Päis (Rm 1:1–7)

Paulus täiendab kirja päist ulatuslike laienditega, nagu tal kombeks. Salmides 3 ja 4 on Paulus kasutanud vanemat hümni Kristusest.

Need salmid on väga „tihe tekst”. Tähtsaimate asjadena võime välja noppida:
1. Paulus tegutses apostlina Jumala kutsel ja volitusel (salm 1).
2. Evangeeliumi (salm 2) ja Kristust (salm 3) on ette kuulutatud juba Vanas Testamendis. Paulusele on Vana Testamendi ning Kristuse ja tema kiriku ühtsus iseenesestmõistetav.
3. Kristus on kogu usu alus (salm 5).
4. Kristus kutsub inimesi kogudusse ja armu osadusse. Keegi ei saa kutsuda iseennast (salm 6).

Salmi 4 ei tule tõlgendada nii, nagu oleks Jeesus saanud Jumala Pojaks alles ülestõusmises, vaid võttes kõrvale Fl 2:5–11, märkame, et Paulus soovib rõhutada: ülestõusmine „paljastas”, et Jeesus oli Jumala Poeg. Inimesena oli Jeesus nagu kes tahes tolle aja juut, aga ülestõusmine oli lõplik märk, et ta oli ka Jumal. Võrdle ka Jh 1:1–18.

Tänu ja palve (Rm 1:8–15)

Algusosa järele paigutas Paulus tihti tänu Jumalale (näiteks 1Kr 1:4–9 ja 1Ts 1:2–10). Siingi tasub meil Pauluselt õppida: kui tihti me unustame olla tänulikud Jumalale! Kõigile on kindlasti tuttav mõte: „Tervise eest oskad olla tänulik alles siis, kui oled sellest ilma jäänud.” Paljud asjad on meile nii iseenesestmõistetavad, et me ei märka selles enam Jumala headust. Peaksime otsima oma elust põhjusi tänada. Tänulikkus mõjustab kogu meie olemust ja suhteid ligimestega. Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!

Salmis 12 kõneleb Paulus sellest, et ta loodab roomlastelt midagi õppida. Liiga tihti on koguduseelu vaimulikukeskne. Ilmikutelgi on palju anda – ka vaimulikele.

Kirja peateema (Rm 1:16–17)

Seda väikest lõiku võib nimetada luterliku õpetuse tuumaks: inimene pääseb üksnes armust, üksnes Kristuse lepitustöö tõttu. See kirjakoht oli väga tähtis usupuhastaja Martin Lutherile.

Usuõiguse mõte ise on lihtne, aga selle elluviimine on väga raske. Inimese loomulikule religioossusele on omane mõte, et oma töödel on päästes oma tähendus. Inimene sooviks tingimata – kas või kuitahes väikese – osa päästetööst ise ära teha. Mõtte päästest, mis sõltub üksnes Kristuse lepitustööst, saab ära õppida minutiga, aga selle mõistmine ja rakendamine oma jumalasuhtesse on kogu elu kestev võitlus oma religioossete mõtete vastu.

See pääste puudutab kõiki, keegi ei jää sellest ilma muidu kui oma tahtel (salm 16).

Salmis 16 kõneleb Paulus, et me ei pea häbenema evangeeliumi. Kiusatus häbeneda tuleb sellest, et Kristuse meelevald ei ole selles maailmas nähtav. Erinevad eduteoloogid püüavad teha toda meelevalda nähtavaks, aga sellest hoolimata jääb see lõpuni saladuseks sellele ajale ja sellele maailmale.

Üldine ilmutus (Rm 1:18–20)

Usunditeadlased on öelnud, et maailmas ei ole ühtki rahvast, kel ei oleks religioosseid arusaamu.

Näeme Jumala suurust ja tema käejälgi kõiges, mis meid ümbritseb. Paulus tõdeb, et mitte keegi ei saa põgeneda selle nn üldise ilmutuse eest. Keegi ei saa ütelda, et Jumal ei oleks temaga kõnelnud või temale lähenenud. Tänapäevalgi ütlevad mitmed teadlased, et uurimistöö on pannud neid küsima, kes on selle kõige taga, kes on kavandanud kõik selle, mida nad uurivad

Ebajumalateenistus ja selle palk (Rm 1:21–32)

See nn üldine ilmutus – loodus, rahvaste ajalugu, inimsaatused – ei vii siiski paljusid inimesi kohtuma Jumalaga. Paulus tõdebki, et tegu on nõiaringiga: kes ei mõista üldist ilmutust, kandub Jumalast üha kaugemale. Näiteks kui keegi mõtleb, et looduse taga ei ole Jumal, vaid kõik on juhuse tagajärg, tõlgendab ta ka kõike uut teavet sellest vaatenurgast. Nii tema (väär) eelarusaam vaid kinnistub ja tal on üha raskem leida loodusest Jumala sõrmejälgi.

