Kiri heebrealastele 9 internetis (Piibel.net)

Vana lepingu ohvrid (Hb 9:1–10)

Kirjutaja kirjeldab kõrberännaku aegset kogudusetelki ja selle jumalateenistust, sest pärast Jeruusalemma templi hävitamist (aastal 586 eKr) oli templi kõige püham paik olnud tühi. Seal asunud Aaroni kepp, mannanõu, lepingulauad ja lepingulaegas (salm 4, 2Ms 16:31–33; 2Ms 25:16; 4Ms 17:10) kadusid ilmselt sõjasaagina Babüloonias, ehkki juutidel oli pärimus, nagu oleks jõutud need enne Jeruusalemma vallutamist ära peita.

Luther andis lepingulaeka kaanele nime „armutroon” (salm 5, vaata ka Rm 3:25). Lutheri tõlge oli hea selles mõttes, et see tõstis esile kaane kahesuguse ülesande: ühest küljest oli see Jumala troon, tema ilmumiskoht, ja teisest küljest pattude lepituskoht, armu jagamise koht.

Juutide suurel lepituspäeval, mida tähistatakse juudi kalendri seitsmenda kuu kümnendal päeval (3Ms 16:29,34, tänapäeval tuntakse seda püha Yom Kippuri nime all), tohtis ülempreester ainsal korral aastas minna kõige pühamasse paika sooritama rahva ja oma pattude lepitust, piserdades laeka kaanele ohvrisiku verd (3Ms 16:14–15). Veri tõi pattude lepituse (3Ms 17:11).

Suurel lepituspäeval üks patuohvri sikkudest ohverdati ja teine lasti kõrbes vabaks, kui selle kanda oli eelnevalt pandud kõik iisraellaste patud (3Ms 16:20–22). Jeesus on kandnud meie patud Kolgata ristile, kus ta lepitas need oma verega.

Vana lepingu ohvritalituse suurim probleem oli selles, et see puudutas ainult välist, kultuslikku puhtust (salm 10). Nende ohvrite kaudu saavutati selline puhtus, et inimesed said osaleda vana lepingu jumalateenistustel, aga need ei toonud südametunnistuse puhtust (salm 9). Tee kõige pühamasse paika, Jumala ette, jäi suletuks (salm 8). Alles Jeesus avas tee kõige pühamasse paika (Mt 27:51).

Uue lepingu ohver (Hb 9:11–28)

Kristuse toimetatud ohver erines vana lepingu ohvrist kahes mõttes (salm 12):
1. See oli ainukordne, lõplik ohver.
2. Ta ohverdas mitte ohvriloomade verd, vaid oma vere, oma elu.

Jutt Kristuse ainukordsest ohvrist võib viidata ka sellele, et vana lepingu ohvripreestrid pidid ohverdama suurel lepituspäeval kaks ohvrit, millest üks oli nende endi pattude lepitamiseks (3Ms 16:6). Jeesus ei pidanud ohverdama oma pattude eest, piisas ühest ohvrist (Hb 7:27).

Ainukordne ohver tähendab seda, et pääste on lõplikult valmis, seda ei tohi – ega saa – enam täiendada oma tegudega jms (salm 12). Kristuse ohver teeb meid mitte üksnes kultuslikult puhtaks, vaid see puhastab ka südametunnistuse, see annab pattude andeksandmise (salm 14). Kuna me ei vaja pääste ärateenimiseks enam häid tegusid, saame nüüd teenida nendega Jumalat (salm 14).

Salmis 16 on kõrvuti kreeka sõna „diathēkē” kaks tähendust: „leping” ja „testament”. Testamentki on omal kombel leping: selles on kaks osapoolt, aga täielik otsustusõigus on testamendi tegijal. Saaja on vaid vastuvõtja, tema ei saa määrata testamendi sisu.

Kirjutaja juhib tähelepanu, et testament ei jõustu enne, kui ei ei ole tõendatud testamendi tegija surm (salmid 16–17). Vana lepingu aegadel piisas ohvriloomade surmast (salmid 18–22, võrdle 2Ms 24:4–8). Seevastu uue lepingu jõustumiseks oli nõutav Jeesuse surm. See on üks kirjakohti, kus kõneldakse varjatult Jeesuse jumalikkusest.

Salmis 22 ütleb kirjutaja, et peaaegu kõik asjad puhastatakse vere kaudu. Seega tundis Vana Testament muidki „puhastusvahendeid” kui veri:
1) tuhk (salm 13, 4Ms 19:17–19),
2) tuli (4Ms 31:21–24),
3) vesi (4Ms 31:21–24).

On tähtis näha, et üksnes veri toob lepituse, nood teised ained puhastasid ainult välisest rüvedusest (3Ms 8:15; 4Ms 17:11).

Võime öelda, et Vana Testamendi ohvrid olid ühest küljest ettevalmistus tõelisele ohvrile, Kristuse surmale, ja teisest küljest olid need ajutiseks vahendiks, millega puhastati pattudest kuni Kristuse tulemiseni (salm 15).

Meie ülempreestril Jeesusel on kolm ülesannet:
1) ta sooritas lõpliku ohvri pattude andeksandmiseks (salm 25),
2) ta palvetab meie eest (salm 24),
3) ta tuleb kord tagasi maailma üle kohut mõistma (salmid 27–28).

Salmis 26 võib näha selget viidet Js 53:12-le: „Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.”

Salmis 28 on soomekeelne 1992. aasta väljaanne selgemaks teinud kaks mõtet.

„...et ära kanda paljude patud” asemel on „et ära kanda kõikide patud”. „Paljude” on tähttäheline tõlge, aga heebrea mõtlemises tähendab „paljud” sageli „kõik” (vaata näiteks Js 53:12; Lk 15:17; Rm 8:29; eestikeelses viimases piiblitõlkes on endiselt „paljude”). Võiks ehk tõlkida ka seletavalt: „nii paljude, kui inimesi on.”

Teine muudatus on see, et vana tõlke „ilma patuta” asemel on „mitte enam patu pärast” (sama erinevus on ka eestikeelsete 1968. ja 1997. aasta tõlgete vahel). Kui Kristus tuleb teist korda, ei tule ta enam sooritama pattude lepitust, vaid kohut mõistma. Siis pärivad Kristusesse uskujad pääste, aga need, kes tema tagasi lükkasid, hukatuse.