Kiri heebrealastele 4 internetis (Piibel.net)

Uskmatust ja sõnakuulmatust käsitlev osa algas juba kolmandas peatükis (3:7–19) ja see jätkub 4:1–13. Võib öelda, et kolmanda peatüki lõpp on hoiatus uskmatuse ja selle tagajärgede eest. Neljanda peatüki algus on aga tõotus pääseda hingamisse, kui jäädakse lõpuni ustavaks.

Üldse on tihti nii: Jumala sõna sisaldab ühest küljest tõotusi neile, kes soovivad seda järgida, ja teisest küljest hoiatusi sellest üleastujaile. Seda ei tohi siiski mõista liiga sirgjooneliselt, mehhaaniliselt nii, et vagad on alati edukad ja jumalatuid tabab alati õnnetus. Juba Iiob pidi küsima, miks on jumalatud edukad. Jumal maksab palka oma ajakava järgi: hiljemalt viimses kohtus kohtub igaüks oma kohtunikuga (Mt 25:31–46).

Pidage lõpuni vastu (Hb 4:1–13)

Jumal kutsub inimesi endiselt oma riiki; see kutse kõlab lõpuni (salm 1). Probleem ei ole kutse puudumises, vaid selles, et ei soovita seda kuulda võtta (salm 2).

Salmi 1 lõppu saab tõlkida kahel viisil: „jääda poolele teele” või „jääda teistest maha”. „Jääda poolele teele” sobib hästi kokku kõrberännaku kirjeldusega. Aga ka „jääda teistest maha” sobib kokku Heebrea kirja mõttega kogudusest kui rändavast Jumala rahvast. Kui kõrberännaku ajal eksis mõni iisraellane rahvahulgast eemale, oli ta hukule määratud. Nii võib kergesti juhtuda ka nendega, kes jäävad eemale koguduse ühistest kogunemistest, rändavast Jumala rahvast (salm 11, Hb 10:25).

Mõned pühitsuskristluse pooldajad tõlgendavad seda lõiku nii, et kristlase elus on kaks murrangut: esmalt usuletulek, mida kajastab lahkumine Egiptusest, ja siis „teine õnnistus”, mida kajastab jõudmine Tõotatud maale. Aga kui loeme seda lõiku hoolikalt, märkame, et seda ei saa nii tõlgendada. Nimelt tõdetakse salmides 3–5, et kogu Iisraeli rahvas – välja arvatud Joosua ja Kaaleb – suri kõrbes. Rahvas ei saanud kogeda neid kaht faasi: alles Egiptusest lahkunute järeltulijad pääsesid Tõotatud maale. Teiseks tasub meeles pidada, et Tõotatud maale päralejõudmine ei tähendanud sugugi uut rahu ja õnne aega, vaid võitlust, nagu jutustab meile Joosua raamat.

Me ei tohi Piibli võrdlustest ja eeskujudest püüda välja lugeda liiga palju. Tihti on neis vaid üks „teravik”, üks põhisõnum. Selle lõigu põhisõnum on: tõeline hingamine on alles tulevikus, taevas; see maine rännak on võitlus, milles kristlastelt nõutakse ustavust Jumala tahtele. Taevas ei võidelda enam, seal pole enam pattu.

Salmis 7 viitab kirjutaja Taavetile sellepärast, et Septuagintas (kreekakeelne Vana Testamendi tõlge, mida kirjutaja on kasutanud) on Psalm 95 „Taaveti laul” – erinevalt heebreakeelsest Vanast Testamendist.

Salmis 7 on tsitaat Ps 95:7–8:

„Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.”

Kreeka keeles kirjutatakse Joosua samamoodi nagu Jeesus, mis ongi lühend nimest Jehošua (salm 8).

