Pauluse teine kiri korintlastele 6 internetis (Piibel.net)

Kristuse töö ei saa jääda asjatuks (2Kr 6:1–2)

Piibli jaotus peatükkideks ja salmideks on tekkinud üsna palju hiljem kui tekst. Paulus ei jaganud oma kirja 13 peatükiks, vaid see jaotus on palju hilisem. Vahel ei ole teksti peatükkideks jagatud parimal võimalikul viisil. Need kaks kuuenda peatüki esimest salmi on tihedalt seotud sellega, millest Paulus kõneles viienda peatüki lõpus: tasub lugeda 2Kr 5:18–21. Jumal tegi lepituse kogu maailmaga, kui Jeesus tehti patuks ja ta viis Kolgata ristile kõigi inimeste kõik patud.

Kui inimesed ei saa teada, mida Kristus on nende eest teinud, jääb Kristuse töö nende juures tühjaks, asjatuks. See on sama, nagu meie pangakontol oleks suur summa raha, aga meie ei tea seda ega saa sellepärast muidugi ka kasutada. Kahjuks on ka neid, kes kuulevad sõnumit Krstuses toimunud lepitusest, aga kellele see ei kõlba. Sellepärast hoiatab Paulus korintlasi: arm tuleb vastu võtta, muidu jääb see asjatuks (salm 1).

Me ei tea oma elu pikkust, me ei tea isegi seda, kas me näeme homset. Sellepärast tuleb pääste vastu võtta täna (need, kes veel Kristust ei tunne) või ka pääste osaduses elada täna (usklikud). Salm 2, milles on tsitaat Js 49:8-st, kõneleb seega kõigile: nii kristlastele kui ka mittekristlastele.

„Jumala töökaaslaste” (eesti keeles „kaasabilised”) asemele soovitas Soome Piiblitõlkekomitee väljendit „Jumala töötegijad”. Üks ingliskeelne väljaanne (New International Version) tõlgib: „God's fellow workers”. Kreeka keeles on siin sõna „synergountes”, milles eesliide „syn” tähendab „koos, ühes”. Oleme seega Jumala töötegijad, kes teevad tööd koos Jumalaga. Jumal tegutseb meie kaudu; ta annab jõudu ja tarkust. Seega ei ole me üksi ega tegutse omast jõust.

Sellest salmist ei tohiks mingil juhul tuletada õpetust, nagu osaleksime meie oma päästes (nn sünergism). Me teeme tööd teiste inimeste päästmiseks, mitte ei päästa iseennast.

Ristikandjad (2Kr 6:3–10)

Paulus kirjeldas apostliameti raskusi juba 2Kr 4:7–12. Pärast seda lõiku tuleb veel kaks sarnast kohta: 2Kr 11:23–33 ja 12:10. Miks loetleb Paulus neli korda raskusi, mis tabasid teda apostli ülesannetes? Ilmselt oli põhjus selles, et Pauluse vastased olid „eduteoloogid”: nende järgi olid Pauluse kogetud raskused tõendiks, et Jumal ei õnnistanud Paulust ega tema tööd. Samasuguse jutlusega võib kokku põrkuda ka praegu. Jeesus ei tõotanud omadele roosilist tulevikku. Vastupidi: Jeesus kõneles tihti risti kandmisest ja tulevastest raskustest (vaata näiteks Mt 10:34–42). Luther pidas risti üheks õige usu märgiks: Jumala omad satuvad oma usu pärast ka ahistustesse, vahel isegi tagakiusamise objektiks.

Ehkki salmi 3 alguses kirjutab Paulus: „Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks” (1968. aasta tõlge „pahanduseks” langeb rohkem kokku soome tõlkega), kirjeldab ta kohe pärast seda (salmid 4 ja 5) asju, mille üheks põhjuseks on kindlasti see, et inimesed said Pauluse peale pahaseks. Paulus ei kirjutagi, et ta ei taha kedagi riivata, vaid et ta ei taha teadlikult anda kellelegi põhjust pahandada. Paulus teadis hästi, et evangeelium teeb paljusid inimesi pahaseks, aga see ei saa takistada evangeeliumi kuulutamist (võrdle 1Kr 2:1–5). Paulus ei riivanud tahtlikult kedagi, pahasekssaamise põhjus oli evangeelium.

