Õpetuslik ja isiklik probleem

Võime jagada kogu kirja kas või sellisteks osadeks:
1. Peatükid 1–4: Pääste alus.
2. Peatükid 5–8: Pühitsus ehk elu kristlasena.
3. Peatükid 9–11: Juutide saatuse küsimus.
4. Peatükid 12–15: Praktilisi juhiseid ja nõuandeid.
5. Peatükk 16: Tervitused.

Õpetuslikult on selle lõigu keskseim küsimus Jumala valik, millest Paulus kõneles juba eespool, 8:28–30. Teine keskne õpetuslik küsimus on päästeloo vaatlemine.

Samas märkame siiski, et juutide (enamuse) jäämine kirikust väljapoole oli Paulusele isiklikult valus.

Selle lõigu mõistmist mõjustab see, et me ei tunne korralikult tänapäeva judaismi, saati siis Pauluse aja judaismi. Risto Santala on öelnud, et judaismi tundmaõppimine võtab 15 aastat.

Juudid pöörasid Jeesusele selja väga järsult. Kuna kristlased kasutasid paarsada aastat enne Jeesuse sündi valminud Vana Testamendi kreekakeelset tõlget Septuaginta (LXX), tegid juudid lausa kolm uut Vana Testamendi kreekakeelset tõlget. Neis uutes tõlgetes on just kristlaste kasutatud kohti muudetud nii, et need ei sobiks enam sama selgesti kokku Jeesusega. Teatavaks „rekordiks” võib selles liinis pidada seda, et juutide keskaegsetes Vana Testamendi kommentaarides ehk seletusteostes on Jesaja 53 kohale pandud vaid nurksulud ja märkus: „Siin on midagi puudu.”

Palud juudi teadlased möönavad, et Vana Testamendi Messia ennustused oleks pidanud juba täituma. Ongi öeldud: „Kui juudid ei usu, et Messias kannab nende patud, võivad nad neid ise kanda.”

Kristlastele kõneleb see Rooma kirja lõik peale Jumala valiku ja päästeloo ka sellest, et me saame õppida juutide saatusest ja vältida nende tehtud viga ehk Kristuse hülgamist.

Iisrael pööras Kristusele selja (Rm 9:1–5)

Ehkki Paulust oli süüdistatud juudivastasuses ja vaenulikuses, armastas ta tegelikult oma rahvast. Paulus oleks olnud valmis saama kas või ise neetuks ehk Jumala riigist välja heidetuks, kui see oleks aidanud Iisraelil pääseda. Samuti pöördus Mooses pärast kuldvasika lugu Jumala poole: „Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma raamatust, mille oled kirjutanud!” (2Ms 32:32) Usupuhastaja Martin Luther märkis sellega seoses, et Kristus sai tõesti needuseks mitte üksnes Iisraeli, vaid kogu inimkonna päästmiseks (võrdle Jh 11:50).

Jumal on Kõigeväeline (Rm 9:6–29)

Kui kõneleme Jumala vabast tahtest, vabast valikust, kõneleme asjast, mida vaid vähesed on sügavasti mõistnud. Kirikuisa Augustinus ja usupuhastaja Martin Luther on (ka) selles kiriku suured õpetajad. Aga tasub meeles pidada, et Lutheri seda teemat käsitlev „Orjastatud tahtest” võib olla kas äärmiselt vabastav või äärmiselt ahistav raamat.

Tasub pöörata tähelepanu sellele, et Paulus tõstab selle küsimuse esile alles pärast pääste aluse käsitlemist. Ka meil ei ole hea hakata seda rasket teemat liiga sügavasti uurima enne, kui usu põhiasjad on piisavalt selged. Vahel tasub raskete asjade ees „kergitada kübarat” ja loota, et Jumal kirgastab neid hiljem Püha Vaimu kaudu.

Ettemääramisest ehk predestinatsioonist kõneldes on tehtud palju kahju, kuna ei ole tehtud vahet sellel, mida Jumal teab ja mida ta tahab. Ehkki Jumal teab, et enamus inimesi läheb hukatusse, ei taha ta seda ometi, vaid ta tahab, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Seda tasub meeles pidada ja hoida teineteisest rangelt lahus need kaks asja: mida Jumal tahab ja mida ta teab. Tuleb teha selget vahet sellel, mida Jumal tahab ja millel ta lubab toimuda.

