Rooma kirja teist peatükki kirjutades on Paulus kindlasti mõelnud spetsiaalselt juutkristlastele kirja saajate seas, aga sel peatükil on palju anda ka meile, pagankristlastele.

Paulus lõpetas Rooma kirja esimese peatüki paganate patususe kirjeldusega: nad on vahetanud Jumala tõe vale vastu ja Jumal on jätnud nad nende häbiväärsete himude meelevalda. Aga Paulus teadis, et juutide – ka juutkristlaste – seas oli neid, kes rõhutasid juutide eristaatust Jumala ees. Nii soovibki Paulus järgnevalt käsitleda juutide ja Jumala vahelist suhet. Kas juudid on paganatest paremas olukorras Jumala ees?

Jäljed hirmutavad

Uue lepingu rahva – kristlaste – kohta kasutatakse tihti nimetust uus Iisrael. Nii on hea võtta õppust „vana Iisraeli” tehtud vigadest. Niisiis võivad kristlased pidada Iisraeli kristliku koguduse eeskujuks – nii heas kui ka halvas.

Vana Testamendi ühe põhiõpetuse võib kokku võtta nii: vältige neid patte, seda taganemist Jumalast, millega Iisrael tõmbas enda peale Jumala viha ja kohtu.

Jumala õiglane kohus (Rm 2:1–11)

Paulus teeb kohe alguses teatavaks juutide patu: nad kujutlevad, et neil on Jumala kohtus eesõigused. Nende jaoks olid paganad Jumala viha all, kuna nemad ise olid armu all. Aga Paulus ütleb, et Jumala kohus on õiglane ja kohtleb kõiki võrdselt; seal ei ole eesõigustatuid ja tõrjutuid, vaid kõik on samas positsioonis. Teiste üle kohut mõistes mõistab inimene üldiselt samas kohut ka iseenda üle (salm 1; võrdle 2Sm 12:1–7, Taavet ja Naatan).

Me põlgame armu, peame seda odavaks, kui teeme Jumala halastusele viidates teadlikult pattu. Armu ei anta selleks, et saaksime teha pattu, vaid et inimene pääseks ja siirduks saatana riigist Jumala riiki (Mt 18:15–18).

Rabiinliku kirjanduse põhireegli järgi pääsevad need (juudid), kel on ette näidata rohkem Seaduse käskude täitmisi kui rikkumisi, taevasse. Lahke rabi Hilleli juhitud koolkonna järgi pääsevad taevasse ka need, kelle kaalukausid on tasakaalus, kuna Jumal annab ühe teene heade tegude kaalukausile.
Paulus ei aktsepteeri sellist „armumatemaatikat” – mis peale kõige muu võtab ära igasuguse päästekindluse –, vaid ütleb sama nagu Jaakobus:

„Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes.”
(Jk 2:10)

Seadus kui päästetee on seega nagu kett: see on sama nõrk nagu selle nõrgim lüli. Kui üks lüli puudub, on kogu kett katki.

Juutidel ei ole seega põhjust uhkustada Jumala ees: on vaid üks, kes on täitnud kõik Seaduse nõuded: Jeesus Kristus.

Mida oleks juut Paulusele vastanud? Tõenäoselt oleks ta olnud seisukohal, et Seadust on täiesti võimalik täita. Juudi usk tundis nn tav-juute ehk juute, kes olid täitnud Seadust algusest lõpuni, alefist tavini (tähestiku esimesest tähest viimaseni).

Üksnes kuulmisest ei piisa (Rm 2:12–16)

Juudid olid küll uhkustanud oma Seadusega, aga kas oli läinud nii, et ilma Seaduseta elanud paganad on viimses kohtus õigemad kui Seadust tundnud juudid? (Võrdle Lk 18:9–14, variser ja tölner templis palvetamas.) Ka kristlastena me peame meeles pidama, et kuulmine ei tähenda veel kuulekust!
Paulus soovib alla kriipsutada lõpptulemust: milline on kohtuotsus. Kes pääseb taevasse, on olulisem küsimus kui see, kas ta tundis Seadust Moosese või südametunnistuse kaudu. Paulus soovib veel rõhutada paganate ja juutide võrdsust Jumala ees: kumbki rühm ei saa viidata teadmatusele, kummalgi on olnud teadmised Jumala tahtest.

Aga kas ei ole Paulus siin teovagaduse pooldaja: inimene pääseb selle alusel, kas ta on teinud head või paha?
Esiteks tuleb tõdeda, et Pauluse õpetus on mujal ühemõtteline: inimene pääseb üksnes armust (võrdle näiteks 2Kr 5:19–21).
Teiseks tuleb tähele panna, et kirjas roomlastele on teatav „süžee”: Paulus käsitleb asju läbi kogu kirja. Praegu on küsimus just juutidest ja Seaduse tegudest kui pääste teest; küsimus päästest tuleb esile alles hiljem.

Üldiselt tuleks vältida üksikute piiblikohtade eraldi kasutamist: iga salm on osa suuremast tervikust, ja alles tollest tervikust lähtudes saab salmi sõnumit õigesti mõista.

Salmi 16 „see” viitab salmile 13.

Evangeeliumi mõõk

Paulus lõpetab selle lõigu kummaliselt: kohut mõistetakse evangeeliumi, mitte Seaduse alusel. Kuna Pauluse evangeelium on Jumala evangeelium (Rm 1:1), saab ta ütelda: „minu evangeeliumi järgi.”

