Juuda kiri – Ärge eksige!
Juuda kiri internetis (Piibel.net)
Sissejuhatus
Jeesuse venna kiri
Kirjutaja tutvustab end salmis 1: „Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend...” Tavaliselt tutvustas juut end „isa kaudu”: selle ja selle poeg. Erandlikus tutvustuses on nähtud Juuda alandlikkuse märki: ta ei soovinud rõhutada, et on Jeesuse vend, vaid et ta on Jeesuse sulane.
Juudas Iskariot või Juudas Jaakobuse poeg (Lk 6:16 = Taddeus; Mt 10:3; Mk 3:18; võrdle KR-1776, johdanto Juudaksen kirjeeseen, sissejuhatus Juuda kirja) ei sobi.
Juudas sai kristlaseks alles pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist (võrdle Mt 13:55; Mk 6:3; Jh 7:5; Ap 1:14 ja 1Kr 9:5). Juudas tegutses Jeruusalemma koguduse juhina paarikümne aasta jooksul pärast oma venna Jaakobuse surma (aastal 62 pK).
Kiri paigutatakse enamasti ajavahemikku 65–80 pKr. Kui Peetruse teise kirja teine peatükk on laen Juuda kirjast, on varane dateering ainuvõimalik. Aga kahjuks me ei suuda kindlalt lahendada Juuda kirja ja 2Pt 2 suhet. Võimalik on ka ühine allikas. Juuda kirja 25-st salmist leidub 15-le „vaste” 2Pt 2-s.
Kriitilised teadlased paigutavad kirja aastaisse 90-130 pKr ja peavad seda kellegi tundmatu teise või kolmanda põlve kristlase kirjutatuks. Seda põhjendatakse tihti nii, et nende arvates pidi kirja kirjutamisolukord olema umbes 100. aasta paiku pKr valitsenud kiriklik olukord. Aga kahjuks me tunne üldse kõige varasemat kirikulugu väljastpoolt Apostlite tegusid, nii et sellised kiriklike olukordade võrdlused jäävad alati väga ebakindlaks.
On võimalik, et Rooma Clemens tsiteerib Juuda kirja oma kirjas aastast 96 pKr, aga see viide sõltub tõlgendusest.
Kirja kirjutamiskoht ja saajad jäävad mõistatuseks. Kiri on kirjutatud heas kreeka keeles, aga selles on vanapäraseid sõnu.
Kirjas rünnatakse koguduses levinud eksiõpetust. Eksiõpetusega kaasnes seksuaalne amoraalsus (salmid 7–8). Selles eksiõpetuses on olnud keskne koht ilmselt ka inglitel (salm 9). Tihti öeldakse, et tegu oli gnostitsismiga, aga meie teadmised on sedavõrd vähesed, et kõne alla tuleb ka mõni muu moraalsele vabameelsusele julgustanud eksiõpetus.
Juba Paulusel tuli võidelda eksiõpetajate vastu (Rm 6:1; 1Kr 5:1–11; Gl 5:1–6). Ja nii on pidanud tegema iga kristlik sugupõlv. Juuda kiri on tõsine hoiatus: kui ei parandata meelt, on ees kohus.
Kirja apostlikkuses on kaheldud tihti sellepärast, et kirjas on kaks tsitaati juudi apogrüüfsetest raamatutest: salmis 9 viidatakse „Moosese taevasseminemise raamatule” ja salmides 14–15 „Eenoki esimese raamatu 1. peatüki salmile 9. Ometi on suur vahe, kas mingit teksti tsiteerida või pidada seda kanooniliseks. Paulus tsiteeris isegi paganlikke luuletajaid (At 17:28), aga ometi ei kuulutanud ta neid kanoonilisteks kirjanikeks.
Juuda kirja nimetatakse juba Muratori kaanonis (umbes aastast 170 pKr), mis on varaseim Uue Testamendi raamatute loetelu.
Katoolne kiri (Jd 1–2)
Kirja saajaid nimetatakse „kutsututeks”. Me ei tea, kellele Juudas kirjutas. Ometi pidas ta silmas mingit kristlaste rühma, kel olid teatavad probleemid. Me võime nimetada kirja üldiseks ehk katoolseks kirjaks. Sel on midagi öelda kõigile saatanast ahistatud kristlastele.
