Tugevad ja nõrgad

Seekordse peatüki võtmesõnad on „tugevad” ja „nõrgad” kristlased. „Tugevate” ja „nõrkade” erinevus tuli nähtavale eriti kahes asjas: ennekõike liha (ja veini, salm 21) tarbimises ning teatavate tähtpäevade tähistamises. „Tugevad” sõid liha ega tähistanud neid tähtpäevi, mida „nõrgad” soovisid tähistada.

Millest oli tekkinud selline erinevus? Kas see puudutas vaid Rooma kogudust või oli sarnaseid rühmi ka teistes tolle aja kogudustes? 1Kr 8–10 käsitleb Paulus väga sarnaseid probleeme, seega oli tegu laiema probleemiga. Seevastu probleemi teke ja areng jäävad meile pisut ebaselgeks.

Liha söömisest hoidumiseks võis olla mitmeid põhjusi

1. Liha ei soovitud süüa, kuna loom ei olnud tapetud juudi tava järgi (loomadest tuli veri võimalikult täielikult välja lasta, 3Ms 17:10–17).
2. Paganate seas oli neid, kes aatelistel põhjustel keeldusid igasuguse liha söömisest (nad olid seega taimetoitlased ehk vegetaarlased).
3. Liha, mida kauplustes müüdi, oli tihti pärit ebajumalate templitest, kus vaid osa loomast ohverdati ja ülejäänu müüdi maha. Mõned kristlased (võrdle 1Kr 8) olid seisukohal, et selline liha söömine on üksiti osalemine ebajumalateenistusel.

Tähtpäevade kalendri järgimisel võis olla küsimus ennekõike juudi pühades – paganlikel pühadel osalemine oleks saanud kindlasti Pauluse karmima hukkamõistu osaliseks. Osa teadlastest oletab, et küsimus oli selles, kas hingamispäevaks peetakse sabatit või nädala esimest päeva, ülestõusmispäeva (= pühapäev).

Pääste alus

Paulus ise kuulub selgesti „tugevate” hulka, aga sellest hoolimata saab ta „nõrkadest” aru.

„Nõrgad” ei pidanud ilmselt oma seisukohta pääste tingimuseks – küsimus oli üksnes erinevates arvamustes ja arusaamades, kuidas kristlane peaks elama. Paulus ei oleks aktsepteerinud mingeid lisatingimusi pääste alusele, nagu Galaatia kiri meile selgesti näitab (Gl 5:1–6). Seevastu kristliku eluviisi suhtes võis olla Pauluse järgi eri seisukohti.

Kui oma käitumisviis seatakse kristlaseks olemise tingimatuks eelduseks, on sattutud eksiõpetuse poolele. Läbi kiriku ajaloo ja ka tänapäeval näeme, et paljudele eksiõpetustele on tüüpiline oma juhi tingimatu järgimine ja kuulekus temale kõiges.

On tähtis märgata, et meie ajal on „tugevate” ja nõrkade” positsioon pöördunud pea peale. Paulus pidas tugevaiks neid, kes talitasid vastupidiselt üldiselt aktsepteeritud arusaamadele, kuna nad teadsid ja uskusid, et Jumala Sõna õpetab teisiti. „Nõrgad” olid need, kes läksid peavooluga kaasa ja eirasid pigem Vana Testamendi õpetusi kui oma aja üldisi arusaamu. Meie ajal peetakse „nõrgausulisteks” hoopis neid, kes võtavad Piibli sõna tõena.

Milles on valikuvabadus? (Rm 14:1–12)

Neis salmides käsitletavad probleemid – toit ja tähtpäevad – ei ole meile (välja arvatud adventistid) ilmselt eriti rasked. Aga need toovad meie ette laiema probleemistiku, mida nimetatakse valikuvabaduse küsimusteks ehk adiafora küsimusteks.

On teatud asjad, millest Piibel ütleb selgesti, mida kristlane peab tegema – näiteks kümme käsku. Peale nende on elus palju asju, mille kohta Piibel ei anna üksikasjalike juhiseid, näiteks just söömise ja joomisega seotud küsimused. Neis küsimustes on kristlasel „valikuvabadus”, ometi nii, et ta ei tohi eksida oma südametunnistuse vastu (salm 20) või põhjustada raskusi teistele kristlastele (salm 15).

