Kiri heebrealastele 13 internetis (Piibel.net)

Usk on nähtav argielus (Hb 13:1–6)

Kirja viimases peatükis on manitsusi kristliku elu eri valdkondadest. Ka Paulusel oli tavaks lõpetada kirjad manitsuste ja tervitustega. Manitsused ei ole tihti – nagu ka siin – omavahel seotud ega vaja eriti selgitusigi: me ju mõistame neid juhiseid samamoodi nagu kirja esimesedki lugejad.

Kuues esimeses salmis on kolm manitsust:
1. Vennaarmastus jäägu kindlaks (salmid 1–3).
2. Abielu olgu püha (salm 4).
3. Hoiduge ahnusest (salmid 5–6).

Kui kiri on kirjutatud Rooma kristlastele, on arusaadav külalislahkuse rõhutamine. Pealinnas käis palju kristlasi kogu suurest riigist, mis oli Rooma kristlastele koormav ja väsitav. Vanaaja võõrastemajad olid mitte ainult kallid, vaid ka halva kuulsusega ja ebaturvalised. Seepärast oli kristlastel eriline eesõigus leida öömaja usuvendade ja -õdede juures.
　Salmi 2 viide inglite külastustele viitab ilmselt Aabrahamile ja Lotile (1Ms 18–19).

Eraldi mainitakse vangide külastamist. Ilmselt oli kristlasi usu pärast vanglas, ehkki muidu näib kirja kirjutamise aeg tagakiusamiste suhtes üsna rahulik. Jeesus mainis vanglas käimist ühe heateona, milles õigete usk tuleb nähtavale viimses kohtus (Mt 25:36). Paulus tõdes, et kui üks kiriku liige kannatab, peaksid kõik liikmed kannatama koos temaga; samale viitab salmi 3 lõpp.

Kristlik usk andis abielule tähenduse, mis erines antiikaja peavoolust. Isegi juutide seas olid abialulahutused saanud tavalisteks: mees võis end naisest lahutada peaaegu mis tahes põhjusel (võrdle Mt 5:27–32).

On huvitav, et ka kolmandal teemal on paralleel mäejutluses: Mt 6:19–34 hoiatas Jeesus mammona ohtlikkuse eest ja julgustas usaldama Jumala hoolitsust. Kristlane ei pea muretsema varanduse pärast, sest ta teab, et Jumal hoolitseb tema ja ta vajaduste eest (salmid 5–6).
　Mammona muutub kergesti ebajumalaks. „Suures katekismuses” esimese käsu seletuses ütleb Luther, et inimese jumal on see, kellest ta tunneb end olevat sõltuv ja kelle najale ta ehitab oma elu.

Ainus ohver on tänuohver (Hb 13:7–19)

Salm 7 kõneleb koguduse asutajaist, kellest vähemalt osa oli surnud. Seega ei olnud kogudus alles äsja sündinud, aga selle täpset vanust on võimatu anda, sest surm tagakiusamistes (Hb 10:32–34) on võinud juhtuda üsna varsti pärast koguduse sündi. Kui – nii ilmselt oli – Rooma kogudus sündis 30–40-ndail, võinuks 60-ndail osa koguduse asutajaist olla surnud ka loomulikku surma. Seega ei saa me kirjutamisaega kindlaks teha ka selle kirjakoha alusel.
　Pärast seda salmi võime küsida, kas meie kristlus on selline, et see kõlbaks eeskujuks ka teistele.

Salm 8 tundub olevat väljaspool konteksti, ehkki see on ilmselt kogu kirja tuntuim salm. Aga hoolikamalt mõeldes on see seotud nii eelmise kui ka järgmise salmiga. Kristlase elu on eeskujulik vaid siis, kui ta on sidunud end Jeesusega. Võime võtta eeskuju eri ajastute pühadest, sest nende elu alus on sama mis meilgi: Jeesus ja tema lepitustöö.

Salmis 9 kõneldakse võõraste õpetuste levitajaist. Nad ei püsi Jeesuses, nad ei esinda seda õiget, igavest evangeeliumi, mille on meile ilmutanud Kristus. Nende vaimulikkus toetub inimtegudele – toidureeglid jms –, mitte Jumala tegudele.
　Ehkki kristliku usu alus ei muutu – või vähemalt ei tohiks muutuda – ajastute ja maailma muutudes, ei tähenda see siiski, et kristlik kirik ei võiks võtta eri aegadel erinevaid väliseid vorme. Iga aeg esitab oma väljakutsed ja neile tuleb vastata, nagu need nõuavad. Aga alus, millest vastus lähtub, jääb samaks.

