Pauluse teine kiri korintlastele 2 internetis (Piibel.net)

Soovituskirjad (2Kr 3:1–3)

Pauluse vastased Korintoses olid esitanud teistelt kristlastelt saadud soovituskirju. Sellised soovituskirjad olid varases kristluses üldlevinud. Neile toetudes võeti võõras uues paikkonnas sõbralikult vastu. Pauluski kirjutas soovituskirju, vaata näiteks Rm 16:1–2; 1Kr 16:10–12; 2Kr 8:22; Fl 2:19; Kl 4:7–9. Tegelikult on kogu Pauluse kiri Fileemonile selline soovituskiri, milles Paulus kõneleb põgenenund orja Oneesimose kaitseks. Apollos tuli just Korintosesse, kaasas soovituskiri Priskillalt ja Akvilalt (Ap 18:27).

Paulus ei ründa seega selliseid soovituskirju, vaid paneb pahaks, et neid on kasutatud tema vastu. Paulus ise ei vaja Korintoses mingeid soovituskirju, sest kogu Korintose kogudus on tema töö tulemus.

Kellelt võisid Pauluse vastased soovituskirju saada? Nad olid juudid (2Kr 11:22), nii et üks võimalus oleks Jeruusalemma kogudus, vahest mõni apostleist – ennekõike on pakutud Jaakobust, Jeesuse venda, kes tollal oli Jeruusalemma koguduse juht. Selle vastu kõneleb siiski see, et nad soovisid ka korintlaste soovituskirju (salm 1): kui neil oleks olnud mõne apostli või algkoguduse juhi soovituskiri, ei oleks nad vajanud enam korintlaste soovituskirju.

Samuti on küsitud, kas Paulus oleks olnud valmis aitama Jeruusalemma algkogudust (2Kr 9:1–15), kui see oleks sõdinud tema tööle vastu. Muidugi tuleb arvestada võimalusega, et kirjad olid pärit Jeruusalemma kogudusest, aga neid oli kasutatud valesti, vastupidiselt algsele otstarbele.

Tõenäoseim allikas oli siiski Jeruusalemma koguduse judaistide rühm (Ap 15:24) – nemad panid ju ka mujal, näiteks Galaatias, Pauluse tööle vastu. Täiesti kindlat informatsiooni kirjade andjast on võimatu saada.

„Jälle” salmis 1 võib viidata Pauluse eelmisele kirjale, „pisaratekirjale”. Paulus teadis, et temast võidakse kergesti valesti aru saada (võrdle Rm 6:1–2 ja 2Pt 3:15–16). Seepärast ei soovinud ta jätta muljet, et ta rõhutas liigselt oma autoriteeti (2Kr 5:12; 10:12,18).

Paulus teadis hästi, et tema vastastel on lihtne viidata sellele, et Paulus ei olnud üks kaheteistkümnest algsest apostlist. Sellepärast ei hakanud ta võistlema inimeste kirjutatud soovituskirjadega, vaid viitas sellele, et ta oli saanud kutse saada apostliks otse Jumalalt Damaskuse teel (Ap 9:15; 2Kr 10:18).

Pauluse parim soovitus Korintoses oli kogudus ise. Tema oli selle asutanud. Kumba me hindame kõrgemalt: ülikooli hindeid jms või praktilist kogemust? Vaimulikku tööd ei saa õppida teisiti kui seda tehes.

Kivitahvlid (salm 3) viitavad Moosese seadusele. Paulus käsitleb uue ja vana lepingu suhet täpsemini salmides 7–18.

Juba Vana Testamendi prohvetid olid ennustanud aega, mil Jumal kirjutab oma tahte inimeste südameisse, mitte kivitahvlitele (Jr 31:33; Hs 11:19; 36:26–27).

Vaim ja kirjatäht (2Kr 3:4–6)

Paulus rõhutab, et ta ei tegutse ise, vaid Kristus tegutseb tema kaudu (salm 4). Salm 5 on vastus 2Kr 2:16 esitatud küsimusele: „Ja kes selleks kõlbab?” Mitte ükski inimene ei kõlba iseenesest evangeeliumi kuulutaja ülesandesse, aga Jumal saab patust inimest selleks volitada ja varustada.

