Kiri heebrealastele 10 internetis (Piibel.net)

Tõeline ohver (Hb 10:1–18)

See lõik võtab kokku, mida kirjutaja on öelnud Jeesusest Kristusest kui tõelisest ülempreestrist (Hb 5:1–10:18).

Juba Vanas Testamendis – eriti prohvetitel – esines palju kultusliku vagaduse kriitikat. Juba siis nähti, et Jumal ei soovinud ega vajanud inimeste ohvreid, vaid ta soovis just kuulekust tema tahtele (1Sm 15:22; Js 1:10–20; Js 58; Jr 6:20; Ho 6:6; Am 5:21–24). Kirjutaja tõdeb, et erinevad Seaduses määratud ohvrid ei saanud tuua kaasa pattude lepitust, pigem tuletasid need meelde pattu ja lepituse vajadust (salm 3).

Prohvet Jeremija rõhutab, et kui Jumal juhtis Iisraeli rahva Egiptusest välja, tuli esmalt kuulekuse nõue ja alles hiljem andis Jumal Seaduse (Jr 7:21–23). Kuulekuse nõue on seega ajaliselt varasem kui Seadus. Kuulekus on ka uue lepingu jumalateenistuse keskne tegur:

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.”
(Rm 12:1).

Inimese südametunnistus (salm 2) ja mõistus (salm 4) tunnistavad, et Moosese Seaduses määratud ohvrite kaudu ei ole võimalik pattudest puhtaks saada. Kuidas me, kristlased, võime olla kindlad, et patud on lepitatud Jeesuse töös Kolgatal? Ka mõistus ja südametunnistus mässavad tihti ristil sooritatud lepituse vastu. Kindlust saab leida ainult Piiblist, Jumala sõnast (salmid 17–18).

Kirjutaja rõhutab Kristuse ohvri ainukordsust: seda ei saa korrata, värskendada (salm 10, milles tegusõna on perfekti vormis, mis kreeka keeles tähendab lõpule viidud tegevust). Enam pole vaja Seaduses nõutud patuohvreid (salm 18), sest kõik patud on juba lepitatud. See, et juudi ohvriteenistust toimetavad preestrid seisid püsti, oli märk, et nende töö oli pidevalt pooleli, see ei saanud iialgi valmis (salm 11). Kristus seevastu istub, kuna tema on oma töö ohverdajana lõpule viinud (salm 12).

Salm 15 on üks neid kohti, kus Uues Testamendis tuleb esile Jumala Kolmainsus. Tsiteeritud koht, Jr 31:33–34, oli algses kontekstis Jumala Isa kõne Iisraelile. Nii siin kui ka Hb 8:8–12-s, kus sama kirjakohta juba varem tsiteeriti, kohandatakse see Jeesusele (võrdle Lk 22:20). Aga nüüd tõdeb kirjutaja, et tegu on Püha Vaimu tunnistusega. Isa, Poeg ja Püha Vaim – kõik sama piiblisalmi kontekstis. Piiblis me ei leia Kolmainsuse õpetuslikku struktuuri, küll aga Kolmainsuse enese.

Püsige Kristuse lähedal (Hb 10:19–39)

Jeesus avas kõigile tee kõige pühamasse paika, pääste juurde (salmid 19–20). Jeesus lepitas kõigi inimeste patud.
　Mida tahab kirjutaja öelda, võrreldes Jeesuse ihu templi vahevaibaga (salm 20)? Üks võimalus on see, et nii nagu vahevaip rebiti lõhki, et avaneks tee kõige pühamasse paika (Mk 15:38), samamoodi rebiti Jeesuse ihugi, et saavutataks lepitus. Ühest küljest on see pilt raskesti mõistetav, teisest küljest aga kõnekas. Võimalik, et kirjutaja on teadlikult soovinud äratada lugejais erinevaid tundeid.

Kristlase usaldus ja julgus (salm 22) ei saa toetuda muule kui Jumala tõotustele (salm 23). Jumal on usaldusväärne, sellepärast on ka tema tõotused usaldusväärsed. Salmis 22 on ka viide ristimisele (võrdle Tt 3:5: „...siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.”).

Võib-olla tõstab kirjutaja rõhutatult esile seda, mis kristlastel on olemas, et vastanduda juutlusele, mis pärast templi hävitamist (aastal 70 pKr) tõstis esile seda, mida neil ei olnud (tempel, ohvrid, ülempreester jne). Vahest on kirjutaja soovinud öelda: „Ei ole mingit mõtet juutlusse tagasi minna!”

Salmis 25 hoiatab kirjutaja, et ei jäetaks unarusse koguduse kooskäimist. Vahest oli põhjus tagakiusamistes (salmid 32–34), vahest lihtsalt vaimulikus laiskuses. Kui ajakohane on see manitsus tänapäeva Euroopas!

Kristlased peavad üksteist vaimulikus võitluses toetama (salm 25). Kahetsusväärselt sageli ei olda mures, kui keegi jääb kristlaste osadusest eemale. Selle kutse järgi saaks halvas suunas alanud arengu pöörata tagasi õigetesse rööbastesse. Teisest küljest püüavad usulahud oma liikmeid liiga rangelt endaga siduda. Me ei seo end mingi kristlaste rühmaga, vaid Jeesusega. Aga Kristuse kirik on selles ajas alati ka inimrühm.

