Rooma kirja esimeses peatükis näitas Paulus, et ilma Seaduseta elavad paganad on süüdi Jumala ees. Nad on takerdunud oma patususse üha rängemini ja saanud lausa patu orjadeks.

Teises peatükis andis Paulus üsna sama sünge pildi juutidest. Ehkki neil on Seadus, ei ole nad seda täitnud.

Seega on Paulus teinud kogu inimsoo süüdlaseks Jumala ees (võrdle salm 9). Paulus on tallanud jalge alla kõik katsed saada arved Jumalaga tasakaalu. On kõikehõlmav, pöördumatu tõsiasi, et kõik inimesed on oma päritolule vaatamata võlglased Jumala silmis. Ja mis kõige halvem: ükski neist ei suuda oma võlga tasuda.

Kolmandas peatükis hakkab Paulus „üles ehitama”: kui ta eespool on hävitanud inimeste väärad kujutelmad oma suhtest Jumalaga ja päästeteest, siis nüüd hakkab Paulus jutustama sellest, kuidas inimene pääseb ehk kuidas võlg lepitatakse.

Teema on meie usu seisukohast keskseim. Pääste aluse küsimus on tähtsam kui miski muu kristlikus usus: selle najale ehitame üles kõik muu.

Kas Jumala töö Iisraeliga oli asjatu? (Rm 3:1–8)

Paulus jätkab kolmanda peatüki salmides 1–8 veel juudi küsimuse käsitelu. Kas Jumala ja Iisraeli vaheline leping oli täiesti asjatu, kui kord juudid ei ole paganaist paremas staatuses?

Kui ka pääste enese asjus ongi nii, ei ole inimene siiski saanud Jumala armutegusid täielikult tühjaks teha. Ehkki Iisraeli ajalugu on sünge taganemise ajalugu, on see samas siiski ka Jumala päästelugu. Iisraeli taganemine kulmineerus Jeesuse tagasilükkamise ja ristilöömisega. Jumala päästelugu kulmineerus sama sündmusega.

Inimene ei näe asju Jumala silmadega. Ehkki Iisrael oli truudusetu, on Jumal jäänud ustavaks ja viinud päästelugu edasi – Iisraeli vastupanust hoolimata või lausa selle abil.

Küsimusi ja vastuseid

Paulus esitab taas enesele küsimusi. Seda vestlust iseendaga harrastab Paulus läbi kogu Rooma kirja. Kirjas roomlastele on kokku 70 lauset, mille lõpus on küsimärk. Ilmselt on selle taustaks olnud enamasti tegelikud vastuväited, mida Paulus kordab ja millele samas vastab. Mitmel pool on Paulust rünnatud erineval moel, ja Paulus teadis, et samu vastuväiteid esitataks Roomaski varem või hiljem.

Kas Seadusest vaba evangeelium – pääsemine armust – ei pane lõpuks pattu alahindama ja elama patuelu, küsisid vastased. Nii on ju tihti tõesti läinud: on sündinud erinevaid libertinistlikke ehk Seadust eiravaid liikumisi. Pauluse vastastel oli lihtne saada tuge oma väitele elavast elust.
Aga nood olid läinud eksiteele, nad ei olnud mõistnud õigesti Jumala päästeteed. Seaduse põlgajate mõtlemine on omane inimestele, kes ei tunne tõeliselt Jumalat ega tema tahet (salm 5). Jumala teed ei ole meie teed ja meie mõtted ei ole Jumala mõtted (Js 55:8–9). Me ei saa inimlike mõtetega mõista Jumala päästeteed. Selleks on vaja Püha Vaimu juhtimist. Paulus tuleb selle küsimuse juurde veel tagasi kuuenda peatüki alguses.

Mõlemal pool teed on kraavid

Paulus – nagu hiljem ka Luther – pidi võitlema kahel rindel. Ka pääste alusest õpetati ja õpetatakse kahtviisi valesti.
Ühel pool on need, kes nõuavad Seaduse tegusid usu eeldusena. Nende nn judaistide vastu pidi Paulus võitlema eriti Galaatias.
Teisel pool on aga nn libertinistid, kes mõistsid Pauluse õpetust nii, et kui kristlane on kord päästetud, ei piira teda enam miski. Nende probleem oli see, et nad ei mõistnud, milleks Jumal inimese päästab.

