Pauluse esimene kiri korintlastele 12 internetis (Piibel.net)

Korintose koguduse suure õnnistuse ja probleemi moodustasid rohked armuannid. Ühest küljest tegutses Püha Vaim vägevasti Korintose ekstaasis. Teisest küljest kasutasud koguduse liikmed neid ande nii, et need põhjustasid lahkhelisid.

12. peatükis juhatab Paulus korintlasi õigetele rööbastele. Tasub endiselt meeles pidada, et peatükid 11-14 kõnelevad koguduse jumalateenistusest.

Kuidas tunda ära Vaimu? (12:1-3)

Paulus teab liigagi hästi, et iga näiliselt Vaimu meelevallas olev inimene ei ole seda päriselt. Ka antiikaja paganlikud usundid tundsid hästi ekstaasi. Korintlastel oli oma minevik: nad olid varem kummardanud paganlikke jumalaid. Tummade kujude ees oli üks ja teine kuulnud palju ekstaatilist kõnet. Tuleb olla tähelepanelik, ütleb Paulus. Tuleb teha vahet deemonitel ja Jumala Vaimul. Jumala Vaim ühineb koguduse tunnistusega, et Jeesus on Issand. Deemon ei ühine selle koguduse usuga, vaid võib isegi needa Jeesust. Seda ei tee Jumala Vaim iialgi.

Vaimuande on palju (12:4-11)

Armuande on erinevaid ja neid antakse eri inimestele. Sellest hoolimata on kõige taga seesama Jumala Püha Vaim. Ta jagab ühele usu, teisele tervendamisanni, kolmandale prohvetianni, neljandale keeltegarääkimise anni. Vaimuandide hulgas on ka teenimisamet. Kõik on koguduse kasuks.

Selle lõigu otstarbeks on panna korintlasi nägema, et ehkki annid on erinevad, on need kõik pärit Jumalalt ja antud koguduse heaks. Midagi neist ei tasu tõrjuda ja midagi ei tohi teistele vastandada.

Paulus loetleb mitmeid armuande, neid selgitamata, kuna need olid korintlastele tuttavad. Kuna meie seas ei pruugi nii olla, tasub loetelu pisut silmitseda. Kaheksandas salmis peetakse ilmselt silmas lihtsalt tarkust ja tunnetust, mida korintlased näivad kõrgesti austavat (vrd 1Kr 1-4).

Usk on põhjendatult armuandide hulgas, kuna see ei teki iialgi inimese enda pingutusena, vaid see on Jumala and.

Tervendamise and ja võime teha imesid ei nõua kindlasti selgitust.

Prohvetlik kuulutamine tähendab seda, et inimene saab Jumalalt sõnumi teistele vahendamiseks. Seda tuleb eristada muust õpetamisest, kuna see on loomult karismaatiline.

Vaimude eristamise armuand tähendab ilmselt võimet teha vahet, millal on tegu kurjade vaimudega, millal Püha Vaimuga.

Keeltegarääkimine tähendab, et kristlane palvetab ja ülistab Jumalat sellises keeles, mis ei ole inimeste kõneldav keel. Selline kõne on arusaamatu kõigile teistele ja isegi kõnelejale endale, välja arvatud sellele, kel on seletamise ehk tõlgendamise armuand. Viimati nimetatud inimene suudab olla tõlgiks keeltegarääkija ja teiste vahel.

Tasub pöörata tähelepanu Jumala sügavusi eritlevat kõnet Isast, Pojast ja Pühast Vaimust salmides 4-6. Kes neid salme loeb, märkab, et need on üles ehitatud sama skeemi järele. Armuandide taga on „Vaim, Issand (Jeesus) ja Jumal”. UT sisaldab üsna vähe otsest õpetust Pühast Kolmainsusest. Mõnes kohas, näiteks ristimis- ja misjonikäsus (Mt 28:18-20) on Püha Kolmainsus selgesti esitletud. Siiski jääb palju lahtiseks, Jumala saladuseks. Igal juhul erinevalt Jehoova tunnistajate väitest on Püha Kolmainsus täis tõde. Kes seda eitab ehk hakkab antitrinitaarlaseks, ei ole kristlane.