Aga kui Jumal kord tahab, et kõik pääseksid, miks ta siis ei päästa neid sunniviisil või ei halasta kõigi peale? Sellele me ei saa anda täielikku vastust, kuna Jumal ei ole seda meile ilmutanud. Me teame, et Piiblis ilmutab Jumal selgesti, et pääsevad ainult Jeesusesse uskujad. Selle reegliga on Jumal sidunud ka iseennast. Aga tasub tähele panna, et Jumalale ei ole siduv mitte mingi loogiline seadus või muu sellesarnane, vaid üksnes tema enese otsus. Miks tegi Jumal sellise otsuse, seda me teada ei saa!

Ehk on Jumala valiku mõistmise raskuse põhjus selles, et Jumal ei talita nii, nagu meie sooviksime. Jumal teeb, mida tema tahab, mitte mida mina tahan (võrdle Js 55:8–11: Jumala teed ei ole meie teed ja Jumala mõtted ei ole meie mõtted). Meie, lääne inimesed, sooviksime mugavat, kergesti mõistetavat ja hõlpsasti seletatavat Jumalat. Aga kumb oleks siis suurem: Jumal või meie, inimesed? Pärispatu olemus on just inimese soov olla nagu Jumal (1Ms 3:5).

Päästelugu on Jumala valikute ajalugu

Paulus tõdeb, et Jumala tõotused Iisraelile ei ole läinud tühja. Aga need puudutavad üksnes neid, kes usuvad. Ka Gl 4:21–31 tõlgendab Paulus Vana Testamenti nii, et osa juute saab „mittejuutideks”.

Et oma sõnumit selgitada, võtab Paulus Vanast Testamendist tuttava (Js 29:16; Jr 18:1–12) potissepa võrdumi. Selle kõrvale on hea seada ka loomislugu: Jumal lõi inimese mullast (= savist – 1Ms 2:7). Nagu potissepp ei pea selgitama, miks ühest savikamakast voolitakse kaunis nõu ja teisest argisem nõu, nii ei pea Jumalgi seletama „savile” ehk inimesele oma valikuid.

Päästelugu ei ole inimeste valikute – kas järgin või ei järgi Jumalat –, vaid just Jumala valikute ajalugu.

Augustinus on öelnud: „On arm, kui Jumal on armuline, ja õige otsus, kui ta paadutab.” Seega ei vastandu omavahel Jumala õiglus ja ebaõiglus ehk ülekohus, vaid õiglus ja arm. Selles lõigus soovib Paulus rõhutada just seda, et Jumal on valinud paganad oma armust.

Aga meie mõtlemine suundub kergesti mujale. Mõtet, et Jumal päästis Iisraeli riismed (salm 27), saab tõlgendada kahtviisi:
1. Jumal päästis vaid riismed, enamus rahvast hävis.
2. See osutab Jumala suurt headust, et ta päästis vähemalt riismed.

Kui me ükskord märkame, et oleme Jumala ees süüdi ja lootusetult võlgu, siis ei nõua me enam Jumalalt õiglust, vaid palume armu.

Seda lõiku tasub lugeda kui armusaanud patune, mitte kui filosoof.

Iisrael püüab end ise päästa (Rm 9:30–10:13)

Ehki Kristus on Seaduse lõpp (10:4), ei soovinud juudid loobuda vanast päästeteest – Seadusest. Nii sai Kristus Seaduse lõpuks vaid usklikele, nii paganlusest kui ka judaismist pöördunuile.

Neile, kes ei soovinud Kristust vastu võtta, sai ta – Vana Testamendi ennustuste (Js 8:14; 28:16) kohaselt – komistuskiviks ja pahanduskaljuks (9:33). Juba juudi Vana Testamendi seletajad on tõlgendanud Vana Testamendi nurgakivi puudutavaid kirjakohti messiaanlikult.

Juudid soovisid – ja soovivad – päästa end ise. Omaõigus ja tegude abil pääsemine ongi suurimad pääste takistused – ka paganaile. Inimene sooviks loomu poolest päästet või vähemalt osa sellest välja teenida.

Aga see on Pauluse järgi püüd teha midagi, mida on juba varem tehtud (10:6–7). Kes otsib päästet tegude abil, „kuulutab”, et Kristus ei võitnud surma ega istu nüüd kirkuses Isa paremal käel.

Paulus on oma rahva tuleviku suhtes pessimistlik, aga talle jäi veel üks vahend: palve. Meiegi ei tohiks iialgi unustada, et „palve on jõud, mis liigutab Jumala kätt”.

Piibli lihtsaim päästeõpetus

Usu all võidakse mõelda kaht asja:
1. Usku, millega usutakse (10:9).
2. Usku, millesse usutakse (10:8).