Ka tänapäeval tuleb õigele õpetusele rajada piirid kahes suunas. Maailm ja inimene ei ole Pauluse päevist alates selles osas muutunud. Endiselt on lihtne tõlgendada usu asju ühel või teisel viisil valesti.

Ei ole ühtki õiget (Rm 3:9–20)

Paulus lõpetab inimese probleemi visandamise „jutlusega”, milles on tsitaate Psalmidest ja Jesajalt (59:7–9). Ta ei tsiteeri tähttäheliselt, milleks on mitmeidki põhjusi. Muidugi ei saanud Paulus kaasas kanda kogu Vana Testamenti (võrdle 2Tm 4:13), vaevalt tal see üldse olemaski oli, sest raamatud (rullid) olid tollal tõesti kallid. Seega pidi ta tsiteerima Vana Testamenti mälu järgi. Peale selle pidi ta seda tõlkima, sest kindlasti tundis ta seda paremini heebrea keeles, ehkki tundis kindlasti hästi ka Septuagintat, Vana Testamendi kreekakeelset tõlget.

Lõpptulemus on sünge: juba Vana Testament õpetab, et mitte keegi ei ole hea, mitte keegi ei ole täitnud täielikult Jumala tahet, mitte keegi ei ole Seaduse ees süütu.

Kas me püüme eitada oma patusust ja süüd? Tihti on meil kalduvus vähendada oma langemisi ja üleastumisi ning samas suurendada oma ligimeste vigu ja puudujääke Jumala ees. Nii me saame teistest paremaiks. Aga sellise mõtteviisi valelikkus paljastub, kui Jumala Sõna saab valgustada meie elu. Selles kirkas valguses näime meie ja teised ühtviisi patused. Seaduse peegli ees ei ole keegi süüta ja plekita.

Pärispatu õpetust – õpetust, et inimene on läbinisti rikutud – on tänapäeva inimesel väga raske aktsepteerida. Juba luterlikes usutunnistuskirjades – Schmalkaldeni artiklites – tõdetakse, et pärispatu õpetust on meil raske mõista, kuna see on liiga sügav tõde. Me peame vaid uskuma seda kui Jumala tõde.

Ehkki meie ümber on lõputult tõendeid inimese kõikehõlmavast kurjusest ja patususest, sooviksime siiski mõelda, et oleme head. Mitte keegi ei taha ju olla parandamatult haige, isegi mitte pääste asjas! Kõik peaks ju arenema ja paranema. Mitte kunagi ei ole saavutatud kellegi soosingut, kuulutades talle tema kurjust ja suutmatust teha head.

Aga kui öeldakse lahti pärispatu õpetusest, on ees kogu kristliku usu ümbertõlgendamine. Kõik vana variseb ja muutub mõttetuks. Jeesuse lepitustöö Kolgata ristil saab asjatuks ja me saame endid ise päästa. Aga paljudes maailma paigus ongi neid „kristlikke” jutlustajaid, kes kuulutavad inimese headust.

Jumalik ebajärjepidevus

Inimmõistuse järgi peab Seadus tegema inimese heaks ja laitmatuks või vähemalt vähendama inimese kurjust. Aga Paulus näeb asja just vastupidi: Seadus teeb inimese süüdlaseks ja kõlbmatuks Jumala ees. Mida innukamalt püüab inimene Seadust täita, seda võimatum see ettevõtmine talle tundub. Lõpuks on tema ees vaid kaks võimalust: kas loobuda ja tunnistada, et ta ei suuda iialgi Seadust täita, või valelikult püüda Seadust uuesti tõlgendada, nii et seda oleks võimalik täita.

Seaduse ülesanne on meile näidata, et me ei saa pääseda omal jõul. Mitte keegi ei jää püsima Jumala ees. Iga suu suletakse. Seadus toob meile patutundmise ja Jumala kohtu vältimatuse, mitte pääste.

