Soovituskiri diakoniss Foibele (Rm 16:1–2)

Paulus soovitab Korintose naaber- ja sadamalinna Kenkrea koguduse diakonissi (kreeka „diakonos” = teenija) Foibet. Osa teadlastest arvabki, et Foibe tegutses Pauluse „kullerina” ja viis Rooma kirja Rooma. Tollal vajasid eriti naised reisile kaasa selliseid soovituskirju, et leida turvalist öömaja. Kristlikud kogudused moodustasid märkimisväärse külalislahkuse võrgustiku üle kogu Rooma riigi. Foibe sai nüüd nautida sama abi, mida ta ise oli osutanud Kenkreasse tulnud kristlastele. Oli ju ka Paulus ise nautinud tema abi (salm 2).

Foibe on kogu Uue Testamendi ainus nimepidi mainitud naisdiakon. Seevastu Rooma kirja 16. peatüki tervitustest läheb lausa 9 naistele, nii et ta ei ole selles seltskonnas ainus naine. Foibe oli pagankristlane, sest tema nimi tuleb kreeka valgusejumala (Apollos Foibos) nimest. On oletatud, et ta oli vabastatud ori. Paljud orjad vabastati umbes 30-aastastena, et isandad poleks pidanud nende eest hoolitsema, kui nad vanaks jäävad. Peame meeles pidama, et tollane inimeste keskmine eluiga oli praegusest märgatavalt madalam.

Tervitused Rooma kristlastele (Rm 16:3–16)

Neis salmides on kreeka nimesid (näiteks Andronikos, Narkissos ja Apelles, mida kasutasid küll ka juudid), ladina nimesid (näiteks Ruufus, Juulia ja Urbanus) ning mõningaid juudi nimesid (näiteks Heroodion ja Maarja). Osa nimesid olid levinud orjade nimed (näiteks Persis, Flegon ja Ampliatus).

Tervituste saajate seas olid järgmised naised:
1) Foibe (salm 1);
2) Priska (salm 2);
3) Maarja (salm 6);
4) Trüfaina (salm 12);
5) Trüfoosa (salm 12);
6) Persis (salm 12);
7) Ruufuse ema (salm 13);
8) Juulia (salm 15);
9) Neereuse õde (salm 15).

Priska/Priskilla ja tema mees Akvila (ladina keeles „kotkas, salm 4) olid algkiriku tuntuimad kristlased. Millal nad panid oma elu kaalule Pauluse pärast, jääb ebaselgeks. Üks võimalus oli möll Efesoses (võrdle 2Kr 1:8–11 ja Ap 19:33). Nad pidasid Paulusega sama ametit, olles telgitegijad (Ap 18:3).

Kogudus käis koos nende kodus. Ehkki ühes linnas oli (teoloogiliselt) vaid üks kogudus, tuli praktikas koguneda mitmes kodus, sest mingeid kirikuehitisi ei olnud enne, kui keiser Konstantinus pöördus kristlaseks ja ristiusk kujunes Rooma „riigiusuks” (4. sajandil).

Epainetos (salm 5) oli esimene Aasia provintsis (= Efesose piirkonnas) ristitud mees. Üldiselt täitsid esimesed kristlased usaldusülesandeid ja juhi rolli. Maarja (salm 6) on jäänud tundmatuks koguduse töötegijaks („kes on teie eest palju vaeva näinud”).

Kümnes naine?

Andronikos ja Junia(s) (salm 7) olid olnud vangis koos Paulusega. Nad olid juudid („sugulased”) ja pöördusid kristlasteks enne Paulust. Paulus nimetab neid „silmapaistvateks apostlite seas”. Apostlite all võidi mõelda kolme eri rühma:
1) need kaksteist (nii eriti Luukas);
2) Jeesuse volitatud ja läkitatud töötegijad (nii eriti Paulus);
3) misjonärid üldse.

Osas käsikirjades on teine nimi Junias, mis on mehenimi. Kui õige variant on Junia/Julia, siis oli loetelus kokku kümme naist ning Andronikos ja Junia/Julia olid tõenäoselt abielupaar.

Tervitusi „Narkissose omadest neile, kes on Issandas” (salm 11) saab tõlgendada kahtviisi:
1. Perekonnapea Narkissos ei olnud kristlane, aga osa perekonnast oli:
2. Osa perekonnast ei olnud kristlased, aga Narkissos oli.

