Pauluse teine kiri korintlastele 8 internetis (Piibel.net)

Jeruusalemma koguduse aitamine

8. ja 9. peatükis kõneleb Paulus Jeruusalemma koguduse aitamisest. Et mõistaksime selle korjanduse tähendust, tuleb esmalt süveneda pisut paganamisjoni algusaegadesse.

Kui Paulus ja Barnabas naasid esimeselt misjonireisilt (Ap 15:27–28), võtsid Süüria Antiookia kristlased rõõmuga vastu uudise ka paganate pöördumisest. Aga mõne aja pärast – vahest Jeruusalemma jõudnud sõnumite tõttu – tuli Jeruusalemmast Antiookiasse kristlasi, kes nõudsid paganlusest pöördunud kristlastelt Moosese seaduse täitmist – ümberlõikamise (Ap 15:1) nõudmine tähendas kogu seaduse täitmise nõuet. Kui tekkinud vaidlust ei suudetud lahendada Antiookias, viidi selle otsustamine üle Jeruusalemma (Ap 15:2).

Kümme aastat enne teise Korintose kirja kirjutamist – ilmselt aastal 48 pKr peeti Jeruusalemmas apostlite koosolek. Selle otsus oli: paganlusest pöördunud kristlased ei pea saama ka juutideks (Ap 15:19–21). See tähendas ristiusu lahutamist judaismist. Kui seadusemeelsete seisukoht oleks võitnud, oleks ristiusust saanud üksnes judaismi lahk, mis oleks peagi kadunud. Pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pKr jäi variserlus judaismi ainsaks suunaks – muud suunad kadusid.

Paulus tõlgendas koosoleku otsust (Ap 15:20) nii, et selle otstarbeks oli üksnes hoida ära juudi ja paganlikku päritolu kristlaste vaidlusi „segakogudustes”. Paganliku taustaga kristlased pidid loobuma teatud asjadest ühise kasu nimel. Näib, et seal, kus kogudused olid puhtalt paganliku taustaga, ei nõudnud Paulus Jeruusalemma koosoleku otsuste täitmist.

Judaistid – kelle hulka kuulusid Pauluse vastased Korintoses – tõlgendasid otsust vastupidi: see oli tulevase arengu algus. Praegu nõuti ainult tuuma, aga varsti algab aeg, mil nõutakse ka ümberlõikamist ja kogu seaduse täitmist.

Paulus ja seadusest vaba evangeelium said seega Jeruusalemma koosolekul võidu. Võiduga kaasnes siiski „lisaprotokoll”: pagankristlastelt oodati abi vaesele Jeruusalemma kogudusele (Gl 2:10). Kogutav abi oli ka ühtsuse märk: pagankristlased tunnustasid sellega mitte üksnes oma osadust Jeruusalemma algkogudusega, vaid ka seda, et kristlik usk oli pärit Jeruusalemmast.

Abistamisel oli seega ka teoloogilisi mõõtmeid. Sellepärast soovis Paulus ise selle Jeruusalemma viia (Rm 15:25–27): nii ei saanud keegi öelda, et Paulus ei olnud täitnud oma osa Jeruusalemma koosoleku otsustest. See oli Pauluse poolt ka tunnustus, et evangeelium ja kristlik usk olid asunud liikvele just Jeruusalemmast.

Miks oli Jeruusalemma kogudus nii vaene? Põhjusi oli mitmeid. Ehkki Vana Testament kõneleb Tõotatud maast väga kiitval toonil (5Ms 8:7–11), oli apostlite aegne Palestiina üsna vaene piirkond. Ka mujalt kristlaskonnast tuli Jeruusalemma „palverändureid”, kellest osa jäi sinna püsivalt. Judaismist ärapöördunud kaotasid sünagoogi ja sugulaste abi. Paljude puhul läks ka ameti pidamine raskemaks, kuna nad olid juutide meelest väärusulised (näiteks kaupmehed), või muutus võimatuks (mh preestrid, Ap 6:7).

Makedoonia eeskuju (2Kr 8:1–5)

On hea meelde tuletada, et eespool oli Paulus rõhutanud seda, et ta ei hangelda Jumala Sõnaga, st ei püüa saada sellest majanduslikku kasu (2Kr 2:17). Aitamise jutt võis kergesti esile kutsuda vääritimõistmist ja süüdistusi. Sellepärast kirjutab Paulus kaalutletult ja sõnu hoolega valides.