Pääste armust, tänu Kristuse lepitustööle (Rm 3:21–26)

Alles nüüd jõuab Paulus selleni, kuhu ta kogu aeg on sihtinud: kuidas inimene pääseb. Kõik eelolev on sihtinud selle poole. Selles lõigus on kogu Rooma kirja tähtsaim mõte: pääste on üksnes armust, üksnes tänu Kristuse tööle, üksnes usust, nagu usupuhastaja Martin Luther selle kokku võttis.

Seadus on ajanud inimese ummikusse. Aga Jumal annab ummikusse sattunud inimesele lahenduse: kui inimene ei suutnud täita Seadust ja nii saavutada päästet, siis nüüd tuleb pääste ilma Seaduseta. Kuna inimene ei suutnud end Jumalaga lepitada, tegi Kristus seda meie eest. Meie usk jääb lõpuni püsima kui usk pattude andeksandmisse.

Jeesus suri kõigi aegade kõigi inimeste kõigi pattude ja lepituse pärast. Prantsuse füüsik Blaise Pascal on öelnud sedasama matemaatilise valemi vormis: „See, et piiritu Jumal kannatas piiratud hetke, vastab sellele, et piiratud inimene ei kannataks piiritult ehk igavesti!” Jeesuseni oli Jumal pattude karistamist edasi lükanud, aga Kolgatal mõisteti patt hukka ja lepitati.

„Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

Kurjus ja patt ei sobi iialgi kokku püha Jumalaga. Jumal ei vaata patule läbi sõrmede, vaid tema õiglus nõuab selle hukkamõistmist. Aga too kohtuotsus ei tabanud patu tegijat, vaid see tabas Kolgatal ainsat Patutut. See on arm.

Kes siiski ei soovi seada Jeesuse tööd oma pääste aluseks, patuohvriks, peab kohtuma püha Jumalaga omal jõul. Luther ütles, et püha Jumalaga ei saa kohtuda teisiti kui Jeesuse kaudu, tema kaitse all.
Pääste alus on Kolgata ristis, mitte milleski muus. Pääste tuleb meile väljastpoolt. Meie ise ei suuda seda hankida; see antakse meile kingitusena (salm 24).

„Jumala õigust” salmis 21 saab mõista kahtviisi: kas selle õigusena, mida Jumal meilt nõuab, või Jumala kingitud õigusena. Tänu nende erinevuse märkamisele leidis Martin Luther armulise Jumala.

Salmis 25 on kreeka keeles sõna „ hilasterion”, mis tähendab enamasti lepingulaeka kaant. Lutheri tõlkes oli see sõna „armutroon, armu aujärg”, mõnedes tõlgetes on see „lepitusohver” (nii ka 1997. aasta Piiblis). Jukka Thurén soovitab oma Rooma kirja kommentaaris tõlkida seda nii: „...Jumal on teinud Kristuse verise risti pattude lepitamise paigaks, kuhu nad saavad uskudes tulla.”

Üks Jumal – üks päästetee (Rm 3:27–31)

Juudid kiitlesid oma valitud rahva staatusega. Jumal ja Seadus eristasid neid paganaist. Jumal oli neile kõnelnud, nad olid saanud Seaduse ja ilmutuse. „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.” (5Ms 6:4) See oli juutide „usutunnistus”. Juudid rõhutasid eriti sõna „meie” Jumal. Kui keegi soovis pääseda, pidi ta saama esmalt juudiks, valitud rahva liikmeks. Issand oli Iisraeli Jumal.

Aga Paulus näeb taas kord asja teises valguses kui tema kaasmaalased. Ta rõhutab sõna „ainus”. Kui on üksainus Jumal, saab olla ka üksainus päästetee. Jumal päästab nii juudid kui ka paganad samal viisil: usu kaudu (salmi 30 eraldamine on ennekõike stiilivõte).

Salmis 31 tuletab Paulus jälle meelde, et Seadusest vaba evangeelium ei tähenda Seaduse tühistamist ega alahindamist.