Kiri heebrealastele internetis (Piibel.net)

Kristus – kirjutiste täitumine

LOENGUSARI HEEBREA KIRJAST

Sissejuhatus - Jumala ilmutus Pojas

Paljude kristlaste kogemuse järgi on Kiri heebrealastele Uue Testamendi raskeim raamat. Mida on Vana Testamendi ohvrijumalateenistusel ühist kristlase eluga? Heebrea kiri on Vana Testamendi süvauurimus. Sügavaid asju ei saa mõista pinnapealse vaatlusega. Heebrea kirja on peaaegu võimatu mõista, kui ei tunne Vana Testamendi templijumalateenistust.
　Heebrea kiri näitab meile, kuidas tõlgendasid esimesed kristlased Vana Testamenti. Vana ja Uue Testamendi ühtsust saab tänapäevalgi ehitada sellele alusele.

Tundmatu teoloog

Kirja autor ei ole teada. See kiri ongi Uue Testamendi ainus raamat, mida ei ole seostatud ühegi apostli või apostli õpilasega.
　Ida pool hakati 3. sajandil pidama kirjutajaks Paulust. Ka läänes aktsepteeriti seda mõtet 4. sajandil. Nii kõneldakse mõnedes Piiblites endiselt „Pauluse kirjast heebrealastele” (näiteks King James Version). Usupuhastuse ajal tõdeti, et kiri ei ole kindlasti Pauluse kirjutatud. Rotterdami Erasmus põhjendas seda keeleliste tõsiasjadega. Tema oletas, et autor oli Rooma Clemens. Luther aga pidas kirja autoriks Apollost. Autoriks on pakutud ka Siilast, Luukat ja Barnabast.

Kirja kirjutaja on kuulunud apostel Pauluse lähiringi, sest Hb 13:23 jutustatakse, et Timoteos vabanes vanglast. Kiri on kirjutatud ehk kogu Uue Testamendi parimas kreeka keeles. Kirjutaja on haritud, käinud koolis vahest Aleksandrias, Egiptuse hariduskeskuses. Kuna ta tunneb väga hästi Vana Testamenti, on ta ilmselt juut, ehkki ka kristlased lugesid Vana Testamenti – Uut Testamenti ei olnud tollal ju veel olemaski. Kirjutaja on olnud teise „põlve” kristlane, sest ta on kuulnud evangeeliumi apostlitelt (Hb 2:3, võrdle Paulus Gl 1:12: „...sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest...”)

Hea kreeka keel sobiks kokku Luukaga, aga stiil on Luuka evangeeliumist ja Apostlite tegudest erinev.
　Aleksandria haridus ja hea Vana Testamendi tundmine sobiks kokku Apollosega (Ap 18:24).
　Barnabase kasuks kõneleb kirja autori varaseim mainimine: kirikuisa Tertullianus pidas umbes aastal 200 kirjutajaks just Barnabast. Barnabasele võiks viidata ka Hb 13:22 väljend „julgustussõna”: Ap 4:36 öeldakse, et Barnabas „tähendab Julgustuse poeg” (ka kreeka keeles on mõlemas kohas sama sõna). Leviit Barnabas tundis kindlasti hästi Vana Testamendi jumalateenistuse korda.

Rooma Clemens oli esimene, kes tsiteeris Heebrea kirja (Clemensi esimene kiri) umbes aastal 95 pKr.
　Lõppude lõpuks peame olema rahul kirikuisa Origenese lõppjäreldusega (umbes aastast 200 pKr): „Üksnes Jumal teab, kes on selle kirja kirjutanud.”

Kellele?

Kirja pealkiri „Heebrealastele” pärineb alles 2. sajandist. Traditsiooniliselt on mõeldud, et kirja vastuvõtjad võisid olla juutkristlased. Seda on põhjendatud lisaks pealkirjale ka sellega, et kiri eeldab head Vana Testamendi tundmist.

