Vaimust juhitud Elu (Rm 8:1–11)

Paulus alustab kaheksandat peatükki kõige eelöeldu kokkuvõttega: tänu Kristuse lepitustööle ei ole hukkamõistul enam meelevalda kristlase üle.

Paulus tundub seda lausa korrutavat: meid päästab üksnes Kristus. Juba varases kirikus esines selles küsimuses probleeme, seepärast ei väsi Paulus seda kordamast. Ennekõike kirjast galaatlastele saame teada, et Paulusel oli ses osas vastaseid, nn judaiste, kes õpetasid, et Kristuse tööst üksi ei piisa, vaid on vaja inimese tegusid; ennekõike rõhutasid nad pääste eeltingimusena ümberlõikamist. Aga Paulus ei olnud selles küsimuses valmis mingiteks kompromissideks või kokkulepeteks (võrdle Gl 5:1–6): pääste on kas üksnes Kristusest või ei ole Kristuse tööl päästes üldse mingit kohta, vaid inimene pääseb oma tegudega.

Kristuse lepitustööst ei saa midagi ära võtta, aga sellele ei saa ka midagi lisada.

Pauluse järgi on mittekristlane patu vang, ori, sest tal on võimatu elada Vaimust juhitud elu (salmid 8–9). Tema elus on seega vaid üks valikuvõimalus: elada liha järgi.

Seevastu kristlase elus on kaks valikuvõimalust: ta saab kas järgida Vaimu juhtimist või langeda liha tegudesse. See kutsub kristlases esile võitluse: vana ja uus võitlevad omavahel lakkamatult. Saatan püüab panna kristlast lahkuma Vaimu suunatud teelt.

Kristlane on saanud oma elule uue suuna, ka päris sõna otseses mõttes: hukatusse viiva tee asemele on tulnud taevatee. Aga Vaimu juhtimisest on võimalik ka kõrvale põigata, on võimalik naasta vanale patuteele.

Mittekristlane on seega seotud, ehkki tihti väidetakse vastupidist: ta on seotud patuga; kristlasel seevastu on võimalus elada vabana patu meelevallast. See vabadus on võimalik ainult Vaimu abil.

Salmis 1 on soome uues tõlkes jäetud ära sõna „nüüd”. Selle sõna kasutamine on siiski olnud põhjendatud, sest sellega tuletab Paulus lugejaile meelde, et hukkamõistu ei ole üksnes neile, kes on (= nüüd) Kristuses; teisi tabab see endiselt.

Kellel on Püha Vaim?

Kaheksandas peatükis mainib Paulus Püha Vaimu kokku 20 korda, kuna enne seda on ta maininud seda vaid neli korda (Rm 1:4; 2:29; 5:5 ja 7:6). Salmides 9–11 käsitleb Paulus küsimust kristlase ja Püha Vaimu suhtest. Pauluse arusaam selles asjas on selge: igal kristlasel on Püha Vaim; Püha Vaim elab igas kristlases.

On täiesti ebapiibellik jagada kristlasi ses suhtes kahte rühma: nendeks, kel on Püha Vaim, ja nendeks, kel ei ole Püha Vaimu.

Püha Vaimu ja kristlaseks olemise ühtsus lähtub selgesti Pauluse päästekäsitusest: Jumal – nimelt Püha Vaimu töö kaudu – kutsub inimest ja päästab ta. Pääste on seega Püha Vaimu töö meis. Sama asi saab selgeks ka Pauluse pühitsusõpetuse abil: pühitsus, elu kristlasena, on võimalik ainult Püha Vaimu abil, seegi on Vaimu töö meis (võrdle salmid 26, 27).

Aga Vaimuga täitumine, millest on kõneldud eriti karismaatilises liikumises? Tegu on selgesti ühe armuandega, mida Paulus käsitleb laiemalt 1Kr 12–14. Pauluse seisukoht armuannete suhtes on samuti väga selge: igal kristlasel on oma armuanded, ometi ei ole kõigil samamoodi (1Kr 12:4–11). Seega ei saa me nõuda kõigilt kristlastelt sama armuannet, olgu see siis Vaimuga täitumine või keeltega rääkimine. Vaim jagab igaühele, nagu ta ise tahab. Meie ei saa Jumalat selleski asjas käsutada.

