Kiri heebrealastele 7 internetis (Piibel.net)

Uus preestriamet (Hb 7:1-14)

Kuna Heebrea kirja autor tundis Vana Testamenti nii hästi, teadis ta, et Jeesus ei saanud olla leviitpreester. Aga Vana Testament kõneles – tõsi küll, väga vähe – ka teisest preestriametist, Melkisedeki preestriametist. Melkisedekist kõneleb ainult neli Vana Testamendi salmi: 1Ms 14:18-20 ja Ps 110:4. Tema isik jääb salapäraseks.

Melkisedeki nimi tähendab „õiguse kuningas”, „õiguse täideviija on kuningas” või „minu kuningas on õigus”. Saalem oli muistne Jeruusalemm (Ps 76:3), aga selle nime tähendus on „rahu kuningas”, ja siis meenutab see meile rahuvürsti ehk Messiat (Js 9:6).

Kuna Esimeses Moosese raamatus, mis muidu on täis silmapaistvate isikute sugupuusid, ei kõnelda midagi Melkisedeki vanemaist või suguvõsast, järeldab kirjutaja – nagu tegid ka juudi rabid –, et Melkisedekil ei olnud isa ega ema (salm 3). See, et Melkisedekil ei olnud suguvõsa, tähendas, et ta ei saanud tegutseda leviitpreestrina, sest need pidid suutma tõestada oma põlvnemist Leevi suguvõsast (Esr 2:61-63). Tema preestriamet pidi olema seega midagi muud kui leviitpreestriamet.

Sellest, et Jeesus esindas midagi muud kui leviitpreestriametit, saab teha kaks järeldust:
1. Juutide Seadus toetus leviitpreestriametile, nii et kui preesterlus muutus, pidi muutuma ka Seadus (salm 12)
2. Üks preestriamet peab olema teisest väärikam. Kuna Melkisedek oli varem kui Leevi (salmid 9-10, Aabraham oli Leevi vanaisa), oli Melkisedeki preestriamet väärikam ja tõukas kõrvale leviitpreestriameti.

Salmis 14 kasutatakse kummalist väljendit: Jeesus on tõusnud Juuda hõimust. Selle taustaks on ilmselt Bileami ennustus Messiast kui Jaakobist tõusvast tähest (4Ms 24:17, vaata ka Lk 1:69,78).

Ka salmis 8 mainitud Melkisedeki igavene elu lähtub Psalmist 110:4: „Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!””
Psalm 110 on Messia psalm, vaata eriti salmi 1: „Issand ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!”” Ka selles mõttes võib Melkisedekis näha Jeesuse eelkuju.

Uus ülempreester (Hb 7:15-28)

Kirjutaja nimetab ka kolmandat põhjust, miks pidid Seadus ja preesterlus muutuma: vana Seadus ei toiminud; selle kaudu ei saanud pääseda, kuna inimesed ei suutnud täita Seaduse iseenesest häid ettekirjutusi (salmid 18-19, võrdle Rm 7:12).

Kristuse sooritatud ohver erines kolmel viisil Moosese Seaduses nõutud ohvritest:
1. See ohverdati üksainus kord, mitte igapäevaselt.
2. Jeesus ei pidanud ohverdama enese eest, nagu pidid tegema vana lepingu ülempreestrid (3Ms 16:6).
3. Jeesus ohverdas mitte loomi, vaid iseenese.

Salmis 16 ei taha kirjutaja öelda, nagu poleks ka leviitpreestriamet toetunud Jumala ettekirjutusele (võrdle salm 28 ja 5Ms 18:1-8). Kirjutaja soovib rõhutada nimelt seda, et leviitpreestriamet toetus pärimisele: see pidi jääma Leevi suguharusse.

Salmi 23 mõistmisel on oluline silmas pidada, mida tähendab viide surmale: ülempreestreid tuli üha uusi, sest vanad surid. Seevastu Kristus ei sure, seetõttu ei tõuka teda keegi ega miski kõrvale. Tema on lõplik ülempreester, kes on sooritanud lõpliku ohvri kõigi inimeste pattude lepitamiseks.