Kuuendas ja kaheksandas peatükis kõneleb Paulus kristlase elust. Aga kas ta kõneleb seitsmendas peatükis kristlastest või mittekristlastest?
Salmides 1–6 on jutt selgesti kristlastest. Salmides 7–13 kõneleb Paulus Seaduse all olevast inimesest. Aga salmid 14–25? Lõviosa viimaste aegade piibliuurijatest arvab, et Paulus kõneleb mittekristlastest. Aga on neidki uurijaid, kes ühinevad usupuhastaja Martin Lutheri seisukohaga: Paulus kõneleb seitsmenda peatüki lõpus kristlasest, kes on samaaegselt patune ja õige.

Selle elu seadus (Rm 7:1–6)

Kõneldes Seadusest ja kristlastest, esitab Paulus analoogia, võrdluse abielumehe ja abielunaise suhtega. Abielu on seotud vaid selle eluga (võrdle Mt 22:30), sellepärast seob abielu abikaasasid vaid nii kaua, kuni mõlemad elavad. Kui üks neist sureb, siis abielu lõpeb. Samamoodi on kristlane surnud Seadusele. Seaduse kehtimisaeg tema üle on lõppenud, kui kristlane on siirdunud ristimises Kristuse riiki.

On tähtis tähele panna, et siin – nagu üldse Piibli võrdumites – on lool üks sihtpunkt, scopus, „point”. Sellepärast ei tasu tõlgendada liiga tähttäheliselt, Paulus ei pea silmas kõiki selles leiduvaid seoseid. Et võrdlus oleks täielik, peaks sellega kaasnema mõte, et Seadus suri, aga tegelikult suri Kristus. Paulus soovib abielu kujundiga öelda üht: Seaduse aeg on kristlase puhul juba möödas, ta on siirdunud uude aega. Sellest loost ei tasu rohkem „välja pigistada”.

Kuna kristlane on surnud – ristimine on ju ka haud –, ei ole Seadusel enam karistust välja pakkuda: surm on juba läbitud.

Kaks eluviisi

Paulus tõdebki, et inimene saab valida vaid kahe eluviisi vahel: ta elab kas liha meelevallas või Vaimu juhtimise all.

Seadus äratab inimeses patukired (salm 5). Seega ei hävita Seadus pattu meie elust. „Teisel pool aeda on rohi alati rohelisem!” Kõige keelatuga kaasneb kergesti keelatu püüdlemine, kuna inimene on pärispatu tõttu Jumalaga sõjajalal, ja kui nii, siis soovib ta sõdida ka Jumala Seaduse vastu.

Elu Vaimu juhtimisel tähendab tõelist vabadust. Kristus on vabastanud meid patust, kuradist, maailmast ja oma lihast, mis võitlevad meie vastu.

Vana eluviisi „kirjatähe orjuses” ei tasu tõlgendada nii, nagu oleks enne Kristust tõlgendatud Seadust tähttäheliselt, aga Jeesus tõi uue, vabama tõlgendusviisi. Jeesus ei leevendanud Seadust ega selle tõlgendamist, vaid avas inimesele täiesti uue päästetee (Jh 14:6).

Seadus paljastab inimese ebapiisavuse (Rm 7:7–13)

Taas kord märkab Paulus, et tema mõttekäik võib äratada vastuväiteid: „Kui kord Seadusest tuleb vabaneda – nagu patust –, siis on Seadus ilmselt paha asi.” Aga selline mõttekäik oleks vale: Seadus on ju Jumala kehtestatud ja Seaduses antakse meile teada Jumala tahe. Sellepärast lükkab Paulus selle mõtte selgesti tagasi: „Mitte sugugi!” See, et Seadusest oli saanud probleem, tulenes mitte Seadusest, vaid selle järgijatest, inimestest. Inimesed ei suutnud täita Seaduse nõudmisi, sellepärast osutus Seadus hukkamõistuks. Kui Seadust oleks täidetud, oleks tagajärg olnud hea: pääste.

Meil, inimestel, on paha komme süüdistada Jumalat selles, mis peaks olema meie vastutusel. Asjatu on kaevata Jumalat kohtusse näiteks sõdade eest, mida inimene ise on algatanud.