Kristlased on Jumala kutsutud. Pääste on Jumala töö meis: Jumal on kutsunud meid pimedusest valgusse, saatana võimu alt Jumala riiki (vaata näiteks: Rm 1:1;6–7; 8:28; 1Kr 1:24,26; 1Ts 5:24; Hb 3:1). Iisrael oli Jumala valitud rahvas – rahvas, mille Jumal oli kutsunud oma rahvaks (Js 42:6; 48:12,15; 49:1; 54:6).
Jaakobus (salm 1) oli peale Juuda ka Jeesuse vend (Mk 6:3). Jaakobus – keda ei tohi segi ajada apostel Jaakobusega – oli Jeruusalemma koguduse juht (Ap 15:13–21) pärast apostel Jaakobuse surma (Ap 12:1–3).
Sulane (salm 1) oli evangeeliumi kuulutaja levinud nimetus (Gl 1:10; Fl 1:1; Jk 1:1). Juudas ei nimeta end apostliks, nagu tegid Paulus ja Peetrus (Rm 1:1; 2Pt 1:1; võrdle salm 17). Ka Aabrahami (Ps 105:42), Moosest (Ne 9:14; Ilm 15:3), Taavetit (Ps 89:4) ja Taanieli (Tn 6:21) nimetati Jumala sulaseks.
Jumala töö hõlmab kristlase kogu elu. Me oleme (minevikus) saanud kristlasteks Jumala kutsel, täna tohime olla Jumala armastatud ja tulevikus(ki) Jumal kaitseb meid.
Juudas kasutab tihti „kolmkõlasid” (vaata salmid 1,2,5–7,11 ja 22–23). Neis on vahel näha viidet Kolmainususele.
Ette kirja pandud kohtuotsus (Jd 3–4)
Salmi 3 alguses on kreeka keeles „armsad”. Soome piiblitõlkekomitee on sellele lisanud „sõbrad” (võrdle ka salm 17).
Kuulnud kogudusse tulnud eksiõpetajatest, oli Juudas muutnud oma kirjutamisplaane (salm 3).
„Pühad” (salm 3) tähendab kõiki kristlasi, mitte mingit erirühma (Ap 9:13,32; 2Kr 1:1; Ef 1:1; Ilm 5:8).
Kord antud usk (salm 3) tähendab evangeeliumi. Mingit uut ilmutust Jumala päästetahtest enam ei tule. Evangeelium on Jumala lõplik ilmutus. Paljud eksiõpetused väärtustavad Piiblit, aga tõstavad sellest kõrgemale uue ilmutuse – Koraani, Mormooni raamatu jne. Luther nägi sama eksitust roomakatoliku kiriku traditsiooni rõhutamises
„Antud” (salm 3) on kreeka keeles sõna, mida Uues Testamendis kasutatakse tihti, kui kõneldakse Jumala ilmutusest (vaata Lk 1:2 „jutustanud”; Ap 16:4 „teatasid”; 1Kr 11:2 „vahendasin”; 1Kr 15:3 „teada andnud”; 2Ts 3:6 „meilt saadud”; 2Pt 2:21 „kätte antud”).
Sõna „poetama” (salm 4) kasutati ka poliitilises tähenduses. Eksiõpetajad olid liikvel ebapuhaste kavatsustega, nad püüdsid juhtida kristlasi eksiteele. Õieti ei oleks nad pidanud üldse koguduses olema.
„Ette kirja pandud kohus” (salm 4) peab silmas kas Vanas Testamendis väljendatud kohtuotsuseid jumalatutele või (veel täitumata; salmid 8–16) apogrüüfsete raamatute kohtuotsuseid.
„Jumalatud” („jumalakartmatud”) kordub kirjas neli korda (salmid 4 ja 18; salmis 15 kaks korda). Nad teevad Jumala õnnistused needusteks.
Armust oli tehtud kaitse, isegi põhjendus teha pattu. Kes nii mõtleb, on kas armu valesti mõistnud või ei soovi nõustuda elama tema poolt mõistetud Jumala tahte järgi. Ka Paulus pidi võitlema sellesama eksiõpetuse vastu: „Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?” (Rm 6:1).
Kolm näidet Jumala kohtust (Jd 5–7)
Ka Peetruse teise kirja teises peatükis on kolm näidet Jumala kohtust (2Pt 2:4–8). Kõrbeteekonna asemel on Peetrusel siiski veeuputuse lugu.
„Kõike” (salm 5) tähendab kõike seda, mis on vajalik päästeks.