Pimedus üldise ilmutuse suhtes mõjustab kõike inimese käitumist, mitte üksnes arusaama Jumalast. Kui kõik on üksnes juhuse tagajärg, ei ole millelgi mingit tähendust – kõik on ju juhus –, ei ole õiget ja väära; inimene võiks elada, kuidas soovib. Ja tänapäeval teevadki ju paljud nii. Sellisest käitumisest esitab Paulus mitmeid näiteid.

See, et Paulus on valinud üheks näiteks just homoseksuaalsuse, tuleneb ilmselt sellest, et siin ilmneb, kuidas kõrvalekaldumine Jumala tahtest viib loomuvastasuseni. Jumal kui Looja tahab elu selles maailmas alal hoida, aga homoseksuaalsus selleni ei vii.

Salmi 21 „tühja jooksnud arvamused” on seotud mõttega, et see jumal, keda inimene teenib, muudab teenija teenitava sarnaseks. Tühise jumala teenimine teeb inimese tühiseks, elava Jumala teenimine teeb inimese elavaks.

Salmides 29–31 on üks Uue Testamendi paljudest paturegistritest. Mitte ükski neist ei pretendeeri täielikkusele, vaid on ainult näidised: selliseid asju tehakse, kui loobutakse Jumalast kui Loojast (salmid 21 ja 25).

Meil, luterlastel, on oht alahinnata patu tähendust: kuna me oleme päästetud üksnes armust, mõtleme, et patt ei ole nii tõsine asi, kuna meid ei päästa hea elu, vaid Kristus. Paulus ei aktsepteeri siiski sellist mõtteviisi, vaid rõhutab (salmid 26-32), et pattu ei saa iialgi teha nii, et see ei mõjustaks meie suhet Jumalaga.

Jumal on püha ja vihkab pattu. Tihti tembeldatakse selline mõte vanatestamentlikuks ja vanaaegseks, aga ilma selle mõtteta ei ole meil võimalik mõista Uut Testamenti (võrdle Rm 8:28). Just sellepärast, et Jumal vihkab pattu, suri Jeesus ristil, et lepitada meie patud. Jumal ei vaata patule läbi sõrmede. Kui ta nii teeks, ei oleks ta maksnud patu lepitamise eest kalleimat võimalikku hinda – oma ainsa Poja Jeesuse ristisurma.

Miks alustab Paulus kirja roomlastele, tehes meid kõiki patusteks ja võlglasteks Jumala ees? Vastus on väga lihtne: Kristust vajab Päästjaks ainult patune (võrdle Mt 9:12–13).

Lootusetu ja ebaõiglane olukord?

Pauluse visandatud olukord tundub lootusetu: inimene ei saa leida Jumalat. Paulus jõuabki asja tuumani: ainult Jumal saab leida kadunud inimese, inimene ei saa iialgi leida oma kadunud jumalasuhet.

Aga kas ei ole ebaõiglane, et Jumal mõistab inimesi hukatusse, kui olukord on nii sünge ja raske? Kas Paulus ei ole vastuoluline: ühest küljest võib Jumalast teadmisi saada, aga teisest küljest saab vaid tema äratada meis usku? Need küsimused on väga rasked, ja me ei saa neile anda kõiki rahuldavaid vastuseid. Mõningad põhimõtted Piiblis siiski leiduvad.

Mt 25:14-30 on mõistujutt talentidest. Üks sulane sai viis talenti, teine kaks ja kolmas ühe. Aruandmishetkel võeti arvesse igaühe talentide hulka. Ühe talendi saanut ei mõistetud hukka sellepärast, et ta ei toonud kümmet või nelja talenti, vaid sellepärast, et ta ei võtnud oma talendiga midagi ette. See lugu kõneleb meile Jumala õiglusest: ta arvestab iga inimese võimalustega saada teadmisi Jumalast. Kellele on antud palju, sellelt ka nõutakse palju, kellele on antud vähem, sellelt ka nõutakse vähem.

5Ms 29:28 annab meile teada teise põhimõtte: Jumal ei ole paljastanud meile kõike. Kõigile küsimustele me ei saa vastuseid, aga ühele küsimusele saame selge vastuse: kuidas me pääseme. Me ei saa lükata oma päästet tagasi sellepärast, et me ei tea täpselt, kuidas kohtleb Jumal hindut, kes ei ole kuulnud Jumalast sama palju kui meie. Üks või mitu vastuseta jäänud küsimust ei tohi meie ees kinni katta kõige tähtsamat: päästet Kristuses.