2. Johannese kiri internetis (Piibel.net)

Pisikeste kirjade suur õpetus

Tihti jäävad kõige väiksemad Uue Testamendi kirjad teenimatult tähelepanuta. Neis on öeldud mitmeid asju lühidalt ja tabavalt. Nüüd uurime kordamööda kaht Johannese kirja. 2Jh ja 3Jh mahuvad mõlemad meie Piiblis vaid ühele leheküljele. Ometi sisaldavad need õpetusi, mille üle on meil hea arutleda.

Kummagi kirja täpne kirjutamisaeg pole kindlalt teada (u 100. a). Ka kirjutajat ei pruugi me kindlalt tunda. Ilmselt on ta siiski sama inimene, kes on kirjutanud Esimese Johannese kirja. Nii 2Jh kui ka 3Jh kõnelevad kogudusest ja eksiõpetustest, aga kumbki üsna erinevast vaatenurgast. Raske on määrata kirjade ajalist järjekorda, samuti nende suhet Johannese evangeeliumiga.

Johannese teine kiri: Kiri valitud emandale

Kes on valitud emand? (2Jh 1–3)

Johannese teine kiri on adresseeritud „valitud emandale”. See väljend, nagu ka salmis 13 esinev „valitud õde”, tähendab kohalikku kogudust. „Valitud õe lapsed” on selle koguduse liikmed, see tähendab kristlased.

Väljendi „valitud emand” taga on peidus hulk Piibli pildikeelt, mida on hea avada. Vana Testamendi poolel on Jeruusalemm tihti „Siioni tütar” (soome keeles „tütar Siion”) ning Jumala ja Iisraeli suhet võrreldakse tihti mehe ja naise suhtega. Tihti on see suhe valitud rahva tõttu õnnetu ja prohvetid süüdistavad rahvast „abielurikkumises”. Jumal on seega armastav abikaasa ja rahvas on kui truudusetu naine, kes ei hooli oma armsamast, vaid teenib ebajumalaid. See pilt esineb peale Hoosea raamatu ka Jeremijal (Jr 3) ja Hesekielil (Hs 16 ja 23). Selle pöördküljeks on Ülemlaulu imeline armastussuhe: ehkki need luuletused kõnelevad algselt naise ja mehe suhtest, on neid juba varakult tõlgendatud Jumala ja Iisraeli suhte kirjeldusena.

Uue Testamendi poolel puhkeb see pilt uuesti õitsele. Jeesuse mõistujuttudes ollakse tihti idamaisel pulmapeol. Ristija Johannes on rõõmus, et saab tegutseda isamehena, peigmehe sõbrana, Kristuse ja tema armsama vahel (Jh 3:22–36). Paulus ütleb, et ta on kihlanud kristlased Kristusele kui puhta neitsi (2Kr 11:2), ja kasutab pilti Kristusest ja tema mõrsjast ka Efesose kirjas (Ef 5:21–31). Ilmutusraamat võrdleb juba 12. peatükis Kirikut naisega, kellel on lapsed (= kristlased), aga viimastes peatükkides see avab taeva väravad ja maalib meie ette uhke pildi Talle pulmadest.

Sellesse rikkalikku pildikeelde lisandub nüüd ka kõne valitud emandast ehk kohalikust kogudusest ja tema õest ehk teisest kohalikust kogudusest. Kui Jumal on meie Isa, on Kirik meie ema. Seekord laiendatakse see kaunis pilt ka kohaliku koguduseni. Kristlane ei ole kunagi üksi, vaid kuulub alati Jumala perekonda. Juba vanasti öeldi, et kellelegi ei saa olla Jumal Isaks, kui Kirik ei ole talle emaks. See väike kiri rõhutab kohaliku koguduse tähendust ja paneb selle peale samas kohustusi.

Armastage üksteist! (2Jh 4–6)

Kirjutaja rõhutab ligimesearmastust, nagu korduvalt ka Johannese esimeses kirjas. Nüüd armastust täpsustatakse: mis tahes tegevus ei ole armastus, kui seda ka nii peaks nimetatama. „Ja see ongi armastus, et me käime tema käskude järgi.” Mingil põhjusel siis kirjutaja täpsustab, mis on armastus. Me ei tea täpset põhjust, aga meie aega tabavad need sõnad valusasti. Meie maal on tihti tavaks seada vastamisi armastus ja Piibli käsud. Kui armastus nõuab, võib Piibel taanduda. See mõtteviis sobib halvasti kokku Johannese teise kirjaga. Ehk tasub tsiteerida teravat sõnamängu: „Jumal on armastus, aga armastus ei ole Jumal.” Kui meie arusaam armastusest erineb Piibli juhistest, ei ole viga Piiblis, vaid meie arusaamades.

Pange uksed kinni eksiõpetajate ees! (2Jh 7–11)

Kirja saatmise põhjuseks on eksiõpetajad. Need käisid kogudustes ringi ja levitasid apostlite usu vastast sõnumit. Me ei tea täpselt, mida nad õpetasid. Meile piisab sellest, et nad ei tunnistanud Jeesust maailma sündinud Kristuseks. Ilmselt eitasid need õpetajad, et Jeesus oli sündinud tõeliseks inimeseks ning et ta oli risti löödud ja surnuist üles äratatud.

Kogudusele antud juhis on ühemõtteline. Keegi ei pea eksiõpetajaid vastu võtma. Kogu kogudus peab nad välja tõrjuma. Kes avab oma kodu sellisele õpetajale, on osaline tema pattudest. Eksitus on ohtlik. See tuleb hoida kogudusest väljaspool. Juhis saab mõistetavaks, kui vaatleme seda praktilisest vaatenurgast.

Esimesed kristlased teadsid hästi, et uue koguduse asutamine linna oli väljast tulnule keeruline ülesanne. Suureks kergenduseks oli, kui linnas leidus kas või üks rändõpetajale ukse avanud kodu. Nüüd ei tohtinud eksiõpetaja leida seda esimest kodu, vaid ta võis alustada oma tööd väljakute nurkadel ja üksinda.

Väike kiri annab palju mõtlemisainet. Meie kirikus kulgevad jooned mitmes suunas. Ühest küljest saavad pastorid meid kogudustes õpetada peaaegu mida iganes ja ka lahkneda järsult Piibli õpetustest ilma kartuseta töökohta kaotada. Teisest küljest on paiguti vägagi ahistatud Piiblis kirja pandud sõnale ustavaid õpetajaid. Kirikut koos hoidva lahendusena pakutakse üha sagedamini vana soovitust, et tuleb lasta kõigil lilledel õitseda. Ajutise lahendusena võib see olla võimalik, aga samas tuleb alla kriipsutada, et too ei ole Piibli antud mudel. Johannese teine kiri järgib pigem Jeesuse sõnu: „Iga taim, mida minu taevane Isa ei ole istutanud, juuritakse välja.” (Mt 15:13)

Lõputervitus (2Jh 12–13)

Kirjutaja lõpetab kirja lühikese tervitusega ja väljendab lootust peagi ise kohale pääseda ja vahetult kohtuda „valitud emandaga” ehk külastada kogudust. Kirjas kõneleb vaieldamatu autoriteet, mida on kindlasti kuulanud mõnigi valitud emanda „õde”. „Vanem” ei pea end tutvustama. Apostellik autoriteet kõneleb ise enese eest.