On tähtis näha, et Juudas ei pea seksuaalseid patte suurimateks pattudeks, vaid „suurim patt” on usu salgamine (salm 4); see on ju loetelus esimene, ehkki ajalise järjestuse järgi oleks alles kolmas ehk viimane näide Jumala kohtust.
Tegelikult jõudis pärale ainult kaks Egiptusest lahkunud meest – Kaaleb ja Joosua (4Ms 14:6–9,20–24).
Salm 6 tuletab meile meelde, et on ka langenud ingleid, kurje vaimseid jõude. Juudas võib viidata kas Luciferi langemisele ja muutumisele saatanaks (Js 14:12–15; Hs 28:11–19) või enne veeuputust teoks saanud inglite ja naiste „abieludele” (1Ms 6:1–4). Kui viimane on õige seletus – nagu arvab suurem osa piibliteadlasi –, seostuvad kaks viimast Jumala kohtu näidet seksuaalsusega. See on mõistetav, kaasnes ju Juuda aja eksiõpetajate tegevusega ohjeldamatu seksuaalelu (salm 4).
Tasandikul Surnumere kaldal oli viis linna, millest pääses üksnes Soar, kuna inglid andsid Loti perele loa sinna põgeneda (1Ms 19:18–22). Peale Soodoma ja Gomorra hävisid Adma ja Seboim (5Ms 29:22), aga Gomorrast ja ennekõike Soodomast sai üldtuntud võrdkuju Jumala kohtu hukatuslikkusest (Js 13:19; Jr 49:18; Hs 16:46–58; Am 4:11; Mt 11:24; Lk 17:29; Rm 9:29; Ilm 11:8).
Soodoma ja Gomorra üks patt – kindlasti mitte ainus – oli homoseksuaalsus (salm 7; 1Ms 19:5; 2Pt 2:10; vaata ka 3Ms 18:22). Pauluse järgi oli Korintose koguduses endisi homoseksuaale (1Kr 6:9–11). Tänapäeval soovivad paljud piibliteadlased väita, et Piibel ei keela homoseksuaalsust, vaid üksnes selle „väärkasutust”. Kui soovitakse nii õpetada, tuleb eitada või „uuesti tõlgendada” mitmeid piiblikohti.
Kohus on Jumala päralt (Jd 8–16)
Soome uuemas piiblitõlkes on eksiõpetajaid nimetatud ekstaatikuteks (hurmahenget, salm 8). Kreeka keeles tähendab see sõna „unenägijaid”, nagu ongi eestikeelses Piiblis. „Ekstaatilisus” võib tulla mõttest, et eksiõpetajad väärtustasid (unes saadud) nägemusi. Aga unelemist saab seletada ka nii, et Juuda järgi eksiõpetajad üksnes unelevad: nad ei nõustu nägema tegelikkust, mida nad võiksid näha Vana Testamendi näidete abil.
Tuleb siiski meeles pidada, et Vanas Testamendis tähendas „unenägijad” vahel just prohveteid (5Ms 13:1–5; Jr 23:16,32; Sk 10:2).
Miikael (salm 9, „Kes on kui Jumal”) on üks seitsmest peainglist. Ta on Iisraeli kaitseingel (Tn 10:12–14; 12:1; Ilm 12:7–9).
Kirikuisa Origenes jutustab, et Juudas viitab salmis 9 apogrüüfsele raamatule „Moosese taevassevõtmine”. Raamat on säilinud meie ajani vaid osaliselt. See koht, millele Juudas viitab, puudub. Kirikuisad viitavad tihti „Moosese taevassevõtmisele”. Nende alusel saab järeldada, kuidas see lugu on olnud:
Saatan süüdistas Moosest isegi mõrvas (2Ms 2:11–15) ja kangekaelsuses Jumala tahte vastu (4Ms 20:1–13). Seega ei olnud Moosese koht saatana järgi taevas, vaid hukatuses, sest ta oli patune. Miikael ei soovinud Moosese üle kohut mõista, vaid jättis asja Jumala otsustada (Rm 12:19).
Teise variandi järgi ei nõustunud Miikael kohtuotsust ütlema saatana üle (võrdle Sak 3:1–2: saatan süüdistamas ülempreester Joosuat).
Vana Testament ei jutusta neist sündmustest midagi. Kui Mooses suri, siis Jumal mattis ta, ja keegi ei tea tema haua asukohta (5Ms 34:5–8).
