Pauluse esimene kiri korintlastele 14 internetis (Piibel.net)

13. peatükis tegi Paulus selgeks, mis on kõige kristliku tegevuse alus. Olgu inimesel mis tahes ande, neist ei ole kasu ilma armastuseta. Nii kaua, kui oma andidega kiideldakse ja uhkustatakse, teevad need vaid kahju. Need ei ehita kogudust, vaid hajutavad. Kui kristlased näevad kogu armastuses, et nad kuuluvad kokku ja on üks elav olend Kristuses, olukord muutub. Siis on erinevad annid suur Jumala õnnistus.

Paulus on mallanud kirjutada esmalt 12. ja siis 13. peatüki ning annab alles nüüd üksikasjalikke juhiseid eri andide kasutamisest. Ilma eelnevate lõikudeta oleksid juhised kõlanud kindlasti kurtidele kõrvadele.

Prohvetlik kõne ja keeltegarääkimine jumalateenistusel (14:1–25)

Peatüki algupoolel käsitleb Paulus üksikasjalikult kaht armuandi – prohvetlikku kõnelemist ja keeltegarääkimist – ning annab nende kohta juhiseid. Keeltegarääkimine on ekstaatiline kõne Vaimu mõjul. See on enamasti palve või Jumala ülistamine. Seda ei mõista ükski kuulja, isegi mitte kõneleja ise. Kõne teeb mõistetavaks alles teine armuand – seletamise ehk tõlgendamise armuand, võime tõlkida keeltegarääkimine kuuljaile mõistetavasse keelde.

See, kellel on prohvetliku kõnelemise armuand, kõneleb erinevalt keeltegarääkijast kuuljaile mõistetavaid sõnu. Ometi toimub ka prohveteerimine Vaimu mõjul ja kõneleja võib olla ekstaasis. Sõnad ei tule temast enesest. Jumala Vaim paljastab talle midagi sellist, mis ei tule tema enese mõtetest. Prohveteerimine ei ole tingimata tuleviku ennustamine. Pigem tähendab see, et Jumal avab inimese silmad nägema praeguses olukorras midagi sellist, mida teised ei näe. Näiteks salmides 24–25 ilmneb, kuidas prohvet võib näha inimeste kõige salajasemaidki mõtteid.

Kuidas neid ande siis Korintoses kasutati ja kuidas tuli neid Pauluse järgi kasutada?

Keeltegarääkija probleemiks on see, et keegi ei mõista tema kõnet. Korintoses ei takistanud see ilmselt kedagi, aga Paulust see ilmselt vaevas, ja see tulenes lihtsast talupojamõistusest. Temagi käimisest Korintoses ei oleks mingit kasu, kui korintlased ei mõistaks ühtki sõna. Keeltegarääkija on kuuljale muulane niikaua, kui need kaks teineteist ei mõista.

Koguduse koosolekul tekitab see kummalisi olukordi. Üks kõneleb pikalt ja teine ühineb tema kõnega, öeldes aamen, aga mida kõneleja õieti ütles, sellest pole kuuljal aimugi. Sellepärast ei tee keeltegarääkimine ühestki mitteusklikust usklikku (21–22).

Siit järeldub, et iga keeltegarääkija peab paluma seletamise andi. Nii ütleb Paulus sellest hoolimata, et ta ise ületab keeltegarääkimises korintlasi. Oma andi alahindamata ütleb ta, et ei kasuta seda koguduse jumalateenistusel. Selle koht ei ole seal, kui ei ole seletajat.

Prohveteerimisega on lugu teisiti ja sellepärast on sel kasutust ka jumalateenistusel. Prohvetlik kõne on kuulajaile ülesehitav, manitsev ja lohutav. Erinevalt arusaamatust kõnest on sellest kogudusele kasu.

Paulus toob näiliselt pöörase näite. Kui koguduses on palju prohveteid ja uskmatu siseneb jumalateenistusele, saavad tema salajasimadki mõtted avalikuks. See oleks sissetulijale võimas tõend, et Jumal on koguduse keskel. Kõrvalinegi inimene mõistab prohvetite kõnet; nii saab see armuand teha uskmatu usklikuks. Teisiti on keeltegarääkimisega, mis ilma seletuseta paneb kuulaja ainult hämmastuma ja usku võõrastama.

Juhiseid jumalateenistuseks (14:26–40)

Peatükke 11–14 hõlmava osa lõpus suudab Paulus suruda juhised päris lühikesteks reegliteks, mis ta annab kogutusele juhatuseks. Salm 26 on lõigu 26–40 sissejuhatus, mis hõlmab kõiki järgnevalt käsitletavaid teemasid, nimelt:
a) keeltegarääkimine ja selle tõlgendamine,
b) ilmutus (prohvetlik kõne),
c) õpetus.

