: „Kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.” Pane tähele: neilgi ei olnud vähimatki, mille üle kiidelda. Sellest hoolimata kinnitab apostel siis tõe Vaimus: „Jumal on meid valinud,” mitte meie pärast, vaid „Kristuse ja tema kaudu”. Otsusta siis nii: Kristus ei olnud üksnes Pauluse ja efeslaste, vaid Püha Vaimu tunnistuse kohaselt ka kogu maailma Päästja ja sellepärast ka minu Päästja. Kui ma nüüd usun temasse, nagu ma olen ka tõesti ristitud tema nimesse, siis ma olen ka kristlikus koguduses ja Kristuse liige. Võin siis täie õigusega rõõmustada koos apostli ja kõigi usklikega selle üle ja ülistada Jumala suurt halastust, sest ta on valinud mindki enda omaks Kristuses.
Millal on see valik toimunud? Vastan: Enne maailma rajamist. See ei ole seega mingi uus, võõras või kahtlusväärne, vaid igivana asi, vanem kui taevas ja maa, sest juba enne maailma rajamist valis Jumal meid enda omaks ja pani igavikus meie pääste aluse nii kindlalt paika, et põrgu väravadki ei suuda seda alistada. Samuti näeme neist sõnadest selgesti, et see valik ei lähtu sugugi meie teenetest. Valis ju Jumal meid juba enne meie sündi, juba enne, kui olid olemas taevas ja maa, isegi enne maailma rajamist. Ei olnud me ju siis veel midagi mõelnud, kõnelnud ega teinud, me ei saanud midagi ära teenida ega mingil viisil valmistuda, sest siis ei olnud ju veel isegi esimese inimese alget, isegi mitte seda materjali, millest inimene on loodud. Sellest võib näha pimegi ja taibata rumalgi, et meid valides on Jumal vaadanud üksnes Kristusele, kes on juba siis, igavikus Isa juures, määratud maailma Päästjaks. Siis ei mõelnud ta ühegi inimese teenetele, kõlblikkusele või pühadusele, sest siis ei olnud veel maailma olemaski, saati siis inimest.
Selles valikus lõi Jumal seega pilgu üksnes Kristusele, oma armsale Pojale. Ta otsustas ja määras, et „mitte keegi, kes (maailma eri aegadel) temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu” (Jh 3:16), kuna Jumal on valinud ta enda omaks Kristuses ja Kristuse pärast.
Oh seda ütlemata suurt armu ja Isa Jumala ääretut armastust! Kuulge teiegi, murelikud hinged, oma koormatud südameis: Jumal on valinud teid enda omaks enne maailma rajamist, seega oma ainsa Poja Kristuse pärast, kes oli juba siis üksinda Isa palge ees valvamas meie asja. Nüüd tuleb siiski loota selle õnnistatud Päästja peale, mitte loobuda uskmatuse orjadena nii suurest õndsusest!
Kui meie patt oleks ka tuhat tuhandet korda suurem ja õudsem, ei saaks see takistada seda õndsust. Kristuse poole pöördudes ja temasse uskudes me niisiis teame kindlasti, et Jumal on valinud meid juba igavikus enda omaks Kristuse kaudu. Seega on meie pääste rajatud nii vankumatult kindlale, igavesele kaljule, et ei meie sünged patud, kurjuse rohkus, viletsuse suurus, hirmuäratav põrgu, surma õudused ega kuradi pettusedki saa meid hukutada. Isegi need kõik üheskoos ei saa tühjaks teha Jumala valikut Kristuses. See on toimunud juba igavikus, enne kui patt, maailm, surm ja põrgu olemaski olid.
Kõik patust vaevatud hinged peaksid usinasti harjutama selle kalli ja õndsa õpetuse mõistmist usus. Pääste aardeid ei saa mingi teoga endale võita, need tuleb usu kingitusena, tasuta vastu võtta. Jumal on seadnud Kristuse oma sõnas meie ette ja tõotanud meile temas kogu armu ja päästet. Nüüd ta tahab, et me usuksime, et just meile kuulub tõeliselt see, mida ta oma sõnas meile Kristusest teada annab. Sõna kinnitab, et Kristus suri meie pattude pärast. Sellepärast me peame uskuma, et Kristuse surmas on meile patud andeks antud ja meilt ära võetud. Sõna annab teada, et Kristus tõusis surnuist üles meie õndsuseks. Seega me peame uskuma, et oleme Jumala ees õiged ja täielikult meelepärased – mitte iseenestest, sest sellistena me oleme hukka mõistetud patused, vaid Kristuses, kes on nüüd meie õigus. Kõik maailma eksitajad vaimud ja ka kogu muretute hulk rikuvad seda puhast evangeeliumi õpetust ja mõistavad seda valesti.
Eksivaimud ütlevad: „Ei kõlba sõna üle kiidelda; vaid sa pead igatsema, kuni valgus tuleb su südamesse.” Sellist nõu andes ahvatlevad nad ärganud hingi asjatusse ja valulisse sisemise valguse igatsemisse, selle asemel et lihtsalt uskuda Jumala armusõna. Soovitavad ju Kristus ja kõik apostlidki uskuda evangeeliumi sõna, ootamata muud valgust. Saab ju see, kes usub sõna, Püha Vaimu, mis rahustab südametunnistust ja teeb rõõmsaks Jumalas. Kes aga ei usu sõna, vaid näeb vaeva, et saada sisemist valgust, peab kandma oma uskmatuses Jumala viha. Ta ei leia muud kui lendvaimu kergeid välgatusi ja vajub uskmatuses varsti jälle Jumala viha tundmisse. Need vaevavad ennast seega täiesti asjatult piinarikkas orjatöös (Js 55:2,3).
Muretu maailm omalt poolt põlgab evangeeliumi jutlust armust ja päästest, sest ta ei hooli millestki muust kui selle maailma hüvedest ja patusest naudingust. Kui see kuuleb jutlustatavat Jumala armust, kaitseb see armuga liiderlikkust ja kergemeelsust, mõeldes: Kuna arm on nii suur, tehkem seda julgemini pattu. Nii ei oleks sellised isegi mitte väärt kuulma evangeeliumi.
Sellepärast lisab Paulus – öeldes, et Jumal on valinud meid, nimelt usklikke, Kristuses enne maailma rajamist – kohe sõnad: „olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.” (Ef 1:4) Need sõnad on siia pandud eriti vastu väitma jultunud ja muretutele vaimudele, sest „Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele” (1Ts 4:7). Siin ta ütleb, et Jumal ei ole valinud meid elama vabalt ja julgesti patus ja kurjuses, vihates, taga kiusates, kahjustades, pettes ja taga rääkides oma ligimest, nagu teevad need, kes on enda meelest usklikud, vaid „olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses”.
Nii öeldes osutab apostel justkui kaugelt sellele kallile kõrgele eesmärgile, kuhu Jumal tahab meid kutsudes ja valides juhatada ja kuhu me peame Kristuse usus visalt püüdlema. Ometi mitte nii, nagu oleksime selle juba kätte saanud, vaid et me alatasa selle poole püüdleksime ja näeksime vaeva, uskudes oma meele ja vaimu uuenemises Kristuse lepitusarmusse. Apostel ütlebki teisal: „Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.” (2Kr 7:1) Nii pidi apostel alatasa oma usklikele kirjutatud kirjades julgustama neid Jumala suure armu ja halastuse kaudu püüdlema selle kõrge eesmärgi poole ja olema usinad, et nad üha enam mõistaksid, mis on Jumala hea ja meelepärane tahtmine kõiges, ja et nad seaksid selle kohaselt oma elu korda Kristuse abil. Elab ju meis kõigis läbi kogu elu patt ja rikutus, ning selle vastu me peame alati võitlema, ehkki me selles elus ei saavuta iialgi täiuslikkust, nagu mõned kõrgid vaimud oma pimeduses unistavad. Kristuse usk ei luba meil siiski olla jõude, vaid sünnitab meis soovi täita Jumala tahet ja teenida armastusega oma ligimest. Luther ütlebki Rooma kirja eessõnas: „Selline Jumala armu usaldamine ja tundmine teeb rõõmsaks, julgeks Jumala ja kõigi loodute ees – selline on Püha Vaimu mõju usu kaudu. Sellest tekib soov teha sundimatult head igaühele, teenida igaüht, kannatada kõike armastusest Jumala vastu ja tema kiituseks, sest tema on osutanud meile suurt armu.”
Sel viisil Jumala meelt rõõmsalt järgima ja ligimest armastuses teenima tahab apostel õhutada ka efeslasi ja kõiki kristlasi. Ta ei tee seda Moosese kombel, nõudmise vaimus seadusega ähvardades ja hirmutades, vaid viidates Jumala ülevoolavale armule, et äratada usku ning sellele järgnevat uut meelt ja elu. Sellepärast, kõneldes taevastest aaretest ja eesõigustest, millega Jumal on meid õnnistanud Kristuses, ja mainides eriti seda Jumala valikut, mis on meile Kristuses osaks langenud juba igavikus, viitab ta samal ajal selle valiku suurele ja kõrgele otstarbele ja eesmärgile, et me nimelt oleksime „pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses”. Just selline on sõnade järjekord algkeeles.
Ometi ei pea ükski, keda tema südametunnistus vaevab, oma meelt nende sõnadega raskemaks tegema, otsustades nii: „Siin ma nüüd kuulen oma kohtuotsust. Ma mõistan nüüd, et Jumal ei ole mind valinud, sest ma ei ole Jumala ees püha ja laitmatu, vaid rüve, puudulik kõiges, kõlbmatu ja kohut vääriv patune. Ma ei tunne iseeneses vähimatki armastust, vastupidi, mu süda on kõva, külm, läbini kuri ja ilma armastuseta.”
Armas hing, mitte nii! Sa mõistad Jumala sõna valesti. Kui Jumal oleks valinud ainult pühad ja laitmatud, keda ta oleks võinud siis Aadama lastest valida? Me kõik oleme ju patus sigitatud ja sündinud ning teeme alatasa pattu. Aga nüüd on Jumal valinud just meid, patuseid, oma rahvaks Kristuses, nagu apostel selgesti ütleb. Ta teatab alles pärast seda, mis otstarbel ta on meid valinud, nimelt, „et me oleksime pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses”. Juhin veel tähelepanu, et see on see suur ja justkui lõplik eesmärk, milleni Taevaisa tahab meid oma Poja tundmise kaudu juhatada nii, et ta annab meile iga päev Kristuses patud andeks ja jagab meile oma armu. Selle oma pidevalt uuendatava armu väel ta kogu aeg üha enam täidab ja võidab omaks meie südame, meele, tahte ja mõistmise, et me üha rohkem hakkaksime täitma oma armsa ja armulise Isa tahet ning teeniksime ligimest armastaval meelel, tänades tema halastust. Seega sa ju näed, et Kristuses armu andes tahab ja saab Jumal meis esile kutsuda selle uue meelelaadi. Selleks ta ongi meid valinud, et meis oleks nähtav tema käte töö, nagu apostel ütleb: „Kristuses loodud headeks tegudeks.” See ei ole siis meist enestest, vaid Jumalast, kes saab kõike teha oma püha tahte kohaselt ja oma nime auks.
Ära siis iialgi, sina kiusatud ja patuga koormatud hing, asu ilma usuta otsima pühitsust, vaid asu teele uskudes, et sul on Kristuse pärast arm ja õndsus, milleks Jumal on sind valinud enne maailma rajamist. Kui sa esmalt seda usud, loob Püha Vaim sulle uue meele ja tahte, annab andeks kõik su puudused, riietab sind Kristuse õigusesse ja valmistab selleks täiuslikkuseks, mida alles tulevases elus õigesti mõistetakse. Selle saamiseks võideldakse usu väes ja uuendatud südamega juba siin, „et oleksime pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses”, „tehes meie pühitsuse täiuslikuks jumalakartuses”. Siin on meil kogu eluajaks õppimist, tööd ja võitlust, ja ometi ei saa me täiuslikuks enne kui kirkuse riigis. Aga praegu me võitleme armu riigi kaitse all, nimelt pattude andeksandmise usus.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(5) Meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.
Eelmises salmis ütleb apostel, et Jumal valis meid enne maailma rajamist. Siin annab ta teada veel lähemalt ja täpsemalt: ta ei ole meid valinud, seadnud ja ette määranud üksnes oma rahvaks ja teenijaiks, vaid oma lasteks. Mis võiks olla veel suurem eelis ja õndsus! Selles, kes seda tõesti usuks, sütiks kindlasti suur rõõm, ja see täidaks teda täielikult. Selle rõõmu tõttu püüaks ta ka meelsasti ja tõrkumata täita Jumala tahet, teenida armastusega oma ligimest ja kannatada kõike, et järgida selle Jumala meelsust, kes on andnud talle nii suure armu. Kui ma siis Püha Vaimu mõjul usun, et olen juba igavikus valitud ja määratud Jumala lapseks, siis ma tajun ka sel määral oma õnne ja õndsuse suurust, et ma ei vahetaks iialgi seda eelist kogu maailma aarete ega kuningate kroonide vastu. Need on minu meelest selle eelise kõrval kui rämps, põrm ja tühi-tähi, tõepoolest eimiski. Kuna ma tean, et istun oma õige taevase Isa süles kui tema valitud armas laps, ei oska ma muud kui südamest rõõmustada, tänada ja ülistada teda nii suure armu eest ega tea, kuidas ma mõistaksin oma nii head ja armulist Isa küllalt austada, armastada, kuulda ja teenida.
Kas nüüd uskmatus, mõistus ja saatan ei püüa teha koguni tühjaks ja väänata lausvaleks seda lapseksvõtmist, millest apostel kõneleb? Just siin ongi saatana petlikem riugas ja kavaluse sügavus, millega ta hoiab ka ärganud hingi tuhandete viisi vangis. Praegu ei ole jutt muretust maailmast, mis oma pimeduses läheb sellest päästest mööda, hüljates selle kui siga kuldraha või kalli pärli, isegi määrides ja tallates seda patu ja rüveduse porisse (Mt 7:6).
Uskmatus ja saatan takistavad kangesti eriti patust vaevatud südametunnistustel uskuda ja mõista seda lapseksvõtmist. Ometi pakutakse seda eelist just niisugustele. Ka praegu seda lugedes kõneleb nende süda nii: „Mis? Kas sina oled Jumala oma, valitud laps? Oh seda hirmsat kõrkust! Mõtle, kuidas sa oled maailmas elanud. On siin vast tore Jumala laps: täis pattu ja kurjust! Ära isegi mõtle armule, enne kui su kahetsus on kangem ja igatsus hardam.” Kas see kõne on teile tuttav, te kiusatud hinged? Vähemalt mina tunnen seda küllalt hästi, sest ma olen tundnud ja kuulnud seda juttu liigagi palju juba kümneid aastaid. Aga kust see hääl pärit on? Usun, et see tõuseb põrgu sügavusest enesest. See on kuradi, vale isa hääl. See hääl väänab selgeks valeks päris kõik Jumala armutõotused, teeb usust neetud kõrkuse ja uskmatusest selle asemel kõige kaunima alandlikkuse. See tõstab uskmatute pingutuse paremaks kui Kristuse teened ja kannatus. Kellele on siis antud Jumala tõotused? Kas neile, kes on kõlblikud tänu oma pingutusele ja ettevalmistusele? Mitte sugugi! On ju öeldud: „Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast,” ja „kes ennast ise ülendab, seda alandatakse,” ja „kui aga armust, siis mitte tegudest, sest muidu ei oleks arm enam arm”. „Kuid Pühakiri on kõik oleva allutanud patule, et tõotus antaks neile, kes usuvad, usust Jeesusesse Kristusesse.” (Gl 3:22) Siit sa kuuled, et inimese oma teene ei tule üldse küsimuse alla, ega olegi seda mitte ühelgi Jumala ees. Siin vaadatakse ainult usku. „Nii nagu „Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks,”” „nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga.” (Gl 3:6,9)
Ei ole seega kõrkus uskuda, et Jumala tõotused on tõsi, vaid nii antakse parimal viisil au Jumalale. Seda usku arvatakse sulle õiguseks. Selle asemel on suurim kõrkus hoiduda uskumast Jumala tõotusi oma kõlbmatuse ja patu pärast. Nii tehakse Jumal valetajaks. Sellist kõrkust kiidab saatan alandlikkuseks ja suureks vaimu vaesuseks. Kas nüüd ei lennata siiski liiga kõrgele, kui see, kes tunneb end olevat täis pattu ja kurjust, usub, et Jumal on just sellisele Kristuse pärast armuline Isa, kes annab talle kõik patud andeks? Vastan: Just nii antakse Jumalale au ja usutakse, et tema sõna on tõde. Kõlbmatu ja jäle on selle asemel uskmatuse kiidetud alandlikkus püsida eemal Jumala armust ja Kristusest nii kauaks, kuni uskmatuse soost hakkaks kasvama usu kauneid vilju ja surnud patuses hakkaks justkui iseenesest liikuma elav vaim ilma elu Issanda Kristuseta!
Kõigi nende uskmatuse, mõistuse ja saatana riugaste vastu võideldes peavad kiusatud hinged riietuma Jumala sõna soomusrüüsse. Selline on näiteks siin esil olev sõna: „Jumal on meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.”
Näed ju, et siin ei ole küsimus sinu teenest ega ka su kõlbmatusest. Siin ülistatakse ainult Jumala head tahet ja Kristuse teenet. Apostel ütlebki kohe järgmises salmis nii:
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(6) „...tema armu kirkuse kiituseks, mille ta meile on kinkinud selles Armastatus.”
Apostel kiidab vaid Isa Jumala head tahet ja tema armu kirkust, mitte sugugi oma või efeslaste teenet või kõlblikkust. Seda ei maini ta praegu poole sõnagagi, kuna küsimus on armu saamisest ja Jumala lapseks saamisest. See on kirjutatud õpetuseks ja julgustuseks ka meile. Apostel justkui hüüaks kuuldavalt igale pääste otsijale üle kogu maailma: Kuulge, hinged! Kuulge, mis ma ütlen! Kui te soovite, et Jumal õnnistaks teid kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus ja peaks teid oma valitud lasteks, ärge otsige seda üldse oma tegude, ettevalmistuste ja teenete alusel. Kõik see on siin asjatu (Js 55:1). Selle asemel kingitakse kõik teile tasuta ja teeneteta, Isa Jumala hea tahte alusel, Jeesuse Kristuse, tema armsa Poja pärast, kelles ta on meidki teinud kõlblikeks. Samuti on kõik prohvetid, evangelistid ja apostlid kuulutanud ühel häälel sama õpetust. See evangeeliumi imeline ja õnnis sõnum on nüüd liikvel üle kogu maailma. Sellest kirjutatakse ja jutlustatakse kui Jumala üldisest kutsest Talle pulma. Praegu kõlab sõnum maailma patustele: Tulge, sest kõik on valmis! Isa on loovutanud oma ainsa, armsa Poja. Poeg on kogu lunastuse töö juba teostanud ja ohverdanud oma vere ja elu ristipuul kogu maailma pattude lepitamiseks. Ta on võitnud ära surma, põrgu ja kuradi ning teeninud meile igavese elu tema ülistatava ülestõusmise kaudu.
See on lühidalt evangeeliumi õpetuse sisu. Selle olemus on hoopis teine kui seadusel. Seadus ähvardab ja hirmutab, nõuab tegusid ja teeneid, evangeelium aga tõotab ja kingib vääritutele patustele ja kõigile, kes tema vastu võtavad ja tema nimesse usuvad, teeneteta kõiki pääste aardeid Kristuse pärast. See õpetus küsib ainult usku ehk vastuvõtmist. Sellega sobib kokku vaid see: „Tee lahti oma suu, siis täidan ta!” (Ps 81:11)
Maailm on siiski täis uskmatust ja see on patuste igavese surma põhjus, sest muidu ei saaks tõesti patudki neid kahjustada. Kristus ütleb: „Kes ei usu, mõistetakse hukka.” (Mk 16:16) Muretud inimesed kristlaskonnas küll justkui usuvad, eriti end õigeks pidavad silmakirjatsejad, kes oskavad tihti palju ja kaunilt lobiseda Kristusest ja armust. Nende hiilgav usk ei ole siiski rajatud Jumala teenimatule armule Kristuses, vaid see on niisugune: Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, sest nii ja nii palju teen ma head, nii ja nii tihti ja kaua ma palvetan, nii ja nii kaunisti ja harda südamega kõnelen ma sinust ja austan sind. Sellepärast pead sa, hea Jumal, olema minu vastu armuline ja tasuma mulle igavese õndsusega. – Vaat see on nende usu tugisammas! – Ja ehkki muretutel patustel ei ole nii palju kiitlemist kui silmakirjatsejatel ja võltspühadel, on neil siiski see: On maailmas minustki halvemaid. Tänu Jumalale ei ole ma ometi midagi eriti halba teinud. Ma käin vahel kirikuski ja Issanda armulaual, vahel loen ja laulan. Küllap annab Jumal mu patud andeks ja sellepärast ma loodan pääsevat.
Kristlaskonnas on enamusel selline usk. Suu ja keelega nad oskavad küll kõnelda Jumala armust ja Kristuse tööst, aga nad loodavad vähemalt salajas, ebateadlikult oma vooruslikkuse ja tegude peale, olgu neil seda kuitahes napilt inimestegi silmis. See pettus saab ilmsiks vähemalt siis, kui Jumala seadus mõnel eluperioodil või surma hetkel saab pisutki puudutada nende südametunnistust ning näitab neile nende pattude rohkust ja jubedust. Siis algab teine mäng! Jumala armust ei ole siis enam midagi teada ega isegi mitte juttu. Alles siis ilmneb, et nad ei ole Kristusest midagi teadnudki – mitte rohkem kui kivid ja kännud metsas. Neil on varem olnud valeusk ja varju-Kristus enese usaldamise katteks. Kui nüüd oma alus südametunnistuse ärgates alt veab, veab alt ka oma usk ja oma Kristus. Siis on küsimus selles, kuidas saaks veel kokku midagi head Jumala viha lepitamiseks. Ärganud hingedest on kõige paremini näha, kui palju usku ja Kristuse tundmist inimestes on ja kas on tõesti kerge uskuda Jumala Pojasse, nagu unistavad muretud ja silmakirjatsejad.
Kui nüüd Jumala seadus on saanud ümber lükata sinu enese toed ja varjupaigad ja sa tunned, et oled suur, hukka mõistetud patune, ära visku tollesse uskmatuse põhjatusse sohu, mis on sügaval su rikutud südames. Ava oma kõrv kuulma evangeeliumi, Kristuse häält. Loe, mida Issanda prohvetid ja apostlid on Piiblis kirjutanud. Loe ja saa aru! Palveta Taaveti kombel: „Issand, ava mu silmad nägema su Seaduse imesid!” (Ps 119:18)
Kristuse evangeeliumis on tõesti imede imesid, nii suuri, et ühegi inimese süda ja usk ei saa neid täielikult mõista (Fl 3:12). Sest mis saaks olla suurem ime kui see, et püha ja õige Jumal armastab patust ja jumalatut maailma! Ja mitte ainult mõnevõrra, vaid nii palju ja nii tuliselt, et ta loovutab oma ainusündinud ja armsa Poja häbisse, pilkesse, vaevasse, hirmsasse valusse ja ristisurma maailma patuste lunastamiseks ja päästmiseks. Selle oma armsa Poja kaudu, kelle ta on surnuist üles äratanud ja ülendanud oma paremale käele taevas, tahab ta nüüd õnnistada, halastada, võtta oma lapseks ja päästa meid, patu, surma ja saatana orje, kõigist pattudest, „lastes meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad,” nagu püha Sakarjas laulab (Lk 1:74,75).
Jumal teeb seda päris ilm meie teeneteta, nagu apostel ütleb, üksnes „oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks”. Kes seda usub, saab tõesti sellest osa. Ta on saanud juba kõik patud andeks, ta on Jumala valitud laps Kristuses, valitud tema omaks juba enne maailma rajamist. Ta rõõmustab seega koos apostli ja kõigi usklikega Jumala selgest armust ja laulab lihtsalt oma südames seda uut laulu: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks...” Nõnda usk, tõesti üksnes usk teeb meid Kristuses rikkaiks pääste aarete poolest, viib meid täielikult taevasesse ellu, Jumala halastuse ja isaliku armastuse tõelisse osadusse, painutab meie kangeid huuli ja süütab meie külmi südameid kiitma ja tänama Jumalat tema heade tegude eest ja, nagu Luther ütleb, „muudab meid südame ja meele poolest täiesti teisteks inimesteks Püha Vaimu mõjul”.
