Uus Testament

Autor:

Erkki Koskenniemi

Tõlkinud:

Robert Bunder

Piibliõpetus:

Kuidas on välja kujunenud Uus Testament?

Uus Testament on kristlaste jaoks kõige tähtsam raamat maailmas. Täpsemalt öeldes ei ole tegu ühe teosega, vaid raamatute koguga, mille on kirja pannud erinevad autorid. Uus Testament jutustab Jeesuse ja Tema apostlite tegudest ja õpetusest.

Siinkohal oleks huvitav lugeda, mida Jeesuse vastased või tuntud paganlikud ajaloolased on kirjutanud Kristuse ja varajase kiriku kohta, kuid sellised viited on harvad. Vaatamata sellele annavad need meile kindluse, et Jeesuse elu tähtsamatel episoodidel on ka kindel ajalooline põhi.

Uus Testament on meile piisav allikas, et õppida Jeesust tundma kui oma päästjat.

Vaadates lähemalt Uut Testamenti võime märgata, et see sisaldab erinevat tüüpi raamatuid. Esimesena torkavad silma neli evangeeliumit (Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese), siis Apostlite teod ja suur kogumik kirju ning lõpuks Ilmutuse raamat. Aga kuidas on kõik need raamatud tekkinud ning sattunud kokku just Uude Testamenti?

Evangeeliumid

Jeesus ise ei kirjutanud ühtki raamatut, kuid teised autorid on läbi ajaloo tema kohta tohutu hulga teoseid kirja pannud. Kõige tuntuimad ja tähtsaimad nende hulgast on evangeeliumid (euaggelion tähendab kreeka keeles rõõmusõnumit), mis tegelikult ei ole Jeesuse elulood. Näiteks peab inimene, kes soovib evangeeliumeist leida midagi Jeesuse noorpõlve kohta, pettuma, kuna viimased seda eluperioodi üldse ei kajasta. Tegelikult on evangeeliumeis kirjas vaid üksikud seigad Jeesuse lapsepõlvest peale tema sündi. Evangeeliumite eesmärgi on sõnastanud Johannes:

„Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“
(Johannese 20:30-31)

Kõik evangeeliumid kirjeldavad kõigest väikest osa Jeesuse tegudest ja õpetusest. Hea ülevaate andmine Jeesuse tegudest näiteks nädala jooksul võtaks palju rohkem ruumi, kui seda on kasutanud evangelistid. Johannes mõistab väga hästi, et väga palju on jäänud ütlemata:

„On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.“
(Johannese 21:25)

Evangeeliumite tekkimisel saame eristada järgenvaid faase:

Jeesuse ajaloolised teod. Jeesus õpetas inimesi kolm aastat. Ta jättis kustumatu mälestuse teda kuulama tulnud tuhandetele inimestele. Jeesuse eluajal oli tema isik Palestiinas väga tuntud. Nagu juba eespool mainitud, siis need, kes päevast päeva Jeesust kuulasid, kuulsid kindlasti palju rohkem, kui on kirjas Uues Testamendis. See puudutab eriti 12 apostlit, kes moodustasid Jeesuse siseringi.
Suuline pärimus. Peale Jeesuse surma ja ülestõusmist, levisid kuuldused temast edasi. Algkoguduses Jeruusalemmas teadsid apostlid, mis oli juhtunud ning andsid evangeeliumi ehk rõõmusõnumi edasi ka teistele, tänu millele tekkis algkirik. Rõõmusõnumi keskmes oli siis Jeesuse sünd, surm ja ülestõusmine.
Kirjalik pärimus. Mida aeg edasi läks, seda vähemaks jäi neid, kes olid ise kuulnud Jeesust rääkimas ja nii tekkis vajadus sündmuste kirjapaneku järele. Meil on vähe informatsiooni Jeesusest kõnelevate kirjalike allikate kohta, mis olid olemas enne evangeeliumite kirjapanekut, kuid mõned on siiski teada. Kõige tuntumaks on niinimetatud Logia allikas, mida kasutasid evangelistid Matteus ja Luukas.
Lõpetatud evangeeliumid. Evangeeliumite kirjutajatel oli kasutada erinevaid allikaid. Kõige vanema, Markuse evangeeliumi autor kasutas palju suulist pärimust, mis oli seotud apostel Peetrusega, kuna Markuse evangeelium on kirjeldatud justkui Peetruse silmade läbi. Matteus ja Luukas olid juba tuttavad Markuse evangeeliumiga ning kasutasid seda oma allikana. Kõige noorema, Johannese evangeeliumi autor oli ilmselt tuttav kõigi kolme varasema evangeeliumiga, kuid kirjutas evangeeliumi omaenda vaatenurgast lähtudes. Nõnda esitavad need neli evangeeliumi meile rikka ja mitmekesise jutustuse Jeesuse elust ja õpetusest ning tema ohvri tähtsusest.