Lause „Igas kristlases elab Püha Vaim” on Pauluse järgi sama, nagu öelda, et Kristus ise elab meie sees (salm 10). Kristus soovib olla meis valitsejana, mitte külalisena. Kui me näitame talle vaid väikest osa meie elust, „külalistetuba”, ja ütleme: „Ole sina ainult seal; pühapäeval ja muudel kristlikel aegadel tohid sa mõjustada minu elu!”, võib see tähendada, et Kristus lahkub meie elust. Kristus ei soovi olla üksnes külaline meie elus, vaid kõike valitsev isand! Kui me ei anna talle meelevalda kogu oma elu üle, tasub karta, et ta võib loobuda tollest külalise rollist, mis me oleme talle ette näinud.

Saatuseühtsus Kristusega (Rm 8:12–17)

Kristlane ei vaevle enam Seaduse nõudmiste all: need kõik on juba täidetud Kolgata ristil, kus Jeesus lepitas meie olnud ja tulevased üleastumised. Sellepärast ei ole me võlgu Seadusele, vaid Kristusele.

Kristus on oma loomu, olemuse poolest Jumala Poeg, aga ka meie, kristlased, oleme Jumala lapsed – tõsi küll, lapsendamise, adopteerimise kaudu. Loomu poolest me oleme ju Jumala vaenlased (Rm 5:10). Aga kuna Jumal on võtnud meid oma lasteks, on meil õigus läheneda talle sama usaldavalt nagu Jeesus („abba” on aramea keeles ehk Jeesuse emakeeles); Jumal on meie Isa. Jeesus õpetas oma järgijatele nimelt meie Isa palve, kui jüngrid palusid talt õpetust palve kohta.

Kui Jumal on meie Isa, siis oleme ka Jumala pärijad. Aga nagu Kristus pidi kannatama, samuti tuleb kristlastelgi olla valmis maksma selle eest, et nad on kristlased. Mitte kusagil ei ole tõotatud Kristuse järgijatele muretut või raskusteta elu.

Juba nüüd ja siiski alles tulevikus (Rm 8:18–25)

Ometi ei ole meie kannatused midagi, võrreldes sellega, mis meid ootab taevas. Meie osa taevas ei ole seega mingi hüvitus ajaliku elu raskuste eest, vaid palju (sajakordselt Mk 10:30) rohkem; selles sisaldub ka üllatus.

Kogu loodu ootab „uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus” (2Pt 3:13). Ehkki kristlased on juba siin „vaevaajas” Jumala lapsed, teavad nad, et parim on siiski alles ees. Võiksime kõnelda taevaigatsusest, soovist siirduda sellest elust tulevasse (võrdle 2Kr 5:1–6).

Ka siin on oht teha tõotus seaduseks stiilis: „Kui sa ei igatse sellest ajast lahkuda, ei ole sa tõeline kristlane!” Me peame nägema, et paljud asjad seovad meid selle ajaga: sõbrad, sugulased jne. Tuleb ka tunnistada, et tundmatu tulevik hirmutab meid. Kui meie aeg tuleb, küll siis Jumal valmistab meid selleks ette!

Kristlane elab seega pinge all: tal on Püha Vaim tunnistuseks ja esmaanniks – viide saagikoristuse uudseviljale, mis anti ohvriks – tulevasest osast taevas, aga too osa on selles ajas siiski lõpuni lootuse asi. Jumala lapse täielik osa ootab meid alles taevas; selles ajas oleme lõpuni oma liha ja mitme muu koorma all.

Jumala plaanid teostuvad Vaimu mõjul (Rm 8:26–30)

Meie puudulikkus tuleb nähtavale ka selles, et me alati ei jaksa palvetada, isegi ei tea, kuidas peaksime palvetama. Püha Vaim on võtnud kristlased nii kõikehõlmava hoole alla, et aitab meid selleski olukorras.