Uuri uuesti, armas hing, vaata hoolega neid apostli väga lohutavaid sõnu, mida Püha Vaim on tema kaudu kõnelnud sinule ja minule, öeldes: „...mille ta meile on kinkinud selles Armastatus.” Siin sa nüüd kuuled, et Jumal on teinud sindki endale meelepäraseks, armsaks, armu saanud lapseks. See ei ole toimunud sellepärast, et sina või mina, nagu ka teised patused, oleksime selle ära teeninud mingi hea teo või oma väärikusega, vaid sellest on selgesti näha, et tema on teinud meid meelepäraseks tänu oma igavesti ülistatavale armule, ja mitte üksnes meid, vaid kõiki, kel on Kristuse usk. Kui see toimuks meie tegude alusel, ei oleks sinul ega minul sellest vähimatki osa, ega isegi mitte pühal Paulusel (loe 1Kr 15:9,10 ja 1Tm 1:13,15) ega ühelgi Aadama lapsel (vaata Rm 3:12 ja Ef 2:8). Nüüd on asi siiski teisiti, kuna me oleme tehtud tema armu läbi juba meelepärasteks, sest see arm ei ole vähene, põlastusväärne ega asjatu. See on apostli sõnade järgi ülistusväärne, see on nii suur ja vägev nagu Jumal ise. Aga ta on loonud kõik, nagu teame, ei millestki ja saab teha mida tahes. Sellepärast on tema armgi nii ülistusväärne, õilis ja vägev, et see teeb taevas ja maa peal veel suuremaid imesid kui tema kõigeväelisus iganes. Jumala arm saadab korda selliseid suuri imesid, et patused surma ja hukatuse lapsed saavad Jumalale meelepärasteks ja armsaiks ning temast õnnistatuiks sugugi mitte neis oleva, neisse valatud või neis esile kutsutud headuse või pühaduse pärast – sest siis ei oleks arm ju enam arm –, vaid kõlbmatute patustena, kellel ei ole mingeid teeneid, üksnes selle Jumala ülistusväärse ja teenimatu armu läbi. Sina patust kiusatud ja vaevatud hing, kas sa nüüd mõistad seda asja? Kas sa mõistad ja usud, mida see tähendab? Otse vaieldamatult tähendab see, et Jumal üldse ei hülga ega saada minema sindki, olgu su patud kas või tuhat korda suuremad ja arvukamad. Vastupidi, ta tahab sind vastu võtta, kui sa oled iseeneses just nii kõlbmatu ja rüve, ja peab sind endale täiesti meelepäraseks ning valib sind pealegi oma igavesti armsaks lapseks. Kui sa nüüd usud, et see on tõsi, nii nagu see on Jumala poolt tõsi, on see sinuga päris kindlasti toimunud ja sinus on juba kõik tõeks saanud.
Hirmunud südametunnistus kohkub siiski nii suure armu ees ja mõistus peab seda täiesti võimatuks, öeldes: „Kuidas on võimalik, et mina, selline surmale ja hukatusele kuuluv rüve patu sigitis, saaksin ometi olla Jumala ees meelepärane ja arvatud tema lapseks?”
Apostel Paulus tundis piisavalt hästi seda meis olevat mõistuse kavaluse ja uskmatuse sügavust. Sellepärast ta väljendabki kohe sealsamas Jumala poolt meile suunatud ülistusväärse armu kindlat ja usaldusväärset põhjust ja alust. Ta ütleb, et Jumal on teinud meid meelepäraseks selles Armastatus.
Arva ära, kes on see Armastatu, keda Jumal armastab nii sügavalt ja hindab nii kõrgelt, et ta laseb tema pärast ehk temas, nagu apostel ütleb, oma armu rikkusel tulvata taevast meile, patustele ja kõlbmatutele Aadama lastele?
See meie Isast armastatud vahemees on Issand Jeesus ise, Jumala ainusündinud Poeg, kellest tema Isa tunnistas taevast: „See on mu armas Poeg, kellest mul on hea meel.” (Mt 3:17) Siit sa näed, et Jumalal on põhjus meie peale halastada, ehkki me iseenestes oleme päris kõlbmatud. Meil on ju vahemees ehk kaitsja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige (1Jh 2:1) ja kes on olnud alati oma Isale meelepärane, ehkki meie oleme kõlbmatud. Tema teenib ka oma täieliku kuulekusega ära Isa kogu armastuse, ehkki meie oleme teeninud ja teenime endiselt oma pattudega ära viha ja needuse. Kuna see Jumala ainusündinud, igavikus armastatud Poeg Jeesus Kristus on seega võtnud omaks meie asjad ning hakanud meie vahemeheks ja kaitsjaks Isa juures, ei tahagi Isa oma armus enam tõesti jätta meie peale halastamata. Ta võtab meid oma meelepärasteks lasteks, mitte meie pärast, vaid „selles Armastatus”, oma armsa ja väga meelepärase ainsa Poja pärast, kelle nimesse meid on ristitud ning kutsutud ja kihlatud temasse uskuma.
Just sellepärast kõnelebki apostel nii kaunisti Jumala armu rikkusest ja sellest, et Jumal on teinud meid selles oma armsas Pojas meelepäraseks, et me viimaks usuksime omalt poolt, et see on tõsi, ja oleksime nõnda õndsad. Sest kes seda usub, saab sellest osa. Muud ei nõuta. Kes aga ei usu, see peab Jumala sõna valeks ja tema ülistusväärset armu odavaks, tehes omalt poolt Kristuse kalleima töö asjatuks. Ta on ise süüdi oma hukatuses (Jh 3:36).
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(7) Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.
Eelmises salmis ütleb apostel, et Jumal on teinud meid meelepärasteks Kristuses. Ärganud südametunnistus teeb siiski alatasa meis olevale patule etteheiteid, ja mitte keegi ei jõua selles elus nii kaugele, et Jumala seadus ei noomiks ega mõistaks teda hukka patu pärast, kui ta nimelt püsib õigel teel, langemata silmakirjatsemisse või paadumata võltspühaduses. Apostel Johannes kirjutab: „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.” (1Jh 1:8) Apostel Paulus ütleb omalt poolt, et „patt hõlpsasti takerdab meid” ja teeb aeglaseks (Hb 12:1), ja ta kurdab selle pärast: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” (Rm 7:24) Seega on pühimad apostlidki tundnud endas pattu ja sellepärast on nad olnud sunnitud seda Issanda ees kurtma. Ikka veel saab iga tõe Vaimust valgustatud hing kogeda seda sagedamini ja rohkem, kui sooviks, ja satub sellepärast mitmesugustesse südametunnistuse võitlustesse ja tihti ränkagi ahastusse, nagu osutavad lood püha Taaveti ja teiste pühade elust.
Kristluse kogu tuum, suurim oskus ja varjatud tarkus ongi see, et isegi pattu elavalt tundes võidakse julgusega astuda armuliku Jumala palge ette ja pidada täielikuks tõeks, et kui südametunnistus ja Jumala seadus meid patustena hukka mõistavad ja neavad, oleme siiski Kristuses meelepärased ja taevase Isa armsad lapsed, nagu apostel on meile siin kirjutanud.
Sellest on küll lihtne kõnelda ja kirjutada, aga vaevaliselt mahub see arglikku, ahastavasse südametunnistusse, nagu saavad ülirohkesti kogeda kõik patust vaevatud hinged. Seda hästi teades selgitab apostel selles salmis veel täpsemini, kuidas me, patused, saame olla Kristuses meelepärased. Ta ütleb: „Temas on meil lunastus,” ja nii öeldes kinnitab ta kindlasti, et Kristus on juba täelikult maksnud lunahinna kõigi meie pattude eest ja need lepitanud. Sellepärast need patud, mida me tunneme ja mis meid vaevavad, ei saa meid enam Jumalast lahutada ega hukka saata, kui me vaid selle kõige küljes ripume, uskudes selles õiges mehes, kes on nende eest täielikult maksnud ja andnud täis lunahinna kõigi meie pattude eest.
Apostel selgitab siin ka veel täpsemini, mis on see lunahind, mis saab lepitada kõik meie patud, need otsekui ära kaotada ning teha tähtsusetuiks ja jõuetuiks.
Kuna meie patud on õiged ja tõelised, teiste sõnadega suured, õudsed ja hukutavad, peab lunastushind olema seega veel suurem ja vägevam, et see saaks meid aidata ja patu hukkamõistu ära võtta.
Meil on lunastus, ütleb apostel, „tema vere läbi”. Kelle vere läbi? Jeesuse Kristuse, Jumala ainsa Poja vere läbi. Nii on see veri seega kallis ja püha. See on tõesti kallim taevast ja maast ja kõigist elusolendeist. Sest samuti nagu Jumala ainus Poeg on kallim ja väärtuslikum oma Isa palge ees kui isegi taeva ja maa rikkused, kuna ta on Jumal ise, kõige Looja ja Issand, on tema verigi nii kallihinnaline, et nii kallist polnud kusagil, et maailmas ega taevaste taevas. Sellepärast ei saa apostel Pauluski piisavalt ülistada selle meie lunahinna suurust ja kallidust, nagu ta oma esimeses kirjas korintlastele kaks korda peaaegu järjest hüüatab: „Te olete kallilt ostetud...” (1Kr 6:20; 7:23) Apostel Peetruski ütleb: „Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga..., vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.” (1Pt 1:18–19) Samuti ülistab apostel Johannes seda Kristuse vere kallidust ja suurt väge: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.” (1Jh 1:7) Sama Johannes nägi ka nägemuses tulevase elu kirkust ja tunnistab, et veel sealgi ülistavad, austavad ja tänavad kõik pühad kummardudes Talle, kes lunastas meid Jumalale oma kalli verega. Ta kirjutab nii: „Need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte – need on pühade palved. Ning nad laulsid uut laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi...” (Ilm 5:8,9) See on tõesti kallis veri ja meie pattude suur lunastushind, mida pühad apostlid ei jõudnud üksteise võidu küllalt tänada ega taevaste taevad ülistada. Ülikallilt oleme lunastatud! Aga oh meid maailma vaeseid patuseid, häda meile! Kuidas on küll saatan saanud nii õudselt pimestada ja uskmatuses sõgestada meie südameid, et me peame odavaks nii kallist, igavikus ülistatud lunastushinda, Jumala ainsa Poja verd, ning peame seda asjatuks, tühiseks ja jõuetuks, justkui me ei olekski juba lunastatud! See tõsine ja kahetsusväärne tõbi on selles maailmas päris üldlevinud. Muretu, enese meelest vaga ja moraalne maailm peab oma haisvat välist moraalsust ja silmakirjalikku vagadust tuhandeid kordi paremaks ja kallimaks kui Kristuse lunastusverd. Ta ei pea seda endale vajalikuks ega arva, et sellest oleks suurt abi. Aga siis need, kes tõesti tunnevad oma patte ja on neist vaevatud? Enamik neist mõtleb kogu aeg nii: „Kui me oleksime sellised ja sellised, kui meil oleks nii ja nii suur mure ja valu oma patu pärast, nii ja nii suur häda armu järele, nii ja nii suur armastus Jeesuse vastu, nii ja nii suur pääste otsimise ind jne, siis me saaksime kindlasti Jumala armu, aga kuna me oleme kõiges selles nii puudulikud, siis me ei saa armu.” Mis on nende armetute hingede viletsuse põhjus? See, et nad ei tunne lunastushinda, millega kõik nende puudujäägid ja patud on juba täielikult kinni makstud, olgu need patud ükskõik millised ja kuitahes rängad. Sest ainult Kristuse kallis lunastusveres on vägi puhastada meid kõigist pattudest. Selles on meile juba nüüd valmis täielik lepitus! Ütleb ju apostel Paulus siin nii: Kristuses „on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine”. See on, nagu ta teisal kinnitab, „ustav sõna ja väärib igati vastuvõtmist” (1Tm 4:9). Kuidas saaksid meie patud meid hukka saata, kui on kindlasti tõsi, et meil patustel, sinul ja minul, on pattude andeksandmine Kristuse vere läbi, sest see on Jumala sõna põhitõde? Kui patud on lepitatud ja andeks antud, siis ei pöörata neile enam tähelepanu, justkui ei oleks neid enam ei taevas ega maa peal olemaski. Nojah, sa ütled: aga minus on veel praegusel hetkelgi pattu. Nii ongi, aga sinul on ka andeksandmine praegusel hetkel ja iga hetk. Kristuse vere vägi ei ole veel lõppenud ega tema lunastus tühja jooksnud. Selle õpetuse vastu tõstab targutav mõistus kohe suurt tormi ja õudset kära. See ütleb: Kas see on siis nõuanne inimestele parandada meelt ja tõeliselt pöörduda? Kas see vastupidi ei ole ärganud hingede surumine uude muretusse, tehes nad jälle hooletuks kõiges? Nii sa, armetu mõistus, oma pimeduses targutad. Ma ju ütlen, et see asi on liiga suur, et seda mõista. Vaiki kohe, mõistus! Selles asjas ei pea ma sind üldse kuulama. Apostel Paulus on andnud mulle selleks loa oma eeskuju ja nõuandega, lausa käskides purustada kõik mõistuse otsused ja kõrgi kavaluse ning „võtta vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted” (2Kr 10:5).
Kes hakkab nüüd lihtsas usus vastu võtma andeksandmist Kristuse veres ning kõigist takistustest hoolimata otsima sealt ikka ja jälle varjupaika oma igapäevases pingutuses, pagedes nagu hätta sattunud kanapoeg oma ema kaitse alla, võib ise märgata, kas on tõsi, et see õpetus surub nad uuesti muretusse, nagu väidavad ninatargad ja uskmatuse orjad. Sel juhul poleks ju maailmas olnud suuremat muretuse jutlustajat kui apostel Paulus, kes päris mõistuse vastaselt ülistab alatasa ja lakkamatult Jumala teenimatut armu ja pattude andeksandmist Kristuse veres. Tema kirjad on lausa täis seda õpetust. Ja pärast apostlite aegu oleks vaevalt olnud – nende tarkade meelest – teist samaväärset ärganute uinutajat kui meie kallis usuisa, püha Luther. Ta tegi jälle avalikuks selle kaua varjatud, maailmast ja saatanast kangesti vihatud, tihti vereni taga kiusatud, inimreeglitega maha tallatud õpetuse pattude andeksandmisest üksnes Jumala armust Kristuse vere pärast, mida võetakse vastu üksnes usu kaudu, ilma vähimagi inimese omapoolse teeneta. Aga üksnes see, kes apostlite ja Lutheri õpetuse kohaselt usub pattude andeksandmist Kristuse veres ja harjutab seda usku kõigis südametunnistuse võitlustes, südame ängistuses, mõistuse vastuväidetes, seaduse kohtuähvardustes, saatana rünnakutes, maailma tormides ning veel neis ja kõigi võltspühade tülides ja vaidlustes, üksnes see teab, tunneb ja mõistab täielikult, kas see usk teeb inimese muretuks, hooletuks või oma himude orjaks.
Oi ei, kaugel sellest! Tõeline, elus harjutatud usk pattude andekssaamisse Kristuse veres avab meile paradiisi värava ja annab meile süüa keset paradiisi olevast elupuust ja seda varjatud mannat, mida tunneb vaid see, kes seda saab. Sellele usule järgneb tõesti ja vältimatult Püha Vaim.
Jumala vägi muudab meid ja sünnitab uuteks looduteks Kristuses Jeesuses. Nagu Püha Vaim ei saa meid teha muretuiks ega Jumala vägi jõuetuiks, ei saa ka usk teenimatusse armusse ja pattude andekssaamisse Kristuse veres teha meid muretuiks, laiskadeks ega patu orjadeks. Kadugu see laimav mõte, kadugu see! Kadugu see Kristuse vere häbistamine!
Te vaesed patused, järgige siis prohveti julgustust ja ammutage rõõmuga päästeallikaist (Js 12:3). Tulge igal ajal, kas või nõrkade ja värisevate usu kätega, võtma iga päev kingituseks eluvett, see tähendab pattude andeksandmist, ilma oma teeneteta, Kristuse kalli lunastusvere põhjatust allikast, millest teile ja kõigile, kes tahavad vastu võtta, tõesti „pulbitseb arm ja õndsus igavesti”.
Tulge, patused, sest apostel kutsub teid, öeldes selles pidulikus salmis: „Meil on Kristuse lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine.” Tulge paluma, nagu Kristus ise on meile Meie Isa palves õpetanud, igapäevast ja igahetkelist pattude andeksandmist Kristuse veres, ja mitte üksnes paluma, vaid ka vastu võtma, uskuma ja päris tõesti Jumalalt saama. – Olgu see meie parim õppetükk kogu eluajaks, et õpiksime seda puhkama jäädes, hommikul tõustes, süües ja juues, istudes ja kõndides, ühe sõnaga alati ja kõikjal, et me vähehaaval õpiksime elama ja käima selle imelise ja avara armutaeva all, mille nimi on pattude andeksandmine ilma meie teeneteta Jeesuse Kristuse lunastusveres.
Päris tõesti tabab meid surm, enne kui oleme selle põhjalikult ära õppinud. Selles Kristuse armu uskumises on küllalt tööd kogu eluks, ja keegi ei saa seda maa peal täiuslikult uskuda (Fl 3:12). Haarakem siis juba armust kinni! Ärgem kuuletugem enam uskmatuse narridena mõistusele! Sirutagem siis oma nõrkenud käed ja väsinud põlved ning astugem kindlal sammul mitte oma tegudele, seaduse orjusse või uskmatuse vanglasse, vaid pääste ja elu allikaile ammutama lapseliku julguse ja südame lihtsusega elu vett kingituseks, teiste sõnadega uskuma ja vastu võtma pattude andeksandmist „tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses” (salm 8).
Siingi ülistab apostel Jumala armu rikkust meie lunastuse tähtsaima ja ainsa alusena, ehkki ta on sellest juba eelmises salmis selgesti kõnelnud. Ometi ei väsi ega lakka apostel tänamast ja kiitmast Jumala armu, sest tema vaim ja süda on seda nii täis ja sellest sütitatud, et põleb sellest hõõgudes. Kuhu ta ka vaataks, näeb ta kõiges üksnes armu, aga teeneid mitte kusagil! Ta ütleb viiendas salmis, et Kristus on meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu, ja lisab kohe: tema armu kirkuse kiituseks. Ta näitab, et meil on lunastus, pattude andeksandmine Kristuses, kes lepitas meid Jumalaga oma vere läbi. Kohe pärast seda tuletab ta meelde, et see kõik on toimunud Jumala ääretu armu rikkuse järele. Nii öeldes lükkab apostel ümber kogu meie oma teene ja ütleb, et pattude andekssaamises ega Jumala lapseks saamises ei ole vähimalgi määral küsimus teenest, vaid et see kõik antakse meile üksnes armust ja puhtast armust. Ta nagu ütleks: kõik inimesed maa peal, pühimadki, on Jumala ees vääritud ja kõlbmatud patused, kel ei ole pääsemises vähimatki teenet, tõesti mitte vähimatki. Jumala juures on seevastu ülikülluslik armu rikkus, mis kevadise üleujutuse kombel voolab üle inimese väärituse ja patu, katab ja neelab selle ning annab talle selle asemele õnnistuse ja õndsuse.
Sellest Jumala armu rikkalikust, pulbitsevast allikast on meile voolanud kõik pääste annid ja aarded. Jumal on oma selgest armust ja välja teenimata armastusest andnud meile oma ainsa Poja Päästjaks. Selgest armust on ta teinud meid selles oma armsas Pojas meelepärasteks ja valinud endale enne maailma rajamist. Selgest armust annab ta meile iga päev kõik patud andeks Kristuse lunastusvere pärast. Selgest armust annab ta meile oma Püha Vaimu, kes pühitseb meid ja suunab uude kuulekusse. Nii antakse ja kingitakse meile kõik tema armu rikkust mööda. Meilt ei nõuta muud, kui et laseksime armul olla arm, see tähendab võtaksime selle vastu tasuta ja kingitusena, südame usus, ega püüaks seda oma teenetega ise välja teenida.
See õndsuse tee tundub küll kogenematuile liiga lihtne. Seda on siiski nii vaevaline käia, et isegi apostlid ei olnud selles veel täiuslikud. Selle kõige põhjuseks on inimeses elav sünnipärane rikutus, et kohe, kui püüamegi vaadata Jumala poole, hakkab meie süda esmalt piiluma, millised me ise oleme, ja asub kobama oma tegusid ja teeneid, et oleks kas või pisut headust viia Issanda ette, et talle kõlvata. Kui nüüd ärganud südametunnistus selgesti osutab ja tunnistab, et meil ei ole vähimaidki teeneid, vaid üksnes liiga palju pattu ja kõlvatust Jumala ees, siis me läheme ehmudes pakku ega julge püüdagi Jumalale läheneda.
Vähemalt minul on selline loomus ja sinulgi, armas lugeja, on kõigiti samasugune, kui sa nüüd oled seda tundma õppinud. Kui me siiski tahame pääseda, peame õppima tegema midagi oma loomuse vastaselt. Me peame lakkama jälgimast kõiki oma teeneid, sulgema silmad, et mitte vaadata oma kõlbmatust ja patte, ning kinnitama oma pilgu üksnes Jumala sõnale, mis annab teada armu ülevoolavat rikkust Kristuses. Kas sa arvad, et see on lihtne? Püüa seda natukegi tõsiselt harjutada, siis pead häbenedes nägema, kui kaugel sa oled alles usklike suurimast teost ja oskusest. Ära siiski väsi ega tüdine seda õppimast, kui sul ka halvasti õnnestub. Pea meeles, et mitte keegi ei ole selles täis meister. Sellepärast siis, kui sind patud vaevavad, surm, Jumala viha ja hukatus hirmutavad, tõsta oma silmad ja ülenda oma süda selle kirkana hõõguva armu päikese poole, mis koidab maailma kõigile patustele Kristuses. Teisiti öeldes, kui sa ei näe endas muud kui pattu ega tunne muud kui oma kõlbmatust, haara just siis turvaliselt oma südame kogu julgusega kinni Jumala armu sõnast. Õpi seda, kuigi kohe mittemiski maailmas ei ole meie loomusele raskem! – Harjuta sellest hoolimata usinasti seda oskust, et sa kas või pisutki õpiksid võtma kingituseks armu armust ja nii usus tundma Kristuse saladust, mille tundmine ületab kõik mõistmise.
Viljele ka usinasti sõna ja sakramente, mille kaudu Jumal väljendab meile oma armu saladust.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(8) ...millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses.
Apostel ütleb, et Jumal on rohkesti andnud ehk valanud oma armu rikkust meile kõiksuguseks, see tähendab täiuslikuks tarkuseks ja arukuseks. Apostel selgitab seega, kuidas Jumala arm on meile ilmutatud, nimelt evangeeliumi kaudu. Jumal armu rikkust Kristuses ei saaks ju ükski inimene oma loomu poolest tajuda, vaid igaüks püüaks lepitada Jumala viha ja teenida päästet oma tegude, palvete ja enda valitud alandlikkusega. Nii toimub ju paavstuses veel praegugi ja nii tegid alatasa ka meie võltspühad ja eksivaimud. Kuna inimese loomus on täiesti pime ega mõista midagi armust ega Kristusest, vaid parimalgi juhul otse võitleb selle vastu, on Jumal pidanud ilmutama oma armu saladuse meile avalikult evangeeliumis. Evangeelium on aga see Vanas ja Uues Testamendis olev Jumala sõna, mis õpetab teenimatut armu ja jutlustab Kristuse lunastust. Seda evangeeliumi õpetust on kuulutatud maailma algusest alates, kohe pärast Aadama langemist (1Ms 3:15), ja seda tuleb jutlustada Kristuse käsu järgi ka kõigele loodule kuni viimse päevani. Muud pääste teed ei ole Aadama lastel iialgi olnud ega ole. Seega ei ole see uus ega kaheldav õpetus, vaid see on olnud olemas maailma algusest alates. See on igivana ja usaldusväärne. Kristus ütlebki selle kohta: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.”
See õnnis sõna Kristusest ja armust oli Vana Testamendi ajal siiski justkui tuhmim, peidus seaduse nõudmiste ja jumalateenistuskommete all. Alles Uue Testamendi ajal on Kristus, apostlid ja evangeeliumi jutlustajad teinud selle ilmsiks täies valguses (Lk 10:23,24; Rm 16:25,26). Sellepärast kirjutabki apostel siin efeslastele: Selle armuga on ta „ meid teinud ülirikkalikuks...” Miks ta siis nüüd sellele veel lisab: „kõiges tarkuses ja arukuses”? Kahtlemata sellepärast, et taeva all ei ole sellest suuremat tarkust ega arukust kui see evangeeliumi varjatud tarkus ja arukus, mille Jumal ise on meile taevast ilmutanud ja „millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata” (1Pt 1:12).
Sellest hoolimata põlgab maailm evangeeliumi tarkust. Selle maailma tarkus peab seda narruseks (1Kr 11). Nii olid asjad juba apostlite aegadel ja nii on need ka praegu. Juba siis tungis kogudusse valeõpetajaid, kes ei mõistnud evangeeliumi varjatud tarkust, vaid pidasid seda odavaks. Selle asemel meelitasid nad oma maheda lobaga, kiideldes seaduse määrustest ja kõneldes tõsiselt mõistuspärasest tarkusest, sõna kuuljate südamed ära usu lihtsusest oma pühaduse harjutamisele ja oma pingutuse hiilgavatele küngastele. Selliseid eksivaime oli ka Efesose kandis. Neile meelitajatele vastu seistes ülistab Paulus nüüd evangeeliumi täiuslikku tarkust ja arukust ning ülendab selle õpetuse kõrgemale kõigest muust, mida inimesed eales oma tarkuse ja arukusega ka hindavad.