Kirjutaja soovib avada uue vaatenurga Jeesuse tagasituleku viibimisele (salm 25). Seda ei olda sunnitud tõlgendama nii: „Kuna ta ei ole veel tulnud, ei tule ta üldse!” Seda saab tõlgendada ka nii: „Tema tagasitulek läheneb päev-päevalt.” Kas me oskame mõelda asju erinevalt harjunud skeemidest?

Kaks näidet

Kõneldes eelmisel korral usust loobumise ohust (Hb 6:1–8), esitas kirjutaja kohe pärast seda ka positiivse näite (Hb 6:9–12). Nii teeb ta seegi kord: negatiivne, hoiatav näide on salmides 26–31, positiivne näide aga salmides 32–36.
　Hingehoidlikult on tähtis, et meie kuulutus ei oleks ühekülgselt negatiivne. Tuleb osata julgustada positiivsete näidetega.

Paljud pattu langenud kristlased on olnud mures salmide 26 ja 27 juures. Kas usklikule ei olegi enam lepitust usklikuna tehtud pattudest? Selline mõte on vastuolus Uue Testamendi peajoonega. Kirjutajagi ei pea seda silmas. Salmi 26 tegusõna on olevikus, mis on kreeka keeles jätkuva/korduva tegevuse ajavorm. Mõned inglisekeelsed Piiblid tõlgivad seda kohta nii: „...keep on sinning”, mida võiks tõlkida: „...jääme patustama...” (võrdle 1Jh 3:6–9).

Millisest patust kirjutaja kõneleb? Küsimus on usust loobumisest (salm 39). See võib alata vähesest, usklike osaduse alahindamisest (salm 25), aga lõpptulemusena võidakse saada kristliku usu vastaseks (salm 29). Kui inimene lahkub kirikust ja Kristusest kui päästeteest, ei anta talle muud teed taevasse (salm 27). Nagu ütles kirikuisa Cyprianus: „Väljaspool kirikut ei ole päästet.”

Juutidega läks just nii: nad ütlesid lahti Kristusest ja nemad – sugugi mitte Rooma riik – said kristlaste esimesteks põhivastasteks, usu vaenlasteks ja tagakiusajateks (Ilm 2:9–10; 3:9–10, selle arengu algus on selgesti nähtav juba Apostlite tegudes).

Vana Testamendi Seaduses langetati surmaotsus viie kuriteo puhul:
1) Jumala pilkamine, 3Ms 24:14–16;
2) ebajumalateenistus, 5Ms 17:2–7;
3) valeprohvetina tegutsemine, 5Ms 18:20;
4) abielurikkumine, 5Ms 22:22–29;
5) mõrv, 3Ms 24:17.

Suurim osa surmanuhtlustest langetati seega religioossetel põhjustel, patu tõttu Jumala ja tema tahte vastu.

Salm 29 viitab, et inimene võis eitada Seaduse jumalikku päritolu. Kes eitab pääste jumalikku päritolu ega aktsepteeri Jeesuse lepitustööd enda suhtes, kuulub palju rängema karistuse alla (salm 29). Ilmselt just seda pidas Jeesus silmas, kõneldes patust Püha Vaimu vastu (Mt 12:31–32).

Pane tähele ka Mt 18:18: hingehoidja võib inimesele tema patud siduda, kui see ei soovi sellest meelt parandada. Kui inimene ei soovi meelt parandada ega patust loobuda, ei ole ka tõelist patutunnetust ega tõelist andekspalumist, nii et tegelikult välistab inimene ise armu enda vastu. Arm ei ole odav arm! See ei ole mõeldud jalge alla tallamiseks!

Salmides 32–36 soovib kirjutaja vastuvõtjaile meelde tuletada nende endi ajalugu. Neidki oli taga kiusatud. See võis olla keiser Nero algatatud ametlik tagakiusamine aastal 64 pKr või mõne rahvarühma toime pandud ebaseaduslik tagakiusamine. Paulust vangistati korduvalt ebaseaduslikult (näiteks Ap 16:22–40), nii et salmi 34 mõistmisel ei ole vahet, kummast on jutt. Ametliku tagakiusamisega võis kaasneda ka varanduse konfiskeerimine (salm 34), aga ka raevunud rahvahulgad hävitasid tagakiusatavate varandusi omal algatusel. Vangistatud kristlaste juures käimine oli ohtlik, kuna see paljastas oma usu (Hb 13:3, võrdle Mt 25:36).

On tüüpiline, et kirjutaja ei „põhjenda” kristlaste sattumist tagakiusamise ohvreiks Jeesuse ettekuulutusega tema omi tabavast saatusest (näiteks Mt 5:11–12), vaid Vana Testamendiga (salmid 37–38). Kirjutaja tsiteerib Ha 2:3–4. Habakuk kaebas ka ise, et ülekohus tohtis jätkuda (Ha 1:2–4), aga Jumal manitses prohvetit kannatlikkusele, sest Jumal viis oma tahte ellu oma ajakava kohaselt.

Ka Heebrea kirja vastuvõtjad hakkasid tüdinema ootamast, loobumine hakkas ähvardama paljusid. Sellesse olukorda sobib hästi kärsitule prohvetile antud ennustus. Ei tasu usust loobuda, sest see tähendab hävingut. Ustavad seevastu pääsevad. Järgmine peatükk ongi möödunud aegade ustavate Jumala järgijate esitlus.