Kristuse eeskuju (Rm 15:1–6)

Paulus jätkab veel eelmises peatükis alustatud teema käsitelu: kristlased peavad üksteist hoidma.

Eespool oli Paulus näidanud, et kristlane peab isegi loobuma oma vaimulikust vabadusest, kui see võib põhjustada teise langemist. „Tugevad” peavad olema nii tugevad, et nad ei pea alati talitama oma tahtmise ja arvamuse järgi, vaid nad võivad muuta oma käitumist – Piiblis seatud piirides – vastavalt „nõrkade” vajadustele.

Paulus ise on nii elanud; ta on olnud kreeklasele kreeklane ja juudile juut. Aga nüüd tõstab Paulus esile veel tähtsama põhjenduse: selleks kohustab meid Kristuse enese eeskuju. Jeesus loobus oma osast taevas ja sai inimeseks (võrdle Fl 2:5–11). Jeesus võttis enda kanda meie patud. Ta alistus, lastes end pilgata ja piinata meie pärast. Tema ise ei vajanud Kolgata risti ja selle toodud lepitust, vaid ta tegi seda meie, inimeste ja meie pattude lepitamiseks.

Nii peab iga kristlane olema valmis loobuma oma arusaamadest ja tegevusmudelitest, kui need võivad kahjustada teist kristlast või takistada kellelgi kristlaseks saada. On vaid üks, aga seda tähtsam piirang: ei tohi talitada vastuolus Piibliga – see on Jumala ilmutus ja sellest ei tohi kõrvale kalduda.

Pauluse põhjendus on tähtis teiseski mõttes: üksnes Jumalalt võime saada jõudu teha head. Nagu ütles usupuhastaja Martin Luther: „Ega head teod tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid.” Jõud headeks tegudeks tuleb üksnes Kristuse armastusest: kui näeme, kuivõrd on Jumal maailma armastanud, soovime osutada toda armastust ka oma ligimesele.

Küsimus ei ole seega Kristuse jäljendmises, vaid kohandumises tema antud mudeliga. Küsimus ei ole üksikutes tegudes, vaid hoiakus ligimese vastu.

Õnnistus ja vastutus

Paulus kõneleb „tugevatest” ja „nõrkadest” kristlastest. Sooviksin tõsta esile üht silmapaistvat omadust selles jaotuses: „tugevatel” on suurem vastutus kui „nõrkadel”. See tuleb eriti selgesti esile Jeesuse mõistujutus sulastele antud talentidest (Mt 25:14–30). Sellel, kes sai viis talenti, oli suurem vastutus kui neil, kes said kaks või ühe. Õnnistuses peitub ka vastutus seda kasutada. Too mõistujutt kõneleb ka Jumala õiglusest: ühe talendi saanut ei mõistetud hukka sellepärast, et ta ei toonud kaht või viit uut talenti, vaid sellepärast, et ta ei olnud oma anniga kaubelnud. Jumala kohtus pööratakse tähelepanu inimese eluolukorrale.

Soome kristlasele on küsimus „tugevatest” ja „nõrkadest” kristlastest raske. Kas meie oleme „tugevad” või „nõrgad”? Kuidas kasutame oma „tugevust” ja „nõrkust”? Tuleb meeles pidada, et ka „nõrkust” on võimalik valesti kasutada, see ei ole üksnes „tugevate” „eesõigus”!

Ühine tulevik (Rm 15:7–13)

Paulus muretseb paganlusest ja judaismist pöördunud kristlaste tuleviku pärast: kas säilib ühtsus nende kahe rühma vahel või lahknevad need omaette kirikuteks? (Võrdle salmid 30–32.)

Paulus tuletab Rooma juudi enamusega kogudusele meelde kolme asja:

1. Evangeelium on pärit juutidelt.
2. Juba Vanas Testamendis ennustati, et Jumala tõotused puudutavad ka paganaid.
3. Nii pagan- kui ka juutkristlastel on ühine tuleviku lootus.

Paulus kasutab nelja Vana Testamendi kirjakohta, mis on valitud nii, et on esindatud kõik kolm heebreakeelse Vana Testamendi osa: Seadus ((5Ms 32:43; salm 10), prohvetid (2Sm 22:50; Js 11:1,10; salmid 9 ja 13) ning kirjutised (Ps 117:1; jae 11).

Ka täna on hea peatuda mõtlema sellele, et kõigil kristlastel on ühine tulevik. Vahel tundub, et need omavahel võistlevad kristlikud kirikud ja rühmad ei sobi isegi samasse taevasse.

See on ainus kord (salm 12), kus Paulus toob oma kirjas esile, et Jeesus oli Taaveti soost. Ehk oli see oluline Rooma juudi taustaga kristlastele, kel olid päris ilmsesti head suhted ka Jeruusalemma algkogudusega.

Tulevikuplaanid (Rm 15:14–24)

Paulus hakkab salmis 14 paljastama põhjusi, miks ta Rooma kristlastele kirja kirjutas.

