Kiri heebrealastele 6 internetis (Piibel.net)

Usu alused (Hb 6:1–3)

Salmides 1–3 loetletud mõisted ei ole sugugi vähetähtsad asjad, millest pole vaja kõnelda, vaid kõige alus; asjad, mida iga kristlane peaks tingimata teadma. Kui alus ei ole korras, ei saa minna edasi uurima usu saladusi (võrdle Mt 7:24–27).

Kirjutaja mainib kuut usu alust:

1. Pöördumine („meeleparandus” salmis 1 ei ole õnnestunud tõlge) surma viivatest tegudest. Küsimus on paganlike religioonide kommetest, mis ei vii taevasse, vaid hukatusse ehk surma.

2. Usk (ühte) Jumalasse. Selle mainimine viitab, et vastuvõtjad olid endised paganad. Juudi taustaga kristlastele oli usk ühte Jumalasse iseenesestmõistetav (võrdle „juutide usutunnistus” 5Ms 6:4–5).

3. Õpetus ristimistest ja puhastusriitustest. Kreeka tekst kõneleb ainult „ristimistest” (mitmuses), mida tuleb ilmselt tõlgendada nii, et küsimus on kristliku ristimise (ainsuses) eristamisest teistest puhastusriitustest (võrdle Mt 15:10–20 ja Jh 3:25).

4. Käte pealepanemine. Apostlite teod seostab käte pealepanemise nii Püha Vaimu saamisega (Ap 8:14–17) kui ka koguduse ametitesse seadmisega (Ap 13:1–3).

5. Surnute ülestõusmist taheti erinevates lahkudes eitada juba väga varakult, sest juba Paulus pidi võitlema selliste eksiõpetuste vastu (1Kr 15:12–34).

6. Igavene hukkamõist on äratanud vastuväiteid läbi kiriku ajaloo: „Armastav Jumal ei saa mõista kedagi igavesse hukatusse.” Ometi ei ole küsimus selles, mida meie, inimesed, õigeks peame, vaid selles, mida on Jumal meile ilmutanud (võrdle Mt 25:31–46).

Kirjutaja näeb, et kristlikku usku ei saa olla seal, kus neid põhitõdesid ei aktsepteerita või ei usuta. Ka kristlasena ei saa kasvada, kui soovitakse neid eitada.

Kirjutaja usub, et vastuvõtjad usuvad neid põhitõdesid, nii et on võimalik usku edasi uurida, aga seegi sõltub lõpuks Jumala armust (salm 3, võrdle Jk 4:15).

Ärge loobuge oma usust! (Hb 6:4–12)

Lääne kirik suhtus kaua Heebrea kirjasse tõrjuvalt, kuna mõned selle kohad – nagu just need salmid – näivad õpetavat, et ristiusust loobunuil ei ole võimalust tagasi tulla. 2. sajandil, kui Rooma riigivõim kristlasi taga kiusas, leidus ka usust loobujaid, kes soovisid hiljem kirikusse tagasi tulla. Siis tuli otsustada, kas nad saavad tagasi tulla. Selline luba anti.

Justinus Märter tõlgendas, et salm 4 tähendab ristimist: usust loobunuid pole vaja uuesti ristida, vaid kord sooritatud ristimisest piisab.

Lõpuks aktsepteeris ka lääne kirik Heebrea kirja Uue Testamendi kaanonis. Aga veel Martin Lutheril paistab olevat mingi vastumeelsus selle kirja mõnede mõtete suhtes: „Seni oleme vaeva näinud Uue Testamendi õigete, kindlate põhiraamatute juures, aga neljal, mis veel järele on jäänud, on muiste olnud teistsugune väärtus... Peale selle on kirjas kõva sõlm: 6,4 ja 10,26 otse eitatakse ja keelatakse patustele pärast ristimist patukahetsuse võimalus, ja 12,17 öeldakse: Eesav on otsinud patukahetsust, aga ei ole siiski leidnud. See kõik on vastuolus nii evangeeliumide kui ka püha Pauluse kirjadega. Ja kui ka võidaks leida sellele seletus, on need sõnad siiski nii selged, et ma ei tea, kas need rahuldaksid. Mulle näib, et see kiri on kokku pandud mitmest tükist ega käsitle sama teemat õiges järjekorras.” (Luther: Valitut teokset II, lk 37–38)

Ehkki Luther suhtus vastumeelselt võimalusse sobitada Heebrea kirja õpetus kokku muu Uue Testamendi õpetustega, esitan järgnevalt mõne tõlgenduskatse.

