Kas Paulus hellitas endas kujutelma ideaalsest ühiskonnast?

Seoses selle peatükiga on Paulust tihti süüdistatud sinisilmsuses, idealismis jms. Tuleb siiski meeles pidada, et Paulus oli mitmel viisil (võrdle 2Kr 11:23–33) pidanud kannatama oma usu pärast – ka ühiskonna võimukandjate tõttu.

Paulus ei kujutlenud, et ilmalik võim on alati parim võimalik. Muidugi teadis ta – isiklike kogemuste kaudu –, et võimukandjad saavad Jumalalt saadud võimu ka valesti kasutada. Sellest hoolimata kirjutas Paulus Rooma kirja kolmeteistkümnenda peatüki. Seepärast peame võtma Paulust tõsiselt selleski seoses. Ei ole see peatükk ka üksnes Pauluse isiklikud mõtted, vaid selles kõneleb meile kõigeväeline Jumal.

Kaks valitsusvõimu (Rm 13:1–7)

Pauluse aja juutluses oli kolm erinevat suhtumisviisi ilmalikku võimu.

1. Eriti diasporaas – ehk hajutatuna väljaspool Iisraeli – elanud juudid nägid Rooma riigivõimu positiivses valguses – nagu Pauluski.
2. Seloodid soovisid relva jõul jumalatu riigivõimu kukutada.
3. Esseenid soovisid kogu ühiskonnast eralduda – oma vaimulikku kogukonda kõrbes.

Seega oleks Paulusel olnud muidki mudeleid kiriku ja ühiskonna vaheliste suhete lahendamiseks.

Pauluse seiskohta saab põhjendada Rooma riigi kaasa toodud positiivsete asjadega:

1. Sõjad olid lõppenud. Varem oli erinevate väikeriikide vahel peaaegu pidevaid hõõrumisi. Rooma aja rahu (pax Romana) peetaksegi üheks pikimaist rahuperioodidest, mida Euroopa on kogenud.
2. Erinevad röövlijõugud ja mereröövlid olid maha rahustatud.
3. Rooma tagas head levikuvõimalused kuulutada evangeeliumi, kuna oli ühine (kreeka) keel ning suure riigi eri osi ühendasid head teed.

Paulus ei lähtu siiski pragmaatilisest mõttest, et Rooma võimule tuleb alluda, kuna sellest on enam kasu kui kahju. Pauluse tähtsaim vaatenurk on see, et riigivõim on Jumala seatud; see on saanud oma võimu Jumalalt. Sellele vastu hakkamine oleks tähendanud vastuhakku Jumalale. Sellest eemaletõmbumine oleks tähendanud keeldumist Jumala tahtest.

Paulus nägi ka seda, et riigivõimu vastand oli anarhia, segadus. Ka halb riigivõim oli parem alternatiiv kui riigivõimu puudumine. Oleme vahel ajalehtedest lugenud, mis juhtub, kui suurlinnades katkeb elekter: röövitakse kauplusi, pekstakse inimesi jne.

Riigivõimugi saab valesti kasutada

Ometi ei kujutlenud Paulus, et riigivõim talitab alati oma paigaleseadja ehk Jumala tahte kohaselt. Rooma riigivõimu kahjustasid kristlaste silmis kõlblusetus, millele tihti isegi julgustati, paiguti ränk maksustamine ja see, et tegu oli paganliku võimuga, kus keisrit teeniti jumalana.

Algkirikus arvati, et riigivõimgi võib olla sedavõrd rikutud, et selle käske pole vaja täita. Kui riigivõim püüab keelata usku Jumalasse, siis „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29). Esimesed kristlased keeldusid teenimast keisrit kui Jumalat. Kui neilt seda nõuti, nad pigem surid kui salgasid oma usku.

Ehk leidub mingi võimalus kindlaks teha, millal on riigivõim korrumpeerunud – saanud Jumala teenijast saatana teenijaks – salmis 3: kui võim hakkab karistama neid, kes teevad head, on mindud valele teele. Jumalatu riigivõim tõmbab enda peale Jumala kohtu. Kui Rooma oli seesmiselt piisavalt nõrk, tulid germaani rahvad ja hävitasid tolle tohutu riigi. Samas tuli hästi esile riigivõimu otstarve: pärast germaanlaste võitu järgnes Rooma rahulikele oludele kaos.

Lõigu lõpus esitab Paulus mõningaid „praktilisi rakendusi”: maksude ja tollide maksmine on riigivõimu aktsepteerimise märk (salmid 7–8; võrdle Mt 22:21). Maks tähendab vahetut maksu, mida maksti iga isiku pealt, st „peamaks”. Tolli aga maksti kaupade pealt, kui ületati halduspiire; see oli seega riigisisene maks, „kaudne maks”.

Üksnes ajalugu?

