Kiri heebrealastele 5 internetis (Piibel.net)

Suur ülempreester (Hb 5:1–10)

Salmides 1–4 on esitatud Vana Testamendi ülempreestrite kõlblikkuse parameetrid ja salmides 5–10 näidatud, kuidas Jeesus need tingimused täitis.

Vana Testamendi järgi pidid ülempreestrid:
1) olema valitud inimeste seast (salm 1);
2) ohverdama rahva eest (salm 1);
3) kohtlema mõistvalt arutuid ja eksijaid (salm 2);
4) ohverdama ka iseenda eest (salm 3, võrdle 3Ms 9:7; 16:6);
5) olema Jumala kutsutud: Jumal kutsus Aaroni ja selle kaudu kõik preestrid (salm 4).

Nende nõudmiste täitmine Jeesuses on esitatud vastupidises järjekorras:
1. Jumal kutsus Jeesuse ülempreestriks (salmid 5–6).
2. Jeesus ohverdas palveid ka iseenese eest (salm 7, juutlus pidas ka palvet ohvriks), seevastu patuohvrit ei pidanud ta enda eest ohverdama (Hb 4:15). Jeesus ei vajanud ohvrit enese eest, aga ta ohverdas enese. Jeesuse palvet võeti kuulda, ehkki ta pidi surema. Jumal vabastas ta surmast ülestõusmises.
3. Jeesus nõustus inimese osaga, et mõista patuseid (salm 8).
4. Jeesus sai igavese pääste toojaks (salm 9).
5. Jeesus oli preester mitte leviitliku korra, vaid salapärase Melkisedeki korra järele (salm 10).

Jälle tsiteerib kirjutaja Vana Testamenti, ja taas kord Psalme. Salmis 5 tsiteeritakse Ps 2:7:

„Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”

Ja salmis 6 tsiteeritakse Ps 110:4:

„Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!””

See lõik lohutas esimesi lugejaid: Jeesus on kogenud ka seda, mida tähendab üksijäämine (salm 7, viide Ketsemani palvevõitlusele). Nii suudab ta mõista ka neid, keda tõrjutakse usu pärast.

Kasvage Jumala tundmises! (Hb 5:11–14)

Nii Heebrea kirja kirjutaja kui ka Johannes (1Jh 2:12–14, võrdle ka 1Kr 3:1) jagavad kristlase kasvu kolmeks faasiks:
1) lapsepõlv (salm 13);
2) noorus/täisiga (salm 14);
3) vanadus/teiste õpetaja (salm 12).

Kristlik usk kas kasvab või kärbub – paigalseis on võimatu. See lõik on kirja esimene etteheide. Kirja vastuvõtjate vaimulik elu ei ole arenenud nii, nagu oleks pidanud.

Ilmselt mõtles kirjutaja, et jutt Melkisedeki preestriametist oli nii keeruline, et lugejaid tuli innustada seda uurima isegi nii lennukate äratussõnadega. Kirjutaja kõneleb 6. peatükis õpetuse algetest ja naaseb peatükkides 7–10 „tahke toidu” ehk Melkisedeki preestriameti käsitlemise juurde. Ka usuelus tuleb esmalt õppida usuelu aluseid, alles siis saab edasi minna muude asjade juurde. Üldine viga on keskenduda pühitsusele, ehkki ei tunta korralikult veel õigeksmõistmistki (võrdle Rooma kirja struktuur: patt – õigeksmõistmine – pühitsus).

Inglismaal on spordialane vanasõna: „No pain, no gain.” „Pole valu, pole saavutusi.” Samuti on kristlik kasvamine. See ei toimu iseenesest, vaid me peame selle nimel tööd tegema. Nagu õpetab katekismuse kolmas peatükk, on see siiski täielikult Püha Vaimu töö meis. Luther ütleski: „Tee tööd nii, nagu poleks su palvetest mingit abi, ja palveta nii, nagu poleks su töötegemisest mingit abi!”