Kes kuulub Kristusele? (12:12-13)

Nüüd hakkab Paulus suurejooneliselt kõnelema sellest, kuidas Kristuse omad moodustavad Issanda ihu. See õpetus esineb mitmes piiblikohas (näiteks Rm 12, Ef 5). Keeltes võib puududa täpne sõna: küsimus on elavast kehast (inglise keeles body, mitte corpse!). Iga kristlane on selle ihu üks liige. Kui kõik kristlased puhuvad ühe söe peale, täidab see elav ja tegutsev olend oma ülesande maailmas.

Kristusesse kuulumise aluseks ei ole kellegi enese võimekus või silmapaistvus, samuti mitte kellegi annid. Kristuse omaks ja tema ihu liikmeks saadakse pühas ristimises. Selles liidab Püha Vaim inimese tema rassile, soole ja ühiskondlikule positsioonile vaatamata Kristuse osadusse ja tema liikmeks.

See on kristlaste võrdsuse alus. See ei tähenda, et igaühel on samad annid või samad ülesanded. Võrdsus on selles, et ehkki Vaim on andnud eri inimestele erinevaid ande ja ülesandeid, on iga kristlane liidetud Kristuse omade hulka ristimises. Nii ei pea keegi koguduses tundma oma halbust ega tohi keegi tunda, et on teistest ülem.

Kuidas Kristuse ihu tegutseb? (12:14-31)

Kõik Kristusesse ristitud on Kristuse ihu liikmed ja igal on oma ülesanne. Nüüd tuletab Paulus meelde, et ka inimese ihus ei ole üksnes ühesuguseid liikmeid. On käed ja jalad, kõrvad ja nina, ja neil kõigil on oma ülesanne. Kui inimesel oleks ainult jalad, läheks elu raskeks. Sellepärast on Jumal andnud inimesele just sobival hulgal erinevaid ihuliikmeid nii, et kõik ülesanded saaks täidetud. Samuti on ka koguduses: igaühel on oma ülesanne.

On suur rikkus, et me oleme erinevad inimesed. Kui oleksime kõik ühesugused, jääks midagi tähtsat kindlasti tegemata ja nägemata. Nagu inimihus ei tohi käsi tõsta mässu jala vastu, nii ei tohi ka Kristuse Kirikus üks kristlane sõdida teise vastu. Keegi ei pruugi tunda enda halvemust teise kõrval isegi siis, kui teisel on silmapaistev ülesanne. Vastavalt ei tohi keegi vaadata ühegi kristlase peale üleolevalt, olgu see inimlikult kuitahes põhjendatud. Jumala ees oleme kõik samal joonel, tema armsad lapsed.

Me peaksime pigem õppima rõõmustama üksteise edust ja kurvastama üksteise õnnetuste pärast. Just nii me talitame ka oma ihuga. Puru silmas tähendab, et jalad viivad inimese peegli ette ja käed püüavad igal moel silma aidata. Seda tuleb püüelda ka koguduses.

On Jumala and, et ta seadis Kirikusse ühed apostliteks, teised prohvetiteks, kolmandad õpetajateks. Peale ametite andis ta rohkesti erinevaid muid armande. Ühelgi kristlasel ei ole neid kõiki, ja pole vajagi. Kõik ei pea olema ei apostlid ega keeltegarääkijad, kõnelemata prohveteist. Meie pääste aluseks ei ole armuannid, vaid üksnes Kristus ja tema rist.

Viimati mainitud asja tuleb väga rõhutada. Meie ajal imetletakse Vaimu väge ja erilisi armuande. See on hea, aga sellega kaasneb tihti ka ebaterveid ilminguid. Ennekõike tunneb üks ja teine kristlane enda halvemust, kuna tal ei ole mingit erilist armuandi. Teine kristlane aga – ehk ise seda märkamata – vaatab teiste peale üleolevalt, kuna tunneb Jumala Vaimu väge neist paremini. Esimene asi, mida tuleb rõhutada, on see, et kristlane ei vaja päästeks ühtki armuandi. Kristusest ja tema armust piisab. Kuulume Kristuse kogudusse ristimise, mitte selle tõttu, et oleme nii suurepärased.