Uue Testamendi neli evangeeliumit on ilmselt kirjutatud ajavahemikus 70-100 pKr, see tähendab 40-60 aastat peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Võime proovida ühte katset: Kas me leiame inimese, kes mäletab 40 aastat tagasi toimunud sündmusi? Tegelikult ei ole meil probleemi leida inimest, kes mäletab ka 70 aasta eest aset leidnud sündmusi. Kuna evangeeliumid kirjutati üpris lühikest aega pärast Jeesuse eluaega, siis võime veenduda nende usaldusväärsuses.

Samuti on säilinud mõned evangeeliumid, mis ei kuulu Uude Testamenti. Need niiöelda apokrüüfilised evangeeliumid on tekkinud väljaspool kirikut ning tunduvalt hiljem kui neli ametlikku evangeeliumit. Neil ei ole kirikus õpetlikku rolli ja nad ei ole usaldusväärsed allikad ka ajaloolaste jaoks. Nad on jäetud kindla põhjusega välja Uuest Testamendist. Siiski võib iga huviline neid leida erinevatest raamatupoodidest ja mõned neist on ka eesti keelde tõlgitud (nt Tooma evangeelium).

Apostlite teod

Luuka kirjutatud Apostlite teod on kui jätk Luuka evangeeliumile. Apostlite tegudes on kirjeldatud, kuidas ristiusk jõudis Rooma ehk tollase maailma keskusesse. See on ainulaadne raamat Uues Testamendis. Õnneks on ka väljaspool Piiblit olemas erinevaid allikaid, mis räägivad varakristliku kiriku ajaloost ja apostlite tegevusest. Selle näiteks on Peetruse ja ka Pauluse tegude raamatud. Siiski on nad kirjutatud hiljem, kui Uues Testamendi raamatud ja sisaldavad ka mõningaid väljamõeldud seike. Ka neid võib iga huviline leida ingliskeelsete tõlgetena raamatukogudest.

Kirjad

Arvuliselt moodustavad kõige suurema osa Uuest Testamendist kirjad. Nendest omakorda on kõige rohkem Pauluse kirju erinevatele tolle aja kristlikele kogudustele. Viimaste keskseteks teemadeks on pattude andeksandmine ehk Jumala kingitus, mille ta on andnud nii juutidele kui ka kõigile teistele rahvastele oma poja Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise läbi. Lisaks Pauluse kirjadele, võime leida Uuest Testamendist ka kirju, millel on teised autorid (Jaakobus, Juudas, Johannes ja Peetrus) ja samuti kirja heebrealastele, mille on kirjutanud teoloogiat hästi tundev inimene, kelle nimi on teadmata.

