Lõpetanud õpetust puudutava osa, asub Paulus Rooma kirja 12. peatükis käsitlema kristlikku elu ja sellega seotud küsimusi.

See järjekord – esmalt õpetus ja siis kristlik elu – ei ole juhus, vaid sama süsteemi järgib Paulus teisteski kirjades. Näiteks Galaatia kirjas on pöördepunkt Gl 5:13 ja Efesose kirjas Ef 4:1.

Paulus soovib, et kõik lugejad mõistaksid: kristlaseks ei saada häid tegusid tehes, vaid Kristuse lepitustöö kaudu. Head teod ei saa iialgi olla päästetee ja neil pole päästmises tegelikult mingit kohta (Gl 5:1–6).

Aga sama selgesti eitab Paulus ka seda, et headel tegudel ei ole mingit kohta kristlase elus (Rm 6:15–23). Kui Kristus elab meis, kutsub see alati esile ka häid tegusid, Vaimu vilja (Gl 5:22). Usk ja elu on lahutamatud, aga oluline on järjekord: kumb on põhjus, kumb tagajärg.

Usk on heade tegude põhjus ja teod on Kristusesse uskumise tagajärg. Mitte vastupidi! Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. (1Jh 4:19)

Ihu tänuohvriks (Rm 12:1–2)

Paulus õhutab kristlasi andma kogu oma elu tänuohvriks Jumalale. Jeesuse surm Kolgatal oli ainukordne lepitus, mis tegi tarbetuks kõik patu- ja süüohvrid. Järele jäid vaid tänuohvrid. Kristlase tänuohver Jumalale on täielikult Jumala kasutusse antud elu.

Seega ei saa olla pühapäevakristlasi. Kristlane on kristlane oma elu igal päeval. Jumal ei soovi poolikut ohvrit, poolikut elu, vaid kogu elu.

See võib tunduda range nõudmisena, aga kui me mõistame, kuivõrd on Jumal meid armastanud, miks me peaksime soovima jätta kas või osa oma elust väljapoole Jumala õnnistusi? Jaakobus ütleb, et meil ei ole, kuna me ei palu (Jk 4:2). Kui me ei söanda anda kogu oma elu Jumala juhtida, kas on siis ime, et me ei näe Jumala õnnistusi oma elus? Ka selles saame paluda Püha Vaimu, et ta teeks meis oma tööd.

Paulus keelab mugandumast selle maailma kommetega. Ristimises algas uus elu, pole enam vaja minna tagasi vana eluvormi juurde.

Elu kristlasena tähendab tihti vastuvoolu ujumist. Vaid elavad kalad suudavad ujuda vastuvoolu, surnud kalu viib vool kaasa.

Mõistlik jumalateenistus (salm 1) võib viidata sõnalisele jumalateenistusele, sest kreeka keeles tähendab „logos” nii sõna kui ka mõistust. Seega õhutab Paulus kristlasi tunnistama oma usku ka sõnadega. Teisest küljest võib olla, et Paulus ühineb juba Vana Testamendi prohvetiraamatuis leiduva ohvrikommete kriitikaga (näiteks Am 5:4–6): ohvrid ei aita iseenesest midagi, vaid oluline on see, kas soovitakse elada Jumala tahte järgi.

Pane tähele, et Paulus kõneleb muutumisest ja uuenemisest (salm 2). Seega on kristlane kutsutud kasvama, edenema pühitsuses. Ometi tasub meeles pidada ka seda, et pühitsuses edenemine tähendab „üha süvenevat patu ja armu tundmist” (Luther).

Kas Paulus siis ei usalda, et Püha Vaim teeb oma tööd Rooma kristlastes, kui ta annab nii palju üksikasjalikke soovitusi ja juhiseid? Paulus usaldas küll kindlasti, et Jumal tegi Rooma kristlastes oma tööd, aga ta teadis hästi ka seda, et neis tegi oma tööd ka hingevaenlane (Rm 7:14–25): sellepärast soovis ta anda tuge selleks võitluseks, eriti, kuna me teame hästi, et meie liha liitub meelsasti hingevaenlasega Jumala vastu.

Sama ihu liikmed (Rm 12:3–8)

„Selle armu tõttu” (salm 3) paljastab, et Paulus ei kuuluta oma mõtteid, vaid Jumala tahet. Paulus võis olla tundmatu suurele osale Rooma kristlastest.