Aga „heebrealastele” võiks tähendada täht-tähelt võttes, et kiri on saadetud Jeruusalemma algkogudusele, kuna „heebrealane” tähendas aramea keelt emakeelna kõnelevat juuti, keda ei olnud õieti mujal kui Jeruusalemma ümbruses. Aga vaevalt, et kiri on saadetud sinna. Hb 6:10 ütleb, et vastuvõtjad olid teeninud muid pühasid. Jeruusalemma kogudus aga võttis teiste kristlaste abi vastu. Hb 2:3 annab mõista, et vastuvõtjad ise ei olnud Jeesust kuulnud, ja Hb 10:32–34 kõneldakse ühest tagakiusamisest, mida vastuvõtjad olid kogenud. Kumbki ei sobi kokku Tõotatud maa kogudustega.

Võimalik, et vastuvõtjad olid mujal elavad juutkristlased. Aga kirjas on kohti, mis viitavad, et vastuvõtjad võisid olla ka endised paganad: Hb 6:1 kõneldakse surnud tegudest ja sellest, kuidas vastuvõtjad olid õppinud Jumalat tundma. Ka Hb 9:14 kõneleb surnud tegudest. Need kohad sobiksid paremini paganlusest kristlasteks saanuile, ehkki surnud tegude all võib mõista ka juutide käsuõigust. Võimalik, et kirja autor on adresseerinud oma sõnumi nii juudi kui ka paganliku taustaga kristlastele.

Kirja lõpus on tervitused vendadelt Itaaliast (Hb 13:24). Kuna pealegi esimesena tsiteerib seda kirja Rooma Clemens, on järeldatud, et kiri võis olla saadetud Rooma, kus oli nii juudi kui ka paganliku taustaga kristlasi.

Eelnevalt mainitud üksikasjad viitavad, et kiri on saadetud teatud kristlaste rühmale, mitte näiteks kõigile juutkristlastele (vrd Hb 13:19,23). Osa teadlasi isegi oletab, et vastuvõtjate rühm võis olla ainult osa mõnest suuremast kogudusest (võrdle Hb 10:25).

Kirja kirjutamisolukord

Kirjas kõneldakse palju Vana Testamendi ohvriteenistustest. Aga küsimus on nimelt Vana Testamendi, mitte Jeruusalemma templi ohvriteenistustest. On arvatud, et Hb 10:1–3 viitab sellele, et Jeruusalemma tempel on veel püsti. Aga Rooma Clemens kõneleb samas stiilis veel 90-ndail aastail, üle 20 aasta pärast templi hävitamist. Igal juhul on kiri saadetud enne aastat 95, sest Clemens tsiteerib seda oma esimeses kirjas. Sellest, et kirjas ei viidata kuidagi templi hävitamisele aastal 70 pKr, pole kuigi palju abi. Hb 10:32–34 kõneldakse tagakiusamistest, mis võib viidata keiser Nero tagakiusamisele 60-ndate keskpaiku.
　Dateeringu küsimuses peame rahuldama üsna avatud järeldusega: kiri on kirjutatud 60-ndail kuni 80-ndail aastail.

Kindel on aga see, et kiri on kirjutatud julgustama taga kiusatud kristlasi, et nad ei loobuks oma usust. Osa juutkristlasi on naasnud ilmselt judaismi, mis nautis ju Rooma riigivõimu kaitset. Heebrea kirja kirjutaja soovib neile, kes kavatsevad usust loobuda, meelde tuletada, millest nad on loobumas. Maine elu muutub kergemaks, aga kuidas läheb siis igavese eluga (Hb 10:28–31)?

Kiri või jutlus?

Heebrea kirjal puudub tavapärane kirja algus. Kas see on kadunud või pole seda kunagi olnudki? Praegune algus sobiks hästi kirjutise alguseks. Teisest küljest lõpeb kiri tollaste kirjade stiilis ning Hb 5:11–6:12 ja 10:32–34 sobiksid väga hästi kirja osadeks.