Eksiõpetajad ei tunne Jumalat või üleloomulikke asju, sest neid saab tunda üksnes Jumala Vaimu abil (salm 10; 1Kr 2:14). Gnostikud väitsid, et nende valduses on salajane teadmine, aga Juudas näitab, et ei olnud. Pigem juhtisid neid vaistud ja instinktid – mh seksuaalinstinkt –, ja nii olid nad loomade sarnased (salm 10).
Siin läheneme kaasajale: ka tänapäeval kuulutatakse tihti mõistusega mõistetavat religiooni. Usku, mis ei ole usk, vaid teadmine. Mida mõistusega ei mõisteta, seda ei saa „uskuda”.
Salmis 11 on veel kolm näidet Jumala langetatud kohtuotsustest. Kain tõstis mässu Jumala tahte vastu (1Ms 4:6–8; 1Jh 3:12). Bileamil õnnestus lõpuks juhtida Iisrael langema (Ms 25:1–3; 31:16; Ilm 2:14). Korah lõhestas Iisraeli rahva: osa rahvast tõusis avalikule mässule Moosese vastu (4Ms 16). Pane jälle tähele, et sündmused ei ole ajalises järgnevuses: Korah oleks olnud ajaliselt teine, aga ta on seekord paigutatud viimaseks: sellega rõhutatakse tema patu raskust. Ta astus vastu Jumala valitud juhile ja soovis saada ise Jumala rahva juhiks. Ka tema saatus näitab, mis järgneb mässule Jumala vastu: surm.
Kain oli esimene mõrtsukas. Eksiõpetajad mõrvasid oma järgijaid vaimulikult: põhjustasid neile igavese surma. On hea meeles pidada, et Kaini ohver ei meeldinud Jumalale: eksiõpetajate väliselt peenedki kombed ei kõlba Jumalale.
Bileam tegutses raha pärast (salm 11; 4Ms 22:7;16–17; 5Ms 23:5). Ka Juuda aja eksiõpetajad ajasid taga omakasu (salmid 11 ja 16). Usund, mis on muutunud äritegevuseks, on õige usundi pilapilt: Jumal soovib omadele häid ande anda, mitte neid oma järgijailt saada.
Salmides 12 ja 13 on kujutatud eksiõpetajaid viisil, mis ei ole meile, tänapäeva inimestele, sama kõnekas kui Juuda kirja esimestele lugejatele. Mustuseplekid (soome keeles häbiplekid, salm 12) on sõna, mida kasutatakse Uues Testamendis vaid üks kord. See tähendab ka veealust kari. Eksiõpetajad ohustavad kirikulaeva: see võib nende salakaride tõttu põhja minna.
Eksiõpetajad olid koguduse sees (salm 12), mitte väljaspool.
Armastussöömaajad kaasnesid armulaua veetmisega (1Kr 11:20–22).
Hesekieli raamatus mõistab Jumal hukka väärad karjased, kes mõtlevad ainult iseendale, mitte oma karjale (salm 12; Hs 34:2,8–10). Jumal ütles neile karjastele oma kohtuotsuse (Hs 34:10).
Kuivas Lähis-Idas oli pilv, mis ei sadanud, pettumus; tõotus, mis iialgi ei täitunud (salm 12; Õp 25:14).
Viljatu puu kõlbas Lähis-Idas ainult küttepuuks (salm 12; Mt 3:8–10).
„Kahekordselt surnud” (salm 12) võib tähendada kas seda, et eksiõpetajad sündisid kord patu alla ja surid uuesti, olles loobunud õigest usust, või seda, et kord nad surevad teist korda, ehk igavest hukatust (Ilm 2:11; 20:6,14; 21:8).
Üles juuritud taim on määratud hukule (salm 12).
Juudid ei olnud meresõitjad. Antiikajal peeti merd vaenlaseks, hävitavaks jõuks. Lained tõstavad üles vahtu, mis on lõpuks „eimiski”: randa jõudes see kaob, jättes endast maha ei midagi enamat kui lainest kantud prügi (salm 13; Js 57:20).
Tähti kasutati orienteerumiseks. Kui rändur orienteerus ekslikult liikuva tähe järgi, eksis ta teelt (salm 13).
Salmides 14 ja 15 tsiteerib Juudas Eenoki esimest raamatut (1En 6:9), mis oli kirjutatud 2. sajandil eKr. Eenok oli seitsmes sugupõlv Aadamast (1Ms 5:18–24; 1Aj 1:1–3). Eenok võeti sellest ajast ära ilma surma nägemata (1Ms 5:24; Hb 11:5). Teda mainitakse Jeesuse sugupuus (Lk 3:37).