Asudes õpetama armuannetest, esitab Paulus pildi kogudusest, kirikust kui Kristuse ihust (samuti ka 1Kr 12–14, kus Paulus käsitleb armuannete küsimust palju laiemalt). Nagu inimkehas on mitmeid erinevaid liikmeid, niisamuti erinevad omavahel koguduse liikmed – kristlased. Ihu on siiski üks, selle liikmed ei saa omavahel sõdida. Samuti peaksid kristlasedki taotlema oma tegevusega ühist kasu.

Üksikkristlane peaks allutama oma eesmärgid ja soovid koguduse ja Jumala riigi üldisele kasule. Enese esiletõstmine ei ole õige, kui see ei ehita, vaid lammutab.

Paulus kõneles siin eriti neile, kel oli armuandeid. Need olid ülendanud end teistest kõrgemale, seega kogudust lammutades, mitte üles ehitades. Armuanded olid niisiis saanud armutakistusteks!

Tasub tähele panna, et Paulus ei maini selles armuannete loetelus üldse keeltega rääkimist. Seega ei saa seda mingil juhul pidada tähtsaimaks armuandeks!

Prohvetlik kuulutamine (salm 6) ei tähenda niivõrd tulevikuennustuste kuulutamist, kuivõrd Jumala Vaimu innustavate sõnade kuulutamist selle hetke probleemide lahendamiseks. Prohvetliku kuulutamisega on kindlalt kaasnenud Vana Testamendi tekstide tundmine ja rakendamine vastavas olukorras. Nii oli juba Vana Testamendi prohvetite puhul: tuleviku ennustamine oli vaid osa nende ülesandest. Prohveteerimist võiks asendada sõnaga „Jumala tahte teadaandmine”.

Salmi 6 lõppu saab tõlgendada ka nii, et selles kõneldakse koguduse usust: prohvetlik kuulutamine tuleb läbi katsuda – kas see on õige või mitte (võrdle 1Kr 12:10; 1Ts 5:21).

Ühtki armuannet ei tohi ülehinnata, asetada selle valdajat kõigist teistest kõrgemale, vaid igaüks peab teenima Jumala kogudust selle armuandega, mis tal on. Tohime usaldada, et Püha Vaim teab meist paremini, millise andega saan mina kõige paremini teenida (võrdle 1Kr 12:14–25).

Pane tähele „iseäralikke” armuandeid: teenimisamet (salm 7; 1968. aasta tõlge: hoolekandeamet), õpetamisamet (salm 7), hingehoidjaamet (salm 8; 1968. aasta tõlge: manitsemisamet; soome Piiblis „rohkaiseminen”, st julgustamine), annetamine (salm 9), juhatamine (salm 9) ja vaeste hooldamine (salm 9). Me ei pea neid üldiselt mingiteks erilisteks armuanneteks, vaid tavalise elu juurde kuuluvateks asjadeks. Aga need võivad olla ka armuanded: Jumal saab nende(gi) kaudu jagada oma armu. Samuti on tõenäone, et nende ülesannete täitmine oli Roomas osaliselt seotud diakoonia ameti pidamisega (Ap 6:1–7).

Täida oma koht!

Kristlaselgi on alaline oht kas ülehinnata või alahinnata oma osa Jumala plaanides.

Uhkustamise patt ähvardab eriti neid, kes on nähtavana esiplaanil või keda Jumal on eriliselt õnnistanud. Nad võivad hakata pidama oma osa või armuannet teistest paremaks. „Vaid see, mis minul on, on midagi! Teised armuanded ei ole sellega võrreldes midagi.”

Meid, soome kristlasi, ähvardab siiski enam selle vastand ehk oma osa alahindamine, halvustamine. On tihti väidetud, et soomlastel on madal enesehinnang ning selle tagajärjena kalduvus alavääristada iseennast ja oma tegusid. Vahel viib see välja isegi otsese põlguseni. „See pole ju midagi. Kõnemehed ja jutlustajad on midagi, ilmik ei ole midagi.”