Salmide 11–12 mõte on raskestimõistetav. Selles viidatakse erandile, mis puudutas juutide suure lepituspäeva ohvrit: kui preestrid tohtisid süüa teiste ohvriloomade liha, siis suure lepituspäeva ohvriloomast ohverdati vaid veri kõige pühamas paigas ja ülejäänu põletati väljaspool leeri/linna (3Ms 16:27). Kas kirjutaja soovib rõhutada, et isegi parim osa juutidest ei saa osa Kristuse ohvrist, kui nad ei saa esmalt kristlaseks?
　Üleskutse minna väljapoole leeri (salm 13) võib tähendada seda, et kristlased peavad lahkuma juutlusest. Vahest oli osa kirja vastuvõtjaist hakanud jälle käima sünagoogijumalateenistustel ja unustanud kristlaste kooskäimised. Juudid nautisid ju Rooma riigivõimu kaitset, nii et kristlaste tagakiusamised sünagoogi ei ulatunud.

Kirikus on seda salmi korduvalt vääralt kasutatud kirikust lahkumise põhjendusena. Kahjuks näib nii, et ka Soomes võib varsti olla olukord, kus piibellik kristlane peab kaaluma, kas ta saab enam olla liikmeks kirikus, mis nii paljudes asjades eirab Piiblit. Seegi kord on omal kohal vana reegel: kirikus ollakse nii kaua, kuni välja ei heideta!

Taevane linn on juba olemas – nägi ju seda Johannes oma ilmutuses –, aga meie ootame endiselt selle ilmumist,selle muutumist reaalsuseks ka meie jaoks (salm 14).

Heebrea kiri rõhutab, et vana lepingu ohvrite aeg on igaveseks möödas, kuna Kristus on andnud lõpliku ohvri (Hb 9:11–14). Ometi sobib üks ohvrivorm ka kristlikku kirikusse: tänuohvrid. Juba Vana Testamendi aegadel oli tavaks anda osa tänuohvriloomast vaestele, et nemadki tänaksid Jumalat sama toidu eest ja nii pälviks Jumal suurema tänu (võrdle Lk 14:12–14). Kristlane ei saa jagada vaestele mingit ohvrilooma, aga ta saab anda muid ande, mida Jumal on temale andnud (salm 16, vaata ka Rm 12:1).

Keelekujund huulte viljast (salm 15) tuleb neist Vana Testamendi kohtadest, kus huulte vili on palve ja tänu:

„Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!”” (Ho 14:3)

„Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!” (Ps 50:14)

Teine viis ohverdada Jumalale tänu on elada temale tahtele vastavat elu, mis samas sünnitab ka ligimestes tänulikkust Jumala heade tegude suhtes.

Juutluses austati (vaimulikke) juhte isegi enam kui oma isa (salm 17). Kristlikus kirikus pidi juht austuse „välja teenima”, järgides Jeesust: me peame järgima oma juhte vaid sel määral, kui nad ise soovivad järgida Jeesust (Ef 5:21–33).

Salmis 18 on mitmus stiilivõte, sest juba järgmises salmis kõneleb kirjutaja enesest ainsuses.

Salmi 19 taustaks on vaevalt küll vangistus (võrdle salmi 23 lõpp).

Isa kätte! (Hb 13:20–25)

Salmis 21 on 1992. aasta soome tõlkes järgitud keelenormijate reeglit vältida väljendit „Jeesuse Kristuse läbi”, mis on asendatud väljendiga „tema ja Jeesus Kristus” (tema tähendab Jumalat), mis on kohmakas ja teeb teksti ebaselgeks. Eesti keeles on ka viimane tõlge jäänud algtekstile truuks.

Salmis 22 mainitud „julgustussõna” on sama sõnatüvi nagu Barnabase lisanimi „Julgustuse poeg” (Ap 4:36). Aga autori küsimust ei saa lahendada nii nõrkade põhjendustega. Sama sõna kasutati ka üldse jutlustamise kohta, vaata näiteks Ap 13:18 (Paulus Pisiidia Antiookia sünagoogis).

Kirjutaja ei ole kirjutanud eriti lühidalt (salm 22), on ju see Uue Testamendi pikkuselt kolmas kiri – pikemad on vaid Rooma kiri ja Esimene Korintose kiri. Lause on lihtsalt tolle aja stiil. Selle alusel ei saa järeldada, nagu oleks 13 peatükk algselt kuulunud mitte selle, vaid mõne muu kirja juurde, nagu väidavad mõned teadlased.

Salmi 23 saab tõlkida ka nii: „Timoteus on asunud teele.”

Ka Itaalia tervitusi (salm 24) saab tõlgendada kahtmoodi. Kas mujal elavad Itaalia päritolu kristlased saadavad tervitusi oma kodukanti – Rooma kristlastele –, või on kiri kirjutatud Itaalias = Roomas.

Salmid 22–25 võivad olla kirjutaja (dikteerija) omakäeline lõpptervitus (võrdle Gl 6:11). Üldiselt ju tolle aja kirjad dikteeriti ja kirja dikteerija kinnitas kirja ehtsust, kirjutades ise tervitused kirja lõppu.