Üks lühimaid ja parimaid usu definitsioone, mida tean, on paapua abipiiskopi Ray Rasowe lause: „Kristlik usk on usk sellesse, et Jumal täidab oma tõotused.” Meie usk elab täielikult Jumala tõotuste varal. Me ei saa nõuda pääsu taevasse, me saame vaid viidata Jumala tõotusele: need, kes usuvad Kritusesse, pääsevad (mitte: neil on õigus pääseda) taevasse.

Salmi 10:13 on nimetatud Piibli lihtsaimaks päästeõppetuseks. See mõte ei ole Pauluse oma, vaid tsitaat Jl 2:32.

Peetrus tsiteerib sama kirjakohta oma nelipüha jutluses (Ap 2:21). „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”

Kes hüüab appi? Abivajaja, aga
1) ta peab teadma, et vajab abi (võrdle magajaga põlevas majas);
2) ta peab uskuma, et abi on saadaval ja
3) ta peab söandama abi paluda.

Kelle nime hüütakse appi? Jeesuse: „...et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.” (Fl 2:11) Kui too tunnistamine toimub alles viimses kohtus, on tagajärjeks hukatus. Kui aga tunnistamine toimub juba selles elus, on tagajärjeks õnnistus.

Iisrael kuulis, aga ei uskunud (Rm 10:14–21)

Selle lõigu alguses tõdeb Paulus, et keegi ei saa uskuda, kui ta Jeesusest midagi ei tea. Aga pelk teadmine pole piisav, sõnumit tuleb ka uskuda.

Kas siis juutide probleem oli see, et neile ei olnud evangeeliumi jutlustatud? Mitte sugugi, nad olid ju kuulnud seda esimestena. Aga nad ei olnud seda uskunud – selles oli nende probleem.

Inimese pärispattu võib iseloomustada kui sõnakuulmatust või uskmatust. Pattulangeminegi sai alguse sellest, kui Jumala sõnu ei usutud, nende suhtes oldi sõnakuulmatud.

Jumal ei jätnud juute evangeeliumi suhtes teadmatusse. Aga Jumal ka ei sundinud neid uskuma, vaid andis õiguse pöörata evangeeliumile selg. Ja selle valiku juudid tegidki.

Oleks hea, kui meie rahvas märkaks, et praeguses olukorras paigutataks meid kindlasti „juutide” ossa. Siin on olnud kirik juba sajandeid ja evangeeliumi on kuulutatud, aga ometi elab suurim osa meie rahvast lahus Jumalast.

Tihti üllatuvad Aasiast ja Aafrikast tulnud kristlased, kui näevad, milline on „kristlik” Euroopa tegelikult. Moslemid leiavad lääne eluviisist põhjuse ristiusku põlata.

Milline on kristliku usu positsioon Lääne-Euroopas? Jutt „järelkristlikust Euroopast” on kurvastavalt aus hinnang, aga seda ei tohi mõista loobumisena: ärkamised võivad osaks saada ka Euroopale, mitte üksnes Aasiale või Aafrikale.

Jumal ei ole Iisraeli hüljanud (Rm 11:1–15)

Eelkirjeldatust võib mõni kergesti järeldada, et Jumal hülgas Kristuse otsa „komistanud” (10:33) Iisraeli. Paulus lükkab sellise mõtte järsult tagasi. Iisrael on küll komistanud, aga see ei tähenda, et see jääb „maha lamama”. Iisrael tõuseb uuesti.

Paulus põhjendab oma mõtet nii:

1. Tema ise on juut (salm 1). Ka teised algkiriku juhid olid juudid.

Seega oli Jumal säästnud Iisraeli riismeid nagu ka Eelija ajal, mil Jahvele ustavaid oli vähe (7000, salm 4) ja rahva enamus teenis Baali.

Sellega seoses tuleb meeles pidada Jeesuse sõnu kitsast ja laiast teest: enamik läheb mööda laia teed hukatusse (Mt 7:13–14). Kristlastele pole tõotatud enamust, vaid vähemust.

2. Kui paganad saavad kristlasteks, saavad juudid kadedaks selle pärast, millest nad on ilma jäänud (salm 11). Tasub meeles pidada, et kristlased teenivad Iisraeli Jumalat ja Iisraeli Messiat.