Pauluse põhimõte on olnud tegutseda kristliku kiriku alusmüüri ehitajana: ta püüdis teha tööd üksnes seal, kus teised ei olnud veel evangeeliumi levitanud. Paulus ei kujutlenud, et tema oli evangeliseerinud kogu Vahemere idaotsa, aga ta nägi, et tema osa oli tehtud: suurtesse linnadesse oli sündinud kogudusi ja nende vastutusel oli evangeeliumi levitamine ümbruskonda.

Paulus kõneleb oma tööst kui „preestritööst”. Selle taustal on mõte ohvripreestrist. Aga Paulus ei ole ohverdanud Jumalale loomi, vaid paganrahvaid, kes on saanud Jumala omaks (ohver on ju midagi Jumalale kuuluvat, kes anti ohvritalitusega Jumalale „tagasi”).

Paulus on olnud Jumala teener, sellepärast ei ole ta soovinud kõnelda oma juttu, vaid seda, mida „tööandja”, Jumal, on soovinud teda kõnelevat. Ta ei taha ka kiidelda oma tööst, vaid sellest, mida Jumal on (tema kaudu) teinud.

Aga Rooma ei ole Paulus minemas kogudust asutama, vaid ta on kirjutanud Rooma kristlastele, et saada neilt abi oma reisiplaanile Hispaaniasse (mis tähendab siin nii tänapäeva Hispaaniat kui ka Portugali). Kirja teine põhjus on olnud ilmselt kartus, et Jeruusalemmast saadetakse Rooma Pauluse vastaseid sõnumeid, et Rooma kristlased ei võtaks Paulust vastu. Nüüd soovib Paulus eelnevalt jutustada, milline on tema evangeelium, et Rooma kristlased ei sõltuks sekundaarsest informatsioonist.

Paulus esitas Rooma kristlastele oma evangeeliumi, mida ta oli jutlustanud kõikjal. Uurinud Pauluse õpetust, olid Rooma kristlastel vabad käed tagasi lükata või vastu võtta Pauluse ettepanek saada Rooma koguduse läkitatud misjonäriks.

Apostlite tegudest saame teada, et Rooma kogudus aktsepteeris Paulust ja tema kuulutatud evangeeliumi (Ap 28:15).

Kas pääses Paulus kunagi Hispaaniasse, on ebaselge. Varane kristlik pärimus (1. Clemensi kiri 5:7) jutustab, et Paulus vabanes vangistusest ja käis lääne pool, aga selles pole võimalik saada täit kindlust.

Abi Jeruusalemma vaestele (Rm 15:25–33)

Paulus oli juba korduvalt soovinud minna Rooma (salm 22), aga alati oli tulnud ette takistusi. Paulus ei saa seegi kord lubada midagi kindlat, sest enne Rooma reisi peab ta viima pagankristlaste koguduste kogutud annetused Jeruusalemma vaestele.

Paulus teab, et teekond Jeruusalemma on väga ohtlik, kuna seal on nii juutide kui ka kristlaste hulgas palju Pauluse vastaseid. Aga Paulus ei soovi toda reisi ka vahele jätta, kuna see on tõestus Pauluse poolt, et tema asutatud pagankristlikud kogudused soovivad säilitada kiriku ühtsust: nad soovivad kuuluda samasse kirikusse nagu judaismist pöördunud kristlased. Pauluse kogutud korjandus ei olnud seega tavaline rahaannetus, vaid ühtsuse märk.

Apostlite koosolekul (Ap 15) oli käsitletud ümberlõikamise küsimust ja jõutud järeldusele, et paganad ei pea täitma kogu Vana Testamendi Seadust, vaid nende ülesanne on aidata Jeruusalemma koguduse vaeseid ning tunnistada seega Jeruusalemm ja juutlus evangeeliumi „kodumaaks” (Gl 2:10).

Luukas jutustab Apostlite tegudes, et Pauluse halvad aimdused said tõeks: ta vangistati Jeruusalemmas. Teisest küljest läks ka hästi: pagankristlaste korjandus võeti vastu, st juutkrisutlased soovisid säilitada kiriku ühtsust. Lõpuks pääses Paulus Roomagi – tõsi küll, vangina.

Apostlite koosoleku otsust on tõlgendatud eri rühmades erinevalt (võrdle raskused Galaatias ja Korintoses, Gl ja 2Kr), aga Jeruusalemma koguduse juhtkond aktsepteeris Pauluse evangeeliumi (Ap 21:18–26). Pauluse vastased – judaistid – jäid vähemusse. Kristlik kirik ja usk jäid iseseisvaks, ei sulandunud judaismi. Pauluse vastased nõudsid ju ka pagankristlastelt täielikku judaismi reeglite järgimist. Kui nemad oleksid võitnud, oleks kristlikust kirikust saanud vaid judaismi lahk.