Kahjuks ei anna Paulus juhist koraalide laulmise kohta.

a) Keeltegarääkimise ja selle tõlgendamise osas (27–28) on asi selge. Igal jumalateenistusel tohib esineda kaks või kõige rohkem kolm keeltegarääkijat. Nad ei tohi kõnelda teistega samaaegselt. Kui tõlgendajat ei ole, ei kõnelda ka keeltega. Eelnevalt on Paulus esitanud selged põhjendused: kõnelgu endale ja Jumalale, kui ei ole tõlgendajat. Koguduse jumalateenistusel tohib kõnelda vaid seda, millest kuuljad aru saavad.

b) Ilmutus (prohvetlik kõne) võib Pauluse järgi kuuluda jumalateenistusse ja ta on eelnevalt näidanud, et hindab seda. Siingi peab valitsema kord. Ainult kaks või kolm prohvetit tohib kõnelda samal jumalateenistusel. Prohveteerimise tähtis osa on arvustamine ehk „hindamine”, kas prohvet kõneleb kooskõlas usuga või mitte. Kui üks prohvet hakkab kõnelema teisega samaaegselt, peab viimane kohe vaikima. Võistulaulmist koguduse jumalateenistusel ei harrastata. Prohvet suudab vaikida ja oodata oma järge.

c) Õpetamine on teemaks salmides 33b–35. Paulus sekkub nüüd teist korda Korintose naiste käitumisse jumalateenistusel. 11. peatükis lubas ta neil iseenesestmõistetava praktikana prohveteerida ja avalikult palvetada, aga nõudis, et pea oleks kaetud. Ilmselt olid Korintose naised võtnud ilmutust saades rätiku peast ja andnud sellega märku oma vabadusest. Seda Paulus ei aktsepteerinud. Põhjus on nähtav 14. peatükis: Paulus ei lubanud Korintose naistel saada jumalateenistusel õpetajateks. Esimeses Korintose kirjas kirjutab Paulus tihti diplomaatiliselt, aga nüüd on vaikimiskeeld täiesti tingimatu.

Paljude uurijate järgi kõneleb Paulus enesele vastu, lubades naistel esineda 11. peatükis ja seda keelates 14. peatükis. Kui mõlemaid lõike hoolega lugeda, näeme siiski, et vastuolu ei ole. 11. peatükis lubab Paulus kasutada prohveti armuandi ja avalikult palvetada. 14. peatükis keelab ta teistsuguse kõne. Apostel ei pea mingil juhul silmas jumalateenistust häirivat sisinat-sosinat: selle pärast poleks ta pruukinud oma apostli autoriteeti kaalule panna (salmid 37–38).

Salmis 35 mainitud küsimused aitavad mõista, mida Paulus silmas pidas: algkiriku jutlus toimus tihti vestluse vormis, milles õpetaja esitas kokku tulnud kogudusele küsimusi. Küsimuste esitaja juhtis vestlust. Mõni kuuljaist võis „küsija” ehk õpetaja koha endale krahmata. Nii oli Korintoses ilmselt juhtunud. Sellepärast käsib Paulus lihtlabaselt, et naised küsiksid kodus oma meestelt. Tähendus on selge: koguduse naised ei tohi tegutseda jumalateenistusel õpetajatena.

Paulus annab 14. peatüki lõpus ühemõttelisi juhiseid ja nõuab nende täitmist. Korintlased ei saa üksi otsustada, kas nad järgivad neid korraldusi või mitte. Jumala sõna ei ole pärit Korintosest, vaid on sinna toodud – nagu ka loendamatutesse teistesse linnadesse. Üks kogudus ei tohi teostada uuendust kõigi teiste koguduste tavade vastaselt. Korintoses viidati ilmselt prohvetite ilmutustele ja vaimulike juhtide autoriteedile. Nüüd ei hoia Paulus sugugi sõnu kokku: mida Paulus kirjutab Korintosesse, see on Issanda käsk. Salmi 38 tuleb praeguse arusaama kohaselt tõlkida järgmiselt: „Kui keegi seda ei tunnusta, ei tunnusta Jumal teda.” Seadus on niisiis selge: mida Issanda apostel kirjutab, on Issanda käsk, ja kes seda ei tunnusta, on väljaspool Kirikut.

Mitte ükski prohvet ei saa nii vaimulikuks, et saaks tühistada selle seaduse. Sellepärast peab kõik toimuma viisakalt ja korra järgi. Mida tähendab „viisakalt ja korra järgi”, seda ei otsusta Korintos ega üldse mingi kohalik kogudus, vaid Issanda käsule viitav Issanda apostel.