Seadus ja teod või usk ja arm?

Paulus kasutab kirjas roomlastele palju küsimusi ja vastuseid. Esmalt esitab ta küsimuse, mille arvab tärkavat lugeja peas, ja siis annab sellele vastuse. Tasub panna tähele, et kolmas peatükk lõpeb küsimusega, millele Paulus annab lühivastuse juba kolmanda peatüki viimases salmis, aga ka neljas peatükk käsitleb jätkuvalt küsimust „Kas me tühistame Seaduse, kui apelleerime usule?”

Piibli jaotus peatükkideks ajab meid tihti segadusse: meie ei seosta ühe peatüki lõppu ja teise algust omavahel samamoodi nagu kaht salmi keset peatükki. Ometi on jaotus peatükkideks ja salmideks sündinud palju aega pärast Uue Testamendi raamatute kirjutamist.

Paulus arutleb Aabrahami kui usuisa staatuse üle. Meile on Aabraham lihtsalt üks Vana Testamendi suuri tegelasi, aga juutidele on Aabraham kogu rahva isa, temast sai alguse Jumala valitud rahvas.

Võime ütelda, et päästelugu on Jumala valikute ajalugu. Esmalt valis Jumal Aabrahami, siis Iisaki, siis Jaakobi, siis Juuda ja lõpuks Taaveti, kelle järeltulija pidi olema Messias (võrdle Mt 1:1–21). Aabraham oli seega päästeloo esimene pidepunkt, valitud rahva ja Messia sugupuu algus.

Analüüsides tegude ja armu suhte küsimust, läheb Paulus põhjani: mida on usuisal, juutide esiisal Aabrahamil selles küsimuses öelda? Mille kaudu mõisteti Aabraham õigeks: usu ja armu või seaduse ja tegude?

Aabraham, usuisa (Rm 4:1–8)

Paulus tõestab lugejaile, et juba Vana Testament peab Aabrahami õigeksmõistmise aluseks usku, mitte Seaduse tegusid:

„Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.”
(1Ms 15:6)

Pane tähele verbi „arvama”! Küsimus ei ole milleski, mis meil on, vaid milleski, mida arvestatakse meie heaks. Tegu ei ole millegi hangitu või väljateenituga, vaid me saame õiguse armust. See oli üks raskeimaid ja samas keskseimaid küsimusi luteri ja roomakatoliku kiriku dialoogis õigeksmõistmisõpetuse üle: kas inimene on õige üksnes Jmala teo kaudu (arvatakse õigeks) või on ta mingil viisil õigeksmõistmise ära teeninud (olles hea inimene, tehes häid tegusid). On põhjust hoida kinni Lutheri mõttest: „üksnes armust”; pääste on Jumala kingitus, mida arvestatakse patuse heaks.

Paulus tõestab, et ka teine Vana Testamendi keskne tegelane, kuningas Taavet, kõneleb usuõigusest:

„Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta...”
(Ps 32:1–2)

Juudid aga rõhutasid Aabrahami kuulekust. Aabraham täitis Jumala tahet, see oli juutide meelest tema teene.

Aga kas Pauluse ja juutide vaatenurgad on siiski teineteisest väga kaugel või on need sama asja kaks eri külge? Paulus rõhutab kuulekuse lähtekohta ehk Aabrahami usku, juudid aga tagajärge ehk tegusid. Juutidelgi on seega omal kombel õigus! Aga just selles on suur oht: vägagi tihti ei ole eksiõpetus ja eksiarusaam õige õpetuse vastand või sellest kaugel, vaid õige õpetuse kõrval, sellele väga lähedal. Eksitus on tihti väga väike muudatus õiges õpetuses!

Pauluse õpetus on niisiis see: Aabrahami õigeksmõistmise alus oli usk ja usaldus Jumala tõotuste vastu. Teod on alles selle usu tagajärg.

Kumb oli enne? (Rm 4:9–12)

Juudid lugesid Vana Testament teisiti kui Paulus: nad panid rõhu ümberlõikamise lepingule (1Ms 17:11). Ümberlõikamine oli värav valitud rahva hulka (võrdle ka 1Ms 34:14–18). Jumalakartlikku eristas pöördunust peale teatud Seaduse nõudmiste ka ümberlõikamine.

Mitte ainult juute, vaid ka meid, kristlasi, varitseb oht lugeda Piiblist seda, mida seal arvatakse olevat või mida seal soovitakse olevat. Paljudele on Vana Testament üksnes Seadus ja Uus Testament üksnes evangeelium jne.