Trüfaina ja Trüfoosa (salm 12) sarnaste nimede alusel on oletatud, et tegu oli õdedega.
Osa teadlasi peab salmis 13 mainitud Ruufust Küreene Siimona pojaks (Mk 15:21), aga asi jääb oletuse tasandile.
Salmi 15 Filologos ja Juulia olid ilmselt abielupaar.

Püha suudlus (salm 16) kuulus jumalateenistuse juurde, kus just enne armulauda mehed suudlesid üksteist ja naised üksteist kristlaste ühtsuse märgiks (vaata ka 1Kr 16:20; 2Kr 13:12; 1Ts 5:26 ja 1Pt 5:14).

Püsige selles, mida te olete õppinud (Rm 16:17–20)

On oletatud, et selle lõigu kirjutas Paulus oma käega (võrdle Gl 6:11). Paulus kasutas kirjutajaid – ka Rooma kogudusele kirjutades (salm 22; võrdle ka 1Kr 16:21). Oli loomulik, et kirja lõppu kirjutati tervitus oma käega; võiks kõnelda ka kirja ehtsuse kinnitusest. Samale asjale viitab ka see, et lõik lõpeb õnnistussooviga, millele järgnevad Pauluse töökaaslaste tervitused.

Oli siis teksti kirjutaja Paulus ise või kirjutaja, igal juhul hoiatatakse siin kogudust eksiõpetajate eest. Paulusel oli tavaks lisada kirja lõppu selline hoiatus. Õiget õpetust on ohustatud algusest peale mitmel viisil ja mitmest suunast.
Eksiõpetajad olid head kõnemehed, aga nad teenisid „oma kõhtu”, mitte Kristust ja tema evangeeliumi (salm 18). Seega ei ole nad 14. peatükis mainitud „nõrgad kristlased”, nagu vahel on väidetud.

„Kõht” tähendas lihalikkust ja meelelisust üldse (võrdle Fl 3:18–19).

Kristuse järgijad ei pea käima kõigi uute õpetajate sabas, vaid püsima selles, mida nad on õppinud apostlitelt (salm 17).

Pauluse töökaaslaste tervitused (Rm 16:21–24)

Esimesena Pauluse töökaaslastest saatis tervituse Timoteos, kes oli Pauluse tähtsaimaid töökaaslasi. Tema ema oli juut, aga isa kreeklane (Ap 16:1).

Luukius, Jaason ja Soosipatros olid juutide nimed. Soosipatros oli ilmselt sama isik Ap 20:4-s mainitud Soopatrosega, kes reisis koos Paulusega Korintosest Jeruusalemma. Rooma kiri on kirjutatud just enne toda reisi (Rm 15:23–25).

Oli haruldane, et kirjutaja lisas kirjale ka oma tervituse, aga Tertius oligi enam kui kirjutaja – ta oli ka usuvend (salm 22). Tertsius, mis tähendab „kolmas”, ja salmi 23 Kvartus („neljas”) olid levinud orjanimed. „Vastukaaluks” Erastos oli kõrgeauline ametnik, linna varahoidja, „ökonoom”.

Ka Pauluse võõrustaja Gaius saatis tervisi (salm 22). 1Kr 1:14 mainib Paulus, et ta oli ristinud Korintoses Gaiuse – ehk oli tegu sama isikuga.

Seegi lõik lõpeb õnnistussooviga (salm 24: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie kõikidega!”), mis puudub vanimaist käsikirjadest ja on sellepärast jäetud päris tekstist väljapoole.

Ülistage Jumalat! (Rm 16:25–27)

Kiri lõpeb Paulusele tüüpilise pika põimlausega – salmid 25–27 ongi tegelikult üksainus pikk liitlause. Kirja alguses oli tervelt kuue ja poole salmi pikkune liitlause (Rm 1:1–7). Soome 1938. aasta tõlkes ongi tegu liitlausega (nagu ka eesti tõlgetes), seevastu Soome uues kirikupiiblis on see jagatud neljaks lauseks.

Jumala päästeplaan oli inimestele üllatus, saladus (salm 25). Veel tänagi on Jumala tarkus (salm 27) loomulikule inimesele narrus. Ainult Püha Vaim saab meile avada risti saladuse.

Rooma kirja lõpp on kui taeva välgatus, kus ülistatakse Jumalat lakkamatult (Ilm 7:9–12). Selles ajas on ka Jumala ülistamine puudulik, seevastu taevas on kõik täiuslik.

Kõige tegevusega – ka Rooma kirja kirjutades – soovis Paulus juhatada inimesi taevasse, meie igaühe õigesse sihtpunkti.

Ärgu keegi meist unustagu, kuhu me oleme teel!