Kui palju vaimulikke koosolekuid oleks jäänud pidamata, kui poleks olnud neid, kes tegid köögitöid. Tihti nad lihtsalt unustatakse, ja vahest seegi alandab omalt poolt nende enesehinnangut. Üks misjoniühingu juht tõdes, et misjonäre, jutlustajaid on üsna lihtne saada, aga sekretäre ja muid praktilise töö tegijaid on raske leida. Ometi ei toimiks misjonitöö päevagi, kui poleks neid, kes saadavad kirju, hoolitsevad majandusasjade eest jne.

„Enesehinnanguvaegusega” kristlastel on eriline oht langeda kadeduse pattu. „Kui mina oleksin selline nagu tema...” Aga tuleb alati meeles pidada, et Jumal teab meist paremini, millise osa ta meile annab. Sinu osa on asendamatu. Keegi teine ei saa seda täita. Kui sina seda ei tee, ei tee seda ka keegi teine! Seega oled sa Jumala plaanides – teatud mõttes – asendamatu!

Usk on nähtav armastuse tegudes (Rm 12:9–21)

„...Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” (Rm 5:5) Kristlase ülesanne on jagada edasi saadud armastust. Salmides 9–21 annab Paulus selleks praktilisi soovitusi.

Kristlase armastus on loomu poolest omakasupüüdmatu: see armastab ilma vastuarmastust nõudmata; see on ennastohverdav armastus: see armastab isegi siis, kui armastuse objekt ei ole armastust väärt. Just samasugune on Jumala armastus patuste vastu!

Maine armastus taotleb tihti kasu: mina armastan, et pälvida vastuarmastust. Selline mõtteviis ei sobi kristlikule ligimesearmastusele.

Paulus õhutab kristlasi rõõmustama rõõmsatega ja nutma nutjatega (salm 15, mis on laen apogrüüfsest Siiraki raamatust, 7:34). Rõõmustamine on neist kahest raskem, kuna selle teele astub nii väga kergesti kadedus teise õnne ja edu pärast. Kristlane peab võitma oma isekuse ja tundma rõõmu ka teise edu pärast. Ometi on meil tihti raske uskuda, et teise edu ei ole „minu arvelt”. See, et Jumal õnnistab kedagi teist, ei tähenda, et ta ei saaks samas õnnistada ka mind, ehki teisel viisil.

„Üksmeel” salmis 16 tähendab püüdlust sama eesmärgi poole. Tuleb „puhuda samale söele”, mitte vaielda ja võistelda omavahel. Ainus kristlik „võistlusspordiala” on üksteisest ettejõudmine vennaarmastuses (salm 10).

Salmi 16 „laske end tõmmata madalate hulka” on eelmises soomekeelses Piiblis tõlgitud: „rahulduge madalate oludega” (1968. aasta eesti Piiblis: „hoiduge madaluse poole”). Mõlemad tõlked on võimalikud, uus tõlge on teadlaste meelest tõenäosem.

Mitte kättemaks, vaid armastus

Vana Testament tundis küll ligimesearmastust, aga see oli piiratud iisraellastega (3Ms 19:18; võrdle kirjatundjate küsimusega suurimast käsust Seaduses, Mt 22:34–40, ja looga halastajast samaarlasest, Lk 10:25–37: „Ja kes siis on mu ligimene?”) Keelati ka hea tasumine kurjaga (1Ms 44:4; Ps 38:20–21).

Pauluse nõuanne oli veel radikaalsem (ladina sõnast „radix” = juur; seega siis „juurteni minev”): tuleb armastada kõiki inimesi, mitte üksnes oma rahva liikmeid, ja heaga tuleb tasuda ka kurja, mitte üksnes hea eest.

Ilmselt just sellega on seotud salmi 20 raskesti tõlgendatav mõte tuliste süte kuhjamisest pea peale. Kui kristlased ei vasta kurjale kurjaga, vaid heaga, põhjustab see vastastes häbi ja kutsub neid selle kaudu Jumala osadusse.

Kristlane peab seega mitte üksnes hoiduma kättemaksust, vaid püüdma armastusega tõmmata teist Jumala poole.

Kui keegi soovib tasuda kurja kurjaga, jääb ta kurja vangiks, saagiks. Siis on kuri võitu saanud tema üle, mitte tema kurja üle, nagu oleks pidanud minema. Kristlane peab alati jätma kohtu ja kättemaksu Jumalale. Viimne kohus saab osaks kõigile, ja siis saab igaüks õiglase kohtuotsuse. Kristlasel pole vaja hakata kohtunikuks Jumala asemel.