3. Iisraeli paadumise lõplik põhjus on siiski Jumala saladus, mida me ei tea (salmid 33–34; võrdle ka 5Ms 29:28).

Korduvalt oli Paulus pidanud tõdema, et juutide paadumise – kalgistumise, kivistumise – tõttu kuulutati evangeeliumi paganaile (Ap 13:46; 18:6; 28:28). Kui juudid oleksid võtnud Jeesuse vastu, oleks paganamisjon edenenud teistmoodi.

Pauluski kuulutas ka juutidele, nagu näeme Apostlite tegudest (vaata ka salm 14), hoolimata sellest, et juutide paadumise tagajärjel alanud paganamisjoni aeg lõpeb alles aegade lõpus (salm 15). Ehkki enamik lükkas Kristuse tagasi, külvati mõnegi juudi puhul sõna heasse pinnasesse. Nii on see ka tänapäeval.

Pole põhjust uhkustada (Rm 11:16–24)

Iisrael on endiselt Jumalale eraldatud ehk püha (salm 16). Jumal ei kahetse oma kutsumist ega tühista seda.

Seda on näha ka luterlikus vaimuliku ametis. Vaimulik on eraldatud Jumala riigi tööle. Kui ta ka loobuks vaimuliku ametikohast ja hakkaks kas või kaupmeheks, oleks ta endiselt vaimulik, kui ta ei ütleks lahti ka vaimuliku ordinatsioonist. Nõnda puudutavad samad nõudmised ja õigused ka neid vaimulikke, kes teenivad elatist millegi muu kui vaimuliku tööga.

Juudid on seega endiselt Jumala (mure)lapsed. Kui kristlased oleks seda mõistnud ja meeles pidanud, poleks olnud juutide tagakiusamisi.

Uudseleiva pühadusest kõneldes seostab Paulus selle Vana Testamendi ohvripraktikaga (4Ms 15:17–21): saagi esmavili tuli ohverdada Jumalale (tänu)ohvriks.

Mõttega uudseleiva ja taigna ning õlipuu juure ja oksa suhetest soovib Paulus pagankristlastele meelde tuletada, et evangeelium on pärit Iisraelist. Sellepärast pole põhjust ülendada end juutidest kõrgemale.

Tegelikult toimus pookimine vastupidiselt sellele, kuidas Paulus seda esitab (salm 24). Sellepärast ei ole ime, kui pookimine toimub uuesti, seekord tõelähedasemalt: väärisoksad poogitakse tagasi väärisjuure külge (= Iisrael pääseb).

Ristiusk ei tohiks iialgi olla mina-keskne, vaid Kristuse-keskne (salm 19). Alati tuleb meeles pidada, et meie ei suuda päästet välja teenida, küll aga võime sellest ilma jääda (salm 22). Kristus on mitte üksnes pääste alus, vaid kogu pääste. Me ei tule hetkegi toime ilma Jumala abita. Usk ilma Jumalata on omaõigus, religioossus, aga mitte ehtne usk (salm 20).

Aegade lõpus Iisrael pääseb (Rm 11:25–36)

Lõpuks paljastab Paulus oma lugejaile saladuse: aegade lõpus saab ka Iisraelile osaks ärkamine.

„Kogu” salmis 26 ei tähenda seda, et iga juut pääseb, vaid et ärkamine saab osaks ka Iisraeli rahvale ehk suurem osa Iisraelist pääseb. Sarnast sõnade „kogu” ja „kõik” kasutust leiame ka mujalt Uuest ja Vanast Testamendist ning tolle aja juudi tekstidest. Ega juutidel ole mingit eriteed taevasse.

Ärkamine saab Iisraelile osaks siis, kui misjonitöö teiste rahvaste juures on lõpule viidud. Ka Ilmutusraamatus on mõte teatavast Jumala seatud inimeste arvust, kes pääsevad (Ilm 6:11; 7:4; 14:1).

Paulus lõpetab Iisraeli puudutava lõigu Jumala ülistamisega. Ehkki Iisrael oli oma Päästja hüljanud, ei saanud Paulus tunda kibedust, vaid tänu Jumala vastu.

Jumal on meist kõrgemal, meie ei saa temalt aru nõuda.

Salmi 25 mõte elust oma tarkuse varal on ajakohane ka tänapäeval. Liiga kergesti muutub ristiusk üksnes inimeste koostatud õpetuste kogumiks. Sügavaimas mõttes on ristiusu puhul tegu Jumala ilmutuse ja sellega, kuidas me ilmutusse suhtume (võrdle 5Ms 29:28). Valikuvõimalusi on vaid kaks: me kas usume ilmutust ja elame selle varal või loobume sellest ja elame oma tarkuse varal.