Pauluse kiri roomlastele 6 – Ristimine ja pühitsus

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Ristimine Kristuse surmasse (Rm 6:1–14)

Eelmise peatüki lõpus tõdes Paulus, et patt ei saa iialgi olla suurem kui arm. Mitte keegi ei saa esitada Jumalale pattu, mille pärast Jeesus ei oleks surnud. Ristil võttis Kristus enda kanda kogu maailma patud, nii et igaühe pattudele on olemas lepitus. Arm ületab alati patu võimu.

Aga Paulus mõistis, et seda mõtet on võimalik valesti tõlgendada ja kasutada seda lihahimude rahuldamise kaitseks. Läbi kiriku ajaloo on armuõpetust ohustatud nii paremalt kui ka vasakult poolt: ühel pool on olnud käsumeelsed tegude vagaduse õpetajad ja teisel pool kõigest seadusest ja patust vabastust kuulutanud ekstaatikud. Nii oli näiteks Lutheri ajal: tema pidas võitlust kahel rindel, nii roomakatoliku kiriku kui ka ekstaatiliste uuestiristijate vastu.

Mida vastab Paulus süüdistusele, et arm on impulsiks teha pattu? Ei, vaid me peame mõistma, millesse meid on ristitud.
Paulus peab siin – nagu mitmes muuski kirjakohas – enesestmõistetavaks, et iga kristlane on ristitud. Nii ei hakka ta kõnelema kristlastest, meelt parandanutest vms, vaid ristitutest. Meie näeme ristimises tihti sisult tühja pidulikku sündmust või välist usu tunnistamise tegu, aga Paulus ütleb, et ristimine on enam: see on Jumala mõjutegu.

Meid ristitakse Kristuse surmasse (salm 3). Mida see tähendab; millesse meid on ristitud? Sellesse, mida Kristus tegi Kolgata ristil – seega võidusse patu üle. Ristimine tähendab ühinemist patud võitnud Kristusega!

Eespool oli Paulus näidanud meie täielikku võimetust saada võitu patu üle (peatükk 3), seega ei ole ristimises toimuv võit meie tegu, vaid selles tegutseb üksnes Jumal. Kui nii, siis saab ristimist toimetada juba lapsena, kuna inimene on selles vastuvõtja, mitte teo sooritaja.

Kelle hulgas sa seisad?

Aga ei saa siirduda kusagile, siirdumata samas kusagilt ära. Ühinemine Kristusega tähendab samas lahkumist patu võimu alt.

Jeesus jutustab meile hoiatava mõistujutu puhastatud kojast, kuhu ei koli uut elanikku. Endine elanik, kuri vaim, kolib tagasi ning toob kaasa seitse endast veel kurjemat vaimu, ja nii muutub olukord halvemaks kui enne puhastust (Mt 12:43–45). Nii juhtub ristituga, kui ta ei võta ristimist tõsiselt ega hakka elama uue „elaniku” ehk Kristuse seltsis. Saatan ründab ka ristituid ja nende ainus kaitsevõte on varjupaik Kristuses.

Paulus oli kirjas roomlastele juba varem hoiatanud, et pattu ei tohi alahinnata (Rm 1:22–32). Ükski patt ei ole jäljetu ega ohutu. Iga patt on relv saatanale võitluses meie ja Kristuse vastu. Me peame valima, keda soovime teenida: saatanat või Jumalat. Mõlema teenimine on võimatu.

Karm võitlus

Võit patu üle ei tähenda, et oleme patuta (seda käsitleb Paulus üksikasjalisemalt järgmises peatükis, Rm 7:14–25), vaid seda, et patu hukutav võim on võidetud. Patt ei ole enam hirmuvalitseja, kel on meie üle omandiõigus, vaid me kuulume Kristusele. Ometi jätkub võitlus patu ja Kristuse vahel nii kaua, kui me elame. Saatan püüab meid endale tagasi võita. Meie vana inimene – pattulangemise tõttu läbinisti rikutud – soovib järgida vana, mitte uut isandat.

See võitlus on nii karm, et me ei saa usaldada siin oma tundeid, sest neid kasutab hingevaenlane võitluses enda kasuks ära. Kui meie päästekindlus sõltuks tunnetest, siis seda ei olekski. Just seetõttu on õpetus, et lapsi ei tohi ristida, vaid ristimisele tuleb minna alles täiskasvanuna, nii ohtlik: ristimises nähakse tihti otsekui viimast andumist Jumalale, kui viimast tunnustähte. Aga mida teha siis, kui patt hakkab meid uuesti ahistama ja päästekindlus on kadunud? Mis võiks olla ristimisest suurem tegu, millega saavutaksime rahu?

Selles võitluses saame panna oma lootuse vaid ühele asjale: Piiblis ilmutatud tõotusele, et me oleme õigeks mõistetud tänu Kristuse teole (võrdle salmid 3 ja 6). Kristus on juba saavutanud lõpliku võidu, ehkki meie kogeme päevast päeva kaotusi oma võitluses.

Kust ma siis tean, kas ma olen juba siirdunud surmast ellu, kas ma olen Kristuse või saatana omade seas? Selles on ristimine kindluse tooja: mind on ristitud ja selles on Jumal kinkinud mulle elu ja õndsuse. Kes ei usu Jeesuse teo piisavust, vaid soovib sellele lisada oma tegusid, teeb Jumala valetajaks (1Jh 5:9–12).