1. Tasub tähele panna, et siin ei kõnelda sellest, et loobunud ei tohi tagasi tulla, vaid et nad ei saa tagasi tulla. Vahest on küsimus samasugusest olukorrast nagu Püha Vaimu pilkamise puhul (Mt 12:31–32): andeksandmine on saadaval, aga lõpliku paadumise tõttu see enam ei huvita ega kõlba; ei ole enam soovi saada päästetud. Loobumine võib viia inimese nii kindlalt saatana meelevalda, et ei ole enam tagasiteed.

2. Tegu on hoiatusega ja kirjutaja ei usu, et lugejate olukord on nii halb (salmid 9–12). Ometi on selge, et kirja algsed lugejad ei olnud usus eriti õnnestunud. Jutt ei ole seega langemistest, vaid loobumisest.

3. Ainult Jumal saab teha võimatu võimalikuks (Mk 10:23–27). Inimene ei saa üksinda Jumalat leida isegi mitte esimest korda.

4. Salmi 6 „löövad risti” ja „teevad naeruks” on kreeka keeles olevikus, mis väljendab kestvat tegevust. Pöördumine ei ole võimalik nii kaua, kuni ei loobuta Kristuse pilkamisest ja uskmatusest.

5. Küsimus on suurelisuses, Jumala hülgamises. Inimene ei tohi püüda Jumalaga mängida, usuasju tuleb võtta tõsiselt.

Praktika on näidanud, et Heebrea kirja hoiatus on olnud omal kohal: loobunuist on tihti saanud kiriku ägedaimad vastased. Kuna neid on „vaktsineeritud” usu vastu, on neil olnud tõesti raske alanduda meelt parandama.

Aga tasakaalu mõttes tuleb rõhutada, et Uue Testamendi keskne õpetus on rõhuasetuselt teine: loobujad tohivad tagasi tulla, nagu Issand ei keelanud Peetruselgi tagasi tulla (Jh 21:15–19).

Selle lõigu alusel koostas rooma-katoliku kirik ms jaotuse surmapattudeks, mida ei saa andeks, ja andeksantavateks pattudeks. Too surmapattude loetelu on üsna üllatav:
1) kõrkus,
2) ahnus,
3) iharus,
4) kadedus,
5) aplus,
6) viha,
7) vaimulik laiskus.

See loetelu võiks iga kristlase hukatusse mõista.

Inimene ei või teada, millal on loobumine muutunud liiga sügavaks. Sellepärast ei tohi teha pattu teadlikult ega tahtlikult. Enda liigne sidumine saatanaga võib viia selleni, et osadus Jumalaga katkeb lõplikult (võrdle Rm 6:16).

Jumal ei valeta (Hb 6:13–20)

Inimesed annavad vandeid, et nende sõnu usaldataks (Mt 23:16–22). Jumal ei saa valetada, sellepärast ei pea ta andma mingisugust vannet. Jumala tõotusi tuleb uskuda sellepärast, et need on Jumala tõotused. Need ei vaja mingeid garantiisid. Piisab, kui teatakse, et need on Jumala antud. Aga et näidata inimestele oma tõotuse vankumatust, on Jumal valmis vanduma (salm 17, võrdle 1Ms 22:15–18).

See lõik rõhutab jälle kord vastupidavust: Aabraham pidi ootama Jumala tõotuse täitumist 25 aastat (1Ms 12:3–4; 21:5). Meiegi peame Jumalat usaldama: ta täidab oma tõotused omal ajal.

Osavasti suunab kirjutaja oma lugejad peatüki lõpus jälle Kristuse preestriameti juurde. Juudi ülempreester tohtis minna templi pühimasse paika vaid kord aastas – suurel lepituspäeval (3Ms 16:2) – ja ka siis üksi. Kui Jeesus läks pühimasse paika, avas ta kõigile püsiva pääsu vahevaiba taha. Selle märgiks rebenes templi vahevaip ülalt alla, kui Jeesus suri Kolgata ristil (Mt 27:51). Usk ei toetu sellele, kes oleme meie, vaid sellele, mida on teinud Jeesus.

Ankrust (salm 19) sai kristliku lootuse sümbol. Meie usk ei ole ankrus meie endi teenetes, vaid Kristuse lepitustöös.