Kiri heebrealastele 11 internetis (Piibel.net)

Majalised maa peal (Hb 11:1–16)

Salmis 1 on usu definitsioon, mida kirjutaja selgitab ülejäänud peatükis näidetega Vana Testamendi pühadest. Usk on nähtav konkreetsete tegudena, mis tunnistavad Jumalast. Kõik selles peatükis esitatud usu sangarid usaldasid Jumala tõotusi. Usk on Jumala tõotuste tõeks pidamine. Väljendid „usus”, „usu läbi” jms esinevad 11 peatükis kokku 18 korda.

„Maailmad” salmis 3 tähendavad praegust ja tulevast maailma (võrdle salmid 10 ja 16).

Esimene usu eeskuju on Aabel ja tema ohver. Aabeli ohvritoomine (1Ms 4:2–16) toimus usus (Mt 23:35), sellepärast oli see Jumalale kõlblik. Kaini ohver oli aga vormitäide, sest tema süda oli kuri (1Jh 3:12), sellepärast ei olnud tema ohver Jumalale vastuvõetav. Aabeli veri kisendas kättemaksu (salm 4, Hb 12:24, vaata ka 1Ms 3:10), Jeesuse veri kuulutab armu. Valitud näide sobib hästi Heebrea kirjaga, milles on kõneldud palju ohvritest.

Eenokist jutustatakse 1Ms 5:18–24-s. Ta on Eelija (2Kn 2:11–14) kõrval ainus inimene, kes ei ole näinud surma.

Noast jutustatakse 1Ms 5:28–9:29-s. Noa sai teada, et maailm hukkub peagi. Ta hakkas ehitama laeva kuivale maale ja sai kindlasti rohke pilke osaliseks (võrdle Hb 10:33). Noa valmistus tulevaseks hävinguks ette ja pääses. Need, kes ei valmistunud, hukkusid (1Pt 3:20). Noa usk oli suunatud tulevikku (võrdle salm 1).

Aabraham oli juutide esiisa (Rm 4:1), aga Heebrea kirja kirjutajale oli ta ennekõike kõigi usklike isa (Hb 2:16, vaata ka Hb 6:13–15). Vanas Testamendis on Aabrahamist jutustatud 1Ms 12:1–25:11.
　Aabrahami usk paistis välja sellest, et ta oli valmis kõigest loobuma (salm 8, võrdle Hb 10:34) ja asus teele Jumala tõotatud maa poole. Seal pidi ta elama muulasena, rändava karjakasvatajana (salm 9). Veel Jaakobki nimetas end „võõrsilolijaks” (1Ms 47:9). See seletab salmi 16 „häbi”: Aabrahamil oli häbi, sest ta ei saanud oma maad, teisest küljest oli Jumalal häbi, sest ta justkui ei suutnud anda Aabrahamile oma maad.
　Jumal ei anna kristlastelegi oma riiki selles ajas, vaid alles tulevases maailmas saame oma linna (salmid 10 ja 16).
　Salmi 13 „kõik” viitab Aabrahamile ja tema järglastele – Eenok ju ei surnud (salm 5).

Usk rasketel aegadel (Hb 11:17–40)

See lõik on täis viiteid Vanale Testamendile, aga lisatud on ka mõned viited Teisele Makkabite raamatule.

Salmides 17 ja 18 on esitatud Aabrahami elu raskeim olukord (1Ms 22). Ühest küljest oli väga raske uskuda Jumala soovi, et ta ohverdaks Iisaki – oli ju järeltulijatega seotud tõotust võimalik teostada ainult Iisaki kaudu. Aga teisest küljest oli Aabraham õppinud, et Jumal jääb oma tõotuste taha ka siis, kui inimene ei näe muud kui võimatusi. Kas meie oskame nii suhtuda Jumala tõotustesse? Mitte küsides, kas see on nüüd mõistlik ja meie mõtetega kooskõlas, vaid lihtsalt talitada Jumala tahte järgi. Jumal võib juhtida omasid mööda vägagi kummalisi teid (võrdle Js 55:8–9).

