Pauluse kiri filiplastele internetis (Piibel.net)

Algustervitus ja palve filiplaste eest (Fl 1:1–11)

Pauluse kõrval tervitab Filippi kogudust ka Timoteos. Paulus oli võtnud Timoteose oma töökaaslaseks Lüstrast, tänapäeva Türgi lõunaosas paikneva Konya linna lähedalt. Algul rändas Timteos koos Pauluse ja Siilasega eri paigus, kinnitades kogudusi. Filippi oli Timoteose esimene misjonipaik, kus sündis kogudus (Ap 16). Paulus kirjutab selles kirjas, et saadab Timoteose Filippisse (Fl 2:19–24). Seoses kavandatud läkitamise ja koostööga on Timoteost mainitud kirja alguses Pauluse kõrval.

Esimene misjonireis Filippisse toimus 50-ndate alguses. Filippi töö algfaasi viljana jutustatakse kahe perekonna pöördumisest: 1. Esimene vili oli Lüüdia perekonna ristimine (Ap 16:13–15). 2. Teine vili sündis olukorras, kus Paulus ja Siilas olid vangis. Seal kuulutasid nad evangeeliumi vangivalvurile. Kui vangivalvur uskus, ristiti kogu tema perekond (Ap 16:16–40).

Filippi kiri on saadetud ajal, mil Paulus oli vanglas. See vangistus paigutatakse aastaisse 57–61, sõltuvalt vangistuse kohast. Kirja edenedes esineb erinevaid vihjeid kirjutamiskohale. Neid vihjeid käsitletakse vaadeldavate lõikude juures. Kuna esimesest misjonireisist oli juba aega kulunud, on kogudus jõudnud kinnistuda. Sellele viitab asjaolu, et algustervituses mainitakse mitmeid ülevaatajaid ja abilisi. Et nimetatud ülevaatajad ja abilised on mitmuses, pidi kogudus olema märgatavalt kasvanud. Seda kasvu peegeldavad Pauluse sõnad, et filiplased on algusest peale osalenud evangeeliumi levitamistöös. Peale selle tõstab Paulus kirjas mitu korda esile, et Filippi kogudus on toetanud mitmeti Pauluse tööd. See on nende osalemisviis evangeeliumi töös.

Paulus on oma palves selgesti rõõmus ja tänab Jumalat selle eest, kuidas Filippi kogudus on mitmel moel edasi arenenud. Kirjas ei tõuse esile suuri probleeme koguduse sees. Üksikutest isikutest mainib Paulus, et nad peaksid elama elama üksmeeles (Fl 4:2).

Tänades palub ta siiski, et filiplaste armastus kasvaks. See armastuse kasv on kirja peateema. Alati on võimalik kasvada tugevamaks armastuses, mida annab Jeesus Kristus. Kirjas tuleb esile üldine keelitus teenida üksteist veelgi enam. Selle teenimise eeskuju on Kristus ise (Fl 2:1–8). Hiljem tõstab Paulus eeskujuks iseennast ja ütleb samas, et temagi ei ole saanud täiuslikuks – ainult Kristus on täiuslik. Ta püüdleb kõigi vahenditega täiuse poole. Selle püüdluse aluseks on Kristus ja tema töö (Fl 3:10–17). Nende mõtete kaudu soovib Paulus mõjustada armastuse kasvu filiplaste seas. Peale selle tõstab ta esile Timoteose ja Epafroditose kui näited headest, Kristuse eeskuju kohaselt teenivatest töötegijatest.

Järgmises lõigus käsitleb Paulus kuulutustöö motiive. Seesmisi motiive on üldiselt raske väljastpoolt märgata. Kirjas on eraldi mainitud erinevaid ametikandjaid. Nii võib mõelda, et Paulus võis soovida äratada ametikandjaid uurima oma seesmisi motiive. On ju ametikandjate peamine tegevus kuulutada Jumala sõna.

Kuulutustöö motiivid (Fl 1:12–18)

Pauluse sattumine vanglasse oli vapustus kõigile, kes olid sellest kuulnud, ka filiplastele. Sellepärast soovib Paulus tõsta esile, milliseid häid külgi on põhjustanud see, et ta vanglasse sattus.

Kirjas on kasutatud sõna „pretorium” (Fl 1:13, eesti keeles „kohtukoda”). Pretooriume ja sellega seotud personali oli kas keisril või maavalitsejatel. Seepärast sai Paulus olla vangis kas Efesoses, Kaisareas või Roomas, kus ta teadaolevalt vangis viibis (Ap 19:23–40; 23:23–26; 28:17–31).

Efesoses ei olnud sellist pikemaaegset vangistust. Pärast lühiajalist viibimist Kaisareas oodati kaua, millal ta saadetakse edasi Rooma. Roomas sai Paulus pärast vanglasolekut elada kaks aastat oma üürikorteris. See polnud mingi vabadus, vaid koduarest, mida valvasid pidevalt Rooma sõdurid. Sellest ajavahemikust jutustavas lõigus kõneldakse suurest vabadusest kuulutada evangeeliumi (Ap 28:30–31). Roomas viibimine oli seega mitmeti viljakas aeg. Kristliku pärimuse järgi hukati Paulus aastal 63 või 64 keiser Nero tegevuse tulemusel. Tema kui Rooma kodanik hukati mõõgaga, mitte ei löödud risti, nagu tapeti teisi apostleid. Aastal 64 alustas Nero tagakiusamist, mis kestis aastani 68.

