Kiri heebrealastele 2 internetis (Piibel.net)

Ärge triivige vooluga kaasa (Hb 2:1–4)

See lõik on esimene kirja viiest hoiatusest. Ülejäänud neli on:

Hb 3:7–4:13;
Hb 5:11–6:12;
Hb 10:19–39;
Hb 12:14–29.

Heebrea kirjas on manitsused ja hoiatused ning õpetlik aines vaheldumisi. Pauluse kirjades on „selgem” liigendus: Esmalt õpetus, siis manitsused, näiteks Rm 1–8 on õpetused ja 12–15 on manitsused.

Kirjutaja mõte on selge: kui tuli järgida juba inglite vahendatud Seadust, siis palju enam tasub kuulda võtta Kristuse kuulutatud evangeeliumi.

Nii Vana Testament (5Ms 33:2, allviide; Ps 68:18) kui ka teised Uue Testamendi kirjutajad (Paulus Gl 3:19; Luukas/Stefanos, Ap 7:53) kõnelevad inglitest kui Seaduse vahendajatest. Ka juutluses kasvas inglite tähtsus ja lõpuks mõeldi, et asi oli seda väärtuslikum, mida suuremat inglite hulka selle vahendamiseks vajati.

Jumala tahe on miski, millest kandutakse kergesti mööda. Hingevaenlane annab meile valesid sihtpunkte ja saab meid panna triivima elumerel ilma igasuguse eesmärgita (võrdle Jk 1:6 ja Ef 4:14). Mida karmim torm, seda raskem on püsida õigel kursil. Samuti on vaimulikus rännakus: mida karmimalt püüab maailm meid Jumala tehtest võõrutada, seda kõvemini tuleb teha tööd, et püsida õigel kursil. On hea tähele panna, et juba mõnikümmend aastat pärast kiriku sündi oli vaja hoiatada, et ei kandutaks mööda Jumala tahtest. Kui palju enam vajame selliseid hoiatusi meie!

Salm 3 paljastab, et kirja kirjutaja ei ole keegi apostleist. Ilmselt on ta teise põlve kristlane, kes on kuulnud apostlite jutlusi.

Pööra tähelepanu ka väljendile salmis 4: „oma tahtmise järgi”. Meie ei saa käskida Püha Vaimu, et ta annaks meile teatud andeid; tema jagab oma tahtmise järgi seda, mis on parim, ja ajab Jumala riigi asja.

Jeesus – meie vend (Hb 2:5–18)

See lõik on üles ehitatud kolmele Vana Testamendi tsitaadile:

Neist esimene on Ps 8:5–7:

„Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.”

Sellele viitab Hb 2:6–8:

„Aga keegi kusagil ütleb tunnistades: „Mis on inimene, et sa teda meeles peaksid, või Inimese Poeg, et sa temast hooliksid? Sa tegid ta pisut alamaks inglitest, siis sa pärgasid ta kirkuse ja auga, kõik sa alistasid tema jalge alla.” Selles kõige alistamises ei ole ta jätnud ju midagi talle alistamata. Aga praegu me ei näe veel, et kõik oleks talle alistatud.”

Teine Vana Testamendi tsitaat on Ps 22:23:

„Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.”

Sellele viitab Hb 2:12:

„Ma tahan kuulutada su nime oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!”

Kolmas tsitaat on Js 8:17–18:

„Mina aga ootan Issandat, kes peidab oma palge Jaakobi soo eest, ja loodan tema peale. Vaata, mina ja lapsed, keda Issand mulle on andnud, oleme tunnustähtedeks ja endemärkideks Iisraelis vägede Issandalt, kes elab Siioni mäel.”

Sellele viitab Hb 2:13:

„Ja taas: „Ma tahan loota tema peale.” Ja taas: „Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!””

Kirjutaja tahab rõhutada, et Jumal sai Jeesuses inimeseks. Ainult nii suutis ta saada meie pattude lepitajaks (salmid 14–15).

See lõik kõneleb Jeesuse enneolemisest (preeksistentsist). Jeesus tuli maailma teatud ülesannet täitma – inimkonda lepitama. Olles naasnud taevasse, on tal teine ülesanne: taevane valitsemine (Hb 1:13).

Kuna Jeesus oli inimene, suudab ta ka aidata inimesi, oma vendi (salmid 17–18, vaata ka Hb 4:14–16). On hea meeles pidada, mida see tähendas kirja esimestele vastuvõtjatele, kelle saatuseks oli saada taga kiusatud oma usu pärast (Hb 12:4).

See praegune maailm ei ole täielikult Kristuse meelevallas (salm 18, võrdle ka Mt 4:8–10), ehkki võit saatana üle on Kolgatal juba saavutatud (salm 14). Lutheri pilt saatanast kui „Jumala ketikoerast” on hea: saatanal on selles maailmas teatud piiratud tegevusvaldkond. Meie langemised tulevad sellest, et me läheme, triivime (salmid 1–4) tema võimupiirkonda. Ketti pandud vihane koer ei ole ohtlik, kui me ei lähe talle liiga lähedale.

Üks nüüdisteoloogia moesõnu on „vabastamine”. Tihti mõistetakse seda vaid ühiskondlikult: vabadusena rõhuvatest jõududest ja võimudest. Heebrea kiri kõneleb palju tähtsamast vabastamisest: tänu Kristuse tööle vabaneb inimene patu, surma ja kuradi meelevallast. Seda vabadust ei saa inimene ise saavutada, vaid ta vajab selleks Jeesust. Kui seda vabadust ei saavutata, jääb kogu maine vabadus tähtsusetuks, kuna surm röövib inimeselt lõpuks kõik siinpoolse (salm 15).

Piibli tõlgendamispõhimõtted

Kirjutaja tõlgendab Psalmi 8 salme 5–7 („Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad...”) kahel viisil. Esimene viis on „tähttäheline”: Psalm kõneleb sellest, et selle elu ajal on inimene inglitest madalam, tulevases maailmas aga inglitest kõrgem (salm 8). Aga teine tõlgendus järgib kreekakeelse Vana Testamendi teist tõlkimisvõimalust: „vähem” (alam, madalam) võid tähendada ka „veidi aega”. Kui võtta teine tõlgendus, kõnelebki see lõik Jeesusest (salm 9, võrdle Fl 2:5–11).

Aga kas pole vale mõista sama piiblikohta kahel viisil? Kas pole ainult üks tõde, üks õige viis mõista toda piiblikohta? Paljud tänapäeva teoloogid nõuavad sellist suhtumist Piiblisse. Aga Uue Testamendi kirjutajad nägid, et Jumala ilmutus võib olla mitmekihiline. Mõni Vana Testamendi prohveteering võis teostuda juba prohveti eluajal, aga lõplikult võis see teostuda alles Jeesuse elus. Joosepi elu ei olnud ainult üks inimsaatus teiste hulgas, vaid see oli ka Kristuse eelkuju.

Ka Uue Testamendi tekstid võivad olla mitmekihilised. Näiteks Gl 2:20 oli ilmselt juba esimestele kristlastele selline, et ei saanud öelda, nagu oleks sellel vaid üks tähendus.

On raske öelda, millal võtab tõlgendaja liiga palju vabadusi; millal ta leiab tekstist midagi sellist, mida seal tegelikult ei ole, aga on selge, et piiblikohad kõnelevad eri inimestele ja eri ajastutele eri viisil. Ilmutusraamat on meie aja inimestele teistmoodi ajakohane kui kas või sada aastat tagasi elanud kristlastele.