Peatükis 8 kasutab Paulus kreeka sõna „kharis” mitmes tähenduses. Üldiselt tõlgitakse see sõnaga „arm” ja sellele on lähedane ka „armuand, armuanne” (karisma, karismaatilisus):

· arm, salm 1;
· osa eesõigusest aidata, salm 4;
· korjandus, salm 6;
· armastustöö, salm 7;
· tänu, salm 16;
· and, salm 19.

Meil on tihti väga kitsas arusaam armuannetest: prohveteerimine, tervendamine ja keeltega rääkimine. Aga kui loeme Pauluse loetelusid armuannetest – näiteks 1Kr 12:28–30 ja Rm 12:4–8 – leiame mitmeid armuandeid, millest osa on üsna „omapärased”: õpetamine, hingehoid, juhtimine, annetamine.

Makedoonia kogudused oleksid oma vaesusest hoolimata tahtnud vabatahtlikult aidata Jeruusalemma kogudust (salmid 2–4, võrdle Lk 21:1–4: lesknaise leptonid). Pööra siiski tähelepanu salmile 5: Jumalat ei huvita annetuse kogus, vaid laad. Makedoonlased andsid suurima võimaliku anni: iseenda.

Tänapäeva kiire reisimisega harjunud inimene ei mõista, kui kaugel olid Jeruusalemm ja selle kristlased tolle aja makedoonlastest. Tollal ei vaadatud televiisorist uudiseid mitmelt poolt maailmast. Aga usk oli sünnitanud kõiki vahemaid ületava osaduse.

Paulus oli asutanud Makedoonias kolm kogudust: Filippi, Tessaloonika ja Beroia (Ap 16:16–17:15). Filippi kristlaste heldust kiidab Paulus ka kirjas filiplastele (Fl 4:10–20).

Ligimesearmastus ja nõrkade eest hooitsemine ei kuulu üldiselt paganlike usundite juurde. Jaanuaris 1995 toimunud Kobe maavärin pani Jaapani ajalehed küsima: „Mis meid vaevab?” sest need, kellele maavärin polnud kahju teinud, ei soovinud aidata neid, kellel maavärin oli hävitanud kõik.

Et tekiks võrdsus (2Kr 8:6–15)

Korintlased olid alustanud korjandust juba eelmisel aastal (salm 10, 2Kr 9:2), aga see oli – kindlasti koguduses puhkenud probleemide tõttu – jäänud pooleli.

Paulus andis juhiseid korjanduse korraldamiseks 1Kr 16:1–4. Sabatile järgneval päeval, st pühapäeval, tuli iga nädal panna raha kõrvale. Korjandus oli korraldatud ka Galaatias ja kindlasti kõigis Pauluse asutatud kogudustes.

Jääb mulje, et Paulus polnud kindel, kas korintlased hakkavad uuesti koguma raha Jeruusalemma vaestele (salm 8, võrdle 1Kr 16:1–4). Pisut hiljem kirjutatud Rooma kiri paljastab, et Paulusel õnnestus ka korintlasi kaasata pagankristlaste koguduste ühisesse korjandusse (Rm 15:26).

Makedoonia kogudused olid vaesed, nendega võrreldes olid korintlased rikkad. Ometi ei viita Paulus nende jõukusele, vaid Kristuse eeskujule (salm 9).

Pane taas kord tähele Paulusele tüüpilist tunnusjoont: justkui märkamatult ütleb ta suuri usutõdesid. „Ta oli rikas” kõneleb Kristuse varasemast olemisest Jumala juures enne inimeseks sündimist (täpsemini Fl 2:5–11). Ehkki Paulus ei kõnelnud oma kirjades iialgi Kristuse sünnist, on kindel, et Paulus ei mõelnud, nagu oleks Jeesus olnud hetkegi üksnes tavaline inimlaps. Sünnist saadik oli ta inimene ja Jumala Poeg.

Paulus ei soovi käsutada neiski asjus (võrdle 2Kr 1:24), ta annab vaid nõu (salm 10).

Jumal ei ole huvitatud sellest, mida meil ei ole, vaid sellest, mis meil on (salm 12). Meiegi ei tohi mõelda: „Siis, kui on seda ja seda, teen ma seda ja seda.” Ei tohi elada tulevikus ja ootustes, vaid olevikus ja tegelikkuses.

