Kiri heebrealastele 12 internetis (Piibel.net)

Kristlase elu on võitlus (Hb 12:1–13)

Praegusel ajal ei olda valmis ootama, vaid tahetakse kõike kohe. Kristlastenagi kaldume kergesti mõtlema, et me peaksime olema ühe hetkega valmis, täiuslikult pühad. Aga Piibli joonistatud pilt kasvamisest krsitlasena ei ole mingi sprint, vaid pikamaajooks, maraton (salm 1).

Usus kasvamine on võitlus oma himude ja saatana ahvatluste vastu (võrdle Ef 6:10–20, kristlase sõjavarustus). Seda võitlust ei tohi raskendada asjatute koormatega. Ükski sõdur ei kanna kaasas tarbetut varustust, kõnelematagi sellest, mis on takistuseks. Patt ei lase meil siduda end Jeesusega, see on kui köis, mis takerdub meie jalgadesse (salm 1) ja millega saatan meid enda poole tõmbab.

Võimalik, et kirjutaja on mõelnud erilistele lemmikpattudele. On tähtis näha, et saatan kiusab meid individuaalselt. Miski võib olla sinule üliraske kiusatus, aga mõnel teisel pole sellega mingit probleemi. Ei tohi teise langemist liiga kergesti hukka mõista, ta võib mõnel muul alal olla sinust tugevam.

Salmis 1 kõneleb kirjutaja tunnistajate pilvest. Vana tava, et armulaual ollakse poolringina, on sellega seotud: „puuduvas” poolringis mõtleme olevat pärale jõudnud pühasid.

Jeesus on mitte üksnes usu alustaja, vaid ka selle alalhoidja ja täidesaatja (võrdle Ilm 1:8, „A ja O, algus ja ots”). Sellepärast ei tohi kristlane olla enesekeskne, vaid Kristuse-keskne, vaatama mitte enese, vaid Kristuse peale (salm 2).

Salmi 4 on tõlgendatud mitmeti. Mõned arvavad, et see kõneleb sellest, et Hb 10:32–34 mainitud tagakiusamistest on möödas juba palju aega. Sel juhul oleks Heebrea kiri kirjutatud pärast Nero aegset tagakiusamist. Teised näevad siin tõendit sellest, et kirja ei saadud kirjutada Rooma kristlastele, kuna neid oli juba surmani taga kiusatud. Selles salmis on nähtud ka tõendit, et kiri on kirjutatud Rooma väga varakult, enne Nero aegset tagakiusamist 60-ndate keskel.

Igal juhul valmistab kirjutaja lugejaid ette tulevasteks tagakiusamisteks. Jeesuski kuulutas ette, et tema järgijaid kiusatakse taga:

„Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast.”
(Mt 24:9)

Kannatused võivad olla parimal juhul puhastajaks, uuendajaks. Aga kui meil ei ole kannatlikkust ja vastupidavust, vaid me kibestume (salm 15), siis ei anna kannatused head tulemust, vaid halba vilja. On tähtis näha, et Jumala karistuse puhul on oluline küsimus, kuidas me, kristlased, sellesse suhtume (salm 11). Kui me ei näe Jumala tõotusi (salmid 5–6), paneb oma mõistus meid Jumalat needma (Ii 2:9). Inimese sisimast ei tõuse kuulekust Jumala tahtele, vaid mäss Jumala vastu (Mt 15:10–20). Oma mõistuse ja jõu varal me kas alahindame Jumala karistust või reageerime üle, nähes selles ähvardust kõik maha kiskuda (salmid 5–6).

Salmides 7–9 kõneleb kirjutaja sellest, kuidas vanemad karistavad oma lapsi. Ehkki seda kirjakohta ei peaks pidama otseselt laste kasvatamise õpetuseks, tasub meeles pidada, et kui vanemailt võetakse autoriteet ja võim oma laste üle, on tulemuseks segadus. Õpetajailt on too võim juba ära võetud ja nüüd hakatakse koolides nägema selle tagajärgi.

Kaks mäge: Siinai ja Siion (Hb 12:14–29)

See lõik kõneleb kahest pääste teest:
Seadusest = Siinai mägi;
armust = Siioni mägi (võrdle Gl 4:21–31; Haagar ja Saara).

Salmis 24 võime näha, et arm on Seadusest üle. Nii ütleb ka Rm 5:20–21:

„Seadus on aga kõrvalt sisse tulnud, et üleastumine suureneks. Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks, et otsekui patt on kuningana valitsenud surma abil, nõnda valitseks armgi kuningana õiguse kaudu ja viiks igavesse ellu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.”

Siinail oli Iisrael Jumalale hirmuäratavalt lähedal, aga Siioni mäel, Kolgatal, oleme Jumalale veel lähemal. See toob ka suurema vastutuse (salm 25).

Praegu ei ole moes kõnelda Jumala pühadusest, mis on siiski Jumala keskne omadus nii Vanas kui ka Uues Testamendis (vaata näiteks 2Ms 19:9–25; Js 6:1–13; Ilm 1:9–20).

Teine vaateväli, mis tänapäeval meelsasti unustatakse, on vastutus teiste kristlaste eest (salm 15, võrdle Mt 18:15–18: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud...”). Ehkki kristlik usk on just sina-mina-suhe inimese ja Jumala vahel, sünnib ja elab usk alati kogukonnas, kirikus. Aga selline kogukond, mille liikmed on üksteise vastu ükskõiksed, ei saa tegutseda ega ellu jääda. Selles suhtes on lääne kristluses palju väära individuaalsuse ülerõhutamist.
　Muidugi tasub vaadata, et me ise ei langeks (1Kr 10:12): meie ülesanne ei ole tegutseda teiste inimeste kohtunikuna, vaid toetada neid nende ahistustes ja kiusatustes.

Pane siis tähele salmi 15 hoiatust kibestumise eest. Kibestumine on kui mürk, mis rikub ära kõik. Liitrist solgiveest piisab, et rikkuda ära tünnitäis puhast vett, aga liiter puhast vett ei paranda tünnitäit solgivett.

Selles lõigus tuleb jälle esile kirjutaja „lemmikteema”; ta soovib hoiatada lugejaid patu võimu ja ohtude eest. Patuga mängimine võib viia olukorda, kust ei ole enam tagasiteed (salm 17). Kui kristlane hakkab otsima ajalikke naudinguid jms, juhtub kergesti, et kogu igavene reaalsus, nähtamatu maailm, ununeb, nagu juhtus Eesaviga (salm 16).

Salmis 22 tuleks kõnelda „müriaadidest”, mis kreeka keeles tähendab kümneid tuhandeid, aga kuna too sõna on üsna võõras, on tõlgetes kõneldudki kümnetest tuhandetest.

Salmis 27 on viide Jeesuse teisele tulemisele, mis muudab kõik, välja arvatud inimeste igavesed saatused. Kõik praegune kaob, aga see tee, mida inimene käis selles elus, jätkub ka igavikus. Valik ise taeva ja hukatuse vahel on juba toimunud. Jeesuse tulles see vaid paljastub, tuleb nähtavale.