Vana Testament internetis (piibel.net)

Kaks viisi Vana Testamendi lugemiseks

Euroopas on teadmised Vana Testamendi kohta viimaste aastakümnete jooksul üsna kiiresti kahanenud. Sellel on mitu põhjust. Ühest küljest on murettekitavalt vähenenud harjumus regulaarselt Piiblit lugeda. Võitlus vaba aja nimel on raske ning pidevalt kiirustades kipuvad tähtsad asjad varju jätma selle kõige tähtsama. Teisest küljest on aga ka ülikoolides praktiseeritav Vana Testamendi eksegees tihti kaugeks jäänud nii koguduseliikmete kui ka kirikuõpetajaks õppivate tudengite jaoks. Sellisel juhul ei ole tulevastele kirikuõpetajatele antav haridus neid Vana Testamendi õpetamiseks ette valmistanud.

Mingis osas ei jõua ülikoolis õpetatav piiblitõlgendus iial kogudusteni. Ometi oleks sellel kogudustele palju pakkuda. Selle lühikese artikli eesmärk on aidata lugejal aru saada, et Piibli lugemiseks on mitmeid viise ning kuidas kaks neist viisidest võivad teineteist täiendada ja aidata Pühakirja isegi paremini mõista.

Esimene viis: kuidas mõistsid teksti need, kes seda esimestena kuulsid?

Parim, mida ülikoolis õpetatav piiblitõlgendus anda saab, on vastus lihtsale küsimusele: kuidas said tekstist aru need inimesed, kes seda teksti esimestena kuulsid ja lugesid? See küsimus viib hoolika keele, ajaloo ja kultuuri uurimiseni. Seega püüab Piibli lugeja rännata ajas tagasi Jesaja, Hesekieli ja Sakarja ajastusse, et seista külg külje kõrval nendega, kes seda sõna esimestena kuulsid, ning kuulata väga tähelepanelikult. Sedamoodi toimib ajalooline eksegees.

See ülesanne pakub suurt väljakutset. Mõtleme inimesele, kes on pärit täiesti erinevast kultuurist, istumas meie keskel, vaevalt meie keelest aru saades. Ta mõistab pisut meie kõnet, meie kombed paistavad talle kummalised ning arusaamatused on kerged tekkima. Vana Testamendi lugejad seisavad silmitsi märkimisväärselt suurema hulga arusaamatustega. Sellegipoolest annab selline ajalooline vaatekoht palju juurde.

See lugemisviis aitab meil aru saada, kuidas Jesaja hävingu keskel tegutseb, kuidas Hesekiel kaugel eemal Mesopotaamias olles oma armastatud linna lõppu näeb, ning kuidas Sakarja koos Haggaiga jalutab Jeruusalemma varemete vahel, kuhu Juuda elanikud just hiljuti pagulusest on tagasi pöördunud. Üks leid järgneb teisele ning mida sügavamale ajalukku ja Jumala sõnasse lugeja läheb, seda enam ja enam inspireeritud ta saab.

Teine viis: kuidas lugesid Piiblit esimesed kristlased?

Seda teist viisi, et Vana Testamenti loetakse Kristuse kaudu, on Kristuse Kirikus algusest peale iseenesestmõistetavaks peetud, kuid harva peetakse seda iseenesestmõistetavaks ülikoolides.

Me usume, et on ainult üks Jumal ja et Ta on kogu oma armastuses tulnud patuse inimkonna ligi.

Näiteks annab kiri efeslastele edasi väga võimsa kirjelduse selle kohta, kuidas Jumal on oma päästetöö kavandanud enne ajastute algust, kuidas Ta on seda ette valmistanud Vanas Testamendis ning selle täide viinud lunastuses Kristuse kaudu. Sellest vaatepunktist lähtuvalt kuuluvad Vana ja Uus Testament kokku ning moodustavad ühtekokku Jumala armastuskirja inimkonnale.

Põhitõed selle konkreetse lugemisviisi kohta saame me Luuka evangeeliumi viimasest peatükist, kus ülestõusnud Kristus avab kahele oma jüngrile Pühakirja. Õppetund algab Moosesega ja – nagu Paulus seda sõnastaks – eemaldab katte jüngrite silmilt.

Järgnev näide selgitab, kuidas need kaks Piibli lugemise viisi teineteist vastastikku täiendavad.

Jeremija ja Uus Leping

Prohvet Jeremija ei saanud kerget ülesannet. Ta oli noor mees, kui Issand ta oma rahvale prohveteerima läkitas. Ühtlasi tehti talle selgeks, et rahvas ei võta tema sõnu kuulda. Ta läks nii rikaste kui ka vaeste juurde, kuid ta sõna lükati tagasi (Jr 5). Kõigi poolt mõnitatuna istus ta jalapakus ja needis oma kutsumust (Jr 20). Ta kirjutas oma prohveteeringud üles ja saatis need kuningale. Need loeti kuningale ette ja kuningas põletas need avalikult ära. Alles siis, kui ümber piiratud Jeruusalemm oli maha kistud; alles pärast kõiki piiramise õudusi ja vallutamise koledusi võeti Jeremija sõnu tõsiselt. Ometi koheldi seda vaest meest halvasti ka pärast Jeruusalemma hävingut.