Paulus ei soovi nõuda, vaid ta loodab, et korintlaste sisimas tõuseks soov aidata. Armastust ei saa sundida (salm 8). „Kes teistele jagab, andku siira südamega.” (Rm 12:8)

Lõpuks viitab Paulus kõrberännaku mannaimele. Ehkki inimesed korjasid erineva koguse, said kõik piisavalt ja kellelgi ei olnud ülearu (2Ms 16:18).

Ühisvastutus ja solidaarsus

Möödunud aastail on ametiühinguliikumine nõudnud solidaarsust. Pärast kriisi on paljastunud ka selle isekus: neile, kellel juba on, nõutakse palju juurde; neile, kellel ei ole, ka ei lubata midagi. Üks kõrge ametiühingujuht ütles kord: „Jutt solidaarsusest lõpeb siis, kui see võtab ära esimese marga oma palgarahast!”

Soomes – ja üldse Põhjamaades – mõeldakse, et ühiskonna ülesanne on hoolitseda nõrgemate eest. Need, kes hästi elavad, peaksid kandma kulusid maksude kaudu, aga selleks ei ole soovi. Kõik sooviksid olla saaja, mitte maksja osas.

See, et vastutatakse millegi eest koos, tähendab tihti seda, et vastutust ei võta keegi. Kristlastena me ei saa põgeneda ühiskonna selja taha (Mt 25:31–46).

Pauluse soovituskiri (2 Kor 8:16–24)

Paulus mõistis, et rikkalik korjandus (salm 20) võib tekitada ka kahtlusi, kas rahad lähevad õigesse sihtpunkti. Keelepeksu ja klatši vältimiseks ei korraldanud Paulus asja üksi, vaid Tiitus oli tema esindaja. Tiitusega läks kaasa kaks Makedoonia koguduste valitud venda (salm 23).

Kes olid need kaks kristlast, kes järgnesid Tiitusele Makedooniast Korintosesse? Üldiselt mainis Paulus oma reisikaaslaste nimesid, aga seekord jättis selle tegemata. Salmi 18 alusel võib arvata, et vähemalt üks neist vendadest oli hästi tuntud. Salm 22 viitab, et teine vendadest oli vähem tuntud, tõenäoselt makedoonlane.

Apostlite tegudes (20:4) nimetatakse seitset kristlast, kes moodustasid Pauluse reisiseltskonna Korintosest Jeruusalemma:

1. beroialane Soopatros
2. tessalooniklane Aristarhos
3. tessalooniklane Sekundus
4. derbelane Gaius
5. derbelane Timoteos
6. aasialane Tühhikos
7. aasialane Trofimos

Lisaks tuleb kaheksandana Luukas – on ju Apostlite tegude 20 peatükk meie-vormis; seega on ka Luukas ise olnud Pauluse kaaslaseks.

Muidugi on võimalik, et nende kahe venna teekond ei jätkunudki Korintosest Jeruusalemma, nii et nende nimesid ei pruugi tingimata esineda Apostlite tegude kirjeldatud korjanduse „saatemeeskonnas”. Küsimus nende kahe kristlase isikust jääb lõpliku vastuseta.

Salmis 19 kirjeldatakse koguduste „usaldusmeeste” valimist. Paulus kasutab sõna, mis tähendas hääletamist, käe tõstmist valiku märgina.

Kogudustes on algusest peale olnud „ametipidajaid”, näiteks Paulus ja Tiitus, kes tegid Jumala riigi tööd iga päev. Nende kõrval on olnud „usaldusmehi”, kes „oma põhitegevuse kõrval” on teinud ka evangeelset tööd.

Vaimulik rahakasutus peab olema eriti täpne. Vastutame nii andjate kui ka Jumala ees. Ei tohi anda põhjust asjatuteks kuuldusteks ja keelepeksuks. „Me ei püüa ju ainult seda, et kõik oleks hea Issanda silmis, vaid ka inimeste silmis.” (Salm 21) Kiriku rahakasutus peab taluma ka ilmalikku kontrolli.

Küsisin kord ühelt Ameerika teoloogia professorilt, mida ta arvab Ameerika Ühendriikide telejutlustajatest. Ta vastas: „Lõviosa neist on alustanud oma tegevust, et evangeeliumi edasi viia. Aga mõne aja pärast on paljud neist märganud, kui hea raha tegemise viis on selline programm. Ja nii on rahast saanud kõige keskpunkt.”

Raha ahvatleb iga inimest. Sellepärast peab kirik korraldama oma majandust nii, et see ei võimalda väärkasutamist.