Tuletan veel meelde, et see apostli ülistatud evangeeliumi varjatud tarkus, millest me kõneleme, ei ole miski muu kui selge usuarusaam ja elav tunnetus sellest ristiusu keskseimast õpetusest, ja „et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees”, „et ühelgi inimesel ei ole midagi kiidelda Jumala ees,” vaid nad „mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses” (Rm 3:20,23,24).
Ühe sõnaga: evangeeliumi tarkus on täielikult selles õpetuses, et Jumala arm Kristuses on pääste ainus alus ja midagi muud ei ole olemas.
See, kes usub õigesti seda tõde, on leidnud varjatud tarkuse, mis on pärit taevast ning mida liha ja veri ei saa mõista. Ometi peavad maailma kõik võltspühad oma pimeduses seda õpetust odavaks. Nad ütlevad nii: „Juba ammu, lapsepõlvest alates oleme kuulnud, et inimene pääseb üksnes Jumala armust Kristuse pärast. See on vana, vähetähtis ja kõigile jumalatutelegi tuntud asi. Sellepärast me tahame püüelda edasi ja saavutada midagi kõrgemat.” Nii nad hakkavadki usinasti sisendama oma meelde pühadust, harjutavad kõiksugu kaunina näivaid tegusid, mis osalt on Jumala käsuga kooskõlas, osalt nende endi leiutatud. Mida kaugemale nad neis jõuavad ja mida usinamad nad jaksavad oma harjutustes olla, seda kaugemale nad arvavad pääste teel jõudnud olevat ja seda suuremat vaimulikku tarkust mõistnud olevat. Viimaks nad paisuvad enda meelest sedavõrd, et nad ei saa enam pidada seda suurt mõistmist enda omaks. Nad peavad hakkama oma suurt valgust teistelegi levitama. Nimelt armastusest, nagu nad oma pimeduses kiitlevad, asuvad nad õpetaja ametisse, millesse Jumal neid ei ole kutsunud, hakkavad lipitsedes kogudustes tiirlema, käsivad vastpöördunutel suures pühaduse hiilguses järgida nende reegleid ja jutlustavad oma vaimutut võltspühaduse õpetust. Mõistmatute meelest on selline õpetus kõige parem ja suurem tarkus. Aadamlikule südamele maitseb magus ja silitab kõrvu, et on võimalik kõlvata Jumalale kas või mingi oma teo ja usina püüdluse alusel. Inimene vaeseke teeb oma loomulike eelduste poolest meelsamini kõige raskemaid tegusid, kui võtab teise teenitud armu päris kingitusena vastu. Kuidas paavstluse võltspühad vaevasidki endid muiste pääste pärast! Nad paastusid päevade viisi, nii et olid näljast nõrkemas. Nädalate kaupa nad ei maganud. Nad palvetasid lakkamata hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni põlvili ja silmili. Nad jagasid kogu oma varanduse vaestele, kõndides ise palja jalu kerjuse räbalais. Nad piitsutasid endid verele oma lihalike himude talitsemiseks ja muud taolist, nagu on teada esimestest kartuuslaste ja frantsisklaste munkadest. Kogu maailm ülistas selliseid tegusid ja imetles neid kui suurimat tarkust, ehkki see oli kõige pöörasem narrus. Kui siis üks seal ja teine siin hakkas mõistma evangeeliumi tarkust, peeti neid hulludeks, lahkusulisteks, jätisteks ja neid isegi tapeti armetult. Ja maailm jääb maailmaks. Sest ehkki meil on tänu Jumalale evangeeliumi puhas õpetus, peavad inimesed praegugi võltspühaduse õpetust evangeeliumi õpetuse tarkusest paremaks. Ja ehkki meie aja ägedad võltspühad kõnelevad pisut, vahel ka palju Kristusestki ja armust, on see siiski nende meelest kõrvalasi ja nende vaimule võõras. Selle asemel on nad meistrid ronima oma pühaduse redelit pidi, ilma Kristuseta taevasse. Nende soov, arusaam ja tarkus on harjutada pühana näivaid tegusid ning jäljendada vaimulikku elu ilma usu ja Kristuse Vaimuta. Nad on tihti väga usinad ja teevad tööd, millega nad petavad lihtsameelseid. Nii talitades on nad järelejätmatult Kristuse vastu ja löövad ta uuesti risti kõigi oma tegudega.
Hoidu siis nende võltspühaduse jutlustajate eest, kes tulevad su juurde küll kui valguse inglid. Õpi neid tundma ja eristama selle järgi, et nad õpetavad nii: „Kui sa teed seda ja seda, siis sa pääsed.” Nad ei oska sind iialgi juhatada vabasse ja lapsemeelsesse Jeesuse Kristuse usku, millest su süda leiaks tõesti kosutust, meel uuendust ja sa omandaksid ka nõudmata soovi teha kõike head. Kui nad ka kõneleksid mulje jätmiseks Kristusest kuitahes palju head, ei lase nad sind iialgi tema juurde uskuma armusse ja pattude andeksandmisse temas ilma tingimusteta. Vastupidi, nad soovitavad teha orja töid, et päästet ära teenida.
Püsigem siis vankumatu südamega evangeeliumi puhtas õpetuses. Ärgem uskugem pääste asjas ühtki inimest, kes sellest pisutki kõrvale kaldub, ehkki ta salaja varastab selle õige aluse, Kristuse, pannes selle asemele igat karva sädeleva võltspühaduse õpetuse. Sest ehkki mõistmatud peavad seda suureks tarkuseks ja jäävad sinna karja kaupa kinni kui kärbsed tõrva külge, on see õpetus siiski tappev hinge mürk. Sellepärast tuletab apostel siin meelde, et evangeeliumi puhtas õpetuses on „kõik tarkus ja arukus” päästet puudutavais asjus. Nii hoiatab ta kogenematuid hingi, et nad ei otsiks muud õpetust, paistku see loomu poolest kuitahes kaunis ja maitsku kuitahes suurepäraselt.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(9–10) Tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.
Apostel mainib kaheksandas salmis, et Jumal on ilmutanud oma armu ülirikkalikult „kõiges tarkuses ja arukuses”. Neis järgmistes salmides näitab ta täpsemini, milline see Jumala antud, kõigest mõistmisest ülem tarkus on. See on ühe sõnaga see, et ta „võtab Kristuses kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal”. Pattulangemises lahkus inimene Jumalast ja samas ka kõigi taevas olevate pühade inglite soosingust. Nii on kogu inimsugu võõrandunud Jumalast ja teeninud ära selle, et kõik taeva pühad elanikud ta hülgavad. Nii on patt asetanud lahkmeele taeva ja maa vahele ning inimestegi sekka. Kristus seevastu, ütleb apostel, on tulnud ühendama neid, kes taevas ja maa peal on omavahel riius ja üksteisest kaugenenud.
Seda ilmutab meile evangeelium, mis annab seega parema tarkuse ja arukuse kui kogu maailm saab anda oma kujuteldavas tarkuses ja kõlbelisuses. Sest ehkki maailmas on olnud palju tarku, kes on uurinud, kuidas patune inimene pääseb lepitusse Jumalaga ja sõprusse taevaste olenditega, ei ole nad iialgi osanud anda siin õiget nõu, vaid alati otsustanud valesti, et inimene peab selle saavutama oma tegude, pühaduse ja teenetega. Kaugemale mõistus ei küüni. Jumala ja inimeste vahelist viha ei saa siiski iialgi nii kõrvaldada. Kõik lihalikud targad ja võltspühad tunnistavad ka ise, et inimene ei saa iialgi kindlalt teada, kas tal on Jumala arm või mitte.
Jumal on siiski oma tarkuses ja uurimatus headuses, juba enne maailma loomist igavikus otsustanud teha lepitust inimestega oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu ning ühendada kõik taevas ja maa peal. See Jumala armulik tahe ja otsus on varjatud liha ja vere eest ja sellepärast nimetabki apostel seda „Jumala tahte saladuseks”. Inimese loomus ei mõista, aima ega taju seda, et me pääseme vaid Kristuse kaudu Jumala osadusse ja osa saama taevaste olendite elust. Ometi ilmutas Jumal kohe pärast pattulangemist inimestele selle oma tahte saladuse, öeldes, et naise seeme tallab puruks mao pea. Seda andis ta teada aegade möödudes pühadele isadele antud tõotustes ja pärast seda kõiksugustes Vana Testamendi jumalateenistustavades, ohvrites, eeskujudes ja pühades reeglites, aga eriti ja kõige selgemini prohvetite pidulikes ennustustes. Sellest hoolimata ja kõige selle kõrval jäi see Jumala tahte saladus justkui tuhmiks. Sellepärast igatsesid kõik pühad kangesti Kristuse ilmumist lihasse, inimeseks. Sellest hoolimata otsisid ja leidsid usklikud tollalgi lepitust Jumalaga vaid tõotatud Messias ehk Kristuses.
Sellepärast ülistab apostel siingi seda evangeeliumi kirgast valgust, mis nüüd Uue Testamendi ajal on koitnud. Ta ütleb, et Jumal „on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt”, tuletades samas meelde, et see on toimunud meie heaks ilma meie teeneteta, üksnes Jumala heast tahtest.
Enne, kui need salmid jätan, tahaksin oma südame soovil nii hästi, kui oskan, selgitada nende sõnade sisu veel laiemalt ja täpsemini: „...Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.” Just neis sõnades ilmneb Jumala tahte suur saladus, mille ta oli ära otsustanud juba igavikus, aga tema hea tahte tõttu toodi valge ette alles siis, „kui aeg oli täis saanud”.
Asjalugu on nii. Patu pärast oleme kõik rikkunud seda kuulekust, mida olime kohustatud osutama Jumalale, suurele taeva ja maa Issandale ja kuningale. Oleme tõstnud mässu tema ning tema püha valitsuse ja seaduse vastu, ja sellepärast oleme omal süül teeninud ära tema viha, needuse ja kõiksugu vaeva. Kõik pühad inglidki, kes armastavad väga Jumala tahet, on meie pärast kohkunud. Lisaks sellele õnnetusele me elame ka loomu poolest alatasa omavahelises vihas, vimmas, lahkmeeles ja kadeduses, teeme üksteisele kõiksugu ülekohut ja kahju ning oleme üksteise vastu kurjad.
See on õnnetu olukord, millesse me kõik oleme patu pärast sattunud ja mida me ei ole saanud kuidagi omal jõul parandada, kui ka kogu maailma targad oleksid kogunenud selle üle nõu pidama ja kõike katsetanud.
Aga Jumal, suur taeva vihale aetud Issand, leidis ise nõu, kuidas meid aidata, ehkki me ei ole kuidagi tema abi ära teeninud. „Kui aeg oli täis saanud”, tegi ta selle plaani teoks oma igavese otsuse ja meile antud armulike tõotuste kohaselt. Ta läkitas siia oma ainsa, armsa Poja, kelle täieliku kuulekuse ja verise surma kaudu ta lepitas endaga meid, hukatust väärt mässajad. Selle meie armsa vahemehe kaudu saame nüüd patud andeks ja Jumala armu osalisteks – võetakse ju meid tema armsateks lasteks ja pärijateks. Selle meie vahemehe ja lepitaja kaudu on kõik taeva inglid, valitsejad, võimud, meelevallad ja jõud meie poolel, kaitsmas ja hoidmas meid meie vaenlase saatana kange viha, vimma ja kavaluse eest. Kristuse pärast ja tema kaudu saame kord endale selle taevariigi, kus me kõikide inglite ja pühadega saame igavesti ülistada ja laulda tänu Tallele, kes on tapetud meie pärast ja lunastanud meid Jumalale (Ilm 5:9).
Jumal on seega Kristuses ühendanud, lepitanud ja asetanud justkui ühe, ühise peamehe alla kõik, mis on taevas ja maa peal. Selle tulemusena lepitatakse inimesedki omavahel ja nad saavad üksmeelseiks Kristuses, sama vaimuliku ihu liikmeiks usus, nagu apostel sellest teisal ütleb: Kristus „on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu” (Ef 2:14). Niikaua, kui inimesed on oma loomulikus seisundis, ilma Kristuse ja lepitava armuta, on nad ka omavahel eri meelt, vaenutsevad ja vihkavad üksteist (Tt 3:3), pidades igaüks silmas vaid oma kasu, aga mitte vennalikus armastuses üksteise kasu. Saavad ju ka loomulikus seisundis olevad inimesed osutada üksteisele välist sõprust, teha isegi vahel head. Osutagu nad väliselt kuitahes palju headust ligimese vastu, neil ei ole siiski südamlikku ligimesearmastust, kuni nad elavad ilma Kristuseta uskmatuse pimeduses.
Kristus on ainus õige rahutegija ja inimeste vahelise armastuse sütitaja. Seda näitab meile eriti esimeste kristlaste eeskuju. Nad olid küll „loomu poolest viha lapsed nagu teisedki” (Ef 2:3), aga kui nad olid hakanud uskuma Kristusesse, said nad teise meele. Nende kohta öeldakse: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.” (Ap 4:32) Nii lepitab Kristus inimesedki omavahel ja ühendab neid samas vaimus ja meeles. See toimub tema tundmise kaudu, õiges sõna usus. Sest kui me isiklikult mõistame Jumala ülevoolavat halastust ja headust Kristuses, sünnib sellest vältimatult ja ilma nõudmata selline meel, et hakkame südamest armastama ja meelsasti teenima oma ligimest nii palju, kui saame, ja püüame osutada talle samasugust headust ja armastust, nagu jumal on meile Kristuses rohkesti välja valanud ja osutanud ilma igasuguste meiepoolsete teeneteta. Meie usuisa Luther on sellest kirjutanud suurepäraselt Rooma kirja seletuse eessõnas:
„(Kristusesse uskudes) hakatakse ilma sundimata tegema meelsasti head igaühele, teenima igaüht, kannatama kõike armastusest Jumala vastu ja tema ülistamiseks, kuna ta on osutanud nii suurt armu.”
Ja teises kohas ta ütleb:
„Püha Vaim teeb mitmest lihast ja mitmest ihust ühe liha ja ühe ihu – sest nähes, kui suurt armu oleme saanud Kristuselt, rõõmustab meie süda, et meil on kas või keegi, kellele saame teha head Kristuse eeskujul. See, kes ei ole niisiis sugugi valmis jõudu mööda aitama oma ligimest, ei ole veel uuesti sündinud. Samuti ta ei tea ega mõista, mida tähendab Jumala Poja inimeseks saamine.”
See on ka see „uus käsk”, mille Jeesus andis oma jüngritele seda tihti korrates: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!” (Jh 15:12) Tema ise oma Vaimuga mõjustab meid seda käsku täitma, kui me vaid usume temasse ja saame temast osa.
Seaduse jutlustajad ja võltspühaduse fanaatikud tekitavad inimeste seas siiski vaid lahkhelisid, vimma, variserlikku põlgamist ja kõrki hukkamõistvat vaimu. Nii kasvab loomuomane külmus ja viha üha enam väära hiilgava jumalakartlikkuse vaimus. Nii juhtus ka juutidega juba kristlaskonna algusaegadel.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(11–13) Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi, et me oleksime tema kirkuse kiituseks, kes me varem oleme lootnud Kristusele. Temas olete ka teie sellest ajast peale, mil te saite kuulda tõe sõna, oma pääste evangeeliumi; ja kelles teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga.
Apostel kõneleb kümnendas salmis sellest, et Jumal ühendab kõik Kristuses. Ta selgitab seda tõde neis salmides üha laiemalt, näidates, et nii juudid kui ka paganad on kutsutud evangeeliumi kaudu Kristusest osa saama ja ühendatud temaga usus ühe vaimuliku ihu liikmeteks, mille pea on Kristus.
Vana lepingu ajal oli Jumal valinud kõigist maailma rahvastest juudid oma rahvaks. Apostel ütleb nende kohta siin: „...ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi...” Ainult neile ja nende isadele on ta Messiast ehk Kristusest teada andnud. Sellepärast uskusid kõik juba vana lepingu ajal ja panid oma lootuse sellele tõotatud Päästjale, ja sellepärast ütleb apostel nende kohta: „...kes me varem oleme lootnud Kristusele...” Seevastu kõik teised rahvad elasid seni Kristust tundmata, nad olid „kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas” (Ef 2:12).
Aga nüüd, kui aeg oli täis saanud, ilmutas Jumal evangeeliumi kaudu oma tahte saladuse, et kõik rahvad pidi ühendatama Kristuses ja saadetama lepitusse Jumalaga, sest Kristus on mõlemad, nii juudid kui ka paganad, „lepitanud Jumalaga... ühesainsas ihus risti kaudu... Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile” (Ef 2:16,17).
Sellepärast kirjutab apostel siin efeslastele, kes olid varem olnud paganad, et nemadki olid nüüd tulnud Jumala rahva osadusse ja saanud osa Kristusest samuti nagu juudidki, kes olid juba varem pannud oma lootuse temale. See on nüüd seega esimene apostli siin tõestatud asi, et kõik usklikud ühendatakse Kristuses ühe vaimuliku ihu liikmeiks, olgu nad mis tahes rahvast või soost, olgu paganad või juudid, olgu nad varem olnud lausjumalatud või seaduse orjusest vaevatud. Siin ei ole mingit vahetegemist. Kõige aluseks on vaid see, et on saadud osa Kristuses. Ometi ei saa seda keegi oma teenete alusel, vaid Jumala armulikku „kavandamist mööda” ja tema hea „tahtmise nõu järgi”. Jeesus ise on öelnud: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud,” ja „Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:44,37)
Kui kogenematud vastärganud hinged mõistsid, et nad ei peaks pidama oma vääritust takistuseks, vaid pigem lihtsalt kuuletuma, kui taevase Isa arm tõmbab neid tema Poja juurde, kelle osadusse nad nüüd on kutsutud ja „ette määratud Jumala kavandamist mööda”, peaksid nad seega vaatama pigem Jumala armuliku tahte isalikku, neid puudutavat plaani Kristuses kui oma suurt vääritust, ja sellepärast uskuma oma patuviletsusest hoolimata vankumatult evangeeliumi sõna ja võtma isiklikult vastu selle armuliku Päästja ja vahemehe, kes lepitas meid Jumalaga. Temast tunnistab kogu Piibel, et ta on surnud meie pattude pärast ja surnuist üles äratatud meie õiguseks.
Vaid see, et usutakse Jumala sõna ja võetakse Kristus vastu, vabastab südame seaduse needusest ja patu kurnavast koormast, paneb meele rõõmustama ja hõiskama ning süütab soovi kõige hea järele, nagu apostel ütleb: et me oleksime „tema Kirkuse kiituseks”. Jumala kirkus tähendab siin eriti tema õnnist, suurt, ääretut ja imetlusväärset armu. Sest ehkki Jumala kirkus on nähtav ka maailma loomises ja alalhoidmises, ja ehkki tema pühaduse kirkus ja õiguse valjus ilmnes seaduse andmises, särab ometi tema majesteetlik kirkus suurimana tema Pojas, kes on „tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju” (Hb 1:3). Mida muud me näeksimegi tema ainsas lihasse ilmunud Pojas kui selget armu ja tõde, nagu evangelist Johannes sellest kirjutab (Jh 1:14). Apostel Paulus tunnistabki, et Jumala heldus ja inimesearmastus ilmus Kristuses (Tt 3:4). Jumala kõige suurem kirkus on ilmunud selles ääretus headuses, teenimatus armus, imetlusväärses halastuses ja põhjatus armastuses patuste vastu Kristuses. Seda tema armu ja halastuse kirkust imetledes tänatakse ja ülistatakse teda igavike igavikes. Ometi mitte üksnes igavikus, vaid juba siin patu ja aurma maal on usklikud apostli sõnade järgi „tema kirkuse kiituseks”. Selleks on nad seatud juba enne maailma loomist Jumala kavandamist mööda, selleks on nad kutsutud evangeeliumi kaudu Kristusest osa saama. Jumal, kes korraldab kõik oma „tahtmise nõu järgi”, on nad oma väega ka kindlalt kinnitanud Kristusesse.
Aga mida tähendab olla „tema kirkuse kiituseks”? See tähendab jääda alati ja järelejätmatult uskuma Jumala õnnist armu, kaldumata iialgi harjutama mingeid muid ettevalmistusi või pingutama selleks, et saada oma patud andeks. Koos selle usuga tuleb Püha Vaim ja uus meel, mis on soov elada kõiges nõudmisteta ja olla selle suure Jumala kirkuse kiituseks. Sel määral, kui sa usud, võtad vastu ja omad seda Jumala tervendavat armu, mida sõna ilmutab, sel määral on see sulle kallis ja kiiduväärne ning seda enam sa tahad vaimus ja tões olla kõiges selle armu kiituseks, milles sa oled saanud puhtalt kingituseks igavese elu. Selle alusel sünnib, uueneb ja tugevneb Jumala laste uus kuulekus. Nende mõtted, kõne, käitumine ja teod – seal, kus need on õiged ja parimad – on vaid vaba tänulikkus Jumala imelise armu eest. Usklikud ei tee ju tegusid sugugi mitte selleks, et teenida nendega Jumalalt midagi, kas või kõige vähemat. Nad on saanud kõik armust, teenimatult. Armust on neil juba usu kaudu kõik, mis eluks ja päästeks tarvis. Sellepärast nad ei taha ega pruugi hakata seda esmalt oma tegudega ära teenima. Ei tee ju poeg ja pärija talus tööd selleks, et ta teeniks sellega isa järel pärandi, sest ta teab, et saab selle tasuta oma lapseõiguse alusel. Sellest hoolimata töötab ta oma kodutalu heaks, mitte sunnitult ja palga eest nagu teenijaskond, vaid rõõmuga ja meelsasti teades, et mis kuulub isale, kuulub ka temale.
Selline on usklike elu, selline on õige pühaduse olemus. See on armu saanud lapse vaba tahe olla ja elada armsa taevase Isa auks ja tema suurt armu tänades. Selle asemel kõik see, mis ei voola välja sellest allikast, on Jumala ees kõlbmatu ega saa seda nimetada pühaduseks. Nõnda ju kõik need kõned, käitumine, teod ja elu, harjutused ja ettevõtmised, mis ei lähtu Kristuse armu uskumisest ega toimu palka palumata üksnes tema armu kiituseks, on Jumala ees puhas silmakirjalikkus, olgu see inimeste silmis kuitahes püha. Seda näitab meile selgesti Kaini näide. Kain ohverdas Jumalale oma saagi esmaanni just samamoodi nagu Aabelgi, nii et inimeste meelest oleks Kain olnud kindlasti Aabeliga samaväärne püha, kui mitte veel suurem. Ometi Jumal, kes südameid uurib, ei vaadanud üldse Kaini ja tema ohvri, vaid Aabeli ja tema ohvri poole, kuna Kain püüdis oma tegude väel saavutada Jumala soosingut, aga Aabel vaatas vaid Jumala armu ja rippus oma usus Jumala tõotuse küljes „tulevasest naise seemnest”. Tema ohver oli tänu Jumalale tema armu eest.
Samale tõele viitab ka variseri ja tölneri näide. Mõlemad läksid templisse palvetama. Variser näis nii enda kui ka teiste meelest tölnerist palju püham. Tema palvegi oli palju pikem ja tema käitumine inimeste silmis palju püham kui tölneril. Viimase palvetamist polnud isegi kuulda, sest ta seisis tagapool üksinda ega julgenud tulla püha variseri lähedalegi. Sellest hoolimata ei arvanud Jumal õigeks variseri, vaid tölneri, sest see austas ja tänas vaid Jumala armu, otsis varjupaika üksnes sellest, ülistas seda ja häbenes ennast.
Nii läheb veel praegugi. Kõik austavad võltspühasid ja maailm peab neid õigeteks Jumala lasteks, kuna nende välises elus on hiilgust ja kuna nende eluteest särab pühadus, kuna sellele annavad pitseri tähelepanu äratavad usinad religioossed harjutused. Ometi ei saa Jumalat petta välise pühaduse hiilgusega. Tema silmad vaatavad tõe peale (Jr 5:3; soome keeles „usu peale”). Usk aga ei tee midagi näivuse pärast ega taotle inimeste tänu. Samuti ei otsi see päästet tegudest, vaid üksnes armust. Sellepärast jääb see tihti maailma inimeste eest varjatuks, odava välise koore alla peitu, pilke ja risti varju. See on varjatud ka inimese enese eest, kuna tuntakse enda pattu, armetust, vaesust, tühjust ja tähtsusetust. Vaimulik mõrsja laulabki: „Mina olen tõmmu, ometi nägus, otsekui Keedari telgid, otsekui Saalomoni telgiriided.” (Ül 1:5) Ja järgmises salmis ta jätkab: „Ärge vaadake mind, et ma olen nii tõmmu, et päike mind on pruunistanud! Mu ema pojad turtsusid mu vastu...” Vaimulik peigmees kiidab siiski oma väliselt kehva mõrsjat öeldes: „Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus!” (Ül 4:1) Samamoodi on maailma eest varjatud ka usk ja õige pühadus. Võltspühad peavad seda odavaks ja mustaks ning vihkavad seda. Ometi on see Jumala ees kallis Kristuse pärast, „tema kirkuse kiituseks”.