Rahulolematusest (salm 16) on vaid üks samm täieliku mässuni. Jumalaga rahulolematu inimene väidab, et teab asju paremini kui Jumal.
Lipitsemine (salm 16) on tõhus viis võita endale inimeste soosing. Aga Jumalat ei saa eksitada kaunite kõnedega – tema näeb tõde.
Nõuandeid ja manitsusi (Jd 17–23)
Salm 17 paljastab, et Juudas ei arvanud ennast apostlite hulka.
Jeesus (Mt 24:23–28) ja Paulus (Ap 20:29–31; 1Tm 4:1–3; 2Tm 3:1–9) ennustasid, et viimsel ajal tuleb eksiõpetajaid (salm 18).
Liigitamine (salm 19) oli gnostikute „kaubamärk”: nad väitsid end olevat vaimulikud, teised olid nende meelest maised. Juudas tõdeb, et olukord on just vastupidine: gnostikutel ei ole Püha Vaimu, järelikult on nad maised. Ilma Püha Vaimuta on võimatu pääseda (Rm 8:9).
Soome eelmise Kirikupiibli 19. salmi tõlge lõi termini „hingeline kristlane”.
Salmides 20 ja 21 esitab Juudas neli juhist, kuidas usus püsida ja kasvada:
Tuleb püsida Kristuse alusel (salm 20; Mt 7:24–27).
Palvetamine Pühas Vaimus (salm 20).
Püsimine Jumala armastuses (salm 21), mis tähendab tema tahte täitmist.
Valvamine (Mk 13:37) ehk Kristuse teise tulemise ootamine (salm 21).
Pane tähele Kolmainsust salmides 20 ja 21!
Ka eksiteele läinuis näeb Juudas kolme rühma:
Kahtlejad (salm 22).
Need, kes saaksid veel meelt parandada (salm 23).
Liiga sügavale vajunud (salm 23).
Tasub tähele panna, et Juudas kõneleb siin kristlaste vaatenurgast. Jumalale ei ole keegi võimatu juhtum, aga kristlastel on vahel juba võimatu aidata sügavale patusse langenuid. Võib juhtuda isegi nii, et aidatav tõmbab aitaja kaasa, mitte vastupidi.
Salmide 22 ja 23 tekst erineb eri käsikirjades, sellepärast on 1938. aasta soomekeelses Piiblis vaid kaks rühma.
Pattu tuleb vihata, patust aga armastada (salm 23; võrdle Gl 6:1; 2Jh 10–11).
Ameerika tõlge Cotton Patch (mis on tegelikult juba mugandus) tõlgib salmis 23: „käsitsege neid, kindad käes.” Tänapäeva nakkuseohu tõttu kasutatakse palju kaitsekindaid. Tuleb olla ettevaatlik, et patt ei nakkaks (Tt 3:10).
Täna – kui üldse kunagi – vajatakse koguduses vaimude eristamise armuannet (1Kr 12:10). Oleks tähtis näha, kellel on veel lootust ja kes on oma eksiarusaamas liiga sügaval.
Lõpuülistus (Jd 24–25)
Nii soome- kui ka eestikeelses uuemas tõlkes on jäetud salmi 24 alguses tõlkimata kreeka sõna „de”. See on sidesõna, mis seob järgneva enneöelduga. Viimase aja tõlkijad on ilmselt arvanud, et sidesõnu saab asendada kirjavahemärkidega, komade ja punktidega. 1968. aasta eestikeelses piiblitõlkes algab 14 salm: „Aga temale...”
Me ei tohiks kunagi unustada, et taevasse pääseme üksnes Jumala abiga (salm 24). Oma jõuga jääme abitult teele.
Taevas ei ole enam pattu (Ilm 22:1–5), sellepärast peame meie, patused saama laitmatuiks (salm 14; 3Ms 1:2–3; 4Ms 28–29). Meie ainus lootus on, et Jumal teeb kõik uueks (Ilm 21:5); oma elu parandades ei saa me taeva jaoks kõlblikuks.
Juudas ütleb, et Jumalal on võimus ja meelevald (salm 25) – ka praegu, kui meie väidaksime, et meelevald selles maailmas on saatanal ja patul (Lk 4:5–7).