Juhul, kui Paulus on Roomas, teab 9000 inimest tema vangistuse põhjust. Igal juhul on Paulus saanud kuulutada evangeeliumi nii suurele hulgale, milleni muidu oleks olnud raske jõuda. Samas on paljud kuulutajad saanud sellest üllatavalt suurepärasest olukorrast uut julgust.

Kindlasti suurendas ka Filippi vangivalvuri perekonna usuletulek indu kuulutada evangeeliumi rasketeski tingimustes. Oli ju selles toimunud imeline Jumala juhtimine, et Paulus ja Siilas said vanglast kuulutada, ja kuulutuse kaudu oli kogu pere pöördunud kristlasteks. Nii olid filiplased saanud julgust kuulutada kartmatult. See julgus on nähtav koguduse kasvus. Sellistes olukordades on hästi näha, et Jumal tegutseb ja valitseb kõigis olukordades. Ei ole mingit suuremat julguse äratajat kui see, et võib olla kindel Jumala heas hoolitsuses. Paulus lisab hiljem sellele tähtsa mõtte: isegi surm ei ole mingi kaotus, sest siis pääseb Kristuse juurde (Fl 1:21–23).

Paulus vangistuse ajal on paljud kuulutanud Jeesust Kristust vääradel motiividel. Väär motiiv ei hävita kuulutamist, kui sisu on õige. Pauluski rõõmustab kõige kuulutamise üle, olgu siis motiiv väär või õige. Kuulutamine edendab alati Kristuse riiki, kuna selles mõjustab Jumala sõna. Seda ei pääse rikkuma ka inimese seesmised motiivid.

Kuulutajale endale ei ole väär motiiv kasuks. Paulus mainib erinevaid motiive, millest mõned esinevad ka Galaatia kirjas, kus on loetletud liha tagajärgi (Fl 1:15,17; 2:3; Gl 5:19–21). Kõik need lihahimud tuleks risti lüüa koos Kristusega (Gl 5:24). Kuna järgmise peatüki algupooles käsitletakse neidsamu motiive, võib mõelda, et Paulus keelitab Filippis olevaid kuulutajaid uurima oma motiive. On ju kiri kirjutatud koguduse tähtsatele isikutele, kelle ülesandeks on kuulutada. Kuulutamise seesmisi motiive on igal kuulutajal hea uurida ja anda Jeesuse käsitleda kõik väärad motiivid. Nii saab armastus kasvada ka kuulutaja elus.

Sama võitlust peetakse eri paigus (Fl 1:19–30)

Filiplased palvetasid usinasti Pauluse eest. Paljudes kirjades on Paulus keelitanud palvetama tema ja teiste eest. Paulus palus endale võimalust ja julgust kuulutada eri olukordades ning õigeid sõnu kuulutamiseks (Ef 6:18–20; Kl 4:2–3). Need kõik on eriti hästi teoks saanud selles vangistuses, kuhu Paulus oli seekord sattunud. Paulus loodab endiselt, et ta saab jätkata kuulutamist neis rasketes tingimustes. Selleks on vaja eestpalvet.

Paulus arutleb oma kirjas, kumb on parem: surm või elu. Surres pääseks ta Jeesuse juurde. Elades saaks ta edaspidigi olla kasulik filiplaste kristlikule kasvule. Paulus on olnud vangistuses juba mõnda aega. Samas ootab ta lõplikku kohut. See väljendub mõttes, et ta ei tea isegi, mis teda ees ootab. See ebakindlus paneb Pauluse arutlema, kas sel ajahetkel on parem alternatiiv surm või elu.

Järgmises peatükis keelitatakse väga pidama teisi endast tähtsamaks ja pidama silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu (Fl 2:3–4). Selle kõige eeskujuks on Jeesuse Kristuse tegevus, kui ta alandas end inimeseks, et teenida inimesi. Selles peegeldub Jeesuse antud käsk armastada ligimest nagu iseennast (Mt 22:37–39). Hiljem ütleb Paulus, et teda ennast ja teisi, kes tema moodi käituvad, tuleb pidada eeskujuks (Fl 3:17). Selle eeskujulikkuse näiteks on mõte, et ka vanglas olles mõtleb Paulus teistele kristlastele.

Paulusega koos töötanud Luukas on kirjutanud Luuka evangeeliumi ja selle jätkuna Apostlite teod. Luuka evangeelium on pühendatud Teofilosele (Lk 1:3). Teofilos võib olla pärisnimi, üldiselt keegi, kes on Jumalast huvitatud, või mõne kõrge Rooma ametniku varjunimi. Igal juhul on Luukas pidanud oma võitlust Pauluse kõrval.

Ka filiplased pidasid sama võitlust. Sellepärast keelitab Paulus neid jääma üksmeelseks ja levitama evangeeliumi. Rasketes oludes võivad rivid kergesti mõraneda. Täbaras olukorras kerkib inimeses esile ka mõndagi halba. Kuldagi katsutakse läbi tules, sest aherained tõusevad kulda kuumutades pinnale (1Pt 1:7). Kõiksugu kannatus võib seda aherainete ilmnemist edendada. Kannatus võib põhjustada näiteks ärritust või võimetust õigesti talitada. Sellises olukorras on hea uurida ka enda aheraineid ehk vääri motiive. Vääri motiive saab alati uurida, ka siis, kui ei ole halvad ajad. Seda keelitust uurida vääri mot