Peatükkides 5–8 käsitleb Paulus õigeksmõistmise tagajärgi. Milline on elu kristlasena; mis muutub ja mis jääb endiseks, kui Kristus asub meisse elama? Võiksime kõnelda ka pühitsusest, kristlikust eluviisist.

Rahu Jumalaga (Rm 5:1–5)

Tähtsaim muutus kristlaseks saades on see, et me saame Jumala vaenlastest (salm 10) tema riigi kodanikeks. Lõpeb sõjaseisukord meie ja Jumala vahel. Enam ei püüta võidelda Jumala vastu ega põgeneda tema eest. Kristus kinkis meile selle rahu tema lepitustöö kaudu. Kirikuisa Augustinus tõdes: „Minu hing on rahutu, kuni ta leiab rahu sinus, Jumal.”

Paljud meie aja inimesed ei pane aktiivselt Jumalale vastu, vaid põgenevad tema eest. Inimene püüab täita oma elu, ajades taga raha, võimu ja edu, et ta elul oleks eesmärk või mõte. Aga ometi on ta rahutu; alus, millele ta ehitab, ei ole korras, ja ta teab seda sügaval sisimas ka ise. Kui mitte varem, siis surma reaalsusega kohtudes võetakse meilt ära kõik väärad tugisüsteemid (Mt 7:24–27). Alles siis, kui inimene ehitab oma elu üles Jumala antud alusele, leiab ta rahu – mitte ainult Jumalaga, vaid ka iseendaga.

Kristuse antud rahu on selline, et seda ei saa meilt ära võtta. Selle aja mured ja hooled ei võta meilt ära taeva osadust. Eluväärtuste asetamine õigesse järjekorda loob meile sellise turvatunde, mida ebaõnnestumised ära ei võta. „Ei see ole hull, kes loobub sellest, mida ei saa endale hoida.” Paljud kristlased on saanud olla sel viisil tunnistajateks oma lähedastele. Paljud on hakanud küsima: „Miks tema suudab ebaõnnestumisi nii rahulikult võtta? Mis on tema meelerahu saladus?”

Aga siingi kehtib reegel: ei ole sellist Jumala õnnistust, mida inimene ei suudaks pöörata needuseks! Siingi võib evangeelium kergesti muutuda Seaduseks! See, et tulevik sulle muret ei tee, või see, et sa suudad olla alati rõõmus ja armastusväärne, ei tõenda sugugi, et sa oled kristlane. Jumal ei tee kõiki kristlasi ühesugusteks; mõnd tabab masendus kergemini kui mõnd teist jne.
Alati tuleb meeles pidada, et kristlase elu on pidev kasv; me ei saa ühe hoobiga täiuslikeks pühakuteks, vaid Jumal kasvatab meid oma Püha Vaimu kaudu iga päev. Võib tunduda masendav, et selles ajas ei saa ma iialgi täiuslikuks; aga see võib tunduda ka julgustav: see, mis on praegu raske, võib kord olla kerge, kui Jumal on minus oma tööd teinud.

Põgeneda või vastu panna?

Võime suhtuda kiusatustesse ja ahistustesse kahtviisi: kas püüda nende eest põgeneda või neile vastu panna. Mõlemad on õiged, aga alati ei ole lihtne otsustada, kumba kasutada. Ei ole olemas mingit ühemõttelist reeglit, mille abil saaksime näidata, kas tuleb hakata saatanale vastu või selle kiusatuse eest põgeneda.

Paljud meie langemised tulevad sellest, et tegime selles suhtes vale valiku: kui oleks pidanud põgenema, hakkasime vastu, ja ümberpöördult. Tuleb meeles pidada, et hingevaenlane on salakaval ja kiusab sind selliste asjadega, mis on rasked just sinule. Ühele on see ahnus, teisele riiakus, kolmandale laiskus vaimulikes asjus jne. Saatan kasutab ära meie „nõrku kohti”. See seletab ka, miks mõne teise langemised võivad sinule tunduda seletamatud; too asi ei ole sinule probleem, aga temale on see ülim probleem. Teise langemisi ei tule hinnata enda, vaid tema lähtekohast.