Eri kultuurides on ses suhtes problemaatilised erinevad asjad. Meile, soome kristlastele, ei tekita misjoniloterii korraldamine probleeme, seevastu Inglismaal ja Austraalias peetakse seda kihlveoks või hasartmänguks, mida kristlased pahaks panevad ja millest soovivad end eemale hoida. See tuleneb sellest, et neis maades on kihlveod paljudele tõeline probleem, mis võib viia ta sügavatesse raskustesse kuni vara kaotamise ja enesetapuni. Seega tasub Pauluse juhise järgi (salm 20) vältida olukordi, mis võivad põhjustada raskusi teisele kristlasele.

Mõõdupuuks armastus

Rooma koguduses olid „tugevad” enamuses ja mõeldi isegi, et „nõrku” ei tuleks võtta kristliku armastuse ringi. Salmis 1 ütleb Paulus: „Võtke vastu ka usus nõder,” millest on järeldatud, et Paulus ise võis lugeda end „tugevate hulka”.

Küsimus on arvamuste erinevuses, millest Pauluse järgi ei tuleks hakata vaidlema, et mitte killustada seeläbi kogudust erinevateks võistlevateks rühmadeks. Selle üleskutse esitab Paulus mõlemale osapoolele.

Ehkki „tugevad” olid enamuses, ei peaks nad tõrjuma „nõrku” ega püüdma neid „pöörata” enda poole. Neilgi on õigus olla koguduses oma usuveendumuse kohaselt. Tasubki meeles pidada, et kiriku ajaloos on olnud perioode, mil õiget õpetust on esindanud vaid väike vähemus. Kui nad oleks enamiku otsusega kirikust välja aetud, oleks kogu kirik läinud jäädavalt eksiteed. Kristliku usu küsimusi ei tohi otsustada hääletamisega, vaid Jumala Sõnaga.

Õige mõõtkava

Pauluse mõlemaid osapooli aktsepteeriv seisukoht põhjustas kindlasti ka probleeme: kumma järgi tuleb elada, „miinimumi” või „maksimumi”? Kas siis, kui mõlema rühma esindajad olid kohal, tuli elada võimalikult vabalt või võimalikult ettevaatlikult?

Paulus ei anna rohkem kui ühe juhise: tuleb elada Issandale; tuleb seada Jumala riigi kasu oma kasust ettepoole. See on kindlasti raske; omast loobumine on alati raske. Aga nende põhimõtete kohaselt peaksime meiegi püüdma lahendada tänapäeva koguduseelus ette tulevaid probleeme.

Selle lõigu lõpus asetab Paulus „nõrkade” ja „tugevate” vahelised probleemid õigesse mõõtkavasse: kristlase kogu elu elatakse Issandale, mitte iseendale. Seega tuleb suuta näha teises kristlases Jumala loodud ja lunastatud inimest, mitte üksnes tema erinevaid arvamusi.

Lõppude lõpuks ei ole me aruandekohuslased teiste kristlaste, vaid Jumala ees (salm 10). Samuti ei ole me aruandekohuslased teiste kristlaste, vaid iseenda eest (salm 12).

Juudi Talmudis öeldakse, et inimene elab selleks, et surra, ja sureb selleks, et surnuist üles tõusta. Ilma mõtteta surmale ja igavesele elule on meie elu „puudulik”. Kui kristlasele avaneb see vaateväli, soovib ta käituda ja kasutada oma elu nii, et see viib teisi inimesi taeva poole, mitte ei takista neil sinna pääseda (salm 7).

Mitte kohtumõistmine, vaid hoolitsus (Rm 14:13–23)

Kristlaste ülesanne ei ole üksteise üle kohut mõista, vaid nad peaksid jätma kohtumõistmise omavahelistes asjades Jumalale (võrdle Rm 12:19–21). Kohtumõistmine teise kristlase üle võib tähendada komistuskivi (salm 13), mis põhjustab tema langemise.

Salm 14 oli „tugevate” tunnuslause. Seda kasutanud, seab Paulus otsekohe piirangud: vabadust saab ka valesti kasutada, aga nii ei tohiks olla.

Oluline küsimus ongi, kuidas kristlase vabadust mõistetakse: „kuna ma olen vaba, tohin ma teha, mida tahan”, või „kuna ma olen vaba, tohin ma loobuda millest tahes”. Paulus ühineb viimase seisukohaga ja selle järgi elamine on tõelise „tugevuse” tundemärk.

Seoses salmiga 14 tasub meenutada Jeesuse sõnu, et miski väljastpoolt tulev ei rüveta inimest (Mk 7:15), ning Jumala sõnu Peetrusele Joppes: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” (Ap 10:15). Küsimus puudutab seega mitte „halba”, vaid „rüvedat” (võrdle salm 20).

Aga seoses salmiga 14 tasub meenutada ka Rm 8:34–39, kus Paulus tunnistab, et mitte miski sellesse maailma kuuluv ei saa teha tühjaks Kristuse lepitustööd. Siingi on küsimus sügavaimas mõttes selles: miski ei saa võita Kristust, sellepärast ei saa miski kristlast vältimatult ka nii rüvetada, et ta kaotaks oma osa taevas.

Judaism oli ja on „toiduusund” (salm 15), nagu ka islam. Kristus vabastas omad vahetegemisest eri toitude vahel, aga see ei tähenda, et meie söömisel või joomisel oleks mingit vahet või tähendust. J. A. Bengel on selle salmiga seoses öelnud: „Sa hindad toitu enam kui Kristus oma elu.”

Jumala palge ees

Armastuse seadus nõuab, et asetaksime asjad uude tähtsusjärjekorda: esmalt Jumala tahe ja selle teostamine ning alles seejärel Jumala tahtele allutatud oma tahe.

Salmides 16–18 mainitud „head”, mida vahel teotatakse, saab tõlgendada kahtviisi – kas kristlase vabadusena või päästena. Esimesel juhul on teotajad „nõrgad” kristlased, teisel juhul mittekristlased, kes pilkavad omavahel tülitsevaid kristlasi.

Olgu, kuidas tahes, tasub tähele panna, et taas kord seostab Paulus (salmis 17) praktiliste asjadega suuri usutõdesid. Ometi ei tule mõelda, nagu määratleks Paulus usu sisu praktiliste asjade abil, vaid just vastupidi: usu sisu mõjustab kristlase praktilist elu.

Ülesehitamise (salm 19) vastand on hajutamine, lammutamine. Iga kristlane peab austama teise veendumust, mitte püüdma seda muuta sundides või survestades (muidugi on olukord teine, kui tegu on õpetusliku eksiarusaamaga, aga selle peatüki kontekstis kõneleme valikuvabaduse asjadest). Eriti puudutas see hoiatus „tugevaid”, keda ähvardas suur oht hakata „nõrku” „õpetama” või „valgustama” (salm 20). Kui mõni nõrk oleks hakanud järgima „tugevate” eeskuju, mõistmata seejuures selle põhjendusi ja aluseid, oleks ta võinud eksida oma südametunnistuse vastu.

Kristlane peaks teadma, et ta teeb kõike Jumala palge ees (salm 22). Niisiis olgu kõik kõiges see, mis edendab usku ja taevasse pääsemist. Tuleb teada, millest ei tohi kristlane loobuda ja milles võib olla erinevad arvamusi.

Kas Paulus oli kõigi reeglite vastu?

Rooma kirja neljateistkümnendat peatükki on tihti valesti kasutatud. Selle viidates on väidetud, et Paulus ei sallinud üldse mingeid juhiseid kristlikus elus. Selle arusaama järgi võib iga kristlane teha vabalt, mida soovib.

Ometi esitab Paulus palju tingimatuid elujuhiseid eriti Korintose kristlastele ja peab neid siduvaks kõigile kristlastele. Ta kõneleb kahes kohas isegi „Issanda käsust”(1Kr 7:10; 14:37).

Me ei tea, mille alusel jagas Paulus oma juhised ühest küljest kõigile kristlastele kõigil aegadel siduvaiks ja teisest küljest nendeks, milles valitseb vabadus. Me peame vaid järgima Issanda apostlit ja usaldama, et tema hinnanguid on mõjustanud Püha Vaim.

Paulus ei olnud seega kõigi reeglite vastu, ega ole meilgi õigust talitada tema või mõne teise Uue ja Vana Testamendi kirjutaja Jumala nimel esitatud käskude vastaselt.

Neis küsimustes, mis jäävad Piibli alusel ebaselgeks, kehtib Pauluse selles peatükis antud õpetus. Oma raamatus „Kristlase vabadusest” on Martin Luther võtnud selle kokku kahe teineteisele vastandliku lausega: „Kristlane on vaba isand, kes valitseb kõike ega ole kellegi alam. Kristlane on kõigi vastutulelik teenija ja igaühe alam.”

Selle õppetüki õppimisele kulub kogu elu, ehkki see näib esmapilgul väga lihtne.