Apostel kirjutab kolmeteistkümnendas salmis efeslastele, et nemadki on saanud Kristuses pärandiosa, ja tuletab meelde, et see oli toimunud „sellest ajast peale, mile te saite kuulda tõe sõna, oma pääste evangeeliumi”.
Neid sõnu tuleb pidada väga olulisteks ja neid tuleb hoolega uurida, sest neis näidatakse ainust teed ja vahendit Kristuse osadusse. Apostel ütleb siin selgesti, et Kristuse osadusse tullakse evangeeliumi kuuldes, nagu ta ka teisal ütleb: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.” (Rm 10:17) Kes tahab seega tulla Kristuse juurde ja mõista päästet, võtku esile evangeeliumi sõna, lugegu seda, kus aga võib ja saab, et Püha Vaim saaks teda valgustada oma annetega õigesse Kristuse tundmisse usus. Aga kõik teod, pingutused ja vaevanägemised on kasutud, piinatagu või ihu verele, palvetatagu või põlvitades ööd ja päevad, elatagu kõrbe üksinduses ja käidagu kaltsudes. Tee, mis teed, südametunnistuse rahu sa siiski ei leia ega pääse Kristuse osadusse, kui Jumal ei valgusta sind Kristuse tundmises kuuldud evangeeliumi sõna kaudu. Sellepärast on evangeeliumi sõna kallim taevast ja maast. Ei saa ju taevas ja maa kõigi oma loodutega aidata ainsatki patust Kristuse juurde ehk juhatada tema osadusse. Seda teeb vaid Püha Vaim evangeeliumi sõna kaudu. Kui kallis see sõna siis küll on! Me peaksime tõesti uurima seda ja mõtlema sellele hommikul tõustes ja õhtul maha heites, kõndides ja istudes, süües ja juues. See on ju see vahend, mida kasutades saame leida Kristuse, toetuda temale ja haarata kinni igavesest elust.
Sellest tuleb mulle meelde suurepärane näide.
Meie usuisa, suur ususangar ja õilis evangeeliumi jutlustaja Martin Luther otsis päästet esmalt aastaid oma tegudega, palvetades usinasti, paastudes, ärkvel olles ja hardasti igatsedes. Ometi tundis ta alatasa hukkamõistu oma südametunnistuses ega pääsenud iialgi lepitusse Jumalaga ega Kristuse tundmisse. Viimaks tuli talle meelde see evangeeliumi sõna: „Aga õige jääb usust elama.” (Rm 1:17) See oli tema meelest imeline sõna. Ta ei mõistnud veel selle sisu, aga ometi oli see alati tal meeles. Kuhu iganes ta pürgis oma pühaduses, kuulis ta alati oma südames neid sõnu: „Aga õige jääb usust elama.” Ta imetles seda sõna, aga ei mõistnud seda. See tuli talle alatasa meelde, ehkki ta poleks seda tahtnud. Viimaks kirgastus talle see sõna Püha Vaimu kaudu. Ta kirjutab selles nii:
„Armuline Jumal mõistab meid õigeks usu kaudu, nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.” Siis ma tundsin end otse uuestisündinuna, justkui oleksin astunud avatud väravaist otse paradiisi. Siis näitas end mulle sealsamas Piibli teine pale. Nagu ma suure vihaga olin varem vihanud sõna „Jumala õigus”, sama suure armastusega ülistasin ma nüüd seda kõige armsamat sõna, ja nii oli see Pauluse sõna tõesti paradiisi värav.”
Nii sai Lutherist suur ususangar ja õilis evangeeliumi jutlustaja nende mõnede evangeeliumi sõnade väest, mille õige mõistmise valguse andis talle Püha Vaim. Apostel Paulus kirjutab siin ka efeslastest, et nad, kuulnud evangeeliumi, olid pääsenud Kristuse osadusse. Kas näed, milline vägi on evangeeliumi sõnas! Apostel ju ütleb, et see on „Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub” (Rm 1:16). Ja siin ta ütleb, et olles kuulnud pääste evangeeliumi, olid efeslased pääsenud Kristuse osadusse (Ef 1:13). Mida see tähendab? Seda tuleb mõista nii: Apostel Paulus oli mõned aastad varem jutlustanud efeslastele nende pääste evangeeliumi, seda armast ja imelist sõnumit, et Jumal oli neile, hukkaläinutele ja vääritutele, juba valmistanud õndsa pääste oma ainsas Pojas Jeesuses Kristuses ja et neil on seega nüüd olemas pattude andeksandmine ja õndsus ilma oma teeneteta, üksnes Jumala armust, Kristuse pärast. Need, kes nüüd uskusid ja võtsid selle evangeeliumi vastu, said sellest ka „meelevalla saada Jumala lasteks” (Jh 1:12). Nad olid juba usus õndsad ning osalised Kristuse kogu tööst ja õigusest.
Üksnes evangeeliumi sõna toob nii ütlemata suurt kasu. Sellepärast tuleb vaid seda nimetada õndsuse ja igavese elu sõnaks. Aga ehkki evangeelium ongi nüüd nii õnnis sõna, on see sellest hoolimata mõistuse ja valevaimude meelest täiesti odav ja kõlbmatu. Evangeelium jutlustab nimelt patustele armu ja õndsust, pakub ja jagab seda päris teeneteta kõigile, kes usuvad. Ometi on see mõistuse ja inimtarkuse meelest suur narrus ja päris vale, kahjulik õpetus. Sellepärast paneb maailma kogu tarkus ja pühadus sellele vastu ja kiusab seda surmani taga kui ohtlikku ja mürgist õpetust. Mõistuse ja loomupärase pühaduse seisukohast vaadates tuleks selle vastu jutlustada nii: „Kui inimene tahab pääseda, peab ta pääste välja teenima oma tegude ja pingutusega.” Evangeelium lükkab nüüd selle kõik pikali. See kuulutab armu ja õndsust neile, kes on ära teeninud viha ja needuse, ja kutsub neid Jumala andi Kristuses tasuta vastu võtma. Alles siis, kui oleme selle usus vastu võtnud, õhutab see meid elama ja rändama armsa taevase Isa meele järgi.
Kuna nüüd evangeeliumi õpetus on nii täielikult mõistuse ja oma pühadusega vastuolus, peab suurem osa inimestest, ka kristlastest, kogu seda õpetust nulliga võrdseks valeks. Kristlased hüüavad küll valjusti: „Mina usun Jeesusesse Kristusesse...” Kui aga südametunnistus pisutki ärkab patu unest, hakates neile näitama nende patte ja kõlbmatust, on see usk varsti tuulde kadunud ja südames on selline mõte: „Oh oskaksin ma kas või mingil määral lepitada oma patte, oskaksin ma õigesti palvetada, saaksin ma kibedasti kahetseda, nutta ja muretseda oma pattude pärast, võib-olla siis Jumal halastaks minu peale!” Selle peale ma ütlen: „Nii kaua, kui sa sel viisil otsid armu oma meeleparanduse palgaks, on see kindel märk, et sa ei ole veel mõistnud evangeeliumi õnnist õpetust ega üldse mõistnud armu saladust, kõnelematagi sellest, et sa oleksid õigesti uskunud Kristusesse.
Eks ole kummaline, kui vastärganud, kellele evangeeliumi valgus ei ole veel sugugi koitnud, otsivad päästet oma meeleparanduse tegudest. Isegi need, kes on usus vastu võtnud evangeeliumi tunnistuse ja näevad alatasa vaeva, et püsida kindlalt armu sõnas – isegi need, ma ütlen, peavad iga päev võitlema uskmatuse, oma mõistuse, liha ja vere ning saatana vastu, sest nood püüavad alatasa ja lakkamatult pimendada evangeeliumi õpetuse valgust ning tahavad pidevalt panna teod usust ettepoole ja mõistuse seadused armu takistuseks. Nii moonutatakse evangeelium valeks. Peale selle saadab saatan oma käskjalgu ahvatlema kogenematuid ja harjumatuid suure ja hiilgava vaimulikkuse varjus ronima evangeeliumi õndsast lihtsusest ilma Kristuseta oma pühaduse külmadele ja kuivadele küngastele. Sealt nad siis langevad sügavatesse kahtlustesse või lendavad oma vaimulikkuse tiibadel igatsema Kristust väljastpoolt sõna. Nii eksitavad vaenlase paljud riukad inimese peagi eemale evangeeliumist, mis on sõna päris teenimatust päästest Kristuses.
Seetõttu ja neid paljusid ohte mäletades kinnitab apostelgi efeslastele, et evangeelium on „tõe sõna”. Ta ütleb, et nad olid pääsenud osadusse Kristuses „sellest ajast peale, mil te saite kuulda tõe sõna, oma pääste evangeeliumi”. Siin nimetab ta evangeeliumi sõna selgesti tõe sõnaks. Ta teeb seda Püha Vaimu mõjul kõige targema eesmärgiga. Apostel ju teadis, kui paljude kavalate riugastega püüab saatan moonutada evangeeliumi valeks ning et ka inimese liha ja veri ning sünnipärane uskmatus mässavad alatasa selle õpetuse vastu. Selle kõige vastu ta kinnitab, et evangeelium ongi „tõe sõna” ja et seega on kõik, mis selle vastu sõdib, puhas vale ja eksitus, paistku see kuitahes suure tarkuse ja pühadusena.
Apostel justkui ütleks: Kui sina, oh inimene, oled kuulnud evangeeliumi päästest Kristuses ja seda pisutki uskunud, siis ole väga ettevaatlik, et sa ei laseks millelgi end sellest ära meelitada, sest see on tõe sõna. Teisal ta kinnitabki: „Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid...” (1Tm 1:15) Ütleb ju Kristus ise: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.” (Mt 24:35) Seega hukkub ennem kogu maailm, kui muutub valeks Kristuse sõna, aga see on tema sõna ja õpetus: „...kes usub, sellel on igavene elu.”
(Jh 6:47) See on tõe sõna, mille pärast Kristus just seda kõneldes kaks korda hüüatab: „Tõesti, tõesti!” See evangeeliumi õpetus, et pääste ja igavene elu on Kristuses ja et see võetakse vastu üksnes usus temasse kingitusena ja tasuta, on kindlam ja vankumatum tõde kui see, mida sa oma silmaga näed, kõrvaga kuuled või käega katsud. Need kõik hukkuvad, taevas ja maagi hukkuvad, aga evangeeliumi sõna ei vea iialgi alt neid, kes ripuvad usus selle küljes ja jäävad sellele kindlaks.
„...teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga...”
Selle kolmeteistkümnenda salmi algusosas juhib apostel efeslaste tähelepanu selle, et nemadki olid saanud pärandiosa Kristuses, olles kuulnud evangeeliumi jutlust, mida ta nende kindlamaks veenmiseks nimetab tõe sõnaks. Nüüd sama salmi lõpposas tahab ta veel tugevamini veenda neid evangeeliumi tões ja nende osasaamises Kristuses Jeesuses. Selle tunnistajaks ei kutsu ta ühtki püha inimest, õilist apostlit ega inglitki, vaid Jumala Püha Vaimu enese, kes ei olnud neile tundmatu ega neist kaugel, sest nad olid saanud ta südamesse usu kaudu, Jumala enese tõotuste kohaselt.
Apostel soovib seega ütelda: Armsad efeslased, te olete päris tõesti osasaajad Kristusest, olete temas õndsad – ärge kahelge selles sugugi, ehkki te käisitegi varem teiste paganate kombel, tundmata Jumalat, pattudes ja üleastumistes, ehkki te tunnete endid ikka veel igati ebatäiuslike ja nõrkadena. Ometi on teil nüüd pärandiosa Kristuses, sest te olete kuulnud ja usus vastu võtnud oma pääste evangeeliumi jutluse. Te olete uskunud evangeeliumi täiesti põhjendatult, sest see ongi tõe sõna. Sellepärast jääge vaid kindlaiks ja saage tugevaiks selles oma usus ja Kristuse osaduses. Pealegi on teil südameis selle kohta vägev tunnistus, Jumala Püha Vaim ise, kellega te kui kindla pitseriga olete lukustatud ja kinnitatud Kristuse omadeks.
Siit me näeme, kui suure innuga nägi apostel vaeva, et kinnitada neid usus, et nad püsiksid Kristuses Jeesuses ja saaksid temas tugevaiks. Sest kui on vaevaline juba usule tulla, siis veelgi vaevalisem on püsida usus lõpuni. Jumala ennetava armu väest usuvad paljud hetkeks Jumala sõna, jäävad elavaiks ja virgeiks nii kaua, kuni neid ei taba mingid erilised kiusatused või katsumused. Aga kui Jumal oma tarkuses arvab heaks neilt tuntavat armu ära võtta, et neid läbi katsuda, et õpitaks uskuma pelka evangeeliumi sõna ilma kõigi tunneteta või isegi nende vastaselt, langevad mõned uskmatusse ja lähevad tagasi maailma, teised aga hakkavad endid kinnitama võltspühaduses või sisemises pingutuses ja jäävad vähehaaval oma arvamuste juurde. Vaid vähesed mõistavad püsida lõpuni lihtsas sõna usus, hoidudes kõigest saatana kavalusest.
Sellepärast püüab apostel siin õhutada efeslasi ja kõiki evangeeliumi sõna uskujaid püsima Kristuse usus. Ta teab ju hästi, kui vaevaline see on, kuidas paljud kiusatused ja ohud tabavad inimesi usuvõitluses ja kui vähesed jäävad usus tugevaiks lõpuni.
Apostel tõestab nüüd efeslastele, et nende usk ei ole olnud asjatu ega tähtsusetu Jumala ees, sest nad on saanud koos usuga ka Püha Vaimu, kelle Jumal on juba möödunud aegadel tõotanud anda neile, kes uskusid evangeeliumi. Seda Püha Vaimu, kes antakse kingituseks koos usuga, võrdleb apostel kindla pitseriga, millega Jumal lukustab ja kinnitab armulepingu oma lastega. Algkeeles öeldakse: Teid on kui pitseriga lukustatud tõotatud Püha Vaimuga. Nagu inimeste vaheline kirjalik leping lukustatakse ja kinnitatakse pitseriga, samuti vajutab Jumal oma pitseri, Püha Vaimu usklike südameisse, kinnitades neile osasaamist armust Kristuses Jeesuses ja ka igavese elu pärandist lootuse järele.
Samal viisil kirjutab apostel Paulus: „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.” (Rm 8:16) Neid sõnu seletab Luther nii:
„See, et me oleme Jumala lapsed ja et me võime pidada seda päris kindlaks, ei ole meil iseenestest ega seadusest, vaid see on Püha Vaimu tunnistus, mis vastupidiselt nii seadusele kui ka meie endi väärituse tundmisele tunnistab seda meile meie nõrkuses ja teeb meid selles kindlaks. See tunnistus toimub nii, et me tunneme ja kogeme endis sõna kaudu mõjustava Püha Vaimu väge, ja et meie kogemus ühtib sõna ehk jutlusega. Sa võid ju tõesti eneses tunda, kas sa saad evangeeliumist lohutust oma hädas ja vaevas ning kas sa võidad sellega oma kahtlused ja hirmud, nii et su süda võib kindlalt otsustada, et sul on armuline Jumal ja et sa ei põgene enam tema eest, vaid võid teda usus rõõmuga appi hüüda ja temalt abi oodata.”
Ja teisal kirjutab Luther:
Paulus ütleb Rooma kirja 8. peatükis (Rm 8:15): „...te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”” Seda hüüdmist tuntakse eriti siis, kui südametunnistus on vankumatult ja kahtlusteta päris kindel selles, et patud on talle andeks andnud ja et ta on Jumala laps ja kindel oma õndsuses, ja kui ta võib rõõmsa südame kindlusega, kõige usaldusega nimetada Jumalat oma Isaks ja teda kui Isa appi hüüda. Selles peab ta olema kindel, iseeneses ja oma elus ärgu ta nii kindel olgu; ja meelsamini kannatagu ta ära kõik surmad, kõige lõpuks isegi põrgu, enne kui lubaks selle endalt ära võtta või selles kahtlema hakata. Oleks ju Kristuse rikkaliku teo ja kannatuse saatuslik solvamine, kui me ei usuks, et ta on seda kõike meile suurel hulgal välja teeninud ja kui me ei laseks tema suurel teol ja kannatusel endid sama vägevasti õhutada ja kinnitada usaldama, kui patt ja ängistus meid siin hirmutavad ja araks teevad.”
Eelmainitud Pauluse sõnadest, nagu ka neist Lutheri sõnadest võib seega selgesti mõista, et koos usuga kingitav Püha Vaim teeb inimese rõõmsaks ja julgeks vastu võtma armu ja kiitlema sellega patu, surma ja saatana vastu. Ometi on siit kaugel see lihalik julgus, milles jumalatud ilma jumalakartuseta elavad maailmale ja teenivad muretult patu himusid. Sest Pühast Vaimust mõjustatud südame julgus ja meele vabadus usklikes on valmis kandma risti ja rõõmutseb ka risti all, teeb meelsasti kõigile head ja teenib igaüht. Tal on ka vägi liha suretada ja risti lüüa selle patuseid soove. Selles on ka alati lapselikku jumalakartust, nagu psalmikirjutaja ütleb: „Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!” (Ps 2:11)
Püha Vaimu töö ja mõju usklikes on seega selline: Pitserina see liidab ja kinnitab meid Kristuse osadusse, nii et me selle Vaimu kaudu oskame turvalise südamega ütelda vaimuliku mõrsja kombel: „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.” (Ül 7:11) Selle väe varal saame elada ja surra ja astuda veel kohtugi ette. Sellist vaimu ei saa seadus iialgi anda ega meie endi pingutused saavutada. Vastupidi, kõigis seaduse võimu all olevates, oma tegudele toetuvates inimestes sünnitab seadus orjaliku vaimu. Oma kõiges tõsiduses ja usinuses ei tea nad tõesti, kas Jumal on nende vastu armuline või mitte. Nad peavad ebakindlust Jumala armu suhtes isegi suureks alandlikkuseks ja kauniks vaimu vaesuseks. Selline alandlikkus on siiski saatanast ja see on Kristuse lepitusarmu hirmus häbistamine. Kõnelevad küll silmakirjatsejadki silmamoonduseks armust ja lobisevad sellest alatasa oma tühjas pühaduses. Neil puudub aga täielikult asja tuum ja vägi. Nad lebavad sügaval oma pühaduses. Selles on neil varjupaik ja harras lõbu, kuigi nad vatravad sõnadega palju selgest armust. Neis ei ole kõigest vagatsemise hiilgusest hoolimata usu sädetki. Nad on välispinnalt kauniks värvitud astjad, mis kumisevad sisemisest tühjusest.
Püha Vaimu tunnistus, millest apostel kõneleb, on seega vaid tõeliste usklike varjatud aare, mida võltspühad sõimavad kõrkuseks ja millest silmakirjatsejad oma südameis unistavad, seda kogemata. See on taevase Isa kingitus oma vaestele lastele, kes rändavad siin patu ja surma maal paljude kiusatuste, ängistuse ja vaevade keskel, rippudes ometi kõiges selles kindlalt kinni Jumala armu tunnistustes, tundugu kuidas tahes. Need saavad oma usu kaudu valitud laste vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!” ja kes on meie lunastuse tagatiseks.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(14) „...kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni – tema kirkuse kiituseks.”
Sellele eelnevas salmis näitab apostel, et Püha Vaim on usklike südameis Jumala pitserina, millega nad on lukustatud ja kinnitatud Kristuse osadusse. Seega tunnistab Vaim koos nende vaimuga, et nad on Kristuse Jeesuse omad, saades tõeliselt osa tema pühast tööst, verest ja lepitussurmast. Selles salmis ta tunnistab, et sama Püha Vaim on ka „meie pärandi tagatis”.
Siin ei kõnelda maisest, vaid Jumala laste taevasest pärandist, millest Paulus teisal kirjutab: „Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad.” (Rm 8:17) Kuigi mõni võib pärida praegu siin maa peal kuninga või keisri riigi, ei ole see siiski midagi selle pärandi kõrval, mis on Jumala lastele taevas tallele pandud. Sest ehkki maisel kuningal on palju aardeid ja kõiksugu head, on need ometi samaväärsed prügi ja põrmuga taevaste eeliste ja aarete kõrval, mida kogu taeva ja maa kuningas, Issand Jumal Seebaot, jagab oma riigi pärijatele. On ju kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9) See, et saab pärida Jumala ja olla tema ainsa Poja kaaspärija, on seega rohkem kui ükski inimene maa peal võiks mõelda ja keelega ütelda. Kõik usklikud on siiski kutsutud ja valmistatud selle ääretu ja ülistusväärse pärandi osadusse Kristuses Jeesuses. Sellepärast tuletab apostel meelde: „...tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki...” (Kl 1:12,13) Kuidas küll patused inimesed sobivad pärima taevariiki? Ega nad tõesti sobigi iseeneses ega mingi oma teene, teo või ettevalmistuse pärast. On ju surm, needus ja igavene hukatus põrgus meie õige palk. Aga kui nüüd Jumal oma selgest armastusest ja isalikust armastusest on andnud meile lunastajaks oma ainsa armsa Poja Jeesuse Kristuse – oma igavesti õnnistatud Poja! –, kui nüüd – ma ütlen – Jumala Poeg ise „loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast” (Rm 4:25), pääseme meie temas ja tema kaudu kõigest kurjast ja saame ka koos temaga pärida taevariigi ja igavese elu, kui me muidu oleme tema omad usus ja ripume tema sõna küljes lõpuni.
Ometi näevad usklikudki iseennast vaadeldes üksnes oma kõlbmatust ja vääritust, pattu ja rüvedust. Kui nad asetavad selle kõrvale taevase pärandi äraarvamata väärtuse ja kirkuse, peavad nad hüüatama koos Paulusega: „Kes on seda väärt!” Peale selle kargab saatan neile aeg-ajalt kallale selliste mõtetega: Kas sina oled Jumala riigi pärija? Mida ma kuulen! Niisugune! On vast ilus taeva pärija: täis pattu ja rüvedust. Aga mina ütlen, et kui sa ei saa paremaks ega pühamaks, ei saa sa iialgi näha taevariiki, sest kirjutatud on: „Sinna [uude Jeruusalemma] ei saa midagi, mis on rüve.” (Ilm 21:27) Nii ahistab hingevaenlane isegi Piibli sõnadega ja püüab hukutada lootusetusse ja kahtlusse need, kes usuvad Kristuse nimesse. Ta on paras meister röövima evangeeliumi lohutust ja usu julgust, nõudes justkui pühadust ja seaduse täitmist.
Inimesel on ka üpris pehme, arg süda, mis kangesti ehmub selle kurja vaimu hirmutamisest. Tagatipuks maailm pilkab, häbistab ja lausa karmilt kiusab taga usklikke, keda kiusatakse mitmel moel (2Tm 3:12). Kui nad on nüüd nii risti all, tunnevad patu kiusatusi, kannatavad saatana rünnakuid, on hädas liha ja vere nõrkustega ning kogevad maailma viha ja rõhujate julmust, näib mitte ainult teistele, vaid neile endilegi, et Jumal on nad täielikult hüljanud ning määranud nad surma ja põrgu, aga üldse mitte igavese elu pärijaiks. Nende pärand ongi praegu veel peidetud risti varju ning nende elu Kristuses katab kiusatuste ja ahastuse pimedus. See on väheks ajaks varjatud, nagu apostel on sellest kirjutanud: „...sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses.” (Kl 3:3,4)
Kui hing ka kõigi nende sisemiste ja väliste kiusatuste ja vaevade all usub Jumala armusõna ning ripub selle küljest kindlalt, kõigi oma tunnete vastaselt, saab ta jälle rõõmsa ja julge vaimu, vaba meele ja elava lootuse. Selle kohta ütles Jeesus oma jüngritele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks...” (Jh 14:16–18) Selle Jeesuse tõotuse järgi koos usuga saadav Püha Vaim „tunnistab koos meie vaimuga, et oleme Jumala lapsed”.
See on see pitser, millega meid on lukustatud Kristuse osadusse. See Vaim on ka „meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni”, sest see õhutab meid vaatama lootuse silmadega ja ootama seda kirkuse pärandit taevastes, mille Jeesus on meile välja teeninud ja veenab meid selles, et täielik pääste kõigest kurjast on meile Kristuses juba valmistatud, nagu tunnistab Jumala sõna.