Jätkuvad langemised mõnes asjas võivad teha tolle patu meie silmis lubatavaks. Sellest võib saada meie „pime punkt”. Võime hakata mõtlema: „Küll Jumal sellest aru saab, see ei ole mul ka varem õnnestunud!” Aga nii ei tohiks olla! Iga patt on Jumalale jõledus ja Jumal ei vaata ühtki pattu „läbi sõrmede”. Tasub põgeneda, kui on ette teada, et tollele kiusatusele ei suuda sa siiski vastu panna. Endisel alkohoolikul ei tasu hakata kohe – ilma Jumala erilise kutseta – kõrtsides tunnistama.

Aga kui me ikka aina põgeneme, ei saa me kristlastena kasvada. Võidud kiusatuste üle toovad uut usku ja uusi võite. Ometi saadakse kõik võidud Kristuse abil, sellepärast lähtub kurjale vastupanemine sellest, et läheme Kristuse juurde. Temast lähtub patu vastu võideldes kõik jõud.

Jumala armastus vaenlase vastu (Rm 5:6–11)

Jumala armastuse suurus ilmneb selles, et ta ei ole armastanud üksnes sõpru, vaid ka vaenlasi – neid, kes mässavad tema vastu ja kes soovivad tema eest põgeneda. Nagu Paulus varem tunnistas (Rm 3:23), on kõik inimesed loomu poolest Jumala vaenlased, ja nii on Jumala ainus võimalus armastada inimkonda armastus oma vaenlaste vastu.

Niisiis ei nõudnud Jumal meilt esmalt meeleparandust, pöördumist tema poole, loobumist halbadest kommetest või midagi muud sarnast. Ta andis kõik kingituseks juba enne meie sündi. Ristimine on Jumala armastuskiri meile igaühele.

Jumala armastus on suurem kui inimarmastus. Inimene isegi ei mõista Jumala armastust ja selle sügavust. Paulus tõdeb, et inimene oleks ehk valmis surema hea inimese (või asja – võrdle isamaa-armastus, salm 7) eest, aga siiski mitte vaenlase eest, nagu tegi Jumala Poeg.

Kaks Aadamat (Rm 5:12–19)

Esimene Aadam (1Ms 5:2: aadam = inimene) tõi pattulangemisega maailma patu, teine Aadam – Kristus – tõi lepituse patust.
Esimese Aadama patt oli mäss, taganemine Jumala tahtest ja siirdumine oma teedele, Jumalast eemale.
Kristuse töö toimus kuulekuse kaudu (Fl 2:5–11) ja selle tulemusena on ka meil võimalik saada tagasi Jumala lasteks, et täita meie taevase Isa tahet.

Paulus eeldas, et lugejad tunnevad pattulangemislugu (1Ms 3). Inimese patu sügavaim olemus on üks: sõnakuulmatus, mäss. Me nimetame seda pärispatuks ja sellest saavad alguse kõik muud patud. Seepärast saigi Ristija Johannes öelda Jeesuse kohta: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” – mitte patud (Jh 1:29).

Tänapäeva inimesel on pärispattu väga raske aktsepteerida. On kristlasi, kes kuulutavad, et inimene on oma põhiloomult hea, ja et kõik patud on vaid eri tasemel eksimused või puudused. Muidugi me sooviksime olla head. Mitte mingil juhul ei sooviks me olla läbinisti pahad.

Ometi tähendab pärispatu õpetusest loobumine kogu kristliku usu ümbertõlgendamist. Miks suri Jeesus ristil, kui me oleksime iseeneseski suutnud endid päästa?

Õige arusaam patust on kogu kristliku usu mõistmise alus. Kui patt on meile vaid üksikud teod, kujuneb meie pilt kristlikust usust sellele vastavaks. Siis varitseb meid suur oht kalduda moralismi. Kui me aga näeme oma täielikku patusust, saab Jumal meie juures õige koha ning meil on tulevik ja lootus.

Juudid – ja paljud täiskasvanuristimise pooldajad – on seisukohal, et laps on teatud eani süütu, patuta. Ta teeb küll valesid asju, aga Jumal ei arvesta seda talle süüks, sest Seadus ei puuduta veel last. Aga Paulus nägi patu ja sünni ning patu ja surma lahutamatut seost. Patt valitseb kogu sünni ja surma vahelist aega.

Kristus andis inimkonnale uue alguse: me saame sündida uuesti, ülalt (Jh 3:3). Aga vana maailmaaeg ei ole veel lõppenud ning uus ja vana käivad kõrvuti meie elu lõpuni (võrdle Mt 13:24–30, Jeesuse mõistujutt nisust ja raiheinast).