Evangeelium on seega nagu mõõk, mis jagab rahvaid ja inimesi (võrdle Hb 4:12–13). Sõnum Kristusest jagab inimesi: see on kas narrus ja tuleb tagasi lükata või on see Jumala tõde ja tuleb vastu võtta. Kuna evangeelium on taevasse pääsemise või hukatusse sattumise alus, on see ka jagaja. Seepärast selle vastu ka võideldakse: inimene ei soovi, et tema religioosset rahu häiritaks! Ta läheb meelsamini hukatusse teadmatuna oma pattudest kui halva südametunnistusega, kuna ta ei parandanud meelt.
Kus tuleb nähtavale pääste, seal avaneb ka hukatuse kuristik!

Jumala nime pilgatakse (Rm 2:17–24)

Juudid on küll esinenud Jumala sõnumiviijatena – arvustas ju ka Jeesus nende agarat pööramistööd (Mt 23:15) –, aga kas nende elu oli nende sõnumiga kooskõlas, küsib Paulus järgmiseks.

Juutide misjonitöösse kuulus kolm osa:
1) õpetus;
2) jutlus ja
3) piiblikohtade selgitamine.

Neis kõigis ilmneb Pauluse järgi juutide silmakirjalikkus: nad on pimedate pimedad talutajad (Mt 15:14).

Juudile on „juut” aunimi, aga teisest küljest teadsid nad hästi, et teised kasutasid seda pilkenimena. See oli aunimi, kuna nende järgi sai juut:
1) kiidelda, et oli valitud rahva liige;
2) leida tuge Seadusest ja
3) väita, et on ainus õige Jumala teenija.

Juudid pidasid endid maailma kustumatuks valguseks (Trk 18:4). Ebaõnnestumine Jumala tahet täites oli juutidele eriti raske kuritegu Jumala vastu, kuna nad olid seisukohal, et eristumine teistest rahvastest ärataks neiski huvi Jumala vastu. Aga nüüd ei olnud juudid elanud oma õpetuse kohaselt ja nii oli Jumala nimi saanud pilkeks paganate suus. Nagu näiteks juudi meeste vabadus abielulahutuse osas oli tegelikult muutunud uueks polügaamia vormiks (võrdle Mt 5:32; 19:9) ja paganlike jumalate templite riisumist peeti paiguti lubatavaks, kuna see takistas ebajumalateenistust (võrdle Ap 19:37) jne. Taas olid saanud tõeks Jesaja raamatu sõnad:

„...mu nime teotatakse lakkamata iga päev.” (Js 52:5)

Kui tollal oli pilke teemaks Iisraeli küüditamine nende pattude pärast, siis nüüd tõstis pilge esile nende elu ja sõnumi vahelist vastuolu. Selle tagajärjel lükati tagasi Jumal, keda nad „esindasid”.
On hea meeles pidada, et teadlaste järgi on kõik suured kultuurid hävinud seestpoolt: sisemine laostumine avas tee vaenlaste välisele võidule.

Kadumatu osa? (Rm 2:25–29)

Ümberlõikamine oli ja on värav juudi usku (1Ms 17:1–14). Ehkki juba Vanas Testamendis oli tehtud vahet kivist ja lihast südame vahel (Hs 11:19; 36:26) ning kõneldud südame ümberlõikamisest (Jr 4:4), oli jäetud need kohad tähelepanuta, nagu ka 3Ms 18:5: „Jah, pange tähele minu seadlusi ja minu kohtuseadusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal!”

Sellepärast oli Pauluse ja Jeesuse (Mt 12:41–42) õpetus, et ümberlõikamata paganad on viimses kohtus kohtumõistjad juutide üle, täiesti revolutsiooniline. Paulus ise eitab selles kirjakohas ümberlõikamise päästvat tähendust.
Mis siis on pääste tõeline alus, seda käsitleb Paulus järgmises, kolmandas peatükis.

Aga meie?

Kas meie, kristlased, oleme langenud samasse auku nagu juudid omal ajal? Kas meie peame endid paremaks kui mittekristlased?

Tihti öeldakse, et kristlased on viies evangeelium, mis on peale kõige muu ka loetuim evangeelium. Kas mu elu kriipsutab mu sõnumi alla või kriipsutab ta selle maha? Kas mu elu ja sõnum on omavahel kooskõlas või vastuolus?

Piiskop Bo Giertz näeb Rooma kirja teises peatükis hoiatust kolmesuguse väära vaimuliku kindlustunde eest:
1. Inimene, kel on moraalsed põhimõtted ja kes näeb – tihti päris õigesti –, et tema elu on nonde põhimõtetega paremini kooskõlas kui teiste inimeste elu. Selle tagajärjeks on tihti enda paremaks pidamine.
2. On ka neid, kes mõtlevad, et kõik on korras, kui ollakse ristitud ja kuulutakse kirikusse.
3. On neid, kes peavad endid patusteks kristlasteks, aga loodavad automaatsele andeksandmisele.

Väär kindlustunne Jumala ees võib olla saatuslik, kuna see ei lase meil näha Jumala ja meie vahelist suhet õiges valguses.

Jesaja näide

Kui Jumal kutsus Jesaja prohvetiks, sai Jesaja nägemuse, milles talle kirgastus tema enda patusus (Js 6:1–10). Jesaja nägi oma hukatuslikku seisundit ja oma võimetust olla Jumala sõnumiviija. Aga Jumal tegi ta puhtaks ja saatis kuulutama oma rahvale meeleparandust.

Peame alati meeles pidama, et me ei saavuta iialgi sellist pühaduse astet, milles me ei vajaks pattude andeksandmist. Saja meetri kõrguse torni tipust näivad kõik inimesed ühesugused. Jumala silmis on kõik inimesed Seaduserikkujad, nii paganad kui ka juudid.