Patt on sügaval

Seadus paljastab meile, et patt on sügaval meie sees. Patt on mitte üksnes käskudest üleastumised, vaid ka soov neist üle astuda (Mt 5:21–30). Himu on see, et tahame talitada oma tahte järgi. Me ei soovi alistuda Jumala tahtele. See on kõige patu algallikas. Aadamal ja Eeval oli vaid üks võimalus pattu teha: astuda üle Jumala käsust (1Ms 3:3). Kuna inimene ei soovinud teha seda, millest ta teadis, et see on Jumala tahe, vaid soovis talitada, nagu talle pähe tuli, sündis patt (1Ms 3:6–7).

Piibliuurijad on esitanud mitmeid seletusi, keda peab Paulus silmas „minaga” selles lõigus. Kaks levinuimat tõlgendust on: Paulus kõneleb kas iseenesest või inimesest üldiselt, kasutades näitena siiski esimest inimest, Aadamat.
Vaevalt mõtles Paulus, et ta ise oli kunagi ilma Seaduseta (salm 9). Ehkki juudi poisist saab „Seaduse poeg” alles 12-13-aastasena, ei ela ta siiski ka enne seda ilma Seaduseta. Seega kõneleb Paulus inimesest üldiselt. Kui inimene ei ole Kristuse poolt vabastatud, on ta Seaduse all – nii me ju tõdesime juba eespool (salm 5).

Patune ja püha, halb ja hea (Rm 7:14–25)

Ka selles lõigus kõneleb Paulus „minast”. Keda ta nüüd silmas peab?
Valikuvõimalusi on kaks: Paulus kõneleb kas kristlasest või mittekristlasest. Kui soovime mõelda, et Paulus kasutas selles kontekstis näitena iseennast ja oma lugu, on valikuvõimalused: Paulus kristlasena või Paulus enne usuletulemist.
Nagu alguses mainisin, lähevad siin teadlaste arvamused lahku. Enamus arvab, et Paulus kõneleb mittekristlastest.

Vaatlen siiski esmalt vähem soositud tõlgendust: seda, et Pauluse „mina” on kristlane. Sel seisukohal on olnud kirikuisa Augustinus ja meie usupuhastaja Martin Luther. Soome teadlastest asusid sellele positsioonile ka Jukka Thurén ja Aimo T. Nikolainen. Seda arusaama on põhjendatud nii:

1. Jutt inimesest, kelle tahe on hea, sobib vaid kristlase kohta (salmid 15 ja 18).
2. „Sisemine inimene” tähendab kristlast ka 2Kr 4:16–18-s.
3. Ainult kristlases saab olla tõelist vaimulikku võitlust (võrdle Gl 5:16–17).
4. „Mina” igatseb Päästjat tulevikus. Ainult kristlane otsib Jeesust (salm 24).
5. Salm 25 sobib kirjeldama ainult kristlast.
6. Verbid ehk tegusõnad on olevikus; seega kõneleb Paulus millestki sel hetkel toimuvast, mitte minevikust.
7. „Mina” soovib teha head, mitte paha (salm 19).
8. Ainult kristlane saab ütelda, et temas ei ole midagi head (salm 18), mittekristlane soovib olla hea ja usubki, et on hea.

Niinimetatud retoorilist tõlgendust, mille järgi Paulus kõneleb selles lõigus mittekristlasest, toetab tänapäeval enamus piibliteadlasi, Soomes mh Heikki Räisänen. Tõlgendus ise on väga vana, seda leidub juba kreeka kirikuisadel. See oli populaarne ka pietismis.

Seda tõlgendust põhjendatakse nii:

1. Mujal oma kirjades kõneleb Paulus kristlastest palju positiivsemalt; samuti näeb ta oma variserina veedetud aega positiivsemalt, näiteks Fl 3:6: variserina oli ta „Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu”.
2. Kristlane ei saa olla „müüdud patu alla” (salm 14). Sel juhul tuleks siiski küsida, milline on meie arusaam pärispatust ja selle jõust ka kristlases.
3. Selle lõigu teemaks ei ole inimese probleem, vaid Seaduse probleem.
4. See kirjeldus ei ole mittekristlase autoportree mittekristlasest, vaid Pauluse kristlik kirjeldus mittekristlasest.