Me ei tohiks iialgi unustada, et inimestena ei suuda me äratada usku mitte kelleski. Usu sünd, uuestisünd (Jh 3:3) on alati Jumala tegu.

Salmi 6 lõpp on kindlasti üks enim valesti mõistetud kohti Piiblis. Seda on mõistetud valesti kahel viisil:

1. Mõned seletavad, et Paulus kõneleb siin kahesugusest seaduse (= Vana Testamendi) tõlgendusest. On tähttäheline ja vabam tõlgendus, millest tähttäheline on vale ja vabam õige. Tihti viidatakse sellele, et Jeesuski tõlgendas Vana Testamenti uudsel viisil (Mt 7:28–29). Aga nii Jeesus (Mt 5:27–32) kui ka Paulus (Rm 3:19–20) esindasid just tähttähelist tõlgendust ja nende aja juutlus vabamat tõlgendust.

2. Teine selle salmi väär tõlgendus väidab, et küsimus on kirjatähe (= Piibli) ja Vaimu sisemise juhatuse erinevuses. Uues Testamendis ei kõnelda iialgi sellest, et Vaim võiks talitada kirjatähe ehk Jumala sõnalise ilmutuse vastaselt. Püha Vaim kirgastab Kristust, aga nimelt kirjapanekute Kristust (Jh 14:26).

Milline on selle kirjakoha õige tõlgendus?

Paulus kõneleb seadusest ja evangeeliumist. Seadus suretab, kuna see teeb patu nähtavaks, vaieldamatuks. Patu palk on surm (Rm 6:23; Hs 18:4). Üksnes Jeesus annab elu, inimesel ei ole muud lootust kui Jeesuse lepitussurm (Rm 3:21–26).

See salm ja selle tõlgendus on meile meeldetuletuseks, et piiblikohti ei tohi iialgi tõlgendada lahus kontekstist. Eelpool esitatud tõlgendus saab ilmseks, kui loeme salme 7–18.

Pole vaja pöörduda vana lepingu poole (2Kr 3:7–11)

Pauluse vastased mõtlesid, et Kristus on vaid osa vana lepingu seadusest. Seega peaksid kristlased järgima Moosese seaduse ettekirjutusi. Võib öelda, et nende programmi sisuks oli „tagasi Moosese juurde”. See oli üks keskseimaid küsimusi varaseimas kristluses. Eriti selgesti ilmneb see Apostlite tegudes selles faasis, kus esimesed paganad pöörduvad kristlasteks. Siis oli otsustav küsimus, kas need paganlusest pöördunud peaksid lisaks usule Kristusesse saama ka juutideks.

Judaistid pooldasid seisukohta, et seaduse järgimist tuli nõuda ka paganlusest pöördunuilt. Seega pidasid nad kristlust vaid vahefaasiks teel juutlusse, mida Jeesuse õpetused olid nende meelest küll uuendanud. Ristiusk oleks seega vaid juutluse uuendusliikumine, äratusliikumine.

Teine tiib – mille juhiks sai Paulus – pidas juutlust minevikuks: Kristus on Seaduse lõpp (Rm 10:4), sellepärast pole vaja paganlusest pöördunuilt nõuda Moosese seaduse järgimist. Paulus ei nõudnud seda isegi mitte juutlusest pöördunuilt, aga siiski ei talitanud ta nii, nagu väitsid tema vastased: „Paulus keelab juutlusest pöördunuil seadust järgida.” (Võrdle Ap 21:28.)

40-ndate lõpus, ilmselt aastal 48 pKr, otsustati see küsimus Jeruusalemmas toimunud apostlite koosolekul seadusest vaba evangeeliumi kasuks (Ap 15:1–29). Aga judaistid ei olnud selle otsusega rahul ja jätkasid oma kuulutustööd. Võib-olla mõtlesid nad, et apostlite koosoleku otsus (Ap 15:20) oli vaid esimene samm, millele peaks järgnema uusi samme, mis viiksid ristiusku juutluse suunas.