Salmi 11 ei tohi mõista nii, et inimene peab oma töödega pääste ära teenima. Küsimus on selles, et ei pöörata selga Jumalale ja kogudusele. Heebrea kirja juhtiv mõte on Kristuse lepitustöö, millega ta tegi pääste suhtes tühjaks ja väärtusetuks kõik meie teened ja teod (võrdle Hb 9:11–25). Iialgi ei tohi piiblikohti lahutada nende kontekstist; paljud eksiõpetused on sündinud just nii.

Salm 12 tuletab meile meelde, et Piibel ei ole ainult ajalooraamat, raamat, mis jutustab ainult olnust, vaid see on raamat just tänaseks päevaks ja kõneleb isegi tulevikust. Jumal on tegutsenud mitte ainult ajaloos, vaid ta tegutseb ka täna.

Salmid 12 ja 13 näitavad, et inimene ei saa Jumalat petta. „Kõiki inimesi saab petta mõnda aega. Mõnd inimest saab petta kogu aeg. Aga kõiki inimesi ei saa petta kogu aeg.” Sellele tõdemusele võib lisada: „Jumalat ei saa petta hetkegi.”

Ehkki Jumal tunneb meid liigeste ja üdini, armastab ta meid. Miks? Mitte sellepärast, et me oleme tema armastuse ära teeninud, vaid üksnes armust (Ef 2:8–9).

On tähtis meeles pidada, et meie eesmärk on Jumala seatud, me ise ei saa seda valida. Võime jääda vaid väljapoole taevast, aga me ei saa valida, millisesse taevasse me läheme.

Armu aujärg (Hb 4:14–16)

Piibliuurijad on vaielnud, kas see lõik on eelmiste peatükkide kokkuvõte või alustab see juba Kristuse preestriameti käsitlust, st kuulub kokku viienda peatüki algusega. Juudi mõtlemisele on omane ühendada omavahel need kaks: sellesamaga, mis võttis kokku eelpool öeldu, pandi alus järgnevale. Ilmekas on võrdlus ketiga: keti iga lüli on kinnitatud kahe lüli – eelmise ja järgmise – külge.
　Ehk on kirjutaja mõelnud, et kõrberännaku kirjeldus ja vastuvõtjate endi süü tunnetamine võtavad lugejailt lootuse. Sellepärast tuli neid julgustada elama kristlastena, hoolimata langemistest.

Js 16:5 ennustab, et messiaanlikul ajal tuleb õiglane kohtunik.

„...siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses.”

Aga Jumal andis veel rohkem: Kristus on mitte üksnes õiglane, vaid ka armuline kohtunik.

Jeesus suudab meid mõista, kuna ka tema koges kiusatusi. Võime isegi mõelda, et Jeesuse kiusatused olid veelgi suuremad, kuna tal oli suurem meelevald ja paremad võimalused vastata saatana rünnakutele (võrdle Mt 4:1–11). Aga Jeesus ei langenud ega talitanud Isa tahte vastaselt, vaid oli kuulekas ristini:

„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.” (Fl 2:8)

Jeesus ei ole meid unustanud, ehkki ta on läinud taevasse.

Usust (soome keeles „usutunnistusest”) kinnihoidmist (salm 14) ei tohi mõista liiga kitsalt; see ei tähenda mingi usutunnistuse tõeks pidamist, vaid enda tunnistamist Kristuse järgijaks. Usu tunnistamine tähendab ka seda, et ollakse valmis elama usu kohaselt, ka siis, kui selle eest tuleb maksta hinda (võrdle Hb 13:12–13).

Salmi 16 „julgusega” ei tähenda uhkustamist („rind kummis, pea püsti”), vaid õiget usaldust Jumala tõotuste vastu. Me ei pääse taevasse tänu oma teenetele, vaid tänu Kristuse tööle (võrdle Lk 18:9–14, variser ja tölner sünagoogis).

Jeesus aitab meid mitte üksnes vaimulikes asjus, vaid kõiges (salm 16, võrdle Mt 6:25–34). Ometi tasub meeles pidada, et Jumala hoolitsus ei tähenda meie kõigi ootuste täitumist, vaid Jumala tahte täitumist meie elus.