Ilmutusraamat

Viimane Piibli raamat, Johannese Ilmutusraamat, on ainulaadne osa Uuest Testamendist. See põhineb Püha Johannese prohvetlikul nägemusel, mida Jumal kasutas trööstimaks oma kirikut, mis tol hetkel oli suure tagakiusu all. See imeline raamat avaneb meile läbi piltide ja sümbolite. On võimatu sellest raamatust aru saada ilma eelnevate teadmisteta Vana ja Uue Testamendi kohta. Selle teadmatuse tõttu kasutatakse seda raamatut tihti valesti ja põhjustatakse sellega asjatut hirmu. Tegelikult on Johannese Ilmutuse peamine sõnum trööstida ja pakkuda tuge.

Kuidas moodustati Uus Testament?

Nagu juba mainitud, oli algkoguduse aeg rikas kristliku kirjanduse tekke poolest ja see kestis kuni teise ja kolmanda sajandini, kui tõusid esile teoloogid nagu Clemens (Rooma piiskop), Igantius (Antiookia piiskop) ja märter Justinus. Siiski ei kuulu nende suurmeeste teosed Uude Testamenti niisamuti nagu sinna ei kuulu apokrüüfilised evangeeliumid ja apostlite tegudest pajatavad raamatud. Kuid mis võeti Uue Testamendi sisse ja mis jäeti välja?

Praegustel aegadel on mitmetes ringkondades (näiteks sageli moslemite seas) kombeks tõsta esile asjaolu, et kirik otsustas kuni 4. sajandini pKr vastavalt oma tahtele, mis peaks kuuluma Uue Testamendi kaanonisse ehk Uue Testamendi moodustavate raamatute hulka ja mis mitte. Nõnda on Jeesuse algsõnumit nende meelest moonutatud. Samasugust arvamust jagavad ennast kristlikeks nimetavad grupid, kus on tähtsamad teised normid, mitte Piibel.

Tegelikkuses eelnes kirikukogude otsustele Uue Testamendi kaanoni osas juba palju vanem kiriklik traditsioon normatiivsete tekstide kohta, kuna neid oli kasutatud juba algkoguduse aegadest liturgiliste tekstidena jumalateenistustel. Kogumik Pauluse kirju oli olemas juba enne 100 pKr ja neli kanoonilist evangeeliumit kindlustasid oma autoriteedi teise sajandi jooksul. Ka teised Uude Testamenti valitud raamatud olid saavutanud oma õpetusliku tähtsuse umbes samal ajal. Kolmandal ja ka neljandal sajandil käis elav arutelu pühade raamatute üle, kuid see puudutas kõigest üksikuid raamatuid (Kiri Heebrealastele ja Johannese Ilmutus). Kirikukogud (Rooma riigi lääneosas Hippos 393 ja idaosas Laodikeias umbes 360) kinnitasid normatiivseteks tekstid, mida oli loetud jumalateenistustel liturgiliste tekstidena juba kaks sajandit varem. Selline otsus oli kindlasti tingitud ka sellest, et tol perioodil olid levinud hiljuti kirja pandud ja valeõpetust sisaldavad raamatud, mis püüdsid samuti omandada autoriteeti kristlaskonna seas. Meie usume, et Püha Vaim juhtis kirikukogu, kui see valis neid tekste ja me teame kindlasti, et valitud tekste toetas tol hetkel tugev traditsioon ja usaldusväärsus.

Mitmeid raamatuid, mis jäid Uuest Testamendist välja on tegelikult kasulik lugeda. Kindlasti tuleks ära mainida mitmed kirikuisade teosed, mis on kõigest natukene nooremad Uue Testamendi raamatutest. Kuigi need võivad toetada meid meie vaimses kasvamises, ei ole need kirjutised meie jaoks võrdsed Piibliga.