Selle salmi viimased sõnad „tema kirkuse kiituseks” osutavad, et kogu lunastustöö sihiks on üksnes Jumala armu kirkuse tänu ja ülistus. Kui me selle asemel suudaksime ise seda pisutki ära teenida, ei kuuluks tänu enam üksnes Jumalale! Seevastu nüüd kuulub au üksnes Jumalale, kuna kõik kingitakse meile armust, täiesti teenimatult. Kui siis keegi püüab teenida päästet püha eluga, peab ta kohe Jumala armu odavaks ja varastab nõnda Jumalalt au. Tunnistades end selle asemel patuseks ja surma vääriliseks ning otsides lootuse julgusega varjupaika üksnes Kristuses juba valmistatud päästest, annab ta au Jumalale. Ometi on alati põhjust meeles pidada, et kui see julgus Jumala armu peale on õige, järgneb sellele tõesti vaba lapse vaim kui armu pitser ja tagatis. See vaim ei ole aga iialgi jõude, vaid õhutab, ajab ja sunnib meid uude ellu Jumala auks ning meie ligimeste abiks ja kasuks. Kellel ei ole seda vaimu, kes elab orjuse vaimus Jumala viha all või püherdab riivatult endises patu rüveduses, see kiitleb asjata Kristuse osadusest. Ta on uskmatu inimene, elavana surnud.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(15–16) Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades...
Üheksandast salmist siiani on apostel kõnelnud sellest Jumala tahte saladusest, mis on nüüd avalikuks tehtud evangeeliumis, et Jumal võtab Kristuses „kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal”, ja et kõigile rahvastele, nii paganatele kui ka juutidele, on nüüd usus saadaval pärandiosa temas ja et nad tuli ühendada üheks vaimulikuks ihuks Kristuses, nii et need mõlemad ja kõik üheskoos oleksid „Jumala kirkuse kiituseks”. Nende sõnadega ta lõpetas selle selgituse. Neist apostli viimastest sõnadest me mõistame, mis otstarbel on Jumal seadnud selle lepitusjutluse ja ilmutanud inimestele evangeeliumi Kristuses – nimelt selleks, et nad oleksid tema „armu kirkuse kiituseks”. Kuidas see toimub? Kui inimesed pöörduvad Jumala poole, võttes usus vastu evangeeliumis pakutud Jumala armu ja samasse armusse uskudes armastavad ka üksteist, ühe sõnaga: kui ühinetakse usus Jumalaga ja armastuses ligimestega. Nii saab Jumala nimi isimeste keskel pühitsetud ja ülistatakse tema armu kirkust. Jeesuse kogu inimesekssaamise sihiks on see usu osadus Jumalaga ja armastuse osadus inimeste vahel. Seda me ju kuuleme tema enda sõnadest: „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.” (Jh 17:20,21) Kristus palub siin oma Isa, et temasse uskujad oleksid üks ja jääksid ühte vaimus, samas meelsuses ja lahutamatus osaduses, nii nagu tema on Isaga ühesugust olemust. See ei saa siiski toimuda teisiti kui esmalt ühinedes usus Kristusega nii, et kõik tema oma on meiegi oma, et tema on meis ja meie temas. Sellele järgneb ka meie omavaheline osadus.
Apostel Paulus oli saanud kuulda häid uudiseid Efesose kogudusest, nii nende usust Issandasse Jeesusesse kui ka nende armastusest kõigi pühade vastu. Sellest tundis too armas apostel, kes oli juba teist aastat vangina Roomas, ahelais nii suurt rõõmu, et ei lakanud ega väsinud Jumalat tänamast nende eest. Kas näed, kui lähedaselt tema, kes ei olnud viis aastat näinud nende palgeid, võtab osa nende edasiminekust, kandes neid oma südames. Maade ja merede tagagi on ta tõesti iga päev vaimus nende juures, palvetab ja tänab alatasa Jumalat nende eest. Siin nüüd ongi Kristuse usust sündiva osaduse näide. Seda osadust ei tee aastad vanaks, ei lahuta maad ega mered, ei saa rikkuda kannatused või vaevad.
Mida head oli siis Paulus kuulnud efeslastest, kelle üle ta südames nii väga rõõmustab ja kiidab Jumalat? Ta oli kuulnud nende usust Issandasse Jeesusesse ja nende armastusest pühade vastu. Selles on need kaks, usk ja armastus. Need kuuluvad kokku nagu puu ja selle viljad, nagu tule paiste ja soojus. Seal, kus on need mõlemad, on kristlus heal järjel, kus neid ei ole, seal valitseb pimedus ja vaimulik surm sellest hoolimata, et sõna teadmist ja välist pühaduse sära võib olla kuitahes palju.
Usk Issandasse Jeesusesse on esimene asi. Selles on kristluse tuum ja vägi, vaim ja elu. Aga mis usk? Kas surnud teadmine tundmatust Päästjast? Tühi usutunnistususk – „Mina usun” –, millist tunnistust on maailmas ülirohkesti? Mitte sugugi. Siin on jutt sellest usust, mis on Jumala and ja mida mõjustab Püha Vaim evangeeliumi kaudu. Jutt on sellest usust, ütlen ma, mis tõesti võtab omaks vastu Issanda Jeesuse koos kõigi armuaaretega. Sellest oskavad küll kõnelda ka silmakirjatsejad, aga nemad usaldavad täielikult iseennast ja kaunistavad oma võltspühadust Kristuse nimega. Aga õnnis on see, kes loobub täielikult lootmast iseenda peale ja usaldab üksnes Kristuse sõna! Oh milline varjatud õndsus see on! Kui tundmatu lihale ja verele! Kui varjatud kõige mõistuse tarkuse eest! Kuidas kõik eksivaimud seda põlgavad ja neavad, kuidas saatan seda vihkab ja ründab! – Vaid Sina, Issand Jeesus, saad avada meie pimedad silmad mõistma usus sinu lepitussurma õnnist saladust. Vaid sina saad oma Püha Vaimuga valgustada meie pimedat, uskmatut südant uskuma sinus olevat armu ja pääste sõnul väljendamatut rikkust, mida pakutakse evangeeliumi kaudu kõigile loodutele. Oh armsaim Jeesus, süüta sina usu säde ka Soome ärganute südameis, kes lebavad veel hulkade kaupa uskmatuse paksus pimeduses ja seaduse raskes orjuses, et üha enamad neist mõistaksid seda lihtsat teed, milleks oled sina ise, Issand Jeesus: tee, tõde ja elu, igavesti, aamen.
Ma olen vääritu põrm ja usuelus vastsündinud laps, aga ma tean tõde ning tahan selle najal elada ja surra, et et inimese kogu pääste ja igavene elu on neis mõnes sõnas: „Usu Issandasse Jeesusesse.”
Olgu me kuitahes vaesed, armetud, patused ja kõlbmatud, see ei saa meid kahjustada, kui me sellistena usume Issandasse Jeesusesse, tõesti usume, et tema on meie rikkus, puhastus, pääste kõigest kurjast, meie lepitus Isaga, pääste lootus, kilp, kalju ja kindlus, milles oleme varjul ja kaitstud tapva viha, surma ja hukatuse eest. Tõesti annab vaid see usk meile meelevalla saada Jumala lasteks ja teeb meid taevariigi pärijaiks Kristuses. Ilma selle lihtsa usuta oleme seevastu tõesti viha ja surma lapsed ning kuulume põrgule, isegi kui vahest kujutleme, et meil on Pauluse ja Peetruse pühadus, isegi kui meil võib olla kogu teadmine ja tarkus, isegi kui teeksime imesid ja kõneleksime inglite keeltes. Aadama lastes on siiski kõik neetud, kui nad ei tunne oma lunastajat Jeesust Kristust, kui nad ei usu patustena tema sõnasse ega võta vastu Jumala õigust kingitusena üksnes temalt ja armu selgest armust. Paljud küll püüdlevad seda oma tunnetes, kui ennetav arm neid tõmbab ja ahvatleb. Aga armu tõmbamised vähenevad ja tunded lakkavad. Kui tuntakse oma rikutust ja kui just nüüd peakski õieti kõige nägemise ja tundmise vastaselt õppima uskuma armu sõna, nimelt seda, et meil kui needuse ja hukatuse alustel inimestel on igavene arm ja õigus Kristuses, siis ruttab enamik pakku ja mässib end oma rüveduse porri, vaadates alatasa uskmatuses oma patte. Ja mida enam nad neid vaatlevad, seda sügavamale nad vajuvad. Nad kuulavad oma südametunnistuses üksnes seaduse süüdistusi ega kuule halastaja, Kristuse häält evangeeliumis. Nad kuulavad teiste inimeste hukkamõistu ja oma vaimulikkuses täispuhutud juhtide käske ning mõistusest lähtuvaid vaimulikke korraldusi. Nii nad vajuvad üha sügavamale oma loomupärase uskmatuse sügavusse või hakkavad lootusetuina teenima surnud mammonat, hüljates elava Jumala. Nii nad upuvad viimaks hukatusse. Oh te vaesed hinged, miks te ei kuule oma Halastaja kutsuvat häält evangeeliumi sõnas! Miks te usute meelsamini oma neetud, uskmatut südant ja mõistuse saatanat kui oma verepeigmeest ja Päästjat! Mis küll sunnib minema hukatusse, kui meil on selline Halastaja, kes võtab vastu patuseid, suurimaidki patuseid. Tulge ometi tema juurde, tulge tema enese kutse pärast, te kõik armetud ja vaesed patused! Tulge oma Halastaja juurde just sellistena, nagu te praegu olete! Tulge, kui teil ka puudub mis tahes hea, kui te ei tunne endas veel õiget kahetsust, mitte märkigi meeleparandusest ega hoopiski mitte vaimu ega elu, vaid üksnes pattu ja selget viletsust. Sellest hoolimata uskuge niisuguste täiesti surnutena sellisesse elu Issandasse, kes teeb surnud elavaks, seob murtud südamed ja parandab kõik haavad.
Efeslastele oli õpetatud seda usku ja usaldust Kristuse vastu ja nad olid sellega harjunud. Nad panid kõik oma vead ja puudused lihtsalt, lapselikus usus Halastaja õlgadele ja võtsid tema täiusest vastu kõik, mida vajasid eluks ja õndsuseks. Mida rängemini saatan neid hirmutades ründas, seda tugevamini haarasid nad usus kinni Jeesusest ja peitsid endid kui kanapojad oma ema tiibade varju. Nii said nad lõpuks alati võidu kõigis kiusatustes ja katsumustes, mis vaid harjutasid neid usuvõitluseks ja tegid nad lähemalt tuttavaks nende hinge peigmehega. Nad tundsid küll endis alatasa puudusi, vigu, pattu ja kõlbmatust, aga samas tundsid nad oma kaitsjat Isa juures, Jeesust Kristust, kes on meie pattude lepitus ja Issand ise, meie õigus. Nad tundsid teda ja tundsid ka teed tema juurde, sest nad panid tema sõna tallele ja pidasid seda täieks tõeks, möiraku saatan, kuidas tahes. Seda usu teed olid nad õppinud tundma evangeeliumist Püha Vaimu kaudu. Selles oli nende ainus võit ja kiitlemine patu, maailma, surma ja saatana vastu.
Ent kas sa arvad, et see usk võiks eales jääda viljatuks? Mida Jeesus ütleb? „Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.” (Jh 15:5) Millist vilja? Sellist, millist viinamäe Issand tahab ja heaks peab: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!” (Jh 15:12) See usklike vaheline vennalik armastus ja üksmeel on usu parim vili ja meelepäraseim tänuohver Issandale tema armu eest.
Nagu efeslastel oli usk Jeesusesse, samuti valitses nende vahel ka see vennalik armastus ja üksmeel, nii et nad ei lasknud mingil lahkusu vaimul oma ühtsust rikkuda. Nad püsisid kindlalt evangeeliumi puhtas õpetuses ning selle kaudu ühes vaimus ja meeles Kristuses, teenides üksteist oma annete ja jõudude kohaselt armastuses ja südame lihtsuses. Apostel oli saanud nende kohta kuulda sellist sõnumit ja oli sellepärast väga rõõmus, tänades nende eest Jumalat. Kui kristlased püsivad usus ja armastuses, on nende olukord hea ja Jumal õnnistab neid rohkesti. Taavet ülistab seda väga kaunilt oma laulus: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad! See on nagu kallis õli pea peal, mis nõrgub alla habemesse, Aaroni habemesse, mis nõrgub alla tema rõivaste palistusse, ja nagu Hermoni kaste, mis langeb maha Siioni mägedele. Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks.” (Ps 133) Vaat nii tõotab Issand ise elada täis õnnistustega pidevalt ja igavesti selles usklike koguduses, mis pürib „rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.” (Ef 4:3)
Samuti on põhjust tõdeda, et see õige vaimu ühtsus ei saa teostuda ilma usuta Jeesusesse. Nii kaua, kui inimesed otsivad päästet tegudest, ei ole neil ega saa püsida üks meel ja üks vaim, vaid päris kindlasti sünnib õige pea üks lahk siin, teine seal. Igaüks järgib oma pühaduse vormi ja igaüks hoiab kinni oma erinevatest tegudest, pidades oma teed parimaks. Nii oli ju asjalugu omal ajal paavstluses, kui seal sündis mitmesuguseid munkade vennaskondi üksteise järel. Üks kiitis ühesugust, teine teistsugust võltspühadust, kuni mõni võttis jälle omaks varasemast veidramaid ja eriskummalisemaid käitumisviise. Seda on ju veel praegugi näha kõigist võltspühade kokkutulekutest, et nad ei sobi kauaks kokku, sest nad ajavad taga päästet tegude alusel, teadmata, millise teoga selle kõige paremini välja teeniks. Üks käsib palvetada põlvili kolm korda, teine viis korda või veel enam, kui tahad pääseda. Üks väidab, et alati tuleb palvetada põlvili, teine, et näoli. Üks kannab pikka habet, teine halle riideid, ja igaüks arvab, et leidis parima pääste tee. Sellepärast ma ütlen, et nii kaua, kui inimesed ripuvad tegude küljes, ei mõista nad sugugi, mis on vaimu ühtsus. Vaid need, kellele on kirgastunud usk Jeesusesse Kristusesse ja kes on valinud üksnes tema endale kõigeks kõiges, teavad ja tunnevad oma kogemusest, mis on see vaimu ühtsus, mis alati usule järgneb. Neis saab endiselt, ehkki usu nõrkuse tõttu tihti puudulikult, teoks see, mida on öeldud esimeste kristlaste kohta: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing.” (Ap 4:32)
Sellele usklike vahelisele vaimu ühtsusele järgneb sundimatult ja iseenesest õige vennalik armastus, nagu efeslastegi näide tõestab, sest apostel kiidab nende armastust „kõigi pühade vastu”. Pühade all mõtleb ta siin ja mujal neid, kes on pühitsetud Kristuses usu kaudu, mitte neid, kes püstitavad oma pühadust ilma Kristuseta, aga on oma pühaduse kogu hiilguseski Jumala ees rüvedad ja kurjad (Js 64:6). Need, kes on usu kaudu pühitsetud Kristuses, keda Jumal peab pühaks tema pärast ja kes on saanud Püha Vaimu, püsivad omavahel vaimu ühtsuses, sest neil on „üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja Isa”. Sellepärast nad ka armastavad ja teenivad üksteist ühe ja sama vaimuliku ihu liikmetena, mille peaks on Kristus.
Kui tahad täpsemini teada selle õige kristliku armastuse väärtust ja olemust, loe läbi esimese Korintose kirja kolmeteistkümnes peatükk, kus apostel on seda suurepäraselt selgitanud ja esitanud. Juhin vaid tähelepanu, et see kõneldav armastus ei ole kaunid sõnad ega lahke käitumine, sest seda oskavad jäljendada ka silmakirjatsejad, ja nad ongi selles päris meistrid. Meie seevastu kõneleme sellest armastusest, mis on nähtav vaimus, teos ja tões, mis ei aja taga välist hiilgust ega inimeste tänu, ei järgi liha ega vere meelt, vaid on kooskõlas Vaimuga. See lihtsa südame tõeline ja siiras armastus ei ole jõukohane meie loomusele ega võltspühade silmakirjalik teesklemine, vaid see on elava usu vili, mis sünnib pattude andekssaamises Kristuse veres. Asjata harjutad sa seega armastust välistes tegudes ja käitumises ning arvad, et seal see ongi. Kui sa ka jagaksid kogu oma varanduse vaestele toiduks ja annaksid oma ihu põletada, ei oleks sul sellest mingit kasu (1Kr 13:3). Inimesed küll tänaksid sind ja ülistaksid peagi suure pühakuna, aga Jumala ees saaksid sa, uskmatu, silmakirjatsejate ja valetajate osa (Ilm 21:8)
Vaata siis hoolega, et sul on esmalt Kristuse Vaim, enne kui hakkad kristlaste tegusid jäljendama, muidu oled üks neist, kes jooksevad „pimesi” ja võitlevad „nagu tuult pekstes”. Kristuse Vaim ei ole siiski sinu enda vaim ega toetu su suurtele kujutelmadele ega vaimuliku naudingu hiilgusele. See on armu ja tõe Vaim, mis saadakse kingitusena koos tõelise usuga. Ta õpetab meid hülgama kõik jumalatuse ja ilmalikud himud, elama selles maailma ajas kõlbeliselt, õigesti ja jumalakartlikult ning tõesti armastama oma ligimest.
Kui sa siis ei taha mitte üksnes teada, vaid ka oma kogemusest tundma õppida, mis on õige kristlik armastus, õpi esmalt uskuma, et Kristus on sinu oma, et ta siis sinule, oma jüngrile, õpetaks, mis on see „uus käsk”, millest ta Jh 13:34 kõneleb, ja kuidas seda täidetakse. Seega on tarvis, et sind esmalt liidetakse tõelise viinapuu külge. Siis ei jää sa sugugi viljatuks, sest Jeesus elab ja valitseb. Õpi usus Issandat Jeesust vastu võtma. Jumal on teinud ta sulle tarkuseks ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks. Õpi kinnitama oma südant Kristuse sõnaga saatana süüdistuste vastu ja toitma evangeeliumi piimaga oma vaest hinge, siis õpetab Issand sulle kõike head ja painutab sind oma püha tahte järele.
Apostelgi ülistab esmalt efeslaste usku Issandasse Jeesusesse. Usu viljana on neis siis sündinud ka armastus kõigi pühade vastu. Apostel rõõmustab väga, et nad olid üksmeelseina ja ühes vaimus püsinud selles tervekstegevas ja õndsas usus, armastades üksteist. Ta ei lakka tänamast Jumalat nende eest.
Siin on siiski veel üks tähtis sõna: „...teid oma palvetes meenutades...” Miks pidi apostel veel palvetama efeslaste eest? Kas ei piisanud sellest, et ta tänas neile osaks saanud suure armu eest, võib mõni mõelda. Ta pidas siiski vajalikuks tuletada neid pidevalt meelde oma palvetes, mitte üksnes mõni kord palvetada nende eest. Õiged kristlased on ju alatasa suures ohus. Sellepärast ütleb apostel teisal: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1Kr 10:12) Kui ka keegi on usus Kristust mõistnud ja kui ka Jumal on tema õigeks mõistnud ja kui ta on saanud kingituseks ka Vaimu viljad, ei ole ta veel pärale jõudnud, vaid astunud alles esimesed sammud pääste teel. Paljud kalduvad ju hoopis kõrvale õigelt pääste teelt, kuigi nad on jõudnud õigesti esimese õigeksmõistmiseni. See võib näida lausa sobilik.
Aga kui nad ka ei lange paljude kombel lihalikku muretusse ja rüvedatesse pattudesse, langevad nad siiski ära usust Kristuse armusse ja hakkavad püstitama oma õigust, saamata osa lepitusjutlusest. See toimub mitmel eri viisil. Mõned hakkavad pidama sisemist usuvõitlust ja püüavad Kristust tuntavalt tunnetada, uskumata sõna tunnistust Kristusest. Teised hakkavad innukalt harjutama välist pühadust ja arvavad, et käivad pääste teel, ehkki nad on üsna kaugel Kristuse sõna uskumisest. Nood esimesed otsivat tuntavat Kristust, viimased aga loodavad oma pühadusele. Mitte kummadki ei usu sõna. Ehkki nad puu otsast vaadates näivad teineteisest erinevad ja ongi omavahel alalises riius, vihkavad mõlemad siiski ühtviisi evangeeliumi puhast õpetust ja on üsna kaugel õigest usust.
Tahame täpsemini selgitada neid mõlemaid eksiteid ja nende olemust.
Esmalt need, kes otsivad „sisemist valgust” ja tuntavat Kristust sõnasse uskumata, on sellised, kes armu tunde kadudes otsustavad kohe, et on kaotanud ka armu ja Kristuse. Nad ju jälgivad oma tundeid, mitte sõna. Praegu nad alistuvad sellele, kuidas seadus nende südametunnistuses hukkamõistu müristab, pidades seda orjuse seisundit suurepäraseks vaimu vaesuseks. Nad ei usu iialgi oma südame tunnete vastaselt armu sõna. Tõesti mitte, vaid hüüavad koos oma õpetajaga: „Ei kõlba sõna üle kiidelda, sa pead igatsema, kuni valgus käib su südames.” Kuna nad on siiski kuulnud kõneldavat ka usust, tahavad nad sedagi mingil moel kujutada. Selline on nende usk ja selline tunnistus: „Kui jaksan pingutada, oodata ja hardasti igatseda, saan ükskord jälle sisemise valguse ja mõistan Kristuse ilmumist.” See on nüüd nende meelest usk (!) ja õige usuvõitlus (!!), mille nad seega arvavad olevat sellise, „et keegi võitleb ööd ja päevad mure all ja hüüab lakkamatult armu, oodates Kristuse ilmumist”. Kui nii, siis oleks juutidelgi suurepärane usk, sest nemad ju igatsesid kangesti Kristuse ilmumist ja ootasid tulevast Päästjat. Nad ei võta ju vastu seda Kristust, kes Jumala sõna järgi juba lihaks on saanud. Sellepärast on see juutlik vaimulikkus, kui hüljatakse meile sõnas ilmutatud Kristus ja oodatakse teistsugust Päästja tundmist.
Need teised aga, kes loodavad oma välisele võltspühadusele, on usinad tegudes ja harjutustes ning tungivad taevasse nende alusel. Nad peavad tihti kindlatel aegadel pikki palveid, pidades neid suurepärasteks usu märkideks ja tõenditeks. Just nagu poleks Kristuse aegsed variserid, paavsti kiriku mungad, muhameedlased ja paganategi võltspühad palvetanud palju kordi rohkem ja veel usinamini nii põlvili kui ka näoli, nagu nad endiselt teevad, ja olnud kindlas usus, et nad on pühad mehed ja kõige paremad Jumala teenijad. Ometi ei saa hoopiski palveks pidada selliseid palve jäljendamisi, mis toimuvad ilma usuta Kristusesse.
Samamoodi on lugu kõige muugi sellise pühadusega, millega need, kes on võõrandunud Kristuse armust, püüavad kaunistada oma tühjust ja uskmatust. Asjata nad teevad palju tööd ja võitlevad ägedalt seaduse eest, sest just seadus, millest nad kiitlevad, mõistab nende üle kohut, kuna nad ei otsinud ega tundnud seda ühte seaduse täitjat ja Issandat, Jeesust Kristust, kellele ainsana kuulub au ja tänu ja ülistus ja kelles ainsana „inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata” (Rm 3:28).
Selliseid usuelust võõrdunuid, tühjale igatsusele või surnud tegudele vääratanuid ja eksinuid on meiegi maal massiliselt, nagu neid on olnud kristlaskunnas kõigil ärkamise aegadel. Sellepärast ma olen siin üksikasjalikumalt kirjeldanud nende teed, et vastärganud oskaksid paremini hoiduda selliste ekstaatikute eest, kes tulevad tihti kaugeltki kui hundid lammaste riietes hullutama neid oma hiilgava pühadusega ja seadusemeelse evangeeliumiga ning ahvatlema oma elutule, ehkki inimeste meelest ilusale teele. Peale selle kaldub ju inimene ka oma loomu poolest, ahvatlematagi otsima elu pigem tegudest ja päästet pigem oma õigust püstitades, kui et ta võtaks vastu pattude andeksandmise ja armu usus, Kristuse töö ja õiguse alusel, päris oma mõistuse ja uhkuse vastaselt. Sellepärast on see oma õigusele toetumine ja oma tegudest lähtuv petlik unelm Jumala soosingust kõigil kristlaskonna aegadel olnud saatana parim püünis, millega ta on oma kavala plaani kohaselt peibutanud karjade kaupa tõe tundmisele jõudnud ärganuid oma hirmsale pettusele. Just nii püüdis ta tekitada lahkuske ka apostlite keskel (Ap 15 ja Gl 2:11–14). Selle võrgu seadis ta üles juba esimestes kogudustes, nagu eriti Galaatia kiri tervikuna, Kolossa kirja teine peatükk, Filipi kirja kolmas peatükk ja mõlemad kirjad Timoteusele küllalt selgesti tunnistavad. Samasse võltspühaduse püünisesse sai ta peaaegu kogu kristlaskonna pikal paavstikiriku ajal. Ei ole ta praegugi unustanud nende võtetega, nagu ka muul moel, salakavalasti hukutada ärganud hingi nendeski kogudustes, kus tunnistatakse puhast evangeeliumi õpetust, kõnelematagi sellest, et ta hullutab kõiki muretuid, kes on kaugel Kristuse tundmisest, jultunult usaldama oma välist kõlbelisust, kirikuskäimist või mõnd muud tegu ja omadust ning peale selle unistama Jumala halastusest ilma Kristuseta.