Üks Piibli ülesandeid ongi hävitada meie endi arusaamad Jumalast ja anda asemele Jumala enese jutustus sellest, milline ta on ja mida ta meilt tahab. Tihti võib see muutus olla valus, aga sellest hoolimata tuleb Piiblit lugeda nii, nagu see on kirja pandud, mitte nii, nagu me tahaksime seda olevat. Me peame paluma Püha Vaimu, et ta kõneleks meile Sõna kaudu, et me leiaksime Jumala tahte ja sõnumi.

Paulus märkab, et keegi võib väita, nagu oleks Aabrahami usu saamise eelduseks olnud ümberlõikamine või mõni muu sündmus. Skeem oleks olnud selline: esmalt astub Aabraham usu sammu ja siis annab Jumal talle ülejäänu kingitusena.
Paulus siiski tunneb Vana Testamenti ja tuletab lugejaile meelde, et Aabrahami õigekskuulutamine (1Ms 15:6) toimus enne ümberlõikamise lepingu seadmist (1Ms 17:11). Rabid arvestasid nende sündmuste vahele 29 aastat. Seega ei ole nii, nagu tihti väidetakse: nagu nõuaks Jumal esmalt õigust Seaduse kaudu, aga kuna inimesed ei suutnud Seadust täita, saatis Jumal Jeesuse ja aktsepteeris armust tulevat õigust. Mitte nii, vaid arm on olnud pääste alus algusest peale, seevastu Seadus on tulnud hiljem.

Kes siis mõistetakse õigeks?

Paulus tõestab niisiis, et Jumal mõistab õigeks patuse ja jumalatu, mitte patutu ja vaga. See oli usupuhastaja Martin Lutheri suur leid Rooma kirjast. Kurb küll, aga inimeses on nii tugevasti juurdunud omaõiguse mudel, et me ei soovi tänagi uskuda Piibli järgi, vaid rajame oma päästeteid. Kelle järgi tuleb esmalt meelt parandada, patud maha jätta; kes nõuab täiskasvanute ristimist; kes keeltega rääkimist jne. Aga Piibel nõuab vaid üht: usku Kristusesse (1Jh 5:9–12).

Nende kahe nõudmistüübi vahel on suur põhimõtteline erinevus: erinevad usulised lahendused on meile võimalikud, aga mitte usaldus Jeesuse ristitöö vastu: see jääb alati Püha Vaimu tööks meis (Mt 19:23–26).

Usu tee võib tunduda liigagi kerge: asi ei saa ju olla nii lihtne! Aga kes on püüdnud elada Jumala tahte kohaselt, teab, kui raske see on. Oma tegudest ja teenetest loobumine on raske, otse võimatu; nii kindlalt on tegude vagadus meis juurdunud.

Kui me ei leia enda teeneks muud tegu, teeme teoks, mis meid päästab, usu ja uskumise. Aga ma olen kindel, et keegi meist ei pääse taevasse, „rind ees”, vaid igaüks läheb sinna alandlikult ja üksnes Jumalale toetudes (võrdle Rm 10:13).

Jeesus ütles, et suureks saamine tähendab väikeseks saamist (võrdle Mt 23:11–12). Me peame saama väikesteks, lausa olematuiks, et Kristus võiks meie sees suureks saada. Usk on alati lõpuni usk pattude andekssaamisse. Selline usk võtab meilt igasugused võimalused kiidelda.

Kristus + Seadus? (Rm 4:13–17)

Paulus püüab öeldut veelgi selgemaks teha: kui Seadus oleks pääste tee, oleks tõotus asjatu. Kristust poleks vaja, kui saaks pääseda Seaduse abil! Paulus käsitleb sama teemat ka kirjas galaatlastele (eriti Gl 5:1–6): kes paneb lootuse Seadusele, ei saa loota Kristuse peale. Päästetee ei saa olla Kristus ja miski muu, vaid kas üksnes Kristus või siis üksnes miski muu. See pole „nii see kui ka teine”, vaid „kas see või teine” olukord.

Salmis 15 ütleb Paulus: „Sest Seadus soetab viha.” (Soome keeles „Seadus toob kaasa Jumala viha.”) See oli tõsi Pauluse ajal ja on tõsi ka täna. Sama tõsi on seegi, et patutunde tärkamine tõstab tihti inimese viha Jumala Seaduse ja selle kuulutajate vastu. Ei ole meeldiv lasta tõusta viha, mistõttu mitmed ongi lahendanud selle probleemi, lakates kõnelemast Jumala Seadusest. Aga see ei saa olla õige tee – ei vaikinud ju Pauluski Jumala Seadusest.