Seadus ei loo pattu

Salmides 12–14 käsitleb Paulus Seaduse ja patu suhet. Ta tõdeb, et Seadus ei loo pattu, vaid paljastab seda selgemini; võiksime ehk kõnelda patutunnetuse loomisest.
Seaduse kõrvaldamine ei hävitaks pattu. Seadus on vaid Jumala tahte väljendus. Ka ilma Seaduseta on olemas Jumala tahe, mida saaksime kas rikkuda või täita.

Kõigile

Pane tähele: salmis 18 kordub kaks korda sõna „kõigile”. Paulus tahab kõik sulgeda süü ja karistuse alla, keegi ei ole patuta Jumala ees. Aga ta soovib sulgeda kõik ka õigeksmõistmise alla.

Kui kõik on patused, oled sina patune ja olen mina patune. Kui kõik on õigeks mõistetud, oled sina õigeks mõistetud ja olen mina õigeks mõistetud.

Kui oleks mingid tingimused – „Pääsevad üksnes need, kes...” –, ärataks saatan meis kohe kahtluse: „Kas mina pääsen?” Aga kui tingimusi ei ole, vaid Kristus suri kõigi eest, võin minagi uskuda, et pääsen taevasse.

Lepitamata patte ei ole (Rm 5:20–21)

Seadus on teinud patu tajutavaks, nähtavaks. Aga samas on see teinud head tööd: paljastanud inimesele, et see vajab abi.

Paulus tõdeb, et keegi ei saa näidata pattu, mida Kristus ei oleks juba lepitanud. Lepitamata patte ei ole üleüldse olemas!

Samas tähendab see, et mitte kellelgi ei ole enam mingit põhjust elada edasi oma vana patuelu: uue, armu najal elatava elu uksed on kõigile avatud. Kellelgi pole võimatu pääseda Jumala riiki. Iseeneses on see küll igaühele võimatu, aga Kristus on oma surmaga teinud võimatu kõigile võimalikuks.
Kahtlemine pattude andekssaamises ja -andmises on samas kahtlemine Jumala tõotustes ja Kristuse ristitöö alahindamine. See on patt.

1Jh 1:8–10 ütleb, et need, kes väidavad endid olevat patuta, teevad Jumala valetajaks. 1Jh 5:9–12 ütleb sedasama nende kohta, kes ei usu, et Kristus annab neile patud andeks ja uut elu. Niisiis ütleb Johannes, et niisama kindlasti, nagu me oleme patused, niisama kindlasti kingib Jumal meile pattude andeksandmise.

Kahtlused?

Saatan on siiski salakaval, püüab äratada meis kahtlusi selleski asjas ja ütleb: „Jumal annab andeks küll need patud, mis sa tegid enne kristlaseks saamist, aga mitte neid, mis sa tegid pärast seda! Loe kas või 1Jh 3:6 ja 9!” See eksiarvamus ei ole liikvel esimest korda. Juba varases kristluses oli neid, kes lasid endid ristida nimetatud põhjusel alles surivoodis.
Vaadeldav seisukoht lähtub siiski täiesti väärast arusaamast patu ja pühaduse kohta. Patt on mitte ainult üksikud teod, vaid kogu meie elu on patust „küllastunud”. Teiseks oleks õigem tõlkida vaadeldavaid kirjakohti: „harrastab pattu”, „elab patust”.

Püha Vaimu pilkamine?

Kui sellega on toime tuldud, esitab saatan mõnedele veel küsimuse Püha Vaimu pilkamise võimalikkusest. Mt 12:31–32 ütleb Jeesus, et Püha Vaiu pilkamist ei saada andeks. Kas on siis see oht, et ma ei saa oma patte andeks?

Tolle kirjakoha traditsiooniline tõlgendus ütleb, et Püha Vaimu pilkamise tagajärg on nii sügav paadumus, et inimene ei soovi enam patte andeks paluda ega läheneda Jumalale mingil viisil. Siis ei paluta enam pattude lepitamist!

Kui sa küsid: „Kas ma olen pilganud Püha Vaimu?” võid olla mureta: too küsimus ise näitab, et su mure on asjatu. Üksnes Püha Vaim tõstab meis igatsuse Jumala järele. Siis, kui patt sind enam ei vaeva, on oht palju suurem; siis on Jumal sulle kuidagi väga kaugeks saanud, Püha Vaimu hääl on vaikseks jäänud.