Jumal teab kõike, mis meile osaks saab. Sellepärast teenib meie taevateed kõik, isegi kiusatused (1Kr 10:13). Kiusatuste hetkel pole seda alati lihtsalt kerge näha või aktsepteerida. Sellepärast tasub õppida küsima: „Mida tahab Jumal mulle selle asja kaudu õpetada/ütelda?” Raskuste ja Jumala hea tahte ühendamine teeb raskuste läbimise kergemaks.

Salmides 29 ja 30 on Pauluse ettemääramis- ehk predestinatsiooniõpetuse alus. Luther pidas üheks oma peateoseks traaktaati „Orjastatud tahtest”. Too teos – nagu ka predestinatsiooniõpetus – võib olla ääretult vabastav või ääretult ahistav.

Vabastav on näha – nagu Paulus tunnistab salmides 33–39 –, et pääste on kindel, kuna see on Jumala käes. Paulus sihib just selle poole: Jumal on juba enne aegade algust otsustanud päästa kogu inimkonna. Jeesus suri kõigi inimeste kõigi pattude eest. Seda kutset õigusele pakutakse kõigile, aga kõigile see ei kõlba. Kõigil oleks võimalus – aga kõigil pole soovi – saada Jumala lapseks!

Ahistavaks saab predestinatsiooniõpetus siis, kui seda ebapiibellikult arendatakse nn kahekordseks predestinatsiooniõpetuseks, nagu tegi Lutheri kaasaegne Calvin. Calvini järgi on Jumal valinud osa inimesi päästeks ja osa hukatuseks. Siin on sassi aetud kaks asja: ühest küljest ettemääramisõpetus ja teisest küljest Jumala kõiketeadmine. See, et Jumal teab, et mõned inimesed lähevad hukatusse, ei tähenda veel, et Jumal neid ka sinna sunnib. Ega meiegi saa ütelda, et meie määrasime Teise maailmasõja lõpptulemuse, ehkki me teame, kuidas see lõppes!

Paulus käsitleb Jumala valikut rohkem, arutledes juutide küsimuse üle peatükkides 9–11.

Mis saab meid lahutada Jumalast? (Rm 8:31–39)

Kes saab olla kristlaste vastu, kui Jumal on nende poolt? Mõnigi asi saab küll kristlastele vastu panna, aga miski ega keegi ei saa neid ära võita, neilt päästet ära võtta. Kõige vastupanu üle saavutavad kristlased võidu Kristuse abil; nemad on viimsed võitjad, nemad saavad otsustava vidu. Kaotame ehk lahinguid, aga üldvõit on juba meie.

Selle lõigu võiks kokku võtta mõttega: „Maailm on Jumala loodud ja Kristuse lunastatud.” Kuna maailm on Jumala loodud, on kõik selles temast madalamal, miski ei ole temast kõrgemal. Sellepärast ei saa ka miski, mis on maailmast, Jumalat võita, tema plaane tühjaks teha.

Jumala suurim armastustegu inimese vastu oli Jeesuse ristisurm (salm 32; võrdle Aabraham ja Iisak, 1Ms 22:1–19, eriti salm 16). Jumalal ei ole seega mingit põhjust inimest tema raskustes mitte aidata; kalleim ohver on juba antud, kõik hilisemad ohvrid on väiksemad. Saagu kristlasele osaks mis tahes, ta saab usaldada Jumala abi.

Miski selle maailmaga seonduv ei saa teha tühjaks Jeesuse lepitustööd: see on juba toimunud ning mineviku ja tuleviku patud on ühe korraga lepitatud. Rist näis kõigile kaotusena, aga see oli hoopis võit! Ja toda võitu ei saa enam olematuks teha. Kristus on ju lepitanud kogu maailma patud – sa ei saa esitada enam ühtki pattu, mida Jeesus ei oleks juba lepitanud. Hingevaenlane püüab seda takistada ja sind seega masendada, aga kui sa vaatad Jeesuse, mitte iseenda poole, siis näed, et saatan ei võida, sest Kristus on juba võitnud.

Jumal soovib ja ka suudab viia meid pärale taeva kirkuseni. Ainsaks takistuseks võib saada meie soov Jumalast ära pöörduda.