Seetõttu on tõeliselt vaevaline õige usu juurde üldse jõuda. Veel vaevalisem on selles lõpuni vastu pidada. Seda tundis apostel Paulus kõige paremini ja sellepärast ei lakanud ta palvetamast efeslaste eest, et Jumal, kes oli alustanud neis oma head tööd, viiks selle ka lõpule Kristuse päevani. Aga kuulgem apostli sõnadest, mida ta efeslastele soovis.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(17) „...et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel...”
See palve tähendab Jumala tundmist. Kas efeslased siis ei tundnud Jumalat? Tundsid, sest nad uskusid Jeesusesse. Apostel soovib siiski, et nad usus Jeesusesse üha enam kasvaksid ja saaksid tugevamaks Jumala tundmises. Nagu juba varem on öeldud, ei piisa, et keegi on hakanud uskuma evangeeliumi tunnistust ja tundma seeläbi Jumala lapse seisust Kristuses. Selles usus ja Jumala tundmises on vaja päev-päevalt kasvada ja saada tugevamaks, sest muidu petab saatana riukalikkus varsti inimest ja eksitab ta elu teelt oma õiguse ahvatlevale surma teele, tõugates ta uskmatuse sügavikku. Ka liha ja veri teevad eriti katsumustes ja kiusatustes kiiresti tühjaks armuliku Jumala tunnistuse, pööravad valeks usu saladuse ja ehitavad pääste innukalt üles seaduse tegudele. Sellepärast on tõesti vältimatu apostli eeskuju kohaselt paluda Jumalalt „tarkuse ja ilmutuse Vaimu Kristuse äratundmisel”, kui meel usus kasvab ega jookse pimesi.
Ärgu siis keegi, kes on ärganud tundma päästet, mõelgu, et mõistab juba piisavalt armu saladust Kristuses, teades ja tundes, et tal on armuline Jumal. Sest ehkki ta on praegu alustanud oma jooksu ilusasti, ei ole ta veel käinud läbi katsumuste tormide ja ahastuse lõõsa ega ole veel hoopiski mitte oma jooksu lõpetanud. Olgu siis iga kutsutud hing hoolas, et ta alatasa ennekõike kasvaks Kristuse tundmises usu kaudu; ärgu ta hakaku iialgi sellest peaasjast mööda minnes taotlema pühadust selles mõttes, et ta ei vajaks enam midagi enamat. Sest kui ta hakkab nii mõtlema, on see selgeks märgiks, et ta on pidanud odavaks kristluse tuuma, Jumala halastuse ja armu rikkusi Kristuses Jeesuses, hüljanud evangeeliumi kutse, vankunud eemale usust ja lootusest.
Asugem nüüd täpsemini uurima selles salmis olevaid apostli sõnu. Pöörakem esmalt tähelepanu tema sõnadele „meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal”. Miks ta ütleb nii, mitte lühemini ja otsemini „meie Jumal”, keda ta ju ometi silmas peab? Apostel soovib siin väljendada, kuidas ja üksnes kelle pärast me saame kiidelda Jumalast kui meie Jumalast. Kuna inimese elu ja pääste on Jumala kätes, on vältimatu teada, kuidas me saaksime ta mitte üksnes meie poole, vaid nii meie omaks, et võiksime ütelda: „Ta on meie Jumal.” Kogu maailm on täis mitmesugust jumalateenistust, millega inimesed – kes kuidas – püüavad saada Jumalat oma sõbraks. Kui palju nad ka vaeva näevad, nad ei tea, kas Jumal on nende vastu armuline või mitte. Seda teavad üksnes kristlased. Ent kelle kaudu ja kuidas? Üksnes Jeesuse Kristuse kaudu, õiges usus temasse. „See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) „Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) „Tema läbi on meil... ligipääs Isa juurde.” (Ef 2:18) „...kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale.” (Ef 3:12) Ühe sõnaga, kes tahab tunda ja tunnistada Jumalat Jumalana, see peab esmalt uskuma Jeesust Kristust Issanda ja Päästjana.
Õeldes siin: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal,” rõhutab apostel samas efeslastele ja kõigile usklikele ainust teed Jumala armusse selleks, et kes on selle tee kord leidnud, ka püsiks sellel lõpuni. Kristus on ju ainus tee Jumala armusse ja sellele teele me pääseme ja seal püsime üksnes usus. Ent millises usus? Selles usus, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene, on minu Issand, kes on lunastanud mind oma süütu verega ja surmaga ning teeninud mulle oma Isa armu oma täiusliku kuuletumisega. Ta on tõusnud üles surnuist minu õiguseks ning palub nüüd mu kaitsjana ja vahemehena taevas oma Isa minugi eest. Vaata, kes nii usub, et Jeesus Kristus on tema Issand, see võib ka nimetada Jumalat oma Jumalaks ja teda sellisena vastu võtta. Kuna ta on selle Jeesuse Kristuse Jumal, keda ma usun ja tunnistan oma armsaks Issandaks, on ta tõesti minu Jumal. Seda on minule ja kõigile usklikele armas Issand Jeesus ise surnuist üles tõusnuna õpetanud öeldes: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Jh 20:17) Ta kinnitab siin selgesti, et tema Isa on ka minu Isa ja tema Jumal minu Jumal, kui ma muidu kuulun nende hulka, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse.
Vaata nüüd, kuidas apostel neis mõnes sõnas „meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal” avab su ees kogu pääste tee. Pane nüüd ka hoolega tähele, et sa tõesti käiksid seda teed ja jääksid kindlaks lõpuni. Kui sa oled siis Jumala ennetava ja kutsuva armu kaudu hakanud tundma Jeesust Kristust kui oma Issandat ja uskunud temas, et Jumal on su Isa, hoidu siis kõigist teistest kuradi petlikest radadest, näigu need kuitahes õiged ja head, harjuta end aegamööda üha enam lähenema usus Jumalale su ainsa vahemehe Kristuse kaudu ja tundma teda kui su lepitatud Jumalat.
Ometi nimetab apostel siin Jumalat ka „kirkuse Isaks”, seega selliseks, kes on täis kirkust, väge ja võimsust. Jumal on küll esmajoones ja päriselt oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse Isa, aga selle oma armsa, ainsa Poja kaudu ja tema pärast tahab ta selgest armust olla nende Isa, kes tema Pojasse usuvad. On ju kirjutatud: Jumal on meid määranud „lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu”, (Ef 1:5) ja ka: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.” (Jh 1:12) Kes seega on ja elab Kristuse usus, võib tõesti nimetada Jumalat oma Jumalaks ja Isaks ning teda sellisena tunda. Sellel aga, kel on see Isa, pole tõesti igavesti millestki puudust, sest kirskuse Isa saab ja tõotab anda oma vaestele lastele oma kirkuse – oma hea tahte kohaselt.
Mida apostel nüüd efeslastele palub ja soovib? Ta ütleb: „...et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel...” Tema eestpalve nende eest tähendas esmajoones ja tegelikult seda, et nad saaksid tarkuse ja ilmutuse Vaimu, et tunda õigesti Kristust ja tema kaudu Isa. Selles on nimelt inimese kogu õndsus, nagu Jeesus ütleb: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3)
Millisest Jumala ja Kristuse tundmisest on siin küsimus? Esmalt on see kõrgem meie mõistmisest, mida liha ja veri ega mõistuse oskus ja tarkus ei suuda mõista. Apostel ütleb ju selgesti, et selleks tundmiseks on vaja „tarkuse ja ilmutuse Vaimu”. Ta ütleb ka teisal: „Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada,” aga „Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused” (1Kr 2:14,10). Ka Kristus ise tunnistab: „...ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.” (Mt 11:27) Sellepärast nimetatakse seda õiget Isa tundmist ka Kristuse saladuseks ja varjatud tarkuseks, mille Jumal on ilmutanud evangeeliumi kaudu ja teinud usklikele teatavaks Püha Vaimu kaudu.
Mis on siis see varjatud tarkus, see Püha Vaimu väel sündiv Jumala tundmine Kristuses, mida apostel efeslastele soovib? Vaat see on selline Jumala tundmine, mida vaid usk suudab tajuda ja milles pole vähimatki abi meie oma ettevalmistusest, inimese hardusest, tegudest ja püüdlustest! See õige Jumala tundmine on üksnes ja täielikult uskumine tema isalikku armu ja armastusse, mida ta on osutanud, andes meile, patustele, oma ainsa Poja. Apostel tunnistab, et Jumala, meie Päästja headus ja inimarmastus ilmus ja päästis meid – mitte tänu meie õiguses tehtud tegudele, vaid tema halastuse järele (Tt 3). Sellepärast ma ütlen, et seda õiget Jumala armu, halastuse ja armastuse tundmist tajutakse vaid Kristusesse uskudes. Inimese enese ettevalmistused, hardus, teod või püüdlused ei aita sugugi. „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Rm 9:16) Sellepärast otsi ja igatse, tee ja täida, mida tahad ja saad, siiski ei pääse sa Jumala tundmiseni, sest oma vaim või kogu maailma võltspühaduse vaim ei saa sind siin aidata. On tarvis „tarkuse ja ilmutuse Vaimu”, mille Jumal annab selgest armust neile, kes usuvad evangeeliumi sõna. Kuitahes hardalt sa siis ka igatseksid Püha Vaimu valgust, uskumata evangeeliumi tunnistust, nägemata või tundmata – sa ei saa iialgi Püha Vaimu ega õpi iialgi Jumalat õigesti tundma. Kui sa seevastu usud evangeeliumi sõna, siis Püha Vaim varsti julgustab ja kinnitab sind, nii et sa tead kindlasti ja veel surma haardeski jääd kindlaks sellele, et sul on taevas armuline Jumal ja väga armas Isa, kes oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse, sinu enda Päästja töö ja surma pärast on selgest armust andnud andeks kõik su loendamatud endised ja praegused patud. Sellesama ainsa armsa Poja pärast on ta ka valinud sind oma lapseks juba enne maailma rajamist ja on nüüd kutsunud ja oma andidega valgustanud sind Püha Vaimuga evangeeliumi kaudu. Vaata, alles selles usus Kristusesse avanevad su ees armu taevas ja kõik varjatud pääste aarded, mis on peidus Kristuses. Alles selles usus õpid sa tundma Jumalat kui oma Isa ning võid kasvada ja saada tugevamaks selles tundmises Püha Vaimu kaudu, mis on kingitud Sulle Kristuses Jeesuses.
Sellesse õigesse Kristuse usku ja Jumala tundmisse tema kaudu olid efeslasedki pääsenud evangeeliumist saadud Pühas Vaimus. Ometi ei lakka apostel Paulus palumast, et „kirkuse Isa, [neile] annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel”. Sellest võib näha ja mõista, et keegi ei peaks otsima varjupaika armu tunnetest ega neisse jääma. Nii teevad kõikuvad ekstaatikud, kes rajavad oma usu tunnetele ja on küll tugevad nii kaua, kui piisab armu liigutusi. Neid igatsedes ei ripu nad sõna küljes, vaid hakkavad sisemiste igatsuspingutustega või usinate harjutustega kiskuma endale uut tunnete valgust. Nad kõik hülgavad siiski salaja lepitusarmu Kristuses ja langevad, kes oma uskmatuse mõtetesse, kes aga oma õiguse püstitamisse. Nii saavad neist kas uskmatuse orjad või paadunud võltspühad. Nõnda kaotatakse nii õige Jumala tundmine kui ka pühitsuse keskne vägi, mis on üksnes usus. Patuse südant saab ju muuta ja seda uuesti sünnitada üksnes Jumala armu uskumine. Piibel ju ütleb: „...ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks... sest nad kõik tunnevad mind.” (Jr 31:33,34) Kas näed, et Jumala seaduse kirjutamine on alati seoses Jumala tundmisega usus. Kes ripub selle asemel kinni tegudes, on on hüljanud usu ja kaotanud elava Jumala tundmise. Ja Vaim ütleb: „Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.” (Jr 17:5) „Kuid kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all... sest usust õige jääb elama.” (Gl 3:10,11)
Sellepärast on tarvis alatasa kasvada ning saada tugevamaks usus ja Jumala tundmises lõpuni, mitte joosta tuult pekstes pimesi koos võltspühade ja juudiusulistega. Seetõttu paluski apostel ka efeslastele „tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tundmises”. Ometi on see kirjutatud õpetuseks ja hoiatuseks ka meile, kellele on saabunud maailma aegade lõpuajastu. Sest on kirjutatud: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Lk 18:8) Kui üldse kunagi, siis eriti neil aegadel peaks igaüks, kellele on pisutki selgeks saanud sõna valgus, olema eriti usin, et ta evangeeliumi sõna valguses saaks varasemast suurema ja täiuslikuma usu, et õppida üksikasjalikumalt ja kindlamalt tundma Jumala teenimatu armu ja halastuse põhjatut sügavust Kristuses Jeesuses. Olen tõesti veendunud ja kindel selles, et see nõuanne on Jumalalt ja sellepärast tingimata vajalik. Mäletan püha apostli sõna, et ta pidas pühkmeiks kõiki muid nõuandeid, reegleid, harjutusi ja pühi kombeid selle ühe asja ja nõuande kõrval. Ta ütleb nii: „Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle [milles ma varem variserlikus vaimus vaeva nägin ja mida heaks pidasin] ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda...” (Fl 3:8–12) Kuigi Jumal oli andnud Paulusele eriti kirka evangeeliumi valguse ja apostliku vaimu usu kuulekuse saavutamiseks paganate keskel, ei arvanud ta siiski, et on juba mõistnud seda suurt Jumala ja Kristuse tundmise saladust usus, vaid nägi alatasa vaeva, et veelgi täpsemini, kindlamini ja täiuslikumalt seda uskuda. Samal põhjusel soovib ta oma palveteski usklike koguduste eest neile üha enam tarkuse ja ilmutuse Vaimu Jumala tundmiseks Kristuses Jeesuses.
Armsad vennad ja õed, kes te praegusel ajal olete pisutki jõudnud pääseda Jumala tundmisele usus, ärge siis pidage odavaks seda kallist Jumala andi, asudes oma tegude või pingutustega otsima teist, justkui paremat kõlblikkust Jumala ees. Olge selle asemel lakkamatult usinad, et te kogu oma patuarmetust ja kõlbmatust tundes õpiksite usus võtma üha lihtsamini, täielikumalt vastu ning isiklikult omama Kristuse töö ja õiguse armuaardeid, ning et te sellest õpiksite tundma Jumalat – mitte aralt ja kaugelt ega orjalikult võõrana kartes nagu maailma uskmatud võltspühad, vaid lapse Vaimus, Jeesuse Kristuse poolt juba lepitatuna – kui oma armulikku ja armast Isa. Ta tahab ja saab anda ning oma armu kirkusest teile kinkida päris kõike – kui oma armsatele lastele Kristuses. On ju kirjutatud: „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8:31,32)
Seda Jumala ja Kristuse tundmist selgitab apostel veel täpsemini selle kirja kolmandas peatükis, palvetades nende eest: „...et Kristus usu kaudu elaks teie südameis..., et te suudaksite... ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse...” Vaata, kui kindlat usku Kristusesse ta siin neile soovib, et Kristus usu kaudu lausa elaks nende südameis kõige lähedasemal viisil ja et nad selles usus tunneksid tema ääretut armastust, mis siiski on alati kõrgemal kõigest tunnetusest ja mida selles elus iialgi täiuslikult ei mõisteta (1Kr 13:12). Paljud, kes muretsevad oma pääste pärast, peavad siiski tarbetuks seda lihtsat ühinemist usus Kristusega ja tema tundmist, mõeldes ka, et Jumal ei taha anda seda suuremat valgust kõigile, vaid üksnes mõnedele valitutele. Minu meelest on need mõlemad väited täiesti valed. Kui see oleks nimelt tarbetu või vähetähtis, miks siis apostel nii kirglikult õhutab efeslasi ja teisi usklikke usus kasvama? Miks ta oma palvetes soovib neile lakkamatult tarkuse ja ilmutuse Vaimu, et nad veelgi lähedasemalt tunneksid Kristust? Ja miks apostel palub seda neile kõigile ühiselt, kui see oleks vaid mõnede väheste valitute osa?
Sellest tuli mulle meelde, mida „ütleb see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel” Ilmutusraamatu teises peatükis. Seal ta tänab põhjendatult Efesose koguduse inglit mitme asja eest, aga ütleb: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.” (Ilm 2:4) Rangelt ähvardades ta käsib teda usus uueneda, lisades need tähendusrikkad sõnad: „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.” (Ilm 2:7) See elupuust söömine ei tähenda siiski muud kui lähedasemat Kristuse tundmist usus, mida apostelgi soovis efeslastele. Armu riigi kuningas ise tõotab nüüd seda elupuust söömise eesõigust eranditult kõigile, kes võidavad. Seega ei ole see eesõigus määratud vaid mõnedele vähestele ja keelatud teistele, vaid see on Jumala riigi parim aare, mille Jumal on pannud tallele kõigile usklikele, neile, kes vankumatult püsivad usus evangeeliumi sõnasse ega lase seaduse mingitel nõudmistel või saatana pettusel end sellest eksitada. Nemad on need vaimulikud võitjad, kellest on kirjutatud: „...rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale,” (Mt 11:12) ja „igaüks tungib väevõimul sinna sisse.” (Lk 16:16)
Sellepärast ma pean väga vajalikuks, et mitte ükski sõna uskuma kutsutud ja valgustatud hing ei kalduks sõnast sisemise uskmatuse võitlusesse või silmakirjalikku, teesklevasse võltspühadusse, vaid ripuks kindlalt armu sõna küljes ja kasvaks nii usus veelgi hoolikamasse ja lähemasse Kristuse tundmisse, „et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks” (Hb 12:13). Ütleb ju apostel: „Ja kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt.” (2Tm 2:5)
Kui keegi seevastu mõtleb, et usus ei olegi enam vaja kasvada ega tugevamaks saada, ja hakkab endale seadma justkui kõrgemaid eesmärke, siis õige pea kaotab ta juba saadud vähesegi valguse ja järele jääb vaid tühi mõistuse teadmine ning kauge, seadusemeelne silmakirjalikkuse silutud tundmatu Kristuse kobamisi püüdlemine, „sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on” (Lk 8:18; Mt 13:12). Samuti on kirjutatud: „Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Seega on tarvis osata ütelda koos apostliga: „Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:38,39)
Usul on ju palju takistusi ja vastaseid. Ühest küljest himustab inimmõistus alati enda meelest suuremat tarkust. Selle meelest on usk selge narrus. Teisest küljest hirmutab seaduski südametunnistust oma ähvardustega, nõuab ülikirglikult täiuslikku pühadust, püüdes nii tungida vägisi usu ja Kristuse vahele ja neid omavahel lahutada. Kõige lõpuks on saatanal väga kaval vaim, mis üle kõige maailmas vihkab usku. Sellepärast ta laseb oma tuliseid nooli südamesse ning leiutab alati teravaid ja mürgiseid valesid usu vastu, püüdes seda lõplikult alistada oma kavala jõuga. Siin võtab ta ju appi kõik eksivaimud ja võltspühad, karjub, müristab, ahvatleb ja valetab, et saada hingi lõplikult loobuma armust ja usaldusest sõna vastu.
Siit sa nüüd näed, kui vältimatu on usus kasvada ja tugevamaks saada. Sellepärast apostel palvetaski, „et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel”.
Siis, kui me usume, et ta on meie täiesti armuline ja armas Isa Jeesuse Kristuse kaudu, tunneme teda õigesti ja sellisena, nagu evangeeliumi sõna teda ilmutab. Ehkki see sõna tunnistus on iseenesest väga selge ja tihti kuuldud, ei usu seda ilma tarkuse ja ilmutuse Vaimuta mitte keegi ega ripu hoopiski mitte alatasa selle küljes, sest saatan on paras meister sõna tumestama ja röövima seda inimeste südameist, on ju tal selles loendamatuid abilisigi. Sellepärast ei püsi keegi usus omal jõul. Seega me peame sügavasti kahtlema iseendas ja oma jõus ning panema kogu oma lootuse Issandale, tõesti üksnes Issandale, kes on armastanud meid oma Pojas, valinud, omaks ostnud ja kihlanud enesega ristimises. Oma evangeeliumi kaudu on ta meid ka valgustanud ja äratanud usule, kui me olime seotud uskmatuse ja inimreeglite orjusesse. Üksnes tema saab ja tahab ju meid selles usus kinnitada ja hoida lõpuni. Otsigem siis temas kindlat varjupaika ka suurimas nõrkuses, sest ta on üliväga armuline ja päris vägev Aitaja. On ju kirjutatud: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu. Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” (Js 40:28–31) „Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu! Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse... Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.” (Js 44:2,3; Js 35:5–7) „Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.” „...kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” (Ha 2:3; Hb 10:38)
Maininud seda kui sissejuhatust, ruttame viivitamatult vaatama, mida veel soovib apostel eestpalves efeslastele ja samas kõigile usklikele.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(18) ...valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees...
Apostel palub seega siin Jumalat, et tarkuse ja ilmutuse Vaim valgustaks nende südame silmi, et nad teaksid ja lähemalt mõistaksid, kui tohutult suur on see pääste, millest osa saama neid on kutsutud Kristuse evangeeliumi kaudu, ja kui ääretud rikkused on Jumal taevas juba valmistanud usklikele kirkuse pärandiks. Mis otstarbel soovib apostel nüüd mõistuse valgustamist nende mõistmiseks? Kahtlemata sellepärast, et usklikud neid neile taevas talletatud pääste rikkusi vaadeldes süttiksid veelgi enam pidama armsaks evangeeliumi õpetust ja püsima usus, millel on sellised tõotused. Mida tugevamini ja kindlamini me usume, et oleme kutsutud ja valitud pärima nii ütlemata suuri kirkuse aardeid Kristuses, seda tõenäosemalt me hülgame kõik muud õpetused, mis ei anna sellist kindlust, seda kergem on kanda risti koormat, seda väiksemad tunduvad kõik sel teel kohatud vaevad ja seda vähem me kuuletume liha ja vere tõrksusele ning saatana kavalatele riugastele ja tuhandetele tõkestustele.
Nõnda ju rännumees, kes teab kindlasti, et saab reisi lõpus suure võidu ja kallid eelised, ei pea vaevu mikski, ei viivita ega puhka, ei väsi ega vihasta, rännates ja rutates läbi orgude ja kõrbete, üle mägede ja küngaste, läbi merede, kuni jõuab loodetud sihile ja saab kätte igatsetud armsa aarde. Aga meie, kes usume Kristusesse, oleme kutsutud paremale lootusele, pärima suuremaid ja kalleimaid aardeid Kristuses Jeesuses. Sest me ootame „õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist” (Tt 2:13), „kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks” (Fl 3:21). „Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.” (1Jh 3:2) Siis „meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse” (2Kr 3:18). Me võime „rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel” „üliväga kirgastatud rõõmuga” (1Pt 4:13; 1Pt 1:8). „Nõnda me saame alati olla koos Issandaga.” (1Ts 4:17) „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.” (2Pt 3:13) „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja selle linna väravad olid pärlitest ja tänavad puhtast kullast.” „Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall.” „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 21) „Rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.” (Ps 16:11) Nii sellest lauldakse:
Oh mis õndsus valmistatud valituile taevastes!
Meile see veel nähtamatu, keel on sõnatu ta ees.
Seal kuid üksnes taeva kirkus oma valgust peegeldab,
Isa armastuse rikkust hing seal vabalt maitsta saab.
Ei seal nutuhääli kosta, ei seal kaeba vaevane.
Seal saab rõõmulaulu tõsta lunastatud patune.
Kandled kaunilt helisevad, kostab uue laulu viis,
hinged aina ülistavad Issandat ja kirkust siis.
Tummadki seal kergel keelel kiituslaulu laulavad,
lonkur hüppab rõõmsal meelel, valgust näevad pimedad.
Täiuslikkus seal ju särab, kadunud kõik poolikus,
patuihu surnud ära, saadud ihu kirgas, uus.
Issandale, Päästjale seal hing saab otsa vaadata,
Armulepingus ta maa peal saand end talle kihlata.
Armastuski seal ei puudu ega kao iialgi,
õnnis rõõmgi seal ei muutu ega eales lõpegi.
Ah, mi autuus ompi siellä Valituilla taivaassa!
Emme sitä arvaa vielä, Kieli ei voi kertoa.
Kaikki on vain kirkkautta, Mikä silmiin heijastaa,
Sielut Herran rakkautta Iät kaiket maistaa saa.
Siell' ei itkun ääntä kuulla, Valitusta vaivaisen,
Siellä veisaa riemusuulla Pelastettu syntinen.
Siellä harput heläjääpi, Uusi virsi kajahtaa,
Siellä sielut ylistääpi Herran suurta kunniaa.
Siellä mykät kerkein kielin Ylistystä lausuvat,
Rammat hyppii riemumielin, Näkevät jo sokeat.
Täydellisyys on jo tullut, Poissa on jo vajavuus,
Synninruumiskin on kuollut, Saatu on nyt ruumis uus.
Siellä sielu näkee Herran, Rakkaan Vapahtajansa,
Jonka omaks tuli kerran Armon kihlauksessa.
Siellä rakkaus ei puutu, Vaihtumaton aina on,
Ilo autuas ei muutu, Iät on se loputon.
Kõik usklikud Jeesuses Kristuses on kutsutud nii ütlemata suure lootuse ja taeva aarete pärijaiks. „Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?” (Rm 8:24) See suur õndsus, mida me Kristuses loodame, on seega veel praegu varjatud ja salajas kuni Kristuse päevani. On ju kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9) Meie, kes ootame tema ilmumise kirkust, saame siin kannatada tema risti pilkamist ja kõike vaeva tema nime pärast. Me peame ka tema kaudu surema patule ja maailmale, „teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu” (Rm 6:6). On ju samuti kirjutatud: „Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos temaga, siis ka elame koos temaga, kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena, kui me tema salgame, siis salgab ka tema meid.” (2Tm 2:11,12) Kõige selle pärast on uskliku elu seega maailma silmis ning liha ja vere seisukohast kõige armetum ja vääritum maailmas. Sellepärast ütleb ka apostel: „Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.” (1Kr 15:19) Ja teises kohas ta ütleb: „Sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses.” (Kl 3:3,4) Aga nüüd „me käime usus, mitte nägemises” (2Kr 5:7).
Sellepärast võetakse meie õnnis kutsumine ja taevane rikkalik pärand vastu usus ja seda oodatakse lootuses, sest „me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene” (2Kr 4:18). Sellest me mõistame, kui vältimatu on palvetada koos apostliga, et kirkuse Isa valgustaks „teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees”, et me ei hakkaks läbi rääkima liha ja verega ega väsiks ja loobuks oma usust, vaid kõigis vaevades, kiusatustes ja ahastuses võitleksime Jeesuse Kristuse vaprate sõduritena ja „peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme” (Hb 3:6). Inimese kogu rikutud loomus kaldub kiinduma vaid nähtavasse ja ajalikku ning põlgama nähtamatut ja igavest. Sellepärast kogu uskmatu maailm armastab vaid nähtavat. See loomupärane rikutus on veel ka usklikes ja teeb nad pikaldaseks otsima seda, mis on üleval, kuna loodetud pääste näib nii kauge ja täielikult mõistuse eest varjatud, ning selles kahtlevad ka liha ja veri. Sellepärast peame paluma Jumalalt õiget, selget arusaamist, et tema tõotatud ja Kristuse poolt meile teenitud pääste ning kirkuse pärand oleks alati kalli ja imelisena meil meeles ning et me alatasa nende küljes ripuksime nii tugevas lootuses, justkui oleksid need juba meie silme ees ja käega katsuda.
Just see elav ja kindel pääste lootus Kristuses teeb meid kannatlikeks risti all, rõõmsaiks muredes ja vaevades, kindlaiks usuvõitluses, väsimatuiks heades tegudes. Me ju teame, et saame kord rohkesti lõigata ja et „see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au” (2Kr 4:17), nimelt igavese elu, mis on Jumala armuand Jeesuses Kristuses, meie Issandas (Rm 6:23). Meie peame seega säilitama lõpuni lootuse kindluse, et me „ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu” (Hb 6:11,12).
„Ustav on, kes seda on tõotanud.” (Hb 10:23) „On võimatu Jumala valelikkus.” (Hb 6:18) Kõik Jumala tõotused on „jah” ja „aamen” (2Kr 2:20). „Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.” (Hb 10:35,36) „...oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse (taevasse) meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.” (Hb 6:18–20)
Kas märkad nüüd neist Püha Vaimu sõnadest Jumala armulikku tahet ja eesmärki, et need, kes on hakanud uskuma Kristusesse, saaksid üha tugevamaks usus ja kindlamaks igavese elu lootuses. Nii soovitab ju ka apostel Peetrus: „...lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises.” (1Pt 1:13)
Ometi on see õpetus mõistuse pühaduse meelest täiesti vale ja kahjulik. Mõistus ju otsustab, et ükski inimene ei saa kindlalt teada, kas ta on Jumala armus või mitte, kõnelematagi sellest, et ta võiks olla veendunud igavese elu lootuses. Õpetatakse ju paavstikirikus, et inimene peab kahtlema oma päästes, ja et see on õige ja alandliku jumalakartuse tundemärk. Just nii mõtleb alatasa pime mõistus. Nii on sellepärast, et mõistus ja inimese kogu loomus otsib päästet tegudest ehk eelnevast patukahetsusest ja seadusele toetuvast kõlblikkusest, kuigi seda nimetatakse päästekorraks. Selles kõiges püsib inimene ometi teadmatuses Jumala armust ja päästest, sest ta on sunnitud tundma oma südametunnistuses, et ta ei ole veel kuidagi Jumala meelepärane ja kõlblik. Ta lohutab end siiski selle asjatu lootusega, et tema enese valitud mure, alandlikkus ja pingutamine lepitab igati Jumala viha ja et nii ta teenib välja Jumala armu.
Sel teel ei saanud inimene olla siiski iialgi kindel Jumala armus ega mõista igavese elu lootust. Millepärast? Sellepärast, et see ei toimunud usust, vaid justkui tegudest; sest nad komistasid vastu komistuskivi, nagu on kirjutatud: „Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.” (Rm 9:32,33) See on „...uskmatuile aga „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning „komistuskiviks” ja „pahanduskaljuks” (nimelt neile, kes armu sõna peale pahandavad ega sellesse usu)... ja selleks nad ongi määratud” (1Pt 2:7,8). Kuna nad lähevad pääste kaljust, Kristusest, mööda ja pahandavad armu evangeeliumi peale, teevad nad asjata palju tööd ja näevad vaeva ega leia mingil moel Jumala rahu, armu ega osadust. Sellest hoolimata otsustavad nad oma pimedas mõistuses, et see uskmatuse ebakindlus ja oma vaimulikkuse kurnav orjus on justkui õige enese alandamine ja kõige sobivam Jumala austamine.
Ometi ei ole Jumal meid kutsunud kobamisi püüdlema ebakindlat päästet oma ettevalmistumise orjuses, vaid ta on kutsunud meid elavasse ja tõelisse pääste lootusse Kristuses Jeesuses. Ei ole ju Kristus asjata surnud ja surnuist üles tõusnud, vaid ta on saavutanud täieliku lunastuse, teinud avalikuks elu ja õiguse ja astunud taevasse Isa juurde usklikele asemeid valmistama. Sellesse lootusse kutsub Jumal meid evangeeliumis ja tahab, et kõik usuksid. „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” (Ef 2:8,9) „Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas.” (1Jh 5:10,11) „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.” (Jh 3:36)
Jumala tahe ja kavatsus meie päästeks on niisiis selline, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse (1Jh 3:23), ja mitte üksnes osaliselt või poolikult, vaid nii ütelda kogu hingest, ja et me kõigis kiusatustes ja katsumustes kasvaksime ja saaksime tugevamaks usus ning paneksime sellepärast kogu oma lootuse sellele armule, mida meile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises (1Pt 1:13).
Apostel Paulus peab silmas seda kasvamist usus ja tugevamaks saamist lootuses, kui ta palvetab efeslaste eest, et Jumal valgustaks „teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees”. Sama peab ta silmas ka järgmistes sõnades.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(19) ...ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.
Kui evangeeliumis asetatakse inimese ette ja pakutakse kingitusena ääretult suuri, kalleid, igavesi pääste aardeid Kristuses Jeesuses, suudab arg ja kitsas inimsüda vaid vaevu seda uskuda ja neid tõesti vastu võtta. Sest mida suuremaks me peame pakutud päästet, seda enam me kardame endi kõlbmatust, taganeme uskmatuses ega söanda haarata julgesti kinni sellest teenimatust armust ja evangeeliumi rikkalikust lootusest. Inimese loomus on täis uskmatust. See satub segadusse, võõrastab ja põgeneb, kui tema ette pannakse elavana rohke arm ja pääste Kristuses – selle asemel, et sellest armust aru pidamata ja tingimusteta kinni haarata ja see kõik julgesti usus vastu võtta. Usklikeski on see loomuse nõrkus ja see põhjustab neile palju takistusi ja vaeva.
Eelmises salmis on apostel soovinud efeslastele mõistmise valgust Pühas Vaimus, et nad teaksid, kui suure pääste juurde on neid kutsutud evangeeliumi kaudu, ja et nad püsiksid selles kindlas, vankumatus lootuses. Et nad nüüd, oma kõlbmatust vaadeldes, ei annaks ruumi uskmatusele, ei jääks ilma julgusest ega kaotaks lootust, palub ta, et Jumal õpetaks ja kinnitaks neid selles, „milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul”.
Ta nagu ütleks: Kuigi te olete nõrgad ja jõuetud, patu kiusatustes, maailma poolt taga kiusatud, saatana poolt sõelutud ja kõigi eksivaimude poolt ahistatud, ärge kaotage usaldust Jumala vägeva armu vastu. See teie usk, mis näib teile kiusatuste aegadel nõrk ja tähtsusetu, on teis Jumala enese kõigeväelise tugevuse jõu mõjul evangeeliumi kaudu. „Ma loodan ja palun,” tahab ta öelda, „et te kindlasti usuksite ja peaksite ka oma nõrkuses täielikuks tõeks Jumala tugevuse jõudu.”
Kui apostel pidi soovima seda juba kristlaskonna algusaegadel Efesose õitsvale kogudusele, kui palju vajalikum on see soov siis meie ajal!
Kui nõrk, uskmatu, arg ja pelglik on oma pattu tundva inimese süda! Kui kohutavalt hirmutavad on seaduse ähvardused, kui õudsed tihti saatana hirmutused ärganud südametunnistuses! Kui kiuslike ja kavalatena panevad kõik eksivaimud vastu armuõpetusele ja usule! Ometi peame selles kõiges ja kõiki neid takistusi trotsides uskuma, et Jumala suured armutõotused sõnas meie päästest Kristuses Jeesuses on tõde. Ja uskuda hoopiski mitte vaid üldiselt, vaid uskuda ka, et just mina, mina vaene, hukka läinud patune, saan tõesti ilma vähimategi oma teeneteta osa ka kogu sellest armust ja kogu sellest sõnul väljendamatust päästest. Selle on Jumal valmistanud ja kinkinud mulle oma ainsas Pojas.
Kes peab tõesti seda usku lihtsaks ja kergeks, paljastab sellega kohe, ta ei ole iialgi kiusatustes ja südametunnistuspiinades veel isegi mitte püüdnud usku harjutada. See on ju nii suur saladus ja nii raske asi, et seda harjutades nõrkevad tihti tugevadki ja komistavad läbikatsutudki. See usk on nii võõras asi, et muretu maailm ei tunne seda sugugi ega oska oma suurimaski tarkuses seda isegi mitte aimata ja et uskmatud ärganudki peavad seda üsna kaheldavaks ja ohtlikuks. Ometi on see ainus elu tee.
Põhjendatult ülistab siis apostel siingi usu suurt väärtust, öeldes, et ka oma nõrgimal kujul on selle taga Jumala tugevuse jõu mõju. Nii tunnistab ju ka Issand ise: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” (Jh 6:29) Kui siis mõni patust kiusatu ja vaevatu on hakanud oma südames pisutki usaldama Jumala armu Kristuses, pidagu ta seda kõrges hinnas ja kõigeväelise Jumala enese teoks, ärgu lasku oma mõistusel ega teistegi inimeste mõistusel ega saatana kavalusel ennast petta ja ahvatleda otsima midagi paremat, väärtuslikumat või mõistuse seisukohast sobivamat pääste teed. Püsigu nad usu sädemegi najal kinni Jumala armusõnas, ärgu mingil juhul sellest lahti lasku, sest väikesest sädemest sütib tuli, mis neelab kogu patu ja kõlbmatuse ning valgustab pimedaks jäänud südant tõesti uskuma Kristuse täielikku lepitusse, Jumala kallisse armu ja igavese elu pärandisse.
Usk tundub küll kiusatustes ja ahastuses päris jõuetu ja tühine. Pidagem siiski meeles, et Jumal on varunud oma kõigeväelist jõudu ja määratut armu väikseimagi usu jaoks. Jeesus ise ütleb: „Kõik on võimalik sellele, kes usub” (Mk 9:23) ja teisal: „...kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust.” (Jh 11:40)
Nii soovib ju apostel efeslastelegi tarkust, et mõista, „milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume”. Aga kui efeslased oleksid juba varem uskunud sellesse Jumala jõusse, ei oleks apostel pruukinud nende eest kõigis oma eestpalvetes nii usinasti palvetada ja neile soovida. Sellest me siis mõistame, et ehkki nad olid küll hakanud uskuma Kristusesse, olid nad siiski selles usus alles nõrgad ning pidasid tihti oma jõuetust, viletsust ja kõlbmatust suuremaks kui tema jõu võrratut suurust, mis meis mõju avaldab Kristuse usu kaudu, kuigi tihti lihale ja verele varjatult. Sest tema jõud on vägev nõrkades, kes usuvad tema nimesse.
Kui ka nüüd sina, lugeja, oled enda meelest kuitahes jõuetu, kuitahes vilets, kõlbmatu ning mitmesugustest kiusatustest ümber piiratud ja vaevatud, siis tea, et kõrgeima käsi saab kõike muuta ja pöörata veel selle kõik sinu kasuks. Ripu vaid päris julgesti tema tõotuste küljes ja raja sellele kõige süngemaski pimeduses enda päästeks lootus selle Issanda peale, kes on sinu heaks ainukordselt võitnud patu, surma, põrgu ja kuradi. Ta on tallanud need oma jalge alla ja istub nüüd Jumala paremal käel suures väes ja aus. Pane kogu oma julgus kiusatuste palavuses ja ahastuste tormides selle Võidusangari peale. Laula koos Taavetiga usulaulu: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Ps 42:12) Ja ehkki sa kohe ei tunnegi abi, armu ja kergendust, ära siiski lakka temas varjupaika otsimast, vaid oota Issandat, oota! Usalda tema sõna! Kuule seda väga imelist laulu: „Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus! Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.” (Ps 130:7,8) Õpi usus pingutama, nii et sinagi võiksid oma kogemusest märgata, „milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul”.
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(20–22a) See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik...
Et õhutada meid kõigis kiusatustes ja vaevades otsima julgesti varjupaika Jumala tugevuse jõus, soovitab apostel meil tõsta pilgud usu alusepanija ja täideviija Jeesuse Kristuse poole, kes kannatas ristil verise surmani, aga istub nüüd siiski Jumala paremal käel kui kõigi Issand.
Apostel justkui ütleks: Te olete veel maailmas, te patust räsitud ja saatanast kiusatud, seadusest ähvardatud, surmast kohutatud ja ka välistest puudustest, vaesusest ja haigustest koormatud, maailmast pilgatud ja taga kiusatud. Sellepärast on teil tihti raske uskuda, et kõigeväeline ise, vägev Jumal, on teie poolt ja et tema tugevuse jõud päästab teid neist kõigist ja viib teid igavesse kirkusse, rõõmusse, hõiskamisse ja õndsusse.
Vaadake nüüd Kristust, meie eeljooksjat! Vaadake, temagi oli kõiges kiusatud nagu meiegi, ometi ilma patuta, tedagi põlati, temalegi sai osaks rist ja pilge! „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav...” (Js 53:3) Teda ei ahistanud mitte üksnes meie patud, sinu ja minu, vaid kogu maailma patud, nii et ta higistas verd suures vaevas ja hüüdis ristisurma hirmsas agoonias: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid!” „Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele?” (Js 53:8) Sest „sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist” ja päästnud surmavaludest (Ap 2:32,24), seadnud oma paremale käele taevas, andnud talle nime üle kõigi nimede, seadnud ta kõigi, ka kõrgeimate inglite Issandaks, „kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik”.
Apostel soovitab nüüd meilgi vaadata selle võiduvürsti poole, kui meid nõrkus vaevab, patt räsib, maailm taga kiusab, saatan varitseb ja surm kohutab. Sest kuigi me praegu ei tunne endas Jumala tugevuse jõudu, vaid vastupidi, üksnes selget nõrkust, pattu, muret, valu ja vaeva, ilmneb tema tugevuse jõud imeliselt veel meiski, nagu see äratas ka Kristuse surnuist ja ülendas kõrgele taevasse. Sest „ustav on see sõna: Kui me... koos temaga... jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena” (2Tm 2:11,12). „Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:5)
Kristus on seega elav eeskuju, peegel, kelles võime näha Jumala tugevuse jõudu, mis meis, usklikes, on veel varjatud risti ja nõrkuse alla. Me peame siis valvsasti usu silmadega vaatama Kristust, et teha end tugevamaks õiguse, kirkuse ja õndsuse lootuses. Me oleme küll siin veel surma meelevallas, aga Kristus on Jumala jõul äratatud surnuist ja ülendatud elu Issandaks. Me roomame patu koorma all ja võitleme siin kõiksugu viletsuses, aga tema on ülendatud Isa paremale käele, taeva ja maa kõrgeimaks valitsejaks ja kõigi meie vaenlaste vägevaks võitjaks. Meid põlatakse ja pilgatakse, kuid temal on seal nimi, mida kõik inglid ja inimesed kummardades austavad, aga mida jumalatud ja kuradidki värisedes kardavad. Meie oleme siin mitmesuguses puuduses, aga teda on Isa pannud kõigi andide ja taevaste aarete haldajaks.
Seetõttu on väga vajalik kinnitada endid usus turvaliselt Kristuse külge, nähes ja vaadeldes temas kui elavas peeglis kõiki taeva aardeid ja seda Jumala tugevuse jõudu, mis on meis veel varjatud risti ja nõrkuse alla. „...sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses.” (Kl 3:3,4)
Selles maailmas on Kristuse riik siiski usu riik, seega selline, mille jõud on usus. Sellepärast tuleb seda ka vaadata usu silmadega, sest muidu ei saa keegi seda mõista. Sest kuigi me juba praegu oleme tema riigis, näib surm meid siiski neelavat. Surmati ju apostlid ja märtridki kõige haledamal viisil. Me tunneme ka patu himusid ja soove ning eksivaimude ja lahkusuliste poolt tulevaid kiusatusi. Kus see meie võit siis on? Kus on see Kristuse riigi kiitlemine? Luther vastab nii:
„Kui me ka valitseme vägevasti patu ja surma üle, ei ole me neid veel ära võitnud ega neist täiesti vabaks saanud. Kristuse riik on alles tulemas ja sündimas. Ta teeb päev-päevalt selle teostamiseks tööd, ja ta teeb seda päris viimse päevani. Alles siis on see täielikult valmis. Seni komistavad kristlased veel pattudesse, kuigi vastu tahtmist. See eelis on kristlasel siiski, et kuigi ta tunneb pattu, on ta selle isand. Ometi ei pääse ta selles nii kaugele, et ta saaks patust täiesti vabaks, enne kui patuihu pannakse maapõue usside söögiks. Kui kristlased siis praegu langevad, on neile saabumas aitaja, Kristus ise, kes valitseb oma Vaimu kaudu pattu ja võidab selle täielikult ära ning tõstab langenud üha uuesti üles, öeldes: Tõuse, mu vend, ole julge, veel pole häda, alusta uuesti, lõpuks saad võidu, ehkki sa praegu ei saa veel oma langemist vältida. Pea vaid iseennast silmas, et sa ei jääks oma langemisse päriselt lamama. Nii jätkub langemine ja tõusmine kogu eluaja.
Nii nagu Kristus on võitnud tõeliselt patu, nii võidab ta ka surma. Kui siis surm on kohal sind muljumas ja kägistamas, on Kristus kohe kohal ja ütleb sulle: ära karda ja ära ehmu, surm ei saa sulle kahju teha. Ja kui see teebki sulle varsti lõpu, on see nagu unne vajumine. Kannata vapralt pisut aega, mõne hetke pärast on kõik juba möödas. – Surm tundub küll kohutavalt kibe, aga see ei saa sind hävitada ega enda saagiks saada; sest Kristus on talt jõu riisunud, tema mõõga murdnud ja oda nüristanud. Ta on tallanud surma oma jalge alla.
Sellepärast ma ütlen: kuigi patt ja surm meid ahistavad, saab meie usk neist võitu, sest meie südame sisimas on siiski varjatud jõud patu vastu, vapper meel, mis paneb vastu surmale ja kõigele kannatusele. Sest Kristus istub oma jõu troonil, ta viib täide oma töö, võitleb patu ja surma vastu oma riigi täideviimiseks, seega viimse päevani.” „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |
(22b–23) ...ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.
Need on lausa ülevad vaimulikud sõnad, mis eeldavad usku. Selle järgi pean mina, armetu inimene, uskuma, et minagi olen Kristuse ihu liige ja et seega Kristus elab ja asub minus, kuigi saatan ja kogu maailm väliselt, liha poolest mind vaevab ja kuigi ma patusena veel tihti langen ja eksin. Näib tõesti võimatu, et Kristus võiks minus elada. Ometi on see sõna siin tõsi mis tõsi, et usklikud on „tema ihu, tema täius” ja et tema ka „täidab kõik kõiges” ehk elab usu kaudu nende südameis, nagu Efesose kirja kolmanda peatüki 17. salmis on kirjutatud. Püha Vaim toob ju Kristuse meie südamesse, õpetab seega teda tundma ning sütitab meid rõõmsaiks ja julgeiks usus Temasse. Kuna nüüd Kristus elab mu südames ja valitseb kogu mu elu, siis ma ei hukku, ehkki mu usk on veel nõrk. Kristus ju ei häbene patuseid ja nõrku nagu need suured pühakud, kes neist oma nokka kinni hoides ära pöörduvad. Seal, kus Kristus elab, on kogu täius, ehkki tema elupaik on veel vilets ja odav.
Kuidas me siis oleme Kristuse ihu ja kuidas ta meis asub? Vaid nii, et me tunneme teda ja teame, mida head me oleme temalt saanud, et ta on meie Päästja, tänu kellele on meil õigus nimetada Jumalat oma Isaks ja kelle kaudu me saame ka Püha Vaimu, kes annab meile julge meele kõiksugu vaevades. Nii elab Kristus meie südames, ja me ei saa teda muul moel mõista, sest ta ei ole mingi surnud asi, vaid elav Jumal.
Aga kuidas teda südames mõistetakse? Mitte mõtetega, vaid elava usuga. Samuti ei saa teda mõista oma tegude ehk pühaduse alusel, ega saa teda silmaga näha, vaid üksnes usus temast kinni hoida.
Apostli põhiline soov Efesose kirjas on üldiselt see, et me kasvaksime usus ja et meie usk oleks kindel ja tugev ning meie julgus siiras ja tuline, et Jumala täiuslikkus täidaks meid täielikult.
Selle apostli soovi tähenduse kohta selgitab Luther, „et meid täidetakse igal viisil, millega tema teeb täiuslikuks, ja me saame täis Jumalat. Ta valab meisse ülevoolava rohkusega oma armu ja Vaimu ande, millega ta teeb meid julgeiks. Ta valgustab meid oma valgusega, tema elu elab meis, tema õndsus teeb meid õndsaiks ja tema armastus äratab meis armastuse. Lühidalt öeldes: ta täidab meid nii, et kõik, mis ta on ja saab teha, oleks täielikult meis ja mõjustaks vägevasti, nii et meid täielikult jumalikustatakse. Ta täidab meid nii, et meil ei oleks Jumal vaid osaliselt või mõningaid raasukesi Jumalast, vaid kogu tema täius.”
Aga ikka veel küsitakse, kuidas saab inimene nii pääseda Jumala osadusse. Maailmas on sellest palju kirjutatud. Omast peast on nad püstitanud mitmesuguseid pääste redeleid ehk kordi, mida mööda saab justkui tõusta taevasse. Kõik sellised soovitused on vaid varjulaadne tühine fantaasia. Selle asemel on apostel näidanud meile siin õiget ja kõige otsemat teed, kuidas saadakse täis Jumalat, temast täidetud, nii et meil pole millestki puudu, nii et kõik meie mõtted, jutud, teod, ühe sõnaga tõesti kogu elu on tõepoolest jumalik.
See toimub nimelt vaid usus Kristusesse.
Keegi ei pea siiski mõtlema, et siin ühelgi inimesel kõik täielikult õnnestuks. Seda me küll soovime ja palume, nagu püha Pauluski on siin teinud. Ometi ei ole ainsatki Aadama last, kes oleks juba nii täiuslik. Me oleme siin alles selle järele ohkamas ja igatsemas, aga nii kaua, kui me elame lihas, oleme täis vaid seda kõike Aadama täiuslikkust. Sellepärast tulebki viia lakkamatult oma nõrkus Issanda ette, paludes, et tema annaks meie südameisse Vaimu ja armastuse ning täidaks meid armu ja jõuga, et üksnes tema meis täielikult valitseks ja mõjustaks.
Tuleb ka tähele panna, mida ütleb meie usuisa Luther: „Päris asjatu ja jumalatu on ju nende lahkude õpetus, mille järgi unistatakse, et Kristus elaks meis vaid meie igatsemise pärast. Selle järgi me võiksime üksnes mõelda tema peale ja võtta teda vastu vaid meie endi tunnete välgatustes. Tema ise oleks oma olemuse poolest üksnes taevas. Asi on siiski nii, et Kristus ja usk ei kuulu kokku mitte üksnes mõtetes ja mõningates armu välgatustes, vaid nimelt tegudes ja tões ning et nõnda on Kristus ise usklikes, elab ja mõjustab neis. See tema meis olemine, elamine ja mõjumine ei toimu meie mõtete või tunnete võitluse alusel, vaid usu kaudu päris tõeliselt, kõige lähemal ja tugevamal viisil. Pimedad vaimud valetavad siiski, et Kristus elab meis vaid oma mõjuavaldustes. Ta küll annab meile õiguse, aga on siiski meist väljaspool. Ma ütlen ju, et see on surnud õigus. Õigust ei ole üldse veel antud, kui Kristus ise ei ole siin. Samuti nagu päikese kirkus ja tule hõõgus on tühi unenägu, kui neis ei ole sugugi päikest ja tuld.”
Samuti kinnitab apostel Paulus siin ja eriti Efesose kirja viienda peatüki 30. salmis: „Me oleme tema ihu liikmed, tema lihast ja tema luust.” Usk ühendab mind seega Kristusega lähemalt, kui abielu ühendab meest ja naist. Apostel tunnistab ka: „...nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:20) Eks see ole sama, nagu ta ütleks: Kristus, kellesse ma praegu usun, on mulle väga lähedal, minuga täielikult ühinenud, tema püsib minus ja elab minus. Mu praegune elu on Kristus ise ja meie mõlemad, Kristus ja mina, oleme selle usu kaudu täiesti üks. Et olla seega Jumala ees õige, peame Kristus ja mina saama ühendatud kõige lähedasemal viisil, nii et tema elaks minus ja mina temas. Sellest järeldub, et kui sa lahutad enda ja Kristuse teineteisest, oled sa seaduse all ega elagi enam Kristuses.
On ju Kristus armastanud oma kogudust ja andnud end selle eest, et meie saaksime temaga üheks ihuks, saaksime ta täielikult endale ja meil oleks kõik, mis on temal.
Oh mis suur ja imeline asi see on! Kes küll saaks sellest küllalt kõnelda, kes küllalt mõista ja tajuda, et kehv põrm, patus siginenud ja sündinud, saab endale sellise au, et teda nimetatakse Jumala Poja, taevase majesteedi mõrsjaks (Ef 5:32; Ilm 19:7; Ül 4:12) ja et Kristus meiega nii ühineb, et tema ise ja kõik, mis tal on, saab meie omaks ja samuti meie ja kõik, mis meis on, tema omaks!
Kui imeline on see ühinemine! Kes on tema ja millised meie! Tema on imeline peigmees, täiesti puhas ja veatu, kõigi loodute Issand, igavene õigus, igavene vägevus ja igavene elu. Ühe sõnaga ta on kõige kõrgem, mõistetamatu, igavene headus, keda ükski inimene ei saa täielikult mõista ega tajuda. Selles on vaatlemist ja imetlemist igaveste aegadeni nii inglitele kui ka inimestele. Meie seevastu oleme armetud ja vaesed, täis pattu ja rüvedust pealaest jalatallani, läbi ja lõhki rikutud, Jumala viha alused, saatana meelevallas, igavesse surma ja hukatusse mõistetud.
See on olnud sõnul väljendamatu arm ja imeline armastuse tuli, mis on pannud Jumala Poja end nii andma ja tulema oma sundimatust armastusest meie juurde, vabastama meid oma kannatusega nii sügavalt, et ta ei säästa oma kallist verd ega elugi. Nii armastades mõtles ta vaid sellele, et me oleksime tema omad, tema mõrsjad, ja et me patu, surma ja kuradi meelevallast päästetuinna saaksime endale tema aarde: igavese õiguse, vabaduse, õndsuse ja igavese elu. Ta annab seega meie heaks kogu oma puhtuse, et päästa meid patust, kogu oma au, et kõrvaldada meie häbi, ta annab oma elu ja vere, et päästa meid sellest armetusest ja kurvast elust igavesse kirkusse ning et saavutada ka seda, et meis veel olemas olevad patud meid ei kahjustaks. Saatana süüdistused, seaduse kohtuotsused või surma õudused ei saa meid seega kahjustada, sest tema ise vastab meie eest öeldes: „Lase mu mõrsjal olla rahus, mis sa temast tahad? Mis on temas puudulikku, selle ma parandan, ja kuigi ta ei ole veel küllalt kaunis ja puhas, siis mina saan ju teda kaunistada ja puhastada. Kui ta sulle ei kõlba, ärgu kõlvaku. Sellest piisab, kui ta minule kõlbab. Mina olen ta ju endale valinud ja puhastanud, ja ma tahan ikka teda sõna ja sakramentide kaudu iga päev puhastada. Ja ehkki patt, surm ja mitmesugused puudused teda veel koormavad, on minul nende vastu õigus, elu ja kõik kadumatud aarded. Need kõik tahan ma talle kinkida. Ta saab need endale ja ta peabki need endale saama.”
Kui kristlane satub südametunnistuspiinadesse, kui seadus teda ahistab ja süüdistab ning patt ähvardab surmata ja põrgusse hukutada, noomib südametunnistus teda nii: „Selles ja selleski sa oled teinud ülekohut, sa oled ära teeninud surma ja põrgu.” Siis ta peab vapralt vastama: Just nii, kõik see on päris tõsi. Ma olen tõesti patune ja päris tõesti surma ära teeninud, ma ei eita seda. Ometi ei ole sul õigust mind selle pärast hukka mõista. On teine mees, kes ei lase sul seda teha. See on Jeesus Kristus, kes on nüüd mu Issand ja Päästja, kelle sa oled süütult hukka mõistnud ja mõrvanud. Temas sa oled kaotanud kogu oma õiguse minu üle kohut mõista, sest ta ei ole enda eest, vaid minu pärast kandnud patu koormat ja needust. Minu heaks on ta need kõik võitnud.
Sellepärast ma ei hooli sinu süüdistustest ega anna sulle enam õigust minu peale, vaid tahan pigem kiidelda sinu vastu oma õigusest. Sa ründad mind nüüd süütult, kuna Kristus on su alistanud ja hukka mõistnud. Nii oled sa kaotanud kogu oma õiguse mind ahistada ja süüdistada. Ja ehkki sa saad mind veel vaevata ja pureda, mis mu lihasse puutub, siis ometi ei võida sa midagi ega saavuta muud, kui et surmad iseennast oma relvadega. Tea, et mina, keda sa praegu taga ajad, ei ole enam sama mees, kes varem. Ma ei ole üksnes alasti patune, mitte Aadama, vaid Jumala laps. Olen riietatud Kristuse õigusesse, olen puhastatud tema verega, ristitud tema nimesse ja ta on kinkinud mulle kõik oma aarded.”
Kuna ma nüüd olen ja elan Kristuses usu kaudu, on kahtlemata selle tagajärg, et minu vead, vääratused, langemised ja eksimused ei saa mind hukutada ega kahjustada. Igavene õigus ja jõud hoiab mind alal ja kannab mind koos kõigi mu pattude ja nõrkustega. Nii kaua, kui ma vaid ripun Kristuse ja Jumala küljes, ei saa mul iialgi olla nii suuri patte, mis saaksid mind hukutada. Mitte mingi surm ei saa mind surmata, ei kurat ega põrgu väravad saa mind hukutada, sest ehkki ma olen täis patte, on need kõik heidetud Jumala Poja peale ning tema on need kinni maksnud ja täielikult lepitanud. Ja nii, nagu Kristus on nüüd ülendatud üle kõigi vaenlaste nende Issandaks ja valitsejaks, nii võidan ka mina temas oma vaenlased ning võin tallata jalge alla patu, surma, põrgu ja kuradi.
Vaat nii suurt kasu sisaldavad need mõned sõnad: „Kristus on koguduse pea” ja meie oleme „tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges”. Neis sõnades on tõesti kõrgeim jumalik tarkus ja maailma eest varjatud taevane aare, mida ükski inimene ei suuda täielikult mõista ega tajuda.
Täiuslik kristlane oleks see, kes oskaks usus õigesti mõista ja omandada need eelised. Ometi on saatana kadedus ja kavalus nii suur, et ta ei lase meid iialgi nii kaugele. Peale selle oleme ka meie ise loomu poolest usku puudutavais asjus üsna arad ja kartlikud, kui me ka kõigis muis asjus oleme kartmatud, muretud ja julged. Sellepärast ongi saatanal nii suur jõud ja võim teha tühjaks see, mida me kristlastena kõneleme ja teeme ning kuidas elame, ja teiselt poolt ahistada meid vägivalla, lahkusklikkuse ja südametunnistuse süüdistustega, kuni ta täidab meid hirmu ja õudusega. Nii ta kisub meie usalduse Kristusest lahti ja lahutab meid temast, nii et viimaks laseme nii Kristusel kui ka Isal olla ülal taevas, justkui ta ei oleks ega mõjustakski meie sees, vaid jätaks meid kõigis asjus iseenda hooleks. Nii on saatan juba täielikult võitnud.
Et sellele vastu panna, peame kogu usaldusega liituma Kristusega just sellistena, nagu oleme, täiesti nõrkade, patuste ja puudulikena, ja nii oleme nüüd Jumala ees päästetud ja neist kõigist vabastatud ning saavutame viimaks igavese õndsuse. Nii me peame justkui väljuma iseendast, viskuma pikemalt mõtlemata Kristuse osadusse ja ühinema temaga päris lähedaselt, saama tema omadeks. Sellepärast oleme ristitud tema nimesse ja peale selle võtnud vastu tema armulauda. Nii suretatakse halb südametunnistus, patt, surm ja saatan, nii et ma võin ütelda: „Surmal ja põrgul ei ole minus mingit osa. Kui surmal on midagi ütelda, püüdku esmalt surmata veel kord mu Issand Kristus. Kui põrgul on jõudu, püüdku esmalt alla neelata mu Päästja. Kui patt, seadus ja halb südametunnistus võivad mind hukka mõista, püüdku nad esmalt haarata kinni Jumala Pojast, mu kaitsjast. Kui nad saavad midagi teha temale, tahan minagi vastu vaidlemata lasta enda üle kohut mõista. Muidu mitte iialgi.”
Kui nüüd siiski Kristus, nagu ka Isa, elab igavesti, kavatsen minagi elada. Kuna tema on võitnud patu, surma ja saatana, võidan minagi Temas. Ma ju tean, et kuna Kristus on Isas, nii olen minagi tõesti Kristuses (Jh 17:23), tema ihu liige, „tema täius, kes täidab kõik kõiges”.
See on siiski mõistusele nii lausvõõras õpetus, et ta peab hämmastuma ja ehmuma selle suurusele mõeldes. Nii läheb kristlastelgi. Teised, uskmatuse lapsed, peavad päris võimatuks ja mõttetuks, et inimene võiks olla üks ihu Kristusega ja et Kristus võiks olla usklike peigmees. Isegi kristlastel, kes on juba hakanud uskuma, tuleb hämmastusega imetleda, kui nad sellele suurusele mõtlevad: Issand Jumal, kuidas ma julgeksin end nii ülendada, et peaksin ennast Jumala Poja ihu liikmeks ja teda oma peaks! Kuidas mina, vaene patune, mulla põrm, võiksin saada nii suure au osaliseks, mida ei anta taeva inglitelegi, et taevane majesteet alandab end nii madalale, minu, armetu liha ja vereni, ning ühineb minuga päris täielikult, nii et ta tahab olla minuga päris üks ihu! Olen ma ju Jumala ees läbini pattu ja kõlbmatust täis pealaest jalatallani. Kuidas saab siis mind nimetada selle kõrge, ülistusväärse, igavese majesteedi enese ihuks ja mulle omistada sellist positsiooni?
On tõesti suur ja imeline arm ja au, et Kristuse ihuks ning Jumala eluasemeks ülendatakse sellised, kes on üksnes vaesed, murelikud ja armetud patused, kes tunnevad iseendas ainult pattu ja surma. Peale selle nad kardavad ja kohkuvad Jumala viha peale, mõeldes, et ta on neist väga kaugel, saatan aga lähedal. Ometi on just sellistele tõotatud see suur eelis. Just sellised peavad leidma lohutust sellest, et nad on õiged Kristuse ihu liikmed ja püha Jumala eluasemed, kelles ta elab ja mõjustab Püha Vaimu kaudu.
Kelle juures ta muidu elaks? Ta ei saa ju maa peal teistes eluaset. Nood uhked ja uljad, suured ja valmis võltspühad on talle liiga kõrgid, väga kõrged, püsti targad ja valmis, läbini pühad, taevast läbi ja üle lennanud, nii et nad ei sobi tema eluasemeks siin maal madalal, ehkki nad väga kiitlevad, et on koos Jumalaga. Temagi on omalt poolt liiga hea ja kõrge elama ja olema selliste kõrkide, suure suuga pühade juures, kes oma ebajumala saatana kombel tahavad istuda päris Jumala kõrval ja kiidelda tema ees oma pühadusega. Ometi ei pea Issand neid nende endi pühaduse hiilguses, kiitlemises ja upsakuses üldse selle väärilisteks, et nende poole vaadatagi. Selle asemel on ta rahul, kui saab elada ja olla nende armetute südameis, kes kuulevad Kristuse sõna, seda ka usuvad ja tahaksid väga olla kristlased, ehkki peavad endid läbini rüvedateks ja kõlbmatuteks patusteks.
Nagu üksnes usk (Rm 3:28) teeb meid Jumala lasteks, samuti loob see meid Kristuses uuteks looduteks, annab meile teise meele, teise südame ja teised mõtted, nimelt Jumala õige tundmise ja varjumise tema armus. Ühe sõnaga uueneb ja muutub südame põhi ja alus usu kaudu nii, et ma olen kui viinapuu, Kristuse külge istutatud värske võsu, mis temas õitsele puhkeb. Minu pühadus, õigus ja puhtus ei ole ju nüüd enam minust enesest ega minus, vaid üksnes Kristusest ja Kristuses, kelle osadusse mind on usu kaudu istutatud. Sellepärast ma olen tema näo sarnane, nagu Luther ütleb:
„Me mõlemad, Kristus ja mina, oleme sama „jumaliku loomuse osalised” (2Pt 1:4), et mina temas ja tema kaudu kannaksin vilju, mis ei ole minu, vaid viinapuu viljad.”
Kuna kristlane on ju üks ihu Kristusega ja „tema täius, kes täidab kõik kõiges”, saab ta nüüd kanda õigeid vilju, mitte Aadama ega enda, vaid Kristuse vilju.
Kui me nimelt usus mõistame ja teame, kui suure armu me oleme Kristuses saanud, siis me rõõmustame, et meil on vähemalt ükski, kellele saame Kristuse eeskujul teha midagi head. Kes ei ole seega valmis aitama ja teenima ligimest nii palju, kui oskab ja saab, ei olegi veel uuesti sündinud. Samuti ei tea ega mõista ta, mida see tähendab, et Jumala Poeg on saanud inimeseks.
Kes temasse usub ja on seega uuesti sündinud, soovib ju teha ligimestele head täpselt nii, nagu teeks seda endale. Oma varadest ta täidab tema vajadusi, mõeldes: Kuna ta on vaene ja mina olen varakas, aidaku siis minu varandus teda; kuna tema on patune ja mina olen vaga, tahan ma aidata tedagi Kristuse juurde nõuannete, eeskuju ja eestpalvetega; kuna tema on sattunud häbisse ja mina naudin lugupidamist, katku minu maine kinni tema häbi. Mida ma tahan, et teised minule teeksid, kui mina oleksin puuduses ja hädas, seda pean minagi tegema oma ligimesele.
Sellest me mõistame, kuidas Kristus on meie oma ja kuidas me oleme usu kaudu saanud tema osadusse: Samuti, nagu tema on üks ihu meiega, oleme meie, inimesedki, omavahel üks, nii et me oleme üks liha ja üks ihu, nagu tema on meiega üks ihu.
„Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma.” (1Jh 3:14) „...sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” (1Jh 4:20)
Märgiks, millest me kindlasti võime tunda Kristuse osaduse jõudu meis, on ligimese armastamine ja see, et me teenime teda meelsasti. See on meile märgiks, et tema tunnistab meid viimsel päeval omaks. Aga teistele, kes teda ei tundnud ja kes teda tema vaestes liikmetes ei armastanud ega teeninud, ütleb ta siis: „...mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua...” (Mt 25) Ja kui nad siis püüdsid teeselda süütuid, öeldes, et nad ei olnud näinud teda näljase ja janusena, vastab ta: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
Nüüd on siis küllalt selgitatud, mida tähendab olla Kristuse ihu ja „tema täius, kes täidab kõik kõiges”, ja samuti, kuidas see ühendus meis mõjub ja kuidas me saame olla veendunud, et see ühendus meiski kehtib.
Neil, kes on nüüd eelmainitud ja selgitatud viisil Kristuse ihu liikmed, on lõpuks veel see eelis, jõud ja meelevald, et mida iganes nad tema nimes paluvad, see sünnib neile (Jh 15:7; Jh 16,23). Olgu sul siis mis tahes tülikas puudus või vaev, hüüa vaid tema poole ja ava oma suu julgesti, nagu laps kõnetab oma isa, kes peab heaks kõike, mida lapsuke teeb, kui see vaid usaldab teda ja eriti kui see temaga lapselikult vadistab ja omal kombel temalt midagi palub. Kui nüüd maine isa annab meelsasti oma lapsukesele, mida see palub ja vajab, ning peale selle hoolitseb tema eest ja mõtleb üksnes, kuidas hankida ja anda talle kõik vajalik, just samamoodi meie Issanda Jeesuse Kristuse Isagi, kes on ka meie Isa, annab meile, mida me usus paludes temalt anume.
Peale selle on kõik, mida sa teed Kristuse usus, Isale meeldiv, hea ja meelepärane, ja sa ise oled tema armas laps. Ometi ei kahane see lapse õigus kaduvväikeseks, kui sa oledki veel puudulik ja väga ebatäiuslik. Sest ehkki sa haige ja väikese lapse kombel end vahel määrid ja rüvetad, ei taha tema sind siiski hüljata, vaid puhastab ja parandab sind pidevalt.
Issanda nimes tahan nüüd lõpetada selle Efesose kirja esimese peatüki lihtsa seletuse, soovides ja paludes südamest, et Issand, kõige armu ja õnnistuse Jumal, õnnistaks rohkesti seda väikest tööd, milleks tema üksi on andnud kõik soovi, oskuse, jõu ja mõistmise, tema nime pühitsemiseks ja tema riigi ülesehitamiseks, nagu ka kõige väära õpetuse takistamiseks ja alistamiseks. Tunnistab ju kogu Piibel läbinisti, et neil viimsetel aegadel on suureks ohuks eriti eksitav õpetus ja ahvatlevad vaimud (1Tm 4:1; 2Tm 3:1; Mt 24:24 jne), mil eksitatakse, kui võimalik, ka valituid. Meie maal on praegusel ajal suuri ja mitmesuguseid eksiõpetusi, mille pimeduse vaim vaevab ja aheldab kahetsusväärselt õndsuse otsijaid. Olen selles raamatus salm haaval püüdnud neid avalikustada ja tõe sõnaga neile vastu väita. Edaspidigi kavatsen, kui Jumal elupäevi ja jõudu annab, veelgi üksiksajalikumalt ja ägedamalt võidelda nende vastu vaimu mõõgaga ning kuulutada kartmatult evangeeliumi tõde. Praegu on nimelt hinged tõesti suures ohus. Ühest küljest võltspühade reeglid, teisest küljest ekstaatikute meelitused ei lase neil evangeeliumi uskuda.
Võltspühad võitlevad küll ägedasti seaduse tegude eest, kuid ei suuna hingi uskuma seaduse täitjasse, Kristusesse. Nad arvavad, et usk järgneb tegudele, ehkki sõna tunnistab, et usk käib tegude eel ja et kõige kaunimadki teod, mis ei lähtu usust, on puhas simakirjalikkuse patt (Rm 14:23). Eksivaimud omakorda ei hooli tegudest, vaid määravad usu teele takistuseks „teisi kombeid” ja määravad vale vaimu määrusi. Nad peavad uskmatut teadmatust armust ja enda valitud Jumala viha kandmist suureks alandlikkuseks ja õigeks vaimu vaesuseks. Selle asemel nad keelavad uskuda ja vastu võtta evangeeliumi ja pattude andeksandmist, hüüdes: „Ei kõlba sõnaga kelkida, vaid sa pead igatsema, kuni tuleb valgus su südamesse.”
Nii nad soovitavad hingedel endil võidelda, tungida ja murda sisse tundmatu Päästja juurde, kelle ilmumist peaks igatsema. Ei tohiks sõna alusel uskuda, et ta on juba ilmunud meile õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks. Nad peavad oma pingutamist usuks, aga ei tea midagi õigest usust, mis on rajatud Jumala sõnale. Sõna tunnistuse asemel ajavad nad tuult pekstes taga sisemisi tundevälgatusi.
Samuti nagu kõik väärad vaimud omistavad suure väärtuse välistele usulistele kommetele, teevad mõned vahet toitudel, teised jookidel, kolmandad riietel, nagu neist on kirjutatud: „Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!” (Kl 2:21) Niisama tunneb praegusedki eksivaimud ja võltspühad ära sellest, et nad nõuavad mõne või mitmegi välise kombe järgimist, mida Jumal üldse ei ole käskinud. Nii on mõned hakanud pidama näiteks maavillaseid rõivaid (körttipuku) vaimulikkuse märgiks, teised aga kasvatavad jumalakartlikkuse märgiks pika habeme, mõned omakorda peavad enda seatud avalikke palveid põlvili või näoli nagu endised variserid, et inimesed neid näeksid. Mõned ju keelavad kasutada haiguste puhul ravimeid ja muud sellist. Apostlite ajal tunti valevaime sellest, et nad keelasid süüa liha ja käskisid endid ümber lõigata.
Ehkki kõik väärad vaimud erinevad üksteisest paljudes asjades, on nad ühesugused alati vähemalt neis kahes asjas: esiteks ei tunnista nad õigesti Kristust ja teiseks peavad nad kinni mingist välisest asjast nagu toitude, jookide või ravimite keelamisest, avalike palvete harrastamisest, habeme kasvatamisest või teistest erinevatest rõivastest.
Nii on kõik puhtale evangeeliumi õpetusele väära vaimulikkusega vastupanijad alati sabapidi kinni nagu Simpsoni rebased (Km 15:4). Ehkki neid on mitmesuguseid ja nad on üksteise vastu vaenulikud, on nad siiski puhast evangeeliumi õpetust vihates ja mõnd enda valitud käitumisreeglit järgides väga üksmeelsed ja usinad.
Seega on apostlil põhjust tõsiselt hoiatada: „Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja mitte ettekirjutustega toitude (teiste sõnadega mõnede enda valitud sisemiste või väliste kommete) kohta, neist ei ole olnud kasu nende täitjatele.” (Hb 13:9) „Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas.” „Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult...” (Kl 2:20,8,9) „Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses! Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”” (Gl 5:13,14) „Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud.” (1Jh 3:23)
„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13:8)
See on Jumala tugev alus, mis vastu peab, kuna kõik muud väärad ja petlikud alused varisevad. See on pääste ainus, igavene nurgakivi, mis ei liigu ega vangu. Kes on selle najale üles ehitatud, ei varise kokku (Mt 7:24,25), ega võida neid põrgu väravadki. Õppigem siis koos apostliga pidama kaotuseks kõike, mis meile enne oli võit, ja pidama seda pühkmeks ülikalli Kristuse Jeesuse, meie Issanda tundmise kõrval, et me võidaksime Kristuse ja meid „leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale” (Fl 3:7–9).
„Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.” (Ef 3:20,21)
| salm 1 | salm 2 | salm 3 | salm 4 |
| salm 5 | salm 6 | salm 7 | salm 8 |
| salmid 9-10 | salmid 11-13 | salm 14 | salmid 15-16 |
| salm 17 | salm 18 | salm 19 | salmid 20-22 |
| salmid 22b-23 |