Käsikirjad

Kahjuks ei ole meie käes näiteks Matteuse evangeeliumi koopiat, mille autor ise oleks kirjutanud. Ilma algse koopiata peame me usaldama hilisemaid variante, mis on ümber kirjutatud algsest variandist. Uue Testamendi käsikirjade probleem ei ole siiski võõras probleem tänapäeva teaduse jaoks. Kõik tollest ajast pärit tekstid on meie ajani säilinud koopiatena ja Uuel Testamendil on rohkem ümberkirjutusi kui ühelgi teisel antiikaja teosel. Erinevaid käsikirju võrreldes on võimalik saavutada ka arusaamine sellest ajast ja kontekstist, milles näiteks Matteus kirjutas. Mõningate väikeste üksikfaktide puhul võime jääda teadmatusse, kuid need ei saa kuidagi mõjutada meie usu põhialuseid. Algkeeles (kreeka keeles) Uut Testamenti on uuritud ja leitud, et see sisaldab usaldusväärset apostellikku evangeeliumi.

Tõlked

Uus Testament kirjutati algselt koinee kreeka keeles (tol ajal levinud kreeka keele vorm, millest arnees hiljem välja keskaegne kreeka keel, mis on kaasaegse kreeka keele otseseks eelkäijaks) ning just sellepärast peaks vaimulik ka seda oskama ja suutma lugeda Uut Testamenti algkeeles. Reformatsiooni ajal kerkis esile idee, et iga inimene peaks saama lugeda Piiblit oma emakeeles. Martin Lutheri ideest tõuke saanuna on kogu Piibel või osa sellest tänapäevaks tõlgitud lugematutesse tänapäeva keeltesse. Kuna keel on pidevas muutumises, läheb pidevalt vaja ka uusi Piibli tõlkeid. Rahvusvaheliselt võib leida ka väga erinevaid tõlkeid, millest mõned sihivad sellele, et tabada võimalikult täpselt algmõtet, teised aga soovivad muuta mõtte lugejale võimalikult arusaadavaks.

Mis see siis on, mis on meie kätes?

Uus Testament on kogumik raamatuid, mille on kirja pannud inimesed. Üks isik on meelde jätnud Jeesuse sõnad, öelnud edasi teisele, kes on selle kirja pannud. Järgmine isik on kirjutanud evangeeliumi, mis rajaneb erinevatele suulistele ja kirjalikele allikatele. Kõike seda saab uurida ka teaduslike meetoditega ning nagu eelpool mainitud, ei ole põhjust kahelda Uue Testamendi usaldusväärsuses ka teaduslikust vaatenurgast vaadates. Siiski ei ole see peamine. Uus Testament ei ole kõigest inimeste poolt kirjutatud kogumik ajaloolisi tekste.

Meie usume, et Uus Testament, nõnda nagu kogu Piibelgi on Jumala ilmutus meie jaoks. Kui me loeme Piiblit, siis Jumal kõneleb meiega ja kinnitab iga sõna, mille ta inimeste läbi meile on kinkinud. Seda osa Piiblist ei saa uurida enam teaduslike meetoditega.

Kuid mis siis eraldab seda raamatute kogumikku muudest religioossetest tekstidest. Vastavalt kristlikule usule mõjutab Jumala sõna inimest nii, et inimene hakkab uskuma, et tegemist on tõepoolest Jumala sõnaga. Viimast eesmärki ei suuda saavutada inimlik veenmine. Tessaloonikas jutlustas Paulus Jumala sõnast, kuid enamik inimesi ei võtnud tema sõnumit vastu. Olid siiski mõned, kes peatusid kuulama ja tundsid apostli kõnes ära Jumala kutse. Apostel Paulus kirjutab sellest järgnevalt:

Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
(1. Tessalooniklastele 2:13)

Ka tänapäeval võivad need, kes Piiblit loevad, kogeda sedasama, mida kogesid need sulased, kes saadeti Jeesust kinni võtma, kuid ei suutnud oma ülesannet täita:

Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: „Miks te ei toonud teda?” Templisulased vastasid: „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.”
(Johannese 7:45-46)

Ülestõusnud Kristus elab ja valitseb ning tema sõna ei hävi, kuigi taevas ja maa hävivad.