Vana Testamendi Seaduse mõtteviis lähtub loomisest: kuna Jumal on Looja, teab ta, mida peab inimene tegema ja mida jätma tegemata. Seda on ta meile ilmutanud Seaduses. Seadusest vaikimine oleks Jumala elujuhiste peitmine!
Samas oleks Seadusest vaikimine ka suur armastuse puudumine. Kes ei peataks kuristiku poole liikuvat pimedat? Kes viitaks sellises olukorras inimese vabadusele ja enesemääramisõigusele? Ometi nõutakse seda vaimuliku elu alal, milles iga loomulik inimene on Piibli järgi pime (2Pt 1:9).

Seega tuleb Seadust kuulutada ja samas olla valmis, et see tõstab viha. Et Seadust jutlustataks õigesti ja nii, et inimesed saaksid vihaseks Jumala Seaduse, mitte meie seadusejutluse peale, on hea meeles pidada, mis juhtus, kui kutsuti prohvet Jesajat (Js 6). Esmalt nägi prohvet enda ja oma rahva patusust. Siis anti talle armu ja alles siis ta läks oma rahvale Jumala tahet kuulutama. Prohveti sõnum ei olnud „teie, patused”, vaid „meie, patused”.

Seaduse ja selle kuulutamise ülesanne on ajada inimesi ummikusse, kust neid saab välja aidata üksnes Kristus. Kristus ei tulnud päästma terveid ja patutuid, vaid haigeid ja patuseid (Mt 9:12–13). Seaduse ülesanne on näidata pattu, evangeeliumi ülesanne on anda lepitus patust. Ilma üheta kaotab teinegi oma tähenduse. Tuleb kuulutada vastikut, haavavat Seadust, et inimesed paneksid oma lootuse evangeeliumi, mitte oma tegude peale.

Salmis 17 näitab Paulus, kui raske, otse võimatu on meil uskuda. Paulus võrdleb usklikuks saamist surnu elavaks saamisega ja loomisega eimillestki. Inimeses ei ole midagi Jumalale kõlblikku. Kõik on arm, kõik on kingitus. Jumal ei hakka parandama meie religioossust, vaid loob kõik algusest peale uueks. Ristimine on mitte üksnes haud, vaid ka ülestõusmine! Aga see on vastupidine meie loomuliku arusaamaga, sellepärast on näiteks lapseristimist nii raske aktsepteerida.

Elu keset surma (Rm 4:18–25)

Aabrahami usk väljendus selles, et ta uskus Jumala võimatuna näivat tõotust. Sama võimatu nagu uskuda, et Saara võis saada vanaduspäevil lapse, isegi veel võimatum on meie mõistusel aktsepteerida, et Jeesuse surm Kolgata keskmisel ristil tooks meile pattude lepituse ja rahu Jumalaga. Aga kuna Jumal nii ütleb, peame seda uskuma, mitte kahtlema, lastes end oma mõistusest eksitada.

Üks selgeimaid pilte usu olemusest on Vana Testamendi jutustus pronksmaost (4Ms 21:5–9). Mitte keegi, keda madu oli salvanud, ei olnud sunnitud vaatama pronksmadu, aga kui ta vaatas, jäi ta ellu. Vaatamine oli mõttetu inimlikust vaatenurgast – ei saa ju see maokuju kedagi aidata! Ei aidanudki pronksmadu, vaid Jumala tahte täitmine. Samuti ei ole me sunnitud vaatama Kristust, aga kui vaatame, saame igavese elu.

Tõsiasjade nägemine võib meie usku nõrgestada või lausa hävitada, aga see saab seda ka tugevdada! Sellepärast ei ole ükskõik, kuidas me ellu suhtume: kas näeme selles Jumala võimalusi või ainult enda võimalusi.

Usu sünd

Kuidas me kirjeldaks usu sündi? Minu meelest on parim usu sünni kirjeldus Uues Testamendis Mk 3:1–6, lugu kuivetunud käe tervendamisest.

Tolle mehe probleem oli selles, et ta ei saanud tõsta oma kätt. Siiski käsib Jeesus tal käe välja sirutada ehk teha midagi võimatut. Mees näis olevat ummikus: käe tervenemise eeldus on selle sirutamine ja selle sirutamise eeldus on selle tervenemine. Jumal tegi võimatu võimalikuks ja käsi tervenes (võrdle Mk 10:27). Nii on ka usu sünniga: see on meile võimatu, aga Jumal teeb selle võimalikuks. Usk on puhtalt Jumala tegu, aga siiski me õhutame inimesi uskuma Jumalasse.

Võimalik, et me kogeme, nagu oleks meie osa usu sünnis suurgi, aga see, mida me usume iseenesest või mida me mõtleme olevat kogenud, ei ole tähtis. Tähtis on see, et oleme teel taevasse, teel igavese kodu poole.