Kiri heebrealastele 8 internetis (Piibel.net)

Taevane ülempreester (Hb 8:1–5)

Kogu Heebrea kirja võtmeteemaks võib pidada (salm 1) Jeesust kui taevast ülempreestrit. Kirjutaja käsitleb Kristuse taevast preestriametit peatükkides 8–10.

See, et Jeesus istub Isa paremal käel, on märgiks, et ohvritalitus on juba lõpule viidud (salm 1, võrdle Hb 9:25). Taevane preestriteenistus (kreeka keeles „leitourgia”, millest tuleb „liturgia”) ei ole seega ohvriteenistus. Kui nii, siis ei saa salmi 3 tõlgendada nii, nagu ohverdaks Kristus end ikka ja jälle, kusjuures maine armulaud oleks vaid „peegeldus”, nagu roomakatoliku kirik on vahel salmi 3 tõlgendanud.

Juudi jumalateenistus on vaid taevase jumalateenistuse peegeldus, vari (salm 5, 2Ms 25:40). Ometi ei ole vana lepingut tühistatud, vaid uus leping on vana lepingu täitumine. Sellest järeldub loomulikult, et uue lepingu tulles hääbub vana lepingu aeg (Hb 8:13).

Jeesus ei oleks saanud olla juudi ohvripreester, kuna ta ei olnud leviit (salm 4, Hb 7:12–14). Kristuse toimetatud ohvrit seekord veel ei kirjeldata (salm 3), vaid seda kirjeldatakse 9. peatükis, mis on ka muidu kaheksanda peatüki mõtete üksikasjalikum ja sügavam vaatlus.

Uus leping (Hb 8:5–13)

Kirjutaja tsiteerib salmides 8–12 prohvet Jeremija ennustust uuest lepingust:

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.”
(Jr 31:31–34)

Jeremija ootas uue lepingu jõustumist, kui rahvas naaseb sundpagendusest. Ehkki Iisraeli usuelu sundpagenduses uuenes, ei saa siiski kõnelda uuest lepingust.

Viimsel õhtusöömaajal jüngritega ütles Jeesus armulaua seadmissõnades:

„See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.”
(Lk 22:20)

Lepingu muutumisega kaasnesid teatud tagajärjed. Vana lepingut oli rikutud (salmid 7–9) ja see ei suutnud patte andeks anda. Kui tuli uus leping, pidi vana taanduma. Sellepärast oleks arutu naasta juutlusse, ehkki selle kaudu võidaks vabaneda kristlasi tabanud tagakiusamisest.

Uus leping:
1) on tähtsam kui vana leping (salm 6);
2) on suurem kui vana leping (salm 6);
3) on „sisemine”, Jumala Seadus on asetatud inimese sisse (salm 10);
4) on kogu maailma puudutav (salm 11);
5) toob Jumala tundmise (salm 11);
6) toob pattude andeksandmise (salm 12).

Juba Paulus oli kõnelnud juutlusest kui vanast lepingust (2Kr 3:14), aga alles Heebrea kirja autor tõdeb, et vana leping on kadumas, taandumas uue lepingu teelt. Selle kirjakoha alusel saab kristlasi täie õigusega nimetada „uue lepingu rahvaks”.

Mida tähendab „leping”? Kreeka sõna „diathēkē” saab tõlkida kui „leping” või „testament”. Leping tuletab meelde kaht võrdset lepingupartnerit, aga Heebrea kiri – ja üldse kogu Piibel – ei mõtle nii. Inimene ei ole Jumala kõrval võrdne. Uues lepingus on tähtsaim lepingu vahendaja (salm 6), Kristus. Jeesus tegutses vahendajana inimeste ja Jumala vahel. Luther on öelnud, et patune inimene ei suuda läheneda pühale Jumalale teisiti kui Kristuse kaitse all.

Uus leping on nimelt pattude andeksandmise tõotus (salm 12). Jeesus lepitas meie patud ja Jumal arvestab toda Kolgata ristil toimunud tegu meie heaks. Me ei saa seda Jumalalt nõuda, vaid ta teeb seda oma headusest, armust.