Juba praegu, mitte veel

Seda probleemi ei ole kõige lihtsam lahendada, aga ma ise kaldun Lutheri ja Augustinuse seisukoha poole: Paulus kirjeldab kristlast ning temas hea ja paha vahel toimuvat võitlust. Kristlane on samaaegselt nii õige kui ka patune (simul iustus et peccator). See uus, mida saame täiuslikuna näha ja kogeda taevas, on selles maailmas alles puudulik.

Pauluse pilt elust kristlasena on siin üsna sünge. Tasub meelde tuletada, et kaheksandas peatükis kirjeldab Paulus „mündi teist külge” ehk Püha Vaimu tööd kristlases.

Kristlane elab kahes maailmaajas: vana aeg teeb temas endiselt tööd ja tahab tõmmata teda tagasi patu riiki, aga temas teeb tööd ka uus. Sellepärast on kristlases pidev sisemine võitlus. Seitsmendas peatükis keskendub Paulus vana aja mõjudele kristlases, kaheksandas kõneleb ta sellest, kuhu sooviks kristlane juba täielikult siirduda: Püha Vaimu juhtimise alla.

Minu meelest on nn retooriline tõlgendus liiga teoreetiline; kas oleksid Pauluse esimesed lugejad osanud otsida sõnumit „ridade vahelt”?

Aga tegelikkus?

Muidugi peame meeles pidama, et me ei tohi tõlgendada Paulust praeguse aja sündmuste abil, aga ometi pole vist vale ütelda, et Lutheri jt tõlgendus on alati olnud elavale tegelikkusele lähemal, ka täna. Mitte ükski kristlane ei ole saavutanud selles ajas täiuslikku pühadust. Mitte keegi ei saa tänagi ütelda, et patt teda enam sugugi ei ahvatle ega seo.

On raske mõtelda, et Paulus võis selles suhtes olla nii sinisilmne, nagu eeldab retooriline tõlgendus. Muidugi teadis Paulus – mh Korintose sündmuste kaudu –, et kristlased teevad pattu ja eiravad pidevalt Jumala tahet. Peale selle tuleb meeles pidada, et Paulus lisas tavaliselt oma kirjade lõppu kristliku elu juhiseid, ja tihti oli neis juhistes juttu võitlusest patu vastu (näiteks Ef 6). Alles surm vabastab kristlase sellest võitlusest (1Kr 15:50).

Selles suhtes on tähtis õigesti õpetada. Kui kuulutatakse: „Pöördu kristlaseks, siis lahenevad kõik su probleemid!”, võib juhtuda, et „pöördunud” võivad mõnd aega kogeda, et meie öeldu vastab tõele nende elus. Aga varem või hiljem paljastub neile uuesti patu reaalsus nende elus, ja siis on ees kolm võimalust:
1. „Aktsepteerida” oma patusust ja puudulikkust ka kristlasena.
2. Eitada oma patusust ja püüelda täielikku patutust.
3. Loobuda üldse „tegelikkuses mittetoimivast” usust.

Kahjuks valivad paljud viimase võimaluse. Aga ka teine võimalus ei ole ohutu: see viib kergesti vaimuliku „lõhestatuseni”: tegelikkus on midagi muud kui see, milles me kujutleme ja veename endid elavat. Me ei usu seda, mida oma elus näeme, vaid elame oma „vaimulikus mullis”. On vaid aja küsimus, millal kasvab vastuolu tegelikkuse ja „tegelikkuse” vahel nii suureks, et meie mull lõhkeb. Mulli lõhkemine võib viia isegi psüühilise haiguseni, kui valelikku elu on elatud väga kaua.

Ehk sooviksime eitada enda juures Pauluse kristlase kirjeldust ja olla paremad. Aga siis tasub meeles pidada, et ainult „tõde teeb teid vabaks” (Jh 8:32).

Kui me kõlbasime Jumalale patustena, kõlbame talle ka puudulike kristlastena. Ja kui me kõlbame Jumalale, siis peame kõlbama sellistena ka iseendile ja teistele kristlastele, isegi kui meie „peegelpilt” meile alati ei meeldi.