Nüüd põhjendab Paulus korintlastele, miks pole vaja naasta vana lepingu – Moosese seaduse – juurde, vaid tuleb püsida uues lepingus. Paulus kasutab selles lõigus (salmid 7–18) 2Ms 34:29–25 lugu: olnud mäel seaduse tahvleid saamas, oli Moosese pale hakanud hiilgama.

Seadus oli kirjutatud kivitahvlitele (salm 7; 2Ms 31:18; 32:15–16). Vana lepingu teenistus oli surma (salm 7) ja hukkamõistu (salm 9) teenistus. Seaduses ei sisaldu ju andeksandmist ilma tegudeta. Seadus iseenesest on hea (Rm 7:12,14; Gl 3:19–24), aga kuna inimene ei suuda seda täita, saab see talle kohtumõistmiseks ja surmaks (Gl 3:10–11).

Seaduse aeg on möödas. Kristus alustas evangeeliumi aega. Sellele viitab ka see, et Moosese palge kirkus kadus vähehaaval: samamoodi on möödas seaduse aeg, kuna Kristus on alustanud uut ajastut. Kristuse kirkus on mitte üksnes püsivam (salm 11), vaid ka kirkam (salm 10) kui seaduse kirkus. Kirgas päikesevalgus teeb küünlaleegist varju!

Uus leping on Jumala tehtud, sellepärast lükkab see vana lepingu kõrvale (Gl 3:13–14). Päästelugu on jõudnud uude faasi, nüüd pole vaja enam möödunusse kinni jääda.

Nagu märkame mitmetest viidetest Galaatia kirjale, on samad probleemid puhkenud peaaegu samal ajal ka Galaatias.

Uue lepingu kirkus (2Kr 3:12–18)

Kristlastel ja juutidel on sama Vana Testament. Aga ainult kristlased mõistavad, et Jeesus on Vana Testamendi tõotuste täitumus ja tõotatud Messias (Lk 24:25–27,44–49). Miks ei leia juudid Vanast Testamendist Jeesust? Paulus ütleb, et nende silme ees on kate. Ja toda katet ei võeta ära enne, kui nad pöörduvad Kristuse poole. Aga toda uuendust ei suuda saavutada miski muu peale Püha Vaimu töö.

Paulus ennustas, et aegade lõpus võtab Jumal tolle katte iisraellaste silme eest ära ja Iisrael kui rahvas – st suur osa juutidest – pääseb (Rm 11:23–27). Paulus ei näinud seda, aga 20. sajandil on Iisrael saanud oma riigi. Kas tohime näha ka lõpu aegade Iisraeli puudutavate ennustuste täitumist meie ajal, saame näha.

Salm 14 on varaseim tekst, milles kõneldakse vana lepingu kirjutistest ehk Vanast Testamendist. Tasub meeles pidada, et Vana Testament ja vana leping on kristlikud terminid. Juutidele on vana leping kehtiv leping ja nad ei tunnusta tänapäevalgi uut lepingut.

Salmis 17 võime näha viidet kolmainsusele. Ehkki Uues Testamendis ei ole sõna „kolmainuõpetus”, on kolmainsus selgesti esil, vaata näiteks Ap 20:28 ja Rm 8:9–11.

Salmi 17 „vabadus” ei tähenda seda vabadust, mida meie aeg taotleb, vaid vabadust seadusest, patust ja surmast.

Ka kristlastena ei mõista me täielikult Jumalat ja tema tahet, vaid meiegi näeme Jumala reaalsust otsekui peeglist (salm 18; 1Kr 13:12). On põhjust meeles pidada, et tolle aja peeglid olid ainult läikima löödud metalltahvlid ja andsid meie peeglitest palju ähmasema pildi.

Salmi 18 „kirkusest kirkusesse” võib viidata sellele, et üksnes see, kes on kirkusest, st Kristusest, osa saanud, saab vastu võtta Jumala kirkuse (võrdle 1Kr 2:10; Õp 4:18). Teiste tõlgenduse järgi peetakse siin silmas kasvamist kristlasena, seda, kuidas me üha sügavamini mõistame Jumala kirkust. Aga lõplik kirkuse mõistmine jääb kõigil siiski tulevasse aega, Kirkuse riiki.