Salm 20 viitab 1Ms 27:27–40 sündmustele. Salm 21 viitab 1Ms 47:29–31-le ja 48:8–20-le. Salm 22 viitab aga 1Ms 50:24–25-le.

Pane tähele salmi 23 „kuninga korraldust” (2Ms 1:16,22). Heebrea kirja lugejad sattusid sama probleemi ette: kumma sõna kuulata, Jumala või valitseja? Moosese ilu lapsena oli tema vanemaile märk Jumala soosingust (võrdle 2Ms 2:2; 6:20 ja 4Ms 26:58–59).

Mooses ei olnud nõus olema vaarao tütre poeg, vaid soovis naasta oma rahva sekka, ehkki juudid olid vihatud ja põlatud vähemus. Mooses oskas hinnata praeguse ja tulevase tasu suhteid õigesti. Üks inglisekeelne Piibli väljaanne (Cotton Patch) tõlgib tabavalt: „Tal oli silma tõelistele väärtustele.”

Salmis 28 kirjeldatud esimesest paasapühast on jutustatud 2Ms 12-s ja salmis 29 kirjeldatud Punase mere läbimisest 2Ms 14–15-s. Salmis 30 kirjeldatud Jeeriko vallutamisest on jutustatud Jos 6-s.

Salmis 31 mainitud hoor Raahab (Js 2:8–11; 6:22–25; Jk 2:25) oli Mt 1:5 järgi Taaveti – ja nõnda ka Jeesuse – esiema.

Tihti mõtleme, et see pühade loetelu sisaldab ainult eriti õnnestunud ja patuta inimeste nimesid. Aga tasub meeles pidada, et Taavet (salm 32) oli mitte ainult abielurikkuja, vaid ka mõrvar (2Sm 11–12). Jumal tegi ja teeb endiselt tööd ebatäiuslike inimeste kaudu.

Salmis 32 on mainitud nelja Iisraeli kohtumõistjat, ühte kuningat ja ühte prohvetit; Saamueli võiks arvata küll ka kohtumõistjate hulka. Vastavad vana Testamendi kohad on: Km 4:6–5:15 (Baarak); Km 6:11–8:35 (Gideon); Km 11:1–12:7 (Jefta); Km 13:24–16:31 (Simson), vaata ka 1Sm 12:11. Saamuelist ja Taavetist on jutustatud Saamueli raamatutes ja Esimeses Ajaraamatus.

Salmid 33–34 viitavad Taanieli raamatu peatükkide 3 ja 6 sündmustele.

Salm 35 viitab Sarepta lesele, kelle poja Eelija surnuist üles äratas (1Kn 17:17–24), ja suunemlannale, kelle poja Eliisa ellu äratas (2Kn 4:8–36). Salmide 35–37 taustaks on Teise Makkabite raamatu 7. peatükk, mis kirjeldab juutide kannatusi Antiochos Epifanese ajal (160-ndail eKr). Salmi 36 „pilkamine” võib olla seotud prohvet Jeremijaga, kes sai palju kannatada oma kurva sõnumi tõttu (Jr 20:7–8). Prohvet Jesaja surmast on jutustatud, et ta pandi õõnsasse puutüvesse, mis saeti pooleks (salm 37). Kividega surnuksviskamine võib olla seotud Sakarjaga (2Aj 24:20–22, võrdle Lk 11:51).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kirjutaja soovib kogu 11. peatükiga tõendada juudi õpetajate väidet: „Teadmine ilma tegudeta on väärtusetu!” Kristlase usk ei ole pelk teadmine, vaid see ka sunnib inimest tegutsema selle kohaselt – ka siis, kui selle eest tuleb maksta kõrget hinda.

Salm 40 näib viitavat mingile vaheseisundile surma ja taevassesaamise vahel (samuti ka 1Ts 4:15). Teisest küljest on Uues Testamendis kohti, mis viitavad sellele, et kristlane pääseb kohe pärast surma taevasse (näiteks Lk 23:43). Me teame sellest väga vähe. Ehk on seetõttu selle üle nii palju vaieldud ja loodud erinevaid teooriaid. Tähtsaim on teada mitte seda, mis kõik toimub pärast meie surma, vaid seda, kuhu me oleme teel: taevasse või hukatusse.