Kuidas on lood meiega? kas riivame inimesi teadlikult? Kas toome esile evangeeliumi komistuskivi?

Salmi 3 lõpus rõhutab Paulus, et ta ei ole mures oma maine, vaid ameti pärast. Paljud meist on mures ainult iseenda, mitte Jumala riigi pärast.

Salmides 4 ja 5 loetleb Paulus vaevu, mida ta pidi kannatama evangeeliumi pärast. Aga kohe pärast seda – salmides 6 ja 7 – tuletab ta meelde, et ta pole pidanud võitlema üksi, vaid Jumal on olnud temaga.

Salmis 7 on soomekeelses Piiblis „mõõk ja kilp” ja põhjendatud seda nii, et tollase sõduri põhirelvastus oli mõõk paremas ja kilp vasakus käes. Erinevate – ka põhjendatud – lisanduste tegemine Piibli teksti on alati problemaatiline, oli ju tolle aja sõdurite seas ka piigivõitlejaid!

Paulus soovib ütelda, et Jumal annab kristlastele nii kaitse- kui ka ründerelva. Ef 6:16–17: „Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!” (Vaata kogu vaimulikku sõjavarustust Ef 6:10–17 ja 2Kr 10:4–6.)

Võimalik, et salmides 8–10 viitab Paulus tema vastu esitatud süüdistustele. Kui nii, siis oli Paulus vastaste järgi: põlatu, tagaräägitu, kihutuskõnelejaks peetu (võrdle Ap 17:6), ta oli tundmatu, ta oli surmasuus, pekstud, murelik ja vaene. Neile vastuseks esitab Paulus Jumala suure „aga...” Inimlikult näis kõik olevat halvasti, aga kuna Jumal tegutses, võis nõrkusest saada tugevus (2Kr 12:10).

Salmid 8–10 näitavad meile ka seda, et evangeelium jagab kuuljaid: osa austas, osa põlgas Paulust (salm 8) jne.

Millist rikkust pidas Paulus silmas? Vaimulikud rikkused on suurimad rikkused, sest neil on tähendus mitte ainult selles ajas, vaid ka pärast surma. Viime sellest elust kaasa ainult kas usu või uskmatuse! Kristuses on meil kõik, ilma Kristuseta ei ole meil midagi (vaata näiteks Lk 12:21, Ef 3:8–9, Fl 4:19, Kl 2:1–4).

Vaimuliku juhi langemine on kahel põhjusel tavalisest tõsisem asi (ja sellepärast saatanale eriti meelepärane):

1. Juhi langemine võib kergesti juhtida ka karja eksiteele.

2. Juhtide langemine on suur rõõmu põhjus uskmatuile: „Sellised need kristlased on...” (Eriti näib selline teema huvitavat kollaseid ajalehti.)

Ilmaasjata ei õhutanud Paulus kristlasi palvetama oma juhtide ja ka tema enda eest (Ef 6:18–20) ega hoiatanud, et keda tahes ei tohi valida koguduse juhiks (1Tm 5:17–22).

Mida külvad, seda lõikad (2Kr 6:11–13)

Ehkki Timoteust (2Kr 1:1) mainitakse kirja teise saatjana, tähendab salmi 11 „meie” ilmselt ainult Paulust ja on ennekõike stiilivõte.

Paulus ei käsi, vaid kutsub üles. Armastust ei saa sundida. Seda saab küll „välja meelitada”, aga mitte käskida või korraldust anda.

On tähtis meeles pidada, mitu korda inimene lõikab seda, mida on külvanud. Põrnitsemine ja umbusklikkus loovad uut umbusklikkust. Siirus võib algul tunduda ohtlik, haavatav; tihti tunnetatakse seda kui nõrkust. Aga tegelikult on nõrkuse märgiks intrigeerimine ja trikitamine: ei söandata asja avalikult käsitleda.

Kristlane peaks olema alati siiras. Jumal näeb kõike; kui meil ka õnnestub petta inimesi, ei õnnestu meil iialgi petta Jumalat.

Kingitused ja vastukingitused vastavad laste mõtteviisile (salm 13). Kahjuks on täiskasvanudki selles asjas tihti lapsikud. Õnneks andis Jumal meile suurima kingituse – Jeesuse –, ehkki ta teadis hästi, millise „kingituse” ta vastu saab.