Ajaloolisel lugemisviisil on Jeremija raamatu lugejatele palju pakkuda. Need, kes esimestena Jeremija sõnu kuulsid, nägid ja kuulsid küll kõike, kuid ei võtnud sõna vastu. Jeremija on üks paljudest usu eeskujudest: Jumalariigi tööd tehakse ustavalt isegi siis, kui me peame selle eest kõrget hinda maksma. Jeremija oli üks väljavalitud võõrastest, nagu on ka kristlased Peetruse esimese kirja järgi: Kristus armastab, kuid maailm vihkab meid.

Kristuse kaudu loetuna on Jeremija raamatul meile varuks rikkalik ja külluslik maailm. Jeremija on ilmselt üks neist sulastest, kelle viinamäe omanik (Jumal) enne oma Poega maailma saatis (Mk 12). Ometi prohveteerib ta keset hävitust lisaks midagi täiesti uut:

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.
Nõnda ütleb Issand, kes on pannud päikese valguseks päeval, kuu ja tähtede korrad valguseks öösel, kes liigutab merd, paneb selle lained kohama – vägede Issand on tema nimi: Kui need korrad nihkuksid mu palge eest, ütleb Issand, siis lakkaks ka Iisraeli sugu alatiseks olemast rahvas mu palge ees. Nõnda ütleb Issand: Kui peaks saama mõõta taevast ülal ja uurida maa aluseid all, siis hülgaksin ka mina kogu Iisraeli soo kõige selle pärast, mis nad on teinud, ütleb Issand.
(Jr 31:31-37)

Need Jeremija raamatu sõnad viitavad uuele lepingule, Kristuse verele ja pühale armulauale. Uus leping on armu ja andestuse leping.

Hesekiel ja Uus Jeruusalemm

Sel ajal, kui Jeremija oli võitlemas oma võitlusi Jeruusalemmas, oli üks teine prohvet seda olukorda eemalt jälgimas. 597. a oli Babüloonia kuningas toonud oma väed Jeruusalemma ja senise kuninga välja vahetanud. Kindluse mõttes viis ta ülikud, väepealikud ja preestrid vangidena Babülooniasse. Teiste hulgas küüditati ka preester nimega Hesekiel. Alates 593. aastast hakkas ta nägemusi nägema.

Esmalt olid need hoiatavad ja näitasid, kuidas Jeruusalemm on valmis hävitamiseks. Kõige lootusetum nägemus neist kõigist on Hesekieli raamatu peatükkides 8-11: Issanda auhiilgus lahkub Jeruusalemmast ning linn jääb seega ilma kaitsjata, vaba hävitamiseks. Jeruusalemm tõepoolest purustatigi aastatel 587/586.

Pärast linna purustamist omandab Hesekieli raamat täiesti teistsuguse tooni. Siin on kauneimad prohveteeringud selle kohta, kuidas Issandast saab oma rahvale karjane (Hs 34) ning kuidas Ta oma rahva ellu äratab, kuigi nad on nagu hunnik surnuluid (Hs 37).

Ajaloolisest vaatepunktist on Hesekieli raamatut väga põnev lugeda. See räägib oma loo Jumala vihast ja armastusest.

Kristuse kaudu loetuna avaneb Hesekieli raamat täiesti uuel ja rikkalikul moel. Vastupidiselt Hs 8-11 lootusetule nägemusele leiame me Hs 40-48 nägemuse, kus Issanda auhiilgus tagasi Jeruusalemma tuleb ja prohvet selle uue linna tänavatel kõndida saab. Niisiis on linn valmis ja ootel – Issand on peatselt oma rahvast sinna toomas! Samamoodi on Ilmutuse raamatus Johannesel võimalik uut Jeruusalemma ja Talle pulmasöömaaega näha. See on koht, kuhu Kristuse rahvas, Talle pruut viiakse. Ilmutuse raamatu aarded saavad nähtavaks Hesekieli raamatu kaudu.

Kaks vaatenurka

Eelpool toodud näidete eesmärgiks on näidata, kuidas tavalisel piiblilugejal on võimalik mõlemat kirjeldatud vaatenurka arvesse võtta. Vana Testamendi eksegees ülikoolis vaatab Vana Testamenti ajaloolisest vaatenurgast, kirik samas aga näeb seda osana Jumala ilmutusest. Mõlemal vaatenurgal on palju pakkuda, eriti kui neid koos kasutatakse. Piiblis sisaldub rohkem, kui me aru saame ning see arusaamine kutsub meid uurima Jumala suurt armastuskirja.