Meie, soomlased, ei pea riigivõimu kartma. Ehk kaebame vahel ränga maksukoorma all ja kogeme, et meie praegune ühiskond soosib liigselt mittekristlikke väärtusi, aga mingeid tõsiseid vastuolusid meil riigivõimuga ei ole.

Ometi teame, et kõikjal ei ole asjad sama hästi. On maid, kus kristlusse pöördumine on seadusega keelatud. On maid, kus kristlasi kiusatakse taga. On maid, kus kristlased on tõrjutud.

Üks probleem, millega tänapäeva soome kristlane riigivõimuga suheldes kokku puutub, on ehk „mõõga kandmine”. Seda saab tõlgendada – ilmselt päris õigesti – kohtuvõimuga – sooritati ju hukkamine Roomas mõõgaga. Pauluse „tunnus”, sümbol, lähtub nimelt sellest, et ta hukati kristliku pärimuse järgi mõõgaga.

Aga ka teist – mh Lutheri aktsepteeritud – tõlgendust ei saa pidada valeks: ka relvateenistus on osa Jumala korraldusest. Kui tahame riigivõimul keelata ülal pidada armeed, tuleks loogilisuse nimel keelata ka politsei, kuna mõlema otstarbeks on alla suruda kurjust (ka vägivalla abil). Kui paljud relvateenistusest keeldujad oleksid valmis tühjendama Soome vanglad ja lõpetama politsei tegevuse?

Kahetsusväärselt sageli on relvateenistusest keeldumise taga isekad tegurid: muidugi tuleb maad kaitsta, aga tehku seda teised minu eest. Kristlane ei saa siin nõuda erivabadusi, vaid ta peab täitma ka tülikaid ja raskeid õigusi ja kohustusi, mis Jumal riigivõimule on andnud.

See lõik oli tähtis usupuhastaja Martin Lutherile. Temagi puhul on hea meeles pidada, et riigivõim ei kohelnud teda alati õiglaselt: lisaks kirikuvandele pandi ta ju ka riigivande alla.

Luther õpetas, et on kaks regimenti, kaks valitsusvõimu. Jumal on andnud maailma kaks valitsusvõimu, millest üks on ilmalik ja teine vaimulik. Ilmalik valitsusvõim valitseb seaduse abil. Vaimulik valitsusvõim valitseb evangeeliumi abil. Neid ei tohi omavahel segi ajada: ilmalikku võimu ei peaks püüdma kehtestada evangeeliumiga ega vaimulikku seadusega. Selline segiajamine on mitte üksnes kahjulik, vaid ka ohtlik.

Ehkki Soomes kristlasi otseselt taga ei kiusta, on siiski palju teemasid, kus kristliku seisukoha võtmine võib tähendada vähemusse sattumist, vahel ka otsest vaenu. Näiteks on meie seadusandluses valitud teatud osas selgesti mittekristlik seisukoht (abort, vabaabielu jne).

Armastuse võlg (Rm 13:8–10)

Paulus hakkab taas kõnelema armastusest. Ta võtab Seaduse teise tahvli (käsud 4–10) kokku lausega: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (salm 9). Kui Jeesuselt küsiti, mis on Seaduse suurim käsk, tõstis ta esile armastuse Jumala ja ligimese vastu (Mt 22:34–40). Selle taustaks on ka 3Ms 19:18.

Usupuhastaja Martin Luther ütles, et selle käsu eest ei saa keegi põgeneda. Igaüks teab, mida ta soovib endale tehtavat ja mida ta ei soovi endale tehtavat. Mitte keegi ei saa viidata teadmatusele.

Paulus ütleb, et armastuse võlg ei saa iialgi täielikult makstud. Alati on uusi võimalusi ligimestele head teha.

Armastus on kogu Seaduse täitmine (salm 10). Seda ei tule mõista nii, nagu täidaks armastus Seaduse nõudmised. Seda ei suuda me isegi kristlastena. Paulus peabki selle lausega silmas, et see, kes elab armastuse järgi, talitab nii, nagu Seadus sooviks teda talitavat. Liigume õiges suunas, kuigi me ei suudagi teed lõpuni käia.

Päev on lähedal (Rm 13:11–14)

Paulus võrdleb maist elu ööga ja tulevast igavest elu päevaga. Pääs igavesse ellu on iga päev lähemal kui varem. Kristlane peabki maha panema praeguse maailma eluviisi ja elama uue, taevalise eluviisi kohaselt.

Pauluse aja Rooma ja tänapäeva Soome elu saab põhjendatult teineteisega võrrelda. Mõlemaid valitsevad seksuaalsus ja naudinguhimu. Kristlane peab neist siiski hoiduma ja riietuma Jeesuse Kristusega (kristlase „relvastusest” üksikasjalikumalt Ef 6:10–20).

Nii Pauluse kui ka Jeesuse üleskutse lõpuaegu ootavatele kristlastele on sama: valvake! Too üleskutse on seda tähtsam, mida lähemal on koit.