Hoiduge valedest sidemetest (2Kr 6:14–18)

Kui kõrvaldada salmid 6:14–7:1, jätkuks kirja tekst sujuvalt. Nii on oletatud, et see lõik võis olla hilisem lisandus. Aga me peame meeles pidama, et tollal oli kirja dikteerimine aeglane, näiteks on arvatud, et Rooma kirja kirjutamine võis kesta umbes sada tundi. Kirjutusvahendid ei olnud tänapäeva tasemel. Sellepärast ei ole üllatav, et Pauluse kirjades on mujalgi kohti, mis ei tundu sobivat üksteise järele. Aeglase dikteerimise tõttu muutus tekst kergesti paiguti „üllatavaks”.

Samuti võib mõelda, et kui Paulus oli dikteerinud salmid 11–13, pidas ta tähtsaks seada korintlaste avardumisele teatud piire. Vahest oli tema nõuandeid 1Kr 10:23–33 mõistetud valesti ja hakatud neid kasutama põhjendusena vanale ebajumalakummardamisele kristliku usu kõrval.

Vanas Testamendis keelatakse kündes härga ja eeslit omavahel kokku rakendada (5Ms 22:10). Nii oleks tekkinud ebaloomulik olukord, milles kannatanud oleks eesel kui nõrgem osapool.

Ike seob aisad vedama samas suunas, ühise eesmärgi poole. Seetõttu on kristlasel ja mittekristlasel võimatu minna koos lõpuni.

Paulus ei taha siin öelda, et kristlane peaks isoleeruma maailmast (võrdle 1Kr 5:9–11), vaid tema mureks oli, et kristlased ei tohiks muganduda, naasta endise ebajumalateenistuse juurde.

Uskliku ja mitteuskliku ühenduses sisaldub – mingil määral – alati mõte, et too erinevus väheneb või isegi kaob. Ei ole sugugi iseenesestmõistetav, et usklik tõmbab mitteuskliku Jumalale lähemale – võib minna vastupidi. Tegelikud on meis loomulik kalduvus Jumalast loobuda.

Seetõttu on seda lõiku tihti seostatud abieluga. Paulus kõneleb abielust üksikasjalikumalt juba 1Kr 7:1–6, ja nende lõikude mõtted sobivad hästi kokku.

Paulus esitab ühtsusest viis küsimust, millest igale tuleb vastata: „Nende kahe vahel ei ole ühtsust, vaid lepitamatu vastuolu!”

1. Õigus – ülekohus.
2. Valgus – pimedus.
3. Kristus – Beliar.
4. Usklik – uskmatu.
5. Jumala tempel – ebajumalad.

Beliar (salm 15) on heebrea sõna, mis on tuletatud sõnast „ belija'al” ja tähendab tarbetust, tühjust. Juutluses kasutati seda sõna saatana ühe nimena. See sõna esineb kogu Uues Testamendis ainult siin.

Kuna kristlases elab Püha Vaim, on ta Jumala tempel (1Kr 3:16, 6:19).

Salmid 16–18 sisaldavad Vana Testamendi tsitaate viiest kohast:

1. 3Ms 26:11–12
2. Hs 37:27
3. Js 52:11
4. Hs 20:34,41
5. 2Sm 7:14

Paulus pidi tsiteerima Vana Testamenti mälu järgi. Tihti ühendas ta ka mitmeid tsitaate üheks tervikuks. Paulus ei saanud kogu Vana Testamenti rullraamatutena kaasas kanda, vaevalt tal nii hinnalist kogumikku oligi (võrdle 2Tm 4:13). Tollal ei olnud ka jaotust peatükkideks ja salmideks, nii et Paulus ei oleks saanud tsitaadi kirjakohta mingil juhul üles märkida.

Suhtumine ebajumalateenistusse on aruteluteemaks misjonipõldudel. Sidemed vanaga tuleb piisava selgusega katkestada. Ometi viivitatakse tihti ristimisega, kuna see on mitte üksnes värav kogudusse, vaid samas ka lõpliku lahkumise märk vanast religioonist (võrdle Punase mere läbimine, 1Kr 10:1–11). Misjonitöötegijaile tuleb paluda õiget tarkust ja kindlust selles raskes küsimuses.

Selle lõigu juurde kuulub ka 2Kr 7:1.

„Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.”

Käsitleme salmi siiski alles järgmises osas.