Osa teadlastest peab Heebrea kirja kirjutatud jutluseks, mitte kirjaks. Lõpuks on erinevus üsna väike. Kui Heebrea kiri on kirjutatud jutlus, on see igal juhul saadetud kirjana. Jutluse teooriale on otsitud tuge Hb 13:22-st, milles kirja on nimetatud „julgustussõnaks”, mis on täpselt sama väljend, mida kasutati juutide sünagoogijutlustes (Ap 13:15).

Võtmeteemad

Pauluse kirjades oleme harjunud liigendusega:
1) algustervitus,
2) õpetuslik osa,
3) manitsused,
4) lõpptervitused.

Heebrea kirjas on õpetused ja manitsused vaheldumisi. Seepärast on kirja liigendamine palju ebamugavam kui Pauluse kirjade puhul.

Kirja põhiõpetused võib kokku võtta kahe mõttega:
1) õpetus Jumala Sõnast, Jumala ilmutusest (peatükid 1–6 ja 11–13);
2) õpetus Jeesuse tööst: miks pidi Jumal saama inimeseks (peatükid 7–10).

Kirjas on viis hoiatust:
1. Hb 2:1–4: Ärge sattuge eksiteele ja kohtu alla!
2. Hb 3:7–19: Pidage kindlalt usust kinni, et te ei loobuks elavast Jumalast!
3. Hb 6:1–20: Ärge jääge loiuks, vaid oodake kannatlikult Jumala tõotuste täitumist!
4. Hb 10:19–39: Ärge jätke kogudust maha!
5. Hb 12:25–29: Ärge pöörake päästele selga!

Heebrea kirja autor suhtub taganejate tagasipöördumisse pessimistlikult: kui Iisraeli taganemine vana lepingu ajal viis lõpuks Jeesuse eitamiseni, siis uue lepingu vahemehe eitamist on veel raskem tagasi võtta.

Heebrea kiri on Vana Testamendi tõlgendus ja seletus:
1. peatüki salmi 2 taustaks on Ps 8.
2. peatüki salmide 3–4 taustaks on Ps 95.
3. peatüki salmide 5 ja 7 taustaks on Ps 110.
4. peatüki salmide 5–7 taustaks on 1Ms 14.
5. peatüki salmi 8 taustaks on Jr 31.
6. peatüki salmi 10 taustaks on Ps 40.

Kirjutaja näeb, et Vana Testamendi sõnumit ei saa vastu võtta teisiti kui usus (Hb 4:2,6,11). Jumala Sõna on elav ja vägev (Hb 4:12).

Heebrea kirjas on Jeesusel 20 eri tiitlit, aunimetust:
1) Hb 1:2: Poeg,
2) Hb 1:6: esmasündinu,
3) Hb 2:10: pääste Rajaja,
4) H 2:10: kirkusse viija,
5) Hb 2:11: Pühitseja,
6) Hb 2:17: ülempreester,
7) Hb 3:1: meie usutunnistuse apostel ja ülempreester,
8) Hb 5:6: preester Melkisedeki korra järgi,
9) Hb 9:15: uue lepingu vahemees
jne.

Heebrea kirja autor võrdleb vana ja uut lepingut ja tõdeb, et uus on paljus – tegelikult kõiges – parem:
1) Hb 1:4: ülevam nimi,
2) Hb 7:19: parem lootus,
3) Hb 7:22: parem leping,
4) Hb 8:6: ülevam amet,
5) Hb 9:23: parem ohver,
6) Hb 10:23: parem tõotus,
7) Hb 11:35: parem ülestõusmine,
8) Hb 12:24: parem veri
jne.

Heebrea kiri ei tsiteeri nelja evangeeliumi kirjeldusi Jeesusest, vaid mingit muud suulist või kirjalikku allikat. Ometi on pilt Jeesusest sama: meie ees on surnud ja üles tõusnud Päästja, Jumala Poeg. Kõige tähtsam on, et meil oleks õige pilt Jeesusest. Pole ükskõik, millist Jeesust me järgime. Piibel joonistab meie ette vaid ühe Jeesuse, kes suri ristil ja tõusis üles (võrdle Jh 20:20: Jeesuse tundemärgid).