Aga saatan tahab kasutada meis toimuvat võitlust ja tõestada, et ma ei ole muud kui valekristlane ja Kristusest ära langenu, ma lihtsalt ise ei tea seda! Aga Paulus annab meile lihtsa „testi”: „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” (Rm 10:13; pane tähele, et see lause on tsitaat Jl 2:32-st.)

Kui su patud sind kohutavad, ütle saatanale: siin on tõend, et ma üksi ei suuda sind võita, seepärast ma otsin varjupaika üksnes Kristuses. See, kes jätab oma pääste üksnes Kristuse hooleks, on õige kristlane.

Miks valis Jumal pääste vahendajaks ristimise? Seda me ei saa teada. Luther ütleski, et Jumal oleks võinud valida kas või õled – ka siis peaksime olema rahul Jumala valikuga. Sarnane pilt on Moosese tehtud vaskmadu Vanas Testamendis (4Ms 21:5–9): kes ei soovinud madu vaadata, suri; kes vaatas, jäi ellu. Mõistus ei saanud seda seletada, nii lihtsalt toimus, kuna Jumal oli nii määranud.

Arm – ainus lootus

Salm 14 võib tunduda kummaline või vastuoluline. Kuidas saab arm meid viia ära patu alt, kui võitlus ometi jätkub? Küsimus on selles, et arm on ainus tee välja patu orjusest – omal jõul me ei suuda seda võita. Ainult Seaduse tegudest vabastatud inimene saab ligimest õigesti teenida ja teha õigeid häid tegusid.

Kindlasti oli üks põhjus, miks Jumal valis just Pauluse paganate apostliks, see, et Paulus oli tõesti püüdnud end tegude kaudu ise õigeks teha. Kuna ta oli piisava rangusega püüdnud ja läbi kukkunud, teadis ta, mis on käsuvagadus ja milleni see viib. Nii mõistis ta ka seda, mis on teenimatu arm (võrdle Fl 3:7–11; võidust sai kaotus).

Pühitsus – paremaks või pahemaks saamine (Rm 6:15–23)

Keegi kristlane ütles: „On vast kummaline, et veel viis aastat pärast usule tulemist märkan ma endas vahel pattu!” Tal on kas halb tähelepanuvõime või ei ole ta vabanenud valetamise patust.

Kaldume kergesti mõtlema, et uskliku elu – st pühitsus – tähendab üha paremaks, patutumaks saamist, üha paremat kuulekust ja üha suuremat – täielikku – alistumist temale. Ometi on see vaid osa tõde. Muidugi teeb Jumal meis oma tööd, aga tagajärg ei ole patu täielik kadumine, vaid üha karmim võitlus.

Luther kirjutas Väikeses katekismuses pühitsusest:

„Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu; see on kindlasti tõsi.”

Nii me märkame, et kogu meie kristlik elu – algus, teekond ja lõpp – sõltub Jumalast, Pühast Vaimust.

Martin Luther ütleski pühitsusest, et see on üha süvenev patu ja armu tundmine (võrdle Rm 5:20–21). Patt sugugi mitte ei kao, vaid me kogeme seda üha sügavamini. Mida lähemale Jumalale saab Püha Vaim meid juhatada, seda kohutavamana näivad meie patud; kuristik nende kahe vahel üha kasvab: hämaras me erinevusi ei märka, neid paljastab alles valgus.

Meie parimaiski tegudes sisaldub isekust ja kurjust. Patt ripub meis kinni, see ei lase oma haaret lõdvemaks. Ilmekas näide on Bo Gietzi raamatus „Üksnes usk”. Selles on jutustatud roomakatoliku preestrist, kes oli tapnud sõjas oma vaenlasi. Kui ta oli vahele jäänud ja teadis, et surmaotsus on ees, teadis ta, et paavst ei saa teda pattudest lahti päästa, ja nii hakkas ta kangesti palvetama. Aga seitset patukahetsuspsalmi lugedes märkas ta, et tunneb rõõmu lühima psalmi lühidusest. Kui tema kahetsus oleks olnud siiras, siis oleks ta pidanud rõõmu tundma sellest, et ta võis olla võimalikult kaua koos Jumalaga, mitte vastupidi.

Kui me vaatleme oma elu, märkame, et variserlikkus ripub meie küljes samamoodi, nagu see rippus Jeesuse aja silmakirjatsejates (võrdle Lk 18:9–14). Patune oli õige, kuna tema ei arvanud endast liiga palju, ta hüüdis vaid Jumalalt abi ja halastust.

Meie mõtlemisele on iseloomulik, et me peame Püha Vaimu pilkamist mingiks teoks, mille inimene teeb Jumalale (võrdle Mk 3:28–30) – vahest on see vastupanu Jumalale või ebajumalateenistus. Ometi on Püha Vaimu pilkamise tagajärg nii sügav paadumus, et inimene isegi ei soovi enam Jumalale mõelda; ta ei tunne mingit vajadust pöörduda Jumala poole. Temagi pattude lepitus on sooritatud, aga tal ei ole soovi seda saada. Nii kaua, kui toimub sisemine võitlus, on lootust.

Ehkki pühitsus tundub kui põld, mida harides tuleb esile üha suuremaid ja suuremaid kive, nii et lõpuks ei jää järele muud kui vaid kivine kalju, milles miski ei kasva (= pärispatt), viib see „harimine” meid viimaks igavesse õndsusse taevas. Mitte sellepärast, nagu oleksime meie nii hästi võidelnud, vaid sellepärast, et Kristus saavutas võidu meie eest. Nii kinnitab Piibel ja selles usus tohime usaldusega rännata päev haaval.