Pauluse esimene kiri korintlastele 13 internetis (Piibel.net)

Paljude meelest on suurim ja vägevaim, mis Paulus eales on kirjutanud, Esimese Korintose kirja 13. peatükk. Seda on põhjendatult nimetatud armastuse ülemlauluks.

Kirjanduses, mis inimene on loonud, tõuseb see peatükk kõrgele kohale. Selle suurust ja ülevust tunnustatakse ka mitmete teiste religioonide seas. See on pärl, mille üle võime meie, kristlased, uhked olla. Samas jätab see lõik siiski kõik kristlased häbisse, sest me ei ela oma õilsa õpetuse kohaselt.

Kas 13. peatükk on oma õiges kohas?

Mõned uurijad arvavad, et 13. peatükk ei ole oma algses kohas. 12. peatükis kõneleb Paulus armuandidest, nagu ka 14. peatükis. Sellepärast väidavad paljud, et 13. peatükk on lisatud nende kahe peatüki vahele kunagi pärast Pauluse surma. Teised uurijad aga mõtlevad, et Paulus on ehk sobitanud siia vahele lõigu, mille tema või keegi teine on varem kirjutanud. Teisest küljest arvavad paljud, et 13. peatükk on meie Piiblis täpselt õiges kohas ja et selle on Paulus kirjutanud just Esimese Korintose kirja jaoks.

Võtmesõna on 12. peatüki viimane fraas, mis ühendab 12. ja 13. peatükki. Nüüd vaadeldav lõik ei ole sugugi ülejäänud kirjast lahusolev. Paulus ei kirjuta siin armastusest selleks, et saaks vahel kõnelda muustki kui korintlaste tülidest. Armastuse käsitlemise põhjus on see, et see oli Korintoses komistuskiviks.

Kuna igaüks harjutas oma armuandi ja pidas just seda tähtsaks, mõeldi, et kristlik elu seisnebki suurte andide kasutamises. See ei pea paika. Kõige aluseks ja lähtekohaks on armastus. See oli Korintoses ununenud. Sellepärast kasutati armuande valesti ja omakasupüüdlikult. Sellepärast koguduse liikmed ka tülitsesid omavahel.

13. peatükk pöörab kogu aeg tähelepanu korintlaste probleemidele ja kroonilistele pattudele. Sellepärast ei ole tõesti mingit põhjust oletada, et see lõik ei pärine Pauluselt ega ole suunatud korintlastele. See tuleb lihtsalt seostada eelmise ja järgmise peatükiga.

„Armastus”: meie armastus või Kristus ise?

Teine võtmeküsimus on, mida või keda Paulus siin armastusest kõneldes silmas peab. Üldiselt öeldakse, et ta kõneleb Kristusest enesest. Teisest küljest aga ei maini ta Jeesust kordagi. Kas ta kõneleb siis ikkagi korintlaste armastusest?

Kreeka keeles on mitu sõna, mida saab tõlkida sõnaga „armastus”. Neil on selgesti erinevad tähendused. Siin kasutatud sõna „agape” tähendas nimelt omakasupüüdmatut armastust, mitte armastust kellegi vastu, kes on väärtuslik iseeneses. Seda tasub probleemi lahendades silmas pidada. See sõna on levinud Uues Testamendis, aga mujal suhteliselt haruldane.

Küsimusele, kas Paulus kõneleb Kristusest või meie armastusest, ei saa vastata ühemõtteliselt jah või ei. See probleem ei lahene skautliku leidlikkusega, nagu ka mitte mõistusliku tunnetusega. See sunnib minema sügavamale, meie endi kristlikku ellu. Seal on selle armastuse koht, millest see peatükk kõneleb.

Kristlik armastus on nimelt see, et Kristus elab meie südameis ja teenib meie ligimesi. Siis võtab Kolgata ristil ilmnenud armastus endale kuju ka meie elus.

Armastus käib üle jõu (13:1–3)

Tunneme antiikajast mitmeid kirjutisi, milles paljud head asjad seatakse tähtsuse järjekorda. Siis kiidetakse esikohale asetatut ja tehakse maha ülejäänuid. Vormilt järgib 1Kr 13 sellist loetelu. Eriti seatakse siin kõigest muust kõrgemale armastus. Korintose probleemidest tulenevalt võrdleb Paulus seda ennekõike vaimuandidega.

Inimeste ja inglite keeltes kõnelemine viitab keeltegarääkimisele, mida Korintoses kõrgelt hinnati. Selle seos inglite keelega ilmneb näiteks 2Kr 12:4. Keeltegarääkimine iseeneses ei ole midagi väärt. Harjutagu inimene seda kuitahes palju, ta on kui elutu instrument.

Sama lugu on prohvetliku kuulutamisega. Paljastagu prohveteering inimesele kõik saladused, olgu tema valduses kõik võimalik tunnetus ja olgu tal kuitahes vägev usk – ilma armastuseta oleks kõik asjatu.

Keegi võib jagada kogu oma varanduse vaestele leivaks, aga seegi ei tähendaks midagi.

Mõned märtrid on lasknud endid põletada (näiteks Tn 3), aga sellestki ei ole mingit kasu. Teine võimalus on lugeda 3. salmi algteksti järgnevalt: „Ja kui ma oma ihu annaksin ära nii, et saaksin kiidelda...”

Nii või naa – ilma armastuseta oleks kõik need tohutud sooritused võrdsed nulliga ja tähtsusetud. Neil ei ole omaette väärtust. Alles siis, kui nende taustaks on sama armastus, mis pani Kristuse minema meie eest risti teele – alles siis oleks andidest kasu.

Mis on armastus? (13:4–7)

Paulus lakkab hetkeks võrdlemast armastust millegi muuga ja hakkab kõnelema sellest, milline on õige armastus. Kui üldse kusagil, siis siin selgitab Piibel end piisavalt hästi.

See armastus, millest Paulus kõneleb, ei ole loomult teoreetiline. See on täielikult tõeline, tegev armastus, mis toob Kristuse ligimese juurde. Just see oli Korintoses puudunud. Ja kuna armastus oli puudunud, oli kogudus küll näiliselt tugev ja täis Vaimu, tegelikult aga – kuna armastus hiilgas oma puudumisega – olid kaotanud tähenduse kõik Jumala annid. Kogudus oli jäänud nõrgaks ja vaimutuks.

Armastus ei hääbu kunagi. (13:8–13)

Paulus hakkas taas omavahel võrdlema armastust ja vaimuande. Armastuse teeb võrreldamatuks see, et ta ei hääbu kunagi. Seevastu kõik vaimuannid on siin ainult ebatäiuslikud.

Tuleb aeg, mil Jumala saladused on ilmselged kõigile kirkusse pääsenuile. Siis kaotab ka keeltegarääkimise and oma tähenduse, kuna keegi ei vaja enam sellist erilist andi. Samuti saab ilmsiks, et kõigel vaimulikul tunnetusel, ka kõige sügavamal, on siiski selle kaduva aja pitser. Kui prohvetlik kuulutamine kord katkeb, keeltegarääkimine lakkab ja tunnetus kaotab oma tähenduse, siis on armastus saanud täiuslikuks ega hääbu iialgi.

Seda saab võrrelda inimese kasvamisega täiskasvanuikka. Lapsed mõtlevad oma piiratud mõistmisvõime kohaselt ja kõnelevad, mida oskavad. Kui inimene saab täiskasvanuks, ei ole tema kõne enam lapse ebaselge lalin ning ta taipab üht-teist paremini kui põlvepikkusena. Täpselt samamoodi on ka vaimuandidega.

Need on küll eelmaitse tulevast, aga siiski vaid kahvatu eelmaitse ja kaugel Jumala tegelikkusest. Seevastu armastus on täiuslik ja määratu Jumala and. See on igale karismaatikule tee (12:31!) parimate armuandide kasutusele võtmiseks. Sel teel peab iga kristlane võistlema ja otsima